Vooremaa
Laupäev, 1. juuli 2000. a.

Maasikahooaeg on alanud

Paljud kasvatavad koduaedades oma vajadusteks maasikaid. Kes paneb maasikad sügavkülma, kes teeb keediseid, kes mahla jne. Mõned müüvad ülejääke turul. Uuemal ajal rajatakse maasikaistandusi ka puhtalt rahateenimise eesmärgil.

Jõgevamaal tegutseb kaks suuremat kokkuostjat: Tartumaal, Tõrvandis asuv AS Ösel Foods ja Saarioinen Eesti OÜ. Esimese firmaga on müügilepinguid sõlminud neli kasvatajat. Tegevdirektori Rein Peedori sõnul on nendega mõttekas sõlmida lepinguid alates kahest tonnist, sest siis lisandub baashinnale, 10 kr kg, osa firma kasumist.

Kui mõned aastad tagasi müüs lepingute alusel oma toodangut Soome firmale Saarioinen Eesti OÜ paarkümmend maasikakasvatajat, siis tänavu on neid juba 50 ümber. Projektijuht Eno Piil mainis Vooremaale, et neile maasikaid müüv lepingupartner kasvatab marju enamasti hektarilisel pinnal. Keskmine saagikus kõigub nii 4—5 tonni ümber hektarilt. “Väikestest kogustest firma huvitatud ei ole ja väljastpoolt lepinguid me marju kokku ei osta,” teatas Eno Piil. Lepingulised kogused kõiguvad 100—200 tonni vahel. Tegemist on tööstusmarjaga, mis külmutatakse kohapeal ja viiakse siis Soome, kus neist tehakse keediseid ja muid tooteid.

Projektijuhi andmetel nõustab firma maasikakasvatajaid oma kulu ja kirjadega ning korraldab ka õppe- ja põllupäevi. “Majanduslikus mõttes on üsna kasulik meiega teha suuremastaabilist koostööd,” märkis Saarioinen Eesti OÜ projektijuht Eno Piil.


Linnud nuhtluseks

Varakevadel tegid viljakülvidele kurja haned. Nüüdseks on teatepulga üle võtnud pasknäärid. Neil on pojad väljas. Merike Soomeverest teatas, et tänavu on linde palju ja vähegi punaseks läinud marjad süüakse ära. Tooreid marju nad ei puutu. “Meil on plastmasspudelitest tehtud väikesed tuulikud,” lisas ta.

Jõgeva valla Oonurme küla maasikakasvataja Raul Soopalu kasutab lindude tõrjumiseks teist aastat elektroonilist seadet, mis iga viie minuti tagant röövlindude hääli imiteerib. “Mul oli see juba eelmisel aastal. Efektiivne aparaat. Kõik peletab eemale. Mitte ühtegi rikutud marja ma ei leidnud,” kommenteeris Soopalu.


Saak mullusest suurem

Raul Soopalu sõnul näitab esialgne pilt, et saagikus on eelmise aasta tasemel või siis natukene parem. Ka öökülmad läksid Oonurmest mööda. Maasikakasvataja Illimar Uku alustas marjade korjamist enne jaanipäeva, teistest varem, sest kasvatab varast maasikasorti Jonsok. Vihm veel liiga teinud ei ole, kuid segab koristamist. Ka hallitust ei ole tekkinud.

Praegu on Illimari arvates kõige tähtsam, et põllul oleks piisavalt palju korjajaid. Selleks kasutab ta ümbruskonna inimesi. Reeglina makstakse neile sularahas. Soopalu, kellel maasikaid kahe hektari jagu, kasutab korjamisel suurelt osalt oma pere liikmeid. Töökäsi otsitakse ka ajalehekuulutuste kaudu.

Saarioinen Eesti OÜ pakub oma lepingupartneritele kasvatamiseks kolme maasikasorti. Peale Jonsoki veel natukene hilisemaid Senga-Senganat ja Pounty.

Eile maksid maasikad Jõgeva turul 20—25 kr kg. Müüdi põhiliselt Senga-Senganat.

RAIVO SIHVER


Jõgeva linna arengukava on liiga kallis

Jõgeva linnavolikogu neljapäevasel istungil toimus linna arengukava esimene lugemine, samuti otsustati asutada osaühing Jõgeva Sotsiaalkeskus “Elukaar” ning nimetada Jõgeva Kaugõppekool ümber Jõgeva Täiskasvanute Keskkooliks.

“Arengukava võib võtta kui kondikava edasiseks raskeks tööks, mis seisab ees komisjonides,” ütles volikogu arengu ja rahanduskomisjoni esimees Kalle Piiskoppel. Eelseisva töö mahtu illustreerib Piiskoppeli sõnul kasvõi fakt, et arengukavasse kirja pandud projektide maht ületab linnaeelarve mahu kaks ja pool korda.

Paljud volikogu liikmed olid 89 000 krooni maksma läinud arengukava suhtes küllaltki kriitilised. “See on selgelt ülemakstud töö, millel tulemust tegelikult pole,” leidis Mai Treial. Rõhutati, et komisjonid peavad niikuinii arengukava kallal edasi töötama, samuti toodi välja fakt, et eelmine, 1995.—1997. aastaks koostatud arengukava läks maksma vaid 5000 krooni.

Seoses Jõgeva Sotsiaalkeskuse “Elukaar” ületulekuga munitsipaalomandisse otsustas volikogu luua samanimelise osaühingu, mille juhatajaks sai Jaan Kabin. Linnavalitsuse ettepanekul otsustati lülitada võõrandatava vara nimekirja linnapea nüüdseks amortiseerunud sõiduauto Ford Mondeo. Linnavalitsuse jurist Anneli Jõgiste tutvustas Jõgeva linna põhimääruse uut redaktsiooni. Diskussiooni tekitas ettepanek nimetada Jõgeva Kaugõppekool ümber Jõgeva Täiskasvanute Gümnaasiumiks, volikogu toetas siiski nimekuju Jõgeva Täiskasvanute Keskkool.

Suvekuudel linnavolikogu istungeid rohkem ei toimu, järgmine kord tullakse kokku septembris.

AARE KIRNA


Kuremaale jääb kaugküte

Eile koos olnud Jõgeva vallavolikogu otsustas, et võttes aluseks Kuremaa aleviku soojavarustuse arengukava koostamisel tehtud uuringud, on ka edaspidi perspektiivikas kaugküte maagaasil töötavast keskkatlamajast.

17 päevakorra punktist väärib esiletõstmist, et kinnitati ravikindlustusega hõlmamata isikutele osutatud arstiabi eest tasumise kord. Samuti kinnitati valla eelarvest eraldatavate sotsiaaltoetuste maksmise ning valla veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise kord.

Arutati valla ametnikele puhkusetoetuse maksmist, kus ühe ettepaneku järgi makstaks ametnikele toetust ühe kuupalga ulatuses ja teise järgi eelarvest kokku 60 000 krooni. Volikogu kinnitas toetuste maksmise esimese variandi ja vallavanema lisatasu suuruseks 1100 krooni kuus.

Kinnitati Kuremaa maakorralduskava. Teade selle kohta saadetakse igale maaomanikule. Vaba maa erastajate nimekirja kinnitamise käigus kuulati ära OÜ Vaimastvere Agro juhatuse liikme Väino Antoni informatsioon selle kohta, et nemad jätkavad piirkonnas põllumajandus, eriti piimatootmist ning alates 1. detsembrist taotlevad pankrotistunud OÜle Vaimastvere Põllumehed kasutamiseks antud maid.

RAIVO SIHVER


Teede- ja sideminister suuri lubadusi ei andnud

Kolmapäeval külastas maakonda teede ja sideminister Toivo Jürgenson.

Hommikul Põltsamaa kultuurimajas toimunud kohtumisel rääkisid Põltsamaa linnapea Margi Ein ja vallavanem Toivo Tõnson ministrile piirkonna side ja teedeprobleemidest. Telefonijärjekord Põltsamaa linnas on pikk. Uut telefoni ootab 187 inimest, neist enam kui 40 on järjekorras olnud üle kümne aasta.

Minister märkis, et valitsuse ainus võimalus Eesti Telefoni investeeringupoliitikale mõju avaldada on kontsessioonileping, milles survevõimalused aga väikesed. Telefoniteenuseid avardab kindlasti telekommunikatsioonituru avanemine 2001. aasta lõpul.

Põltsamaa valla telefoniside kvaliteeti peaks oluliselt parandama sügisel KolgaJaanis valmiv juhtmeta sidejaam RAS 1000.

“Eesti riigis on 18 000 inimest telefonijärjekorras. Riik ootab Eesti Telefonilt vastust, millal need inimesed telefoni saavad,” märkis minister. Ka tõdes ta, et internetiteenus universaalse telefoniteenuse osana vajab seaduses selgemat lahti kirjutamist.

Mustvee sadamas kuulas minister Jürgenson linnapea Pavel Kostromini selgitusi sadama kaasajastamise probleemidest ja märkis, et tegu on igati tõsiseltvõetava regionaalpoliitilise projektiga, mis tooks Peipsi äärde uut elu. Kuni projekti käivitumiseni soovitas minister linnajuhtidel piirivalvelaevalt olemasoleva puukai kasutamise eest maksu küsida.

“Riik on teinud otsuse, et teede korrashoid on valdkond, kus laenu võtmine on kõige otstarbekohasem. Et mahajäämus teede korrahoius ei suureneks, on aastas vaja taastusremontida vähemalt 200 km teid. Selleks plaanitakse lähemal kolmel aastal laenata 450 miljonit krooni. 180—200 miljonit krooni peaks Eesti abi saama Euroopa Liidu kandidaatriikide infrastruktuuride abiprogrammist ISPA,” rääkis minister Kodaveres Jõgevamaa omavalitsusjuhtidega kohtudes. Tõsise probleemina tõstatus koolide, teaduse ja kultuuriasutuste internetivõrgu, EENeti pakutav halb sidekvaliteet.

Toivo Jürgenson külastas ka Painkülas Werol Tehaste toiduõlivabrikut, kus kuulas informatsiooni tehase kavast algatada transpordivõimaluste parandamiseks raudteelõigu ehitus ning sai Jõgeva Teedevalitsuses ülevaate ettevõtte erastamiskavast.

PEEP LILLEMÄGI



ARVAMUS

KÜSITLUS

Kas saaksite läbi ilma elektrita?

Kristo, õpilane:

“Ei saaks: vaja on telekat vaadata, raadiot kuulata ja igasuguseid majapidamisasju teha. Eks ilma vooluta tuleb ka kuidagi hakkama saada. Vanaema peabki nüüd ilma elektrita läbi ajama, kuna vool võeti välja. Vanaema ei jõudnud elektri eest maksta ja enne ei anta voolu tagasi, kui vana võlg makstud. Kas elekter on odav või kallis, selle kohta ei oska ma midagi öelda.”


Heleri, abituriendieelik:

“Ei, igav hakkaks. Ei saaks õppidagi. Ilma vooluta saaksin küll natukene aega läbi, aga kui näiteks aasta otsa ei oleks, siis kindlasti mitte. Kui oleksin pidanud õppima küünlavalgel, siis vaevalt, et ma ilma prillideta läbi saaksin. Küünlavalgel on küll huvitav ja romantiline, kuid elekter peab kohe kindlasti olema. Sellega peab aga ettevaatlik olema, et särtsu ei saaks.”


Kalle, pensionär:

“Kohe kuidagimoodi ei saa ilma läbi. Ilma vooluta pole miskit teha: telekas ei mängi, kaevupump ei tööta. Nii jääd ise ja loomad joomata. Mulle ükstakõik, kellele see elektrijaam kuulub — peaasi et vool oleks majas ja inimene saaks elada. Olen nüüd pensionär ja pole enam häda midagi, küll saan maksmisega hakkama. Meie kanti pandi uued elektripostid ja kaablid üles, nii et pätid ei saa enam juhet varastada.”


Mati, töötu:

“Mis siin ikka rääkida, ilma ei saa enam sugugi hakkama. No jah, kunagi sai ju kõike ilma vooluta tehtud. Paar petrooliumilampi on mul seniajani riiuli peal alles. Mälestuseks või nii. Elektrit kulutan nii vähe kui võimalik. Teenistust ei ole ja tuleb kokku hoida. Ajad on teised, aga küttepuid ei taha küll enam käsisaega nüsida.”


Helga, pensionär:

“No ütelge, kuidas ilma läbi saab? Ega ma saa loomi pimedas talitada. Olen ka petroolilambi ja peeruvalgel elanud ja olnud, aga nüüd ei saa ju ükski inimene ilma vooluta hakkama. Nüüd müüsid nad elektrijaama ameeriklastele maha. Nii tahavad nad varsti tervet Eestit maha müüa. Mispärast nad palka ja pensioni ei tõsta, ainult elektri hinda ja niisuguseid asju tõstavad?”


Raissa, endine lüpsja:

“Mitte kuidagi ei saa. Vaja kohvikann keema panna ja ilma külmkapita ei saa läbi. Televiisor läks rikki, nüüd võib tolle pärast elekter olemata olla. Petrooliumilambi valgel olen elanud kaua aega. Päeval tegime lambiklaasid tahmast puhtaks ja valasime õli lampi. Nüüd oleme teistmoodi eluga harjunud. Maksan iga kuu elektri eest ära. Kui hinda tõstavad, maksan ikka, kus ma pääsen.”


Janek, põldur:

“Kodutehnika ja kõik on elektri peal. Vanasti oli hea, siis viisid terad tuuleveskisse, nüüd peab jahvatama elektrimootoriga. Karta on, et elekter läheb kallimaks. Narva elektrijaamu ei oleks tohtinud maha müüa. Välismaalased siin ei ela, nemad tahavad ainult raha ja dikteerivad hinna. Kui elektri hind läheb üle mõistuse kalliks, tuleb mõelda ja midagi kompunnida. Võibolla tuulegeneraator.”


Veronica, Janari ema:

“Ilma ju ei saa: köögikombain ja muu käib elektriga. Peale tormi on vahel vool ära olnud, siis tuli loomi talitada küünlavalgel — no olime ikka hädas küll. Igaks juhuks on majas peale elektripliidi ka gaasi- ja puupliit, nii et pere nälga ei jää. Plaanis on osta petrooliumilamp. See on ilus suveniir ja ajab asja ära, kui voolu ei ole. Pealegi on see ohutum kui küünal, seda kasvõi lapse pärast.”

Kaudes küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja

ANATOLI MAKAREVITŠ


KIRJAD

Kahju nii ostjatest kui ka müüjatest

Kui toidukaupu ostab inimene peaaegu iga päev ja rohkem nagu möödaminnes, siis tööstuskaupadega on teine lugu. See nõuab rohkem aega nii ostmisel kui ka müümisel. Seetõttu Jõgeva kaubahalli teisele korrusele iga päev naljalt ei lähe. Õhk pole ju seal ka just kõige parem. Kui aga on kindel ostuplaan, lähed ikkagi. Viimasel ajal olen pidanud seal käies küll pettuma. Kuigi ostjaid käib seal vähe, ei jätku müüjatel aega. Olen tähele pannud, et mõnelgi inimesel pole olnud aega oma korda ootama jääda. Võibolla, et on suvine puhkuste aeg ja müüjaid vähe, aga nad lihtsalt ei suuda kõikide ostjatega tegelda.

Kahju nii müüjatest kui ka ostjatest. Kui ikka üks müüja peab olema kullaletis, samal ajal soovib keegi kingi valida, teine jälle niiti osta, siis läheb ühel müüjal selle kõigega tõepoolest raskeks. Ostja tahab ju sellist ostu tehes pisut rohkem mõelda ja suhelda ning võibolla vajab ka nõu. Kiiresti ja jooksujalu seda kõike ei tee. Nii kujunebki suletud ring, et ostjaid on sellepärast vähe, et müüjaid pole piisavalt ja vastupidi.

Igatahes kogesin mina seda kõike ise mõned päevad tagasi omal nahal. Ega siis maksagi imestada, kui inimene selle asemel läheb ja ostab oma kauba mujalt, kus meeldivam ja mugavam. Näiteks KSK kaubamajast, kus müüja sulle alati naerunäoga vastu tuleb ja tal sinu jaoks aega on.

ELVI PUUSEPP


Jaanitrall Vaiatus

22. juuni harukordselt ilusal õhtul vurasid autod ja liikusid inimesed Vaiatu rahvamaja juurde kiigeplatsile. Nagu paljudes teisteski Eestimaa paikades, peeti ka Vaiatus jaanipidu.

Häbi oli vaadata noori, kes polnud distsiplineeritud. Nad saalisid edasi-tagasi, trampisid puude ümber ja rüüpasid alkoholi. Nende nägudelt õhkus trotsi jaanipeo vastu. Ka tantsupõrandale ei julge noored muidu minna, kui pole alkoholist julgust võtnud. Tants on ju vahelduseks tööle, samuti naudinguks. Kui aga tütarlaps tantsib noormehega, kes jalgadel tuigub — on see siis nauding. Muidugi mitte.

Kaks suurt koera saalisid peoliste hulgas ja lõpuks nad läksid omavahel kaklema. Vähe sellest, et koerad külateel hulguvad, nüüd nad olid rahvarohkes kohas. Ma ei taha kellelegi halba öelda, aga see polnud küll õige tegu, et koer jaanipeole kaasa võeti. Mõnedki peolised kartsid neid, sest ei või kindel olla, et võõras koer sind ei hammusta.

ALEKSANDER

KÕRGESAAR


Kiisi telefoni (251 980 674) aruanne

Jaanipäev tegi avaliku telefoni kasutamisse paraja augu, kuid mõned kõned tulid.

21. juunil helistas pr Porro ja kaebas, et tal on tervis kohtujamade tõttu kehv.

22. juunil helistas keegi mees, kes küsis, kas selle telefoni kaudu ostumüügi kuulutusi saab edastada. Vastus: ei saa.

23. juunil helistas linnavolikogu esimees Vello Mäesepp ja küsis, mis on halba selles, et ta on jaanipäeval kaine.

29. juunil helistas Kalle (ütles ka perekonnanime ja käis toimetuses) ja ütles, et ta ise võib tunnistada, et Vello Mäesepp on ebakainena rooli istunud.

Toimetus kõnede tõele vastavust pole kontrollinud ja nende sisu eest ei vastuta.

MARGUS KIIS


JUHTKIRI

Puhkuste aeg on tulnud

Pärissuve nagu polekski veel õieti olnud, kuigi tänasest on juulikuu juba käes, maasikad hakkavad valmis saama ja karikakrad õitsevad, mis tegelikult on südasuve märgid. Südasuvest räägib seegi, et koolides on lõpupeod möödas, peetakse mitmesuguseid kokkutulekuid ja tegevust on alustanud laste suvelaagrid. Põhjamaa lühikesse suvesse peab mahtuma eriliselt palju. Eks ole ju terve pika talve oodatud, et kui tuleb suvi, siis…

Tavaliselt kujuneb ikka nii, et plaane ja soove on rohkem, kui jätkub ilusaid sooje suvepäevi ja aega. Suvetööd, marjametsad, reisid, puhkused — palju siis ikka mõni kuu võimaldab. Tulebki välja nii, et paraku avastad suve lõpupoole, et suurem osa asju tuleb jälle lükata järgmisse suvesse või määramatusse kaugusse. Mis seal siis ikka, ka unistused on ilusad.

Aga kus vähegi võimalik, võetakse suveajal ka puhkused. Keskkonnavahetust ja hingetõmbeaega vajab iga inimene, kui ta just endale suisa ei valeta. Kasvõi juba sellepärast, et iseenda mõtteid korrastada. Pärast puhkamist võib ju mistahes tööski loota paremaid tulemusi. Loometöö puhul näiteks ei maksaks küll viksilt kellast kellani istujalt erilist loomingulist sädet oodata. Ega kõige muugagi palju teisiti ole. Kui ikka keegi uhkustab, et pole aastaid puhkust võtnud, ei oska vähemalt mina teda küll eriti tõsiselt võtta.

Tuntud telemees Enn Eesmaa avaldas hiljaaegu seesugust arvamust: “Eesti rahvas on alati kõvasti tööd teinud. Mulle tundub, et nii palju, nagu nüüd, ei ole kunagi tööd tehtud… Praegu elatakse Eestis enamasti selleks, et tööd teha. Loodan, et meie lapsed teevad tööd selleks, et elada.”

Aga vahel tekib paratamatult tahtmine küsida, kas ikka osa inimestest enam oskabki puhata. Pigem otsib suur osa rahvast näiteks võimalust kusagil karjaviisi koos olla, õlletelgisuminat või midagi muud seesugust. Ju on lärmi tekitada lihtsam kui vaikust ja iseennast kuulata. Mina eelistan seda viimast, aga võibolla on mul lihtsalt halb maitse. Aga puhkuseaega ootan ma küll väga.

VAIKE KÄOSAAR



ELU JA INIMENE

Prossa — külanimi ainult omade jaoks

Prossa küla kui sellist Palamuse valla kirjades tegelikult ei ole, seda nime kannab endiselt vaid järv. Kunagi on eksisteerinud tõepoolest ka Prossa küla, aga praegu kuuluvad selle piirides elavad majapidamised Luua ja Pikkjärve küla alla. Õieti läheb nendegi kahe küla piir mõtteliselt risti üle järve. Et küla nime ennistamine toonuks kaasa üksjagu probleeme, ei ole hakatud seda seni tegema. Aga omal moel ja inimeste teadvuses on Prossa küla ikkagi olemas, omade jaoks päris kindlasti, sest siin elavatele inimestele lihtsalt meeldib ennast prossalasteks nimetada.

Seda meelt on kindlalt ka kahe kõige uuema maja elanikud. 1991. aastal kolisid neisse Luua tehnikumi töötajate jaoks nõukogude ajal ehitama hakatud majadesse elama Anne ja Villu Reiljani, Malle ja Mati Everti ning Aino ja Hans Mölderi pere.

Ühisel nõul hakati kohe peale ka haljastusega ning ümbruse kujundamisega. Tänaseks on kahe maja ümbrus äratanud tähelepanu nii vallas kui ka kaugemal. Jaanipäeval pälvis nende kaksikelamu haljastus kui üks silmapaistvamaid Eesti kodukaunistamise konkursil autasu president Lennart Merilt.


Ei saa kunagi valmis

Reiljanid ja Evertid elavad ühes majas, teises samasuguses elab ühel majapoolel Möldri pere, teise poole moodustavad Luua kooli külalistetoad. Nii nagu kõik kolm

peret moodustavad omamoodi sõpruskonna, nii on ka kahe maja ümbrus kujundatud ühtse kompleksina. Ikka nii, et omavahel arutatakse ja koos pannakse paika. Kujunduskunstnikuks kutsutakse omavahel Malle Evertit, sest tema on Räpinas aiandust õppinud.

Algusaastate koledast ja porisest ümbrusest on saanud pilkupüüdvalt ilus kujundus, kus iga asi on omavahel kaunis kooskõlas. Kui võõrale tundub, et siin on justkui kõik täiesti paigas ja valmis, siis pererahval on selles suhtes sootuks teine arvamine. Nende jaoks ei saa siin miski kunagi päriselt valmis. Kuigi, tõsi küll, mõned plaanid on elu juba ära muutnud. “Tahtsime ikka tenniseväljakut teha, aga ei jõudnud ega jõudnud. Aeg sai mööda. Nüüd tuleb selle asemele hakata laste mänguplatsi tegema. Lapsed on kõigil juba täisealisteks saanud ja mõned meist on juba vanavanemad,” märgivad naised. Kahe maja esimene kolmanda põlve esindaja, Everti noorpere pisitütar, saab täna kuu aega vanaks.

Kohe majade tagant algab mets ning sinililled, ülased ja kullerkupud õitsevad kevaditi peaaegu koduaias. “Pool haljastust on metsaga olemas,” märgib Malle,“sellepärast ongi meil siin peamiselt laiad ja lihtsad lahendused, et ikka looduse fooniga kokku klapiks.”

”Ega me selle peale pole küll kunagi mõelnud, et mingil heakorrakonkursil osaleda, oleme kõik ikka iseenda jaoks teinud,” tunnistavad Anne, Malle ja Aino. “Paljud puukesed on istutatud teatud põhjustel. Meie lapsed tõid kord varjupaigast kutsa. Kui ta ära suri, sai ta tuhk maha maetud ja sellele kohale puu istutatud. Siin on veel abielupuud, kodust toodud puud ja nii edasi,” räägib Anne. Reiljanite hõbepulmadeks olevat naabrid istutanud pärna.


Piknikuklubi — asutajad ja lihtliikmed

Naabrite läbikäimisest kujunes piknikuklubi. Algul poolnaljatamisi, hiljem ikka kohe päriselt. “Minu mees ja kaks naabrinaist olid asutajaliikmed. Meist said hiljem lihtsalt liikmed,” poetab Aino. Kui nädalavahetustel ka lapsed koju tulevad, pidavat nemadki heal meelel asjast osa võtma. “Olime omavahel tuttavad juba enne siia tulemist ja see, et oleme enamvähem ühevanused, liidab ka,” leiab kolme pere rahvas omakeskis. Eks siis räägitakse koos oma rõõmudest ja muredest ning proovitakse maailmagi parandada.

“Vahel on meil poliittunnid,” puhkevad naised laginal naerma. “Aga põllumajandusest ärme palju räägime, siis läheme lõpuks vihaseks,” ütleb Malle.

“Seltsielu toimib,” leiab piknikuklubi silmas pidades kahe maja pererahvas. Ega see polegi kujunenud ainult perede koosistumiseks. “Piknikuklubiga teeme ka väljasõite, käisime näiteks Eesti lossidega tutvumas,” kinnitatakse. Tegelikult on veel üks üpriski tõsine ühine ettevõtmine. Nimelt püütakse anda oma osa järveäärse puhkekoha korrashoidmisse.


Järv kui mure, rõõm ja uhkus

Tammeallee, mis olevat 700 meetri pikkune ja 300 aastat vana, nagu kinnitab selle vahetus läheduses elav Tammiku talu peremees Kalju Kiviste, viib Luua pargist otse järvesilmani. Sinnasamasse randa on vald aidanud rajada ilusa puhkepaiga, kus on ka sillakesed, ehitatud käimla ning toodud kohale prügikastid. Ilusate ilmadega pidavat sinna paika vurama oma paarisaja auto ringis päevas. “Kahju, et inimesed ei oska puhata. Mõni sõidab koguni järve sisse, kaskedelt sõidetakse koor lahti, praht loobitakse maha ja autoraadiole lastakse täied tuurid peale,” ei saa uute majade rahvas niisugusest puhkusest kuidagi aru. Enamasti tulebki välja nii, et kes sellesse kaunisse paika tuleb vaikust, rahu ja värsket õhku nautima, võib rõõmu tunda vaid värskest õhust, kõike muud paraku napib. Piknikuklubi rahva kogemused näitavad, et kui nad prahi ära koristada on jõudnud, on see varsti jälle samas kohas tagasi.

Tümps summutab tihtipeale linnulaulu ja muud loodusehääled. Siinne rahvas pole kaugeltki muusikavaenulik, aga et seda muusikat just järve ääres puhates kuulama

peab, kus muud võlud olemas, sellest pole olnud küll eriti kerge aru saada. Tegelikult poleks ju mistahes avalike puhkepaikade ja muude paikade korrashoidmisega mingit erilist kunsti, kui igaüks enda järelt korras hoiaks.

Tammiku talu peremehel Kalju Kivistel on looduse kohta oma tähelepanekud. Ta arvab, et loomaliik pole veel eriti siinmail kannatada saanud, sest konni on palju ja järveski konnakudet veel rohkesti. Ainult laululinde on jäänud nii väheks, et linnulaulu kuuleb harva. “Lindudel pole toitu, sest siit on pärast maade kuivendamist sääsed peaaegu kadunud. Linnud söövad enamasti ju elustoitu, sääski ja kärbseid. Varem olid laudadki kärbseid täis. Mul tuli siin pääsukesepaar magamistuppa, pärast tegid kuuri alla pesa. Söögipuudusest jätsid õige varsti pesa maha,” seletab peremees.


Tammiku talu lugu

Kalju Kiviste on koos abikaasaga neljandat aastat tagasi oma lapsepõlvekodus. Esialgu küll suviti, aga need suved on kestnud varakevadest peaaegu lumeni välja. Ülejäänud ajal ollakse Põltsamaal, kus on enda ehitatud maja ning elu- ja töökoht olnud olulisema aja elust. Kalju Kiviste on olnud 42 aastat loomaarst ja sellest Põltsamaal seda ametit pidanud 35 aastat.

Tammiku talu ostis omal ajal Kalju isa Alfred Kiviste, kes oli Tartus Noor-Eesti kirjastuse direktor. Esialgu oli see tammemetsade keskel asuv koht mõeldud puhkamiseks ja siinne kliima sobis hästi ka astmahaigele isale. Isale hakkas aga siin niivõrd meeldima, et jäädigi perega päriselt. Isa oli 25 viimast aastat Luua tehnikumis õpetaja.

Nagu teada, käis Tammiku talus omal ajal suvitamas õige palju vaimu- ja kirjandusinimesi. Palju aastaid kujunes Tammiku puhkekohaks Aurora ja Johannes Semperile ja hiljem nende tütrele Lilianile, Adamson-Erik olla teinud siin terve maalideseeria Prossa järvest, sage külaline oli Karl August Hindrey ja muidugi Oskar Luts, kes oli isa sõber. “Nad kõik on meelde jäänud. Ega nad küll eriti suhelnud, eks vaimuinimesed tulid siia just rahu ja vaikust otsima ning seda oli siin küllalt. Oskar Luts oli selline vaikne mees, juttu eriti ei teinud, aga kommi tõi lastele alati. See-eest oli tema naine Valentina päris jutukas. Meelde on jäänud tema tehtud kompotid, mis olid eriliselt magusad,” meenutab Kalju. Tal on meeles, et tollel ajal oli Prossa järv nagu pärl voore vahel, inimesed niitsid ära isegi pilliroo ja võsa ei olnud. See on tunginud peale hiljem koos väetiste ja herbitsiididega põldudel.

“Lapsele tundus siin omal ajal igavavõitu, ei osanud sellest vaikusest ja rahust lugu pidada. Suplemis- ja puhkekoht oli siis mujal. Küll oleks tahtnud, et see siinsamas meie kodu juures oleks olnud. Nüüd ta siin ongi, aga vaikus oleks parem. Niisugune see inimene on, et sellega, mis käes, pole rahul,” ütleb Tammiku talu peremees täna.

VAIKE KÄOSAAR



KULTUUR

Turus, Soome kunagises pealinnas

Jaaninädala algul viibis kuus maakonnalehtede ajakirjanikku Soome Turismiarenduskeskuse kutsel Soome vanimas linnas Turus.

Turu südameks on umbes 50 meetri laiune Aura jõgi. Kuigi üle jõe viib mitu silda, saab üle Aura sõita ka praamiga. Soome ainuke jõepraam Föri teeb ühe otsa pooleteist minutiga. Reisijateks on jalgratturid ja jalakäijad ning ülesõit on tasuta.

Turu toomkirik tähistas 17. juunil 700. aastapäeva. Pidustustest võttis osa ka Rootsi kuningapaar. Toomkirik on populaarne koht kiriklikuks laulatuseks, kõik pühapäevad 2002. aasta lõpuni on juba broneeritud. Turu lossi ajalugu algab 1280. aastatest. Lossis korraldatakse praegu kontserte ja pidustusi. Turu Kloostrimäe käsitöölis te muuseum on üks väheseid puumajade piirkondi Turus, mis pääses 1827. aasta tulekahjust.

Turu unikaalne saarestik on üks suuremaid kogu maailmas, sealses saarestikumeres ja Ahvenamaal on üle 41 000 saare ja laiu.


Kõrtsituur

Turus on mitu huvitavat õllerestorani: 1990. aastate teisest poolest alates töötavad restoranidena endine apteek, tütarlastekool, pank ja avalik WC. Kõigis neis kõrtsides rõhutab sisustus just hoone eelmist funktsiooni. Puutori Vessas saab mantli riputada näiteks loputuskasti varna. Pangahoones, kus müüakse 120 eri nimetusega õlut, on isegi tualetis rahaseif. Tütarlastekooli vanades klassiruumides ripuvad endiselt tahvlid ja maakaardid. Sealsamas majas tehakse mitut sorti õlut.

Inglirestoran on pingereas kuues Turu linna vaatamisväärsus. Vanasse puumajja on korjatud kõikvõimalikke inglitega seotud esemeid: maale, nukke, lipse, klaase jne. Restorani kõik sada puutooli on kunstnikud omanäoliseks maalinud.


Muumide ja presidendi juures

Turu linnast paarikümne minutilise autosõidu kaugusel on Naantali linn ja Muumimaa. Põnevam on reis Turust Naantalisse 1938. a ehitatud aurulaeval Ukko Pekka. Sõit Naantalisse kestab poolteist tundi. Paljud jaapanlased käivad Muumimaal pulmareisil, sest neile meeldib nn muumifilosoofia. On ju meilgi näidatud multifilm “Muumioru lood” Jaapanis tehtud. Isegi meie grupis olnud “muumiskeptik” jäi külaskäiguga Muumimaale rahule.

Naantali lähedal on Kultaranta, Soome presidentide suveresidents. Tarja Halonen jõudis presidendina Kultarantasse esmakordselt 13. juunil. Kiriku sarnasesse residentsi küll turiste ei lasta, kuid “väike Versailles’ aed” on lihtrahvale tasuta külastuseks avatud reede õhtuti kella 18—20. Sügisel, kui president ära kolib, saab ka maja juurde jalutada.

Ettepanek mõneks päevaks Soome puhkama sõita võib tunduda, nagu ühes telereklaamis öeldakse, ootamatu — kes siis tänapäeval enam Soome sõita viitsib! —, aga Turus nähtu põhjal julgen seda igal juhul soojalt soovitada.

KAIDI KUIVJÕGI


Juuli lõpus algab kuninga-aasta

Asjaolu, et Rootsi kuningas Karl XII 1700.—1701. aasta vahetusel Laiusel talvitus, on andnud Jõgeva vallale põhjuse käivitada kultuuriprojekt “Kuninga aasta”. Selle avaürituseks on 29. ja 30. juulil toimuv käsitöölaat Laiuse lossivaremetes.

Tegelikult olnud kolmsada aastat tagasi, kui Karl oma sõjaväega Laiusel viibis, lossi ümber just käsitööliste küla. Tollast hõngu püütaksegi laadaga elustada. Käsitöömeistreid on laadale oodata Laiuselt, Siimustist, Palamuselt, Jõgevalt ja mujalt maakonnast, aga ka kaugemalt, Avinurmest, Järvamaalt, Tartust ja Tallinnast. Näha saab seppade, korvipunujate, pastlategijate, pitsikudujate, sõle ja puuseppade, õlest ja kasetohust esemete valmistajate, klaasikunstnike jt loomingut. Kohapeal toimuvas loomeprotsessis saab kaasa lüüa ka publik.

“Sel laadal polegi põhirõhk müügil, vaid ajastu miljöö ja käsitöötraditsioonide taaselustamisel. Seepärast püütakse ajastu stiili järgida ka laadarajatiste ja käsitööliste riietuse puhul,” ütles Jõgeva vallavalitsuse haridus- ja kultuuritöö spetsialist Marika Prave. “Samuti on laadale oodata tuleneelajaid ja laadatolasid ning ajastukohase muusika ja tantsu viljelejaid. Jõgevamaa Metsaselts on lubanud hoolitseda selle eest, et mõni metsloom vardas ära küpsetatud saaks, kaitseliitlased keedavad aga katlasuppi.”


“Kuningas” kohal

Käsitöölaada avamisele 29. juuli keskpäeval ilmub ilmselt ka kuningas Karl XII ise. Sama päeva õhtuks jõuab aga oma tuuriga “Klaver tuleb külla” Laiuse lossivaremetesse Rein “Klaveripoeg” Rannap. Päev lõpeb tõrvikurongkäiguga lossiõuele, Merleen Läänemäe tantsulavastusega Carl Orffi “Carmina Burana” muusikale ning Rootsi trubaduuri Carl Michael Bellmani lauludega, mida esitavad Jaan Arder ja Viljandi Linnakapell.

Teisel päeval kestab laat pärastlõunani. Siis aga tuleb laadaplats kiiresti tühjaks teha, et samas saaks õhtul toimuda üritus sarjast “Keskaegne päev Eesti linnustes”.

“Seda üritusteketti korraldab OÜ Mess ja Laat ning meile pakkusid nad selles osalemise võimalust pärast seda, kui olime oma käsitöölaata tutvustanud siseturismimessil Matkamiks. Peale Laiuse toimuvad keskajapäevad ka Haapsalu, Kuressaare jt Eestimaa linnustes.”

Keskajapäeva juhatab sisse Jüri Kuuskemaa ajalooalane loeng. Peale selle toimuvad viimase hobuse jooks, mõõgavõitlus, vibulaskmisvõistlus, rüütlite võitlus hobustel, rüütliturniir, poomivõitlus ja palju muud huvitavat.


Avastamata paik

“Laiuse lossivaremed on kultuuriürituste korraldamise mõttes veel avastamata koht, ent silmale ilusamaks on paika muuhulgas tänu muinsuskaitseameti toetusele muudetud juba paari viimase aasta jooksul,” ütles Marika Prave. “Suurürituste korraldamise vajadust silmas pidades on lossivaremete juurde nüüd veetud ka elekter ja ehitatud sild. Kogu kuningaaasta projekti kontseptsiooni on töötanud välja laiuslane Hendrik Lindepuu ning terve aasta kestev sari hõlmab oktoobris toimuvat ajaloo ja kirjanduskonverentsi, tuleva aasta märtsis toimuvaid rootsi kirjanduse päevi, maanteejooksuvõist lust “Karl XII kiirkäskjalg”, samuti tuleval suvel toimuvat järgmist käsitöölaata ja vabaõhuetendust lossivaremetes ning muudki. Kogu projekti eesmärgiks on Jõgeva valla kui turismiobjekti teadvustamine nii eesti kui ka välismaalastele ning vallarahva huvi tõstmine kodukoha ajaloo vastu. Projekti avaüritusele on peale valla õla alla pannud Jõgevamaa Omavalitsuste Liit ja Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp, Riigimetsa Majandamise keskuse Võru— Viljandi regiooni puhke ja jahimajanduse osakond aitab istepinkide materjaliga.”

RIINA MÄGI



Vooremaa

Laupäev, 1. juuli 2000. a.

Maasikahooaeg on alanud

RAIVO SIHVER


Jõgeva linna arengukava on liiga kallis

AARE KIRNA


Kuremaale jääb kaugküte

RAIVO SIHVER


Teede- ja sideminister suuri lubadusi ei andnud

PEEP LILLEMÄGI



ARVAMUS

KÜSITLUS

Kas saaksite läbi ilma elektrita?

Kaudes küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja

ANATOLI MAKAREVITŠ


KIRJAD

Kahju nii ostjatest kui ka müüjatest

ELVI PUUSEPP


Jaanitrall Vaiatus

ALEKSANDER KÕRGESAAR


Kiisi telefoni (251 980 674) aruanne

MARGUS KIIS


JUHTKIRI

Puhkuste aeg on tulnud

VAIKE KÄOSAAR



ELU JA INIMENE

Prossa — külanimi ainult omade jaoks

VAIKE KÄOSAAR



KULTUUR

Turus, Soome kunagises pealinnas

KAIDI KUIVJÕGI


Juuli lõpus algab kuninga-aasta

RIINA MÄGI