Vooremaa

Laupäev, 4. märts 2000. a.

Tants aurukatla ümber

Neljapäeval toimunud Jõgeva linnavolikogu istungi põhilisteks vaidlusteemadeks kujunesid linna 2000. aasta eelarve ning küsimus, mida võtta ette aktsiaseltsiga Jõgeva Soojus.

2000. aasta eelarve arutelu käigus hääletati läbi mitu parandusettepanekut. Tulude poole pealt loobuti reklaami- ja kuulutustemaksust. Fraktsiooni Rahva Liit ettepanekul suurendas volikogu teede ja tänavate hoolduskulusid 100 000 krooni võrra ja vähendas sama palju reservfondi. “Kust te selle raha võtate?” nurises hetkeks valvsuse kaotanud ning hääletamisel vähemusse jäänud koalitsioon. Samuti vähendas volikogu 100 000 krooni võrra Pedja jõe süvendamiskulusid ning suunas raha reservfondi.

Volikogu liige Olavi Annuk arvas, et eelarve arutelu käigus on inimesed ära unustatud. Eelarves ei ole sünni- ja noorte perede toetuseks eraldatud ridagi. Linnavalitsus vastas, et need summad eraldatakse reservfondist. Reformierakondlase Kalle Pindi meelest ei väljenda eelarve valimislubadusi, esmajoones koostöö osas Jõgeva vallaga. Valitsuskoalitsioon vaidles vastu, et see ei ole nii.


Reservfond, tähenärimise objekt

Arutelu kujunes üsna pikaks. 2000. aasta linnaeelarve mahuga 29,9 miljonit krooni võeti siiski vastu ühehäälselt. Kõik said aru, et see on rohkem äraelamis- kui uusi suundi peegeldav eelarve. Reservfondi käsutamise korra kinnitamisel läks tähenärimiseks. Näiteks Reformierakond tahtis teada, mis on reservfond ja mida mõelda erakorraliste kulude all. Lõpuks võttis volikogu vastava korra koos paranduste ja täiendustega ühehäälselt vastu.


Jõgeva Soojus

Algselt kõlas kuues päevakorrapunkt järgmiselt: “Seisukoht Jõgeva linnale kuuluva aktsiaseltsi Jõgeva Soojus juhtimise kohta”. Arutelu käigus muutis volikogu nii päevakorra sisu kui ka sõnastust. Arutelule tuli “Aktsiaseltsi Jõgeva Soojus aktsiate võõrandamise otsustamise ettevalmistamine”, ettekandjaks linnamajanduskomisjoni esimees Toomas Vahur.

1. juulist lisandub soojusele käibemaks, mis võib Vahuri hinnangul tõsta soojuse hinda Jõgeval ligi 30%. “Jõus on eelmisel aastal vastu võetud määrus, millega välistati lokaalkatlamajade teke linnas. Teada on kodanikuallumatuse juhtumeid, kus pannakse korsten püsti ja hakatakse katlamaja ehitama. Seetõttu tuleks võtta seisukoht, mida Jõgeva Soojusega edaspidi peale hakata. Selleks on vaja aega ja informatsiooni. Hiljemalt käesoleva aasta septembrikuus saaks siis otsustada, kas ja kui palju me aktsiaid müüme või ei tee seda üldsegi. Minu arust on Jõgeva Soojusele raha vaja ja kaunis kiiresti,” lõpetas Vahur oma sõnavõtu.


Probleem ei piirdu soojamajandusega

Linna arengu ja rahanduskomisjoni esimees Kalle Piiskoppel sõnastas probleemi laiemalt: linnale kuuluv vara ei koosne ainult Jõgeva Soojusest. Tema arvates tuleks üle vaadata kogu linnale kuuluv vara ja aktsiad. “Kui tegutseme nii kitsalt, siis ei saa me teavet kogu tervikust, vaid ainult ühest sektorist,” leidis Kalle Piiskoppel.

Lisaks fraktsiooni Rahva Liit esitatud eelnõule tegi Reformierakonna fraktsioon ettepaneku viia aktsiaseltsis Jõgeva Soojus märtsikuu jooksul läbi rahvusvahelise audiitorfirma KPMG Estonia erikontroll, mis uuriks Jõgeva Soojuse kulude põhjendatust. Erikontrolli kulud kaetaks soojafirma eelarvest. Volikogu enamus seda ei toetanud. Töösse võeti fraktsiooni Rahva Liit eelnõu Jõgeva Soojuse aktsiate võõrandamise ettevalmistamise kohta, mille volikogu pärast paranduste tegemist ka vastu võttis.

Otsus kohustab linnavalitsust valmistama septembrikuu volikogu istungile As-i Jõgeva Soojus aktsiate võõrandamisega seotud materjal, mis koosneb saneerimisprogrammist, eksperthinnangust juhatuse tegevuse kohta kahel viimasel majandusaastal, tegevuskavast, mis sisaldab projekteeritud bilanssi kolmeks aastaks, kasumiaruannet ja rahavoogude plaani, 1999.—2000. majandusaasta juhtimiskulude analüüsi eelmise aastaga võrreldes, aruannet AS-i Jõgeva Soojus nõukogu, linnavolikogu ja linnavalitsusega seotud isikutega tehtud majandustehingute kohta kahel viimasel majandusaastal ja aruannet Jõgeva Soojuse kahe viimase majandusaasta kulude kohta, mis pole seotud ettevõtlusega.

RAIVO SIHVER


ARVAMUS

Jõgevamaalased peavad telefonitariife liiga kõrgeks

Oma viimases telefoniküsitluses uuris Vooremaa jõgevamaalastelt,n kas praegused telefonikõne tariifid on nende meelest taskukohase hinnaga või liiga kallid.

Vastas inimesi Põltsamaalt (15%), Jõgevalt (10%), Lustiverest, Siimustist, VäikeKamarist, Eskust, Pisisaarest, Elistverest, Kuremaalt, Kalikülast, Valgmast, Lahaverest, Tabiverest, Puurmanist, Ookatkult, Kaareperest, Sadukülast (5%). Vastanute hulgas oli 5% teismelisi ja seitsmekümnendates aastates inimesi, 10% kahekümnendates, 20% kolmekümnendates, 30% viiekümnendates ja kuuekümnendates aastates inimesi, neist 30% mehi.

30% jõgevamaalastest pidas telefonitariife taskukohaseks, 70% liiga kalliks.

MARGUS KIIS


Võim Tallinnast välja

Tartu Ülikooli õppejõud Garri Raagma peab tulevase haldusstruktuuri kinnitamisel põhiprobleemiks riigi detsentraliseerimist, s.o ülesannete jagamist riiklike institutsioonide vahel, mis ei ole koondatud ainult Tallinna. Pealinna asemel tuleks rõhuda kohalikele keskustele.

Raagma näeb tulevast haldusstruktuuri kolmetasandilisena: ringkonnad, maaomavalitsused ja kohalikud omavalitsused.


Ringkond

Ringkonnad tuleks koondada Tallinna ja Tartusse, mõned lisaks IdaVirumaale.

Tallinnas ja Tartus on olemas ülikoolid, teadlased ning kõrge tasemega haiglad, IdaVirumaa kui suure potentsiaaliga tööstuspiirkond on riigi seisukohast nii oluline regioon, et seda tuleks kontrolli all hoida.


Maaomavalitsus

Maaomavalitsused tuleks kujundada tugevate keskuslinnadega maakondadest. Eestis peaks moodustuma tegus regioonidelinnade võrgustik. Maakonnalinn peaks suutma ära toita teatri, paar hotelli, korralikud restoranid ja ööklubid, kohapeal peaks asuma ametikõrgkool, samuti 5—6 gümnaasiumi, millest kolm oleksid spetsialiseerunud mingile alale (humanitaar, reaal, tehnoloogiaala), arendusagentuurid, ettevõtjate organisatsioon, kohalik raadio ja ajaleht.

Maakonna juhtimisel on Eestil valida nelja variandi vahel:

* praegune maavanemate juhitav riiklike maavalitsuste süsteem;

* maavanema valib rahvas;

* avalikõiguslik omavalitsusliit, st arendada ja tugevdada tegutsevaid omavalitsusliite (Soome variant);

* rahvas valib 10—12liikmelise maakonna omavalitsusliku esinduskogu, see nimetab ametisse poliitilise maavanema ja valitsuse. Seda Euroopas üldtunnustatud mudelit toetab ka Raagma. Poliitilised maavalitsused peaksid tugevdama rahva, opositsiooni ja meedia kontrolli juhi tegevuse üle.


Kohalik omavalitsus

Kohalik omavalitsus tuleks kujundada toimivaks kogukonnaks, mis tegeleks kommunaalküsimuste, kolmanda sektori, lasteaedade ja algkooli, rahvahariduse, perearstinduse, sotsiaal ja kultuuriküsimustega. Peale selle täidaks kohalik omavalitsus seadustega kehtestatud riiklikke funktsioone, nagu statistikaarvestus, pensionid ja sotsiaaltoetused; linnad ning suuremad omavalitsused ka laiemaid funktsioone (heakord, tänavavalgustus jm).

Praegu on probleemiks kodanike vähene aktiivsus, demokraatia kriis ja volikogu liikmete ebapädevus, omavalitsused on väga erineva suurusega, keskused on nõrgad ja piirid väärad. Lahendusena pakub Raagma keskvalitsuse initsiatiivil üleriigilise soovitusliku omavalitsuste skeemi koostamist, seejuures peaksid keskusteks jääma rahvale harjumuspärased ajaloolised keskused. Tuleks soodustada omavalitsuste koostööd, ühisprojekte, liitumist ja piirimuutusi, seda protseduuride lihtsustamise ja nõustamise, riiklike investeeringute ning eelarvetoetuste normeerimise abil.

Volikogus võiks olla 5—10 liiget, seega 2—3 korda vähem kui praegu. Vallavanem või linnapea oleks nii volikogu kui ka valitsuse eesistuja, töötaks osalise tööajaga või täidaks väikeses vallas lihtsalt auametit. Administratsiooni tuleks palgata juhtima apoliitilised professionaalid, nn kommunaaldirektorid.

Internetis on toodud Lääne ja PõhjaEuroopa riikide haldusstruktuuri võrdlustabel. Seda eeskujuks võttes võiks Eestis olla 11 maakonda praeguse 15 ja 150 valda ning linna praeguse 247 asemel.

Kohahaldusreform peaks kindlustama kohaliku ja regionaalse demokraatia arengu, parema kvaliteediga avalike teenuste osutamise, nende suurema efektiivsuse ja kättesaadavuse.

Refereerinud

RAIVO SIHVER


KIRJAD

Jõgeva Elamu teeb, mis suudab

(Vt Margus Kiisi artiklit “Kallid korterid ja transport suretavad Jõgevat” 29. veebruari Vooremaas)

Margus Kiis ei ole oma artiklis arvestanud tegelikku olukorda Jõgeva linnas ja läheneb teemale pealiskaudselt. ASi Jõgeva Elamu hallata olevates elamutes on pärast eluruumide erastamise lõpetamist (1999. a. juulist) kõikidel korteritel omanik. Kui eluruumis keegi ei ela, ei tähenda see veel, et korteril pole omanikku. Omanik võib elada mujal ja

omada piiramatul hulgal eluruume. Kui omanik jätab hooldustasu maksmata, esitab äriühing võlanõude kohtusse. Tasumata hooldustasu ei suurenda teiste korteriomanike kulusid. Nn “kobakas raskus” ei ole kehtestatud Jõgeva Elamu püsimajäämiseks, vaid elamute hooldamiseks.

Margus Kiisi arvamus, et Jõgeva Elamu ei ole vähemalt viimasel ajal elamuid kuigi palju hooldanud, on vale. Omanikele saadetakse kord kuus hooldustasu teatis, millele on märgitud hooldustasu kululiigid. Jõgeva Elamu tasub igas kuus soojasõlme hooldajatele, üldelektri eest, maamaksu maatüki eest, millel elamu asub, samuti puhastatakse nii talvel kui ka suvel majade ümbrust, niidetakse muru, tühjendatakse prügikonteinereid, likvideeritakse avariisid, hooldatakse soojasõlmi, tehnosüsteeme jne.

Oleks kena, kui ajakirjanikud edaspidi fakte kontrolliksid. Arvamuse avaldamine sellisel lahmival kujul võib lõppeda kohtutee jalge alla võtmisega.

VELLO MÄESEPP,

Jõgeva Elamu juhataja


Eakate aasta lõpetuseks

Rahvusvahelise eakate aasta lõpus kutsus sotsiaalministeeriumi vanuripoliitika komisjon Tallinna pensionäride klubide, seltside ja ühenduste esindajad maakondadest. Jõgevamaad esindas Esku pensionäride klubi esinaine Loniida Bergmann.

Avasõnas märkis vanuripoliitika komisjoni esimees Heino Hankewits, et eakate aasta tulemusena olid võimulolijad sunnitud siiski eakaid inimesi kuulda võtma ja nende nõudmistele reageerima. Seejärel kuulati kahte ettekannet. Sotsiaalministeeriumi peaspetsialisti Eha Leppiku ettekanne käsitles vabatahtlike tegevust sotsiaaltöös. Professor Taimi Tulva analüüsis inimese kolmandat eluperioodi ehk aega, mil ollakse aktiivsest tööelust kõrval.

Küsitluslehtedel tuli kõikidel osalejatel vastata oma maakonna eakate inimeste elu ja tegevust puudutavatele küsimustele. Järgnenud kogemustevahetamisel tõi igaüks oma organisatsiooni tööst esile olulisima. Huvitavat ja järgimisväärset võis leida paljude eakate ühenduste tegevuses. Iga vald ja klubi tegutseb muidugi vastavalt sellele, kuidas on jõudu, oskust ja ka raha. Leiti, et valdades võiks moodustada vanuripoliitika komisjonid, kes käiksid koos kord kuus. See võimaldaks ühtlasi sotsiaaltöötajatelt saadavat infot kiiremini edasi anda.

LONIIDA BERGMANN,

Esku pensionäride klubi Kodutare esinaine


JUHTKIRI

Kas ehitame Jõgevale õhulossi?

Ehkki vihatud plaanimajanduse ajad on juba tasapisi unustusehõlma vajumas, hakkab meie teadvusse siiski naasma lihtne tõde: enne, kui millegi kallale asuda, oleks kasulik paika panna, mida siis täpselt saada tahetakse, kuidas seda teha ning mida tehtuga näiteks kolme aasta pärast peale hakata. Kuigi Eesti Vabariik näib siiamaani eelistavat eksistentsi põhimõttel “üks eelarveaasta korraga” ning keeldub tegemast plaane selle kohta, milline meie kõigi elu võiks välja näha mingi tühise ajavahemiku, näiteks 20 aasta pärast, kohustab seadus kohalikke omavalitsusi mõtlema vähemalt kolm aastat ette ja koostama arengukava.

Kummalisel kombel on näiteks Jõgeva linn kolm viimast aastat ilma kasutuskõlbliku arengukavata läbi ajanud. Asjaolu, et Kalle Pint abilinnapeana selle koostamisega hakkama ei saanud, kuid nüüd eraettevõtjana ning sobiliku tasu eest siiski asja ette võttis, illustreerib muidugi vaba ettevõtluse silmnähtavaid eeliseid ametiisiku tuima kohusetäitmise ees, kuid jätab siiski õhku mitmeid küsitavusi.

Nimelt selgus Jõgeva linnavolikogu neljapäevase istungi käigus, et hoolimata pingsast tööst arengukava koostamise kallal pole tehtud mingeid uuringuid linnaelu tähtsamate valdkondade hetkeolukorrast ega ole neid ka vastavalt hr. Pindi kinnitusele kavas teha. Siit võib teha kaks järeldust: kas Jõgeva linna seis on kõigile niigi selge või kujutab ilma adekvaatse lähtealuseta koostatud arengukava endast lihtsalt õhulossi.

Ajalugu tunneb mitmeid näiteid majadest, mida hakati ehitama ülemisest korrusest. Paraku on need kas kokku kukkunud või siis on tulnud alumised korrused lõpuks ikkagi juurde ehitada. Täpselt samamoodi võib Jõgeva linnavalitsus ühtäkki avastada, et lisaks arengukavale nõutakse raha ka linna hetkeolukorra uurimiseks.

AARE KIRNA


OLUKIRJELDUS

Umbusis ei tunnistata Eesti krooni

Umbusi on pindalalt suurim küla Põltsamaa vallas. Majad paiknevad siin enamasti üksteisest eemal ja paljud neist on juba aastaid tühjad. Vaatamata põllumajandusfirma pankrotistumisele ja kooli sulgemisele pole elu selles paigas lõplikult hääbunud. Umbusi rahvas on keerulistes olukordades ikka lahenduse leidnud ja nagu legend räägib, oskab vajaduse korral koguni oma raha kehtestada.

Umbusisse viivad teed Neanurmest, Pikknurmest, Annikverest ja Sakalast.

“Rohkem teid siia ei suundu ja küla piirneb rabaga. Nii et üldiselt on meie küla justkui kotis. Küllap sellest on tulnud Umbusi nimigi,” pajatas Reinuaru talu peremees Endel Kivi. Tema, 1937. aastal sündinud mees, õppis Olustveres agronoomiks ning töötas 1960.—70. aastatel kolhoosi esimehena nüüdses Jõgeva vallas Kalevis Võidu kolhoosis ja Saare kolhoosis. Pärast paari südameinfarkti jäi ta koduseks ja tuli elama Umbusi kanti oma sünnitallu.

“Et pensionile lisa teenida, kasvatan lambaid. Paraku on huvi lambavilla ja liha vastu võrdlemisi väike. Aegajalt meisterdan ka luudasid, kuid neidki ostetakse harva,” ütles Endel.

Mõnelegi daamile sümpatiseerinud viie poja isa Endel Kivi elab praegu poissmeheelu. Ta tuleb hästi toime ka õmblusmasinaga töötamisega ja kui tarvis, teeb ümberkaudsetele inimestele õmblustöid.


Küla kotis

Endel Kivi sõnul on Umbusi sobiv paik poliitiliseks varjupaigaks. “Saksa okupatsiooni ajal siin end varjanud kirjanik Vladimir Beekman on kirjutanud luuleread: “Seisab küla keset raba nagu seitsme luku taga. Nimeks tal on Umbusi.” Kui riigikord muutus, pidid metsavennad ennast võimude eest varjama, oma staabi rajasid nad Umbusisse. Pärast 1949. aasta küüditamist lükati siin kokku hulk talumaju, mida praegugi meenutavad kivihunnikud,” kõneles vanahärra.

Reinuaru talu peremees kommenteeris ka kuuldust, et Umbusis saab igal esmaspäeval kaupu osta Saksa markade eest. “Sel jutul on tõepõhi all. Kui Teine maailmasõda lõppes, polnud inimestel kohe rublasid, mille eest poest kaupa osta. Nii müüski kaupmees Juhan Reinpõld kaupa Saksa markade eest. Hiljem tuli siiski margad rublade vastu vahetada,” jutustas Kivi.

Juhan Reinpõllu kasupoeg Toomas kinnitas Endli juttu Umbusi oma rahast. “Kehv lugu, et Umbusis tööd pole. Seetõttu kolivad paljud nooremad inimesed linna. Mina sinna ei kipu, vaid eelistan külaelu väikeses talus,” lausus ta.


Pärast kooli sulgemist

Paremate aegade mälestusmärgiks on Umbusis tühjad ning lagunevad hooned: Teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigi ajal ehitatud meierei, pankrotistunud põllumajandusühistu töökoda, mille õuel seisab üksik traktor, ning sotsialistliku tüüpprojekti järgi ehitatud majandusühistu kauplus. Paar aastat tagasi suleti õpilaste vähesuse tõttu ka Umbusi algkool. Koolimaja pole aga päris tühjaks jäänud.

“Tänu Põltsamaa vallavolikogu liikmele Toomas Joosepile remonditi koolimaja katus, mis muidu oleks lagunenud,” lausus kolmekümne viiendat aastat Umbusis elav Ludmilla Tõnson. “Aegajalt korraldatakse koolimajas koosviibimisi. Näiteks jõulude ajal mängiti siin jõulunäidendit,” rääkis Põltsamaa Ühisgümnaasiumis õppiv koolipoiss Marko Õunap, kes kolis koos vanematega Tallinnast Umbusisse elama. “Praegune kodupaik meeldib mulle rohkem, sest pealinnas on palju pätte,” arutles ta.

Koolimajas asub ka Umbusi raamatukogu, kuhu vallavalitsus kohaliku rahva jaoks ajalehti ja ajakirju tellib. “Kui ajakirjandusega tutvujad raamatukogus kokku saavad, hakkavad nad sageli külajuttu ajama,” teadis Põltsamaa vallavanem Toivo Tõnson.

“Vooremaad tellin ma ise ja postiljon toob selle alati õigel ajal kätte. Pigem söön vähem kui jätan maakonnalehe tellimata,” sõnas Endel Kivi.

Umbusi ainus kauplus on praegu avatud kaks korda nädalas, sest ostjaid on liiga vähe. Kui elanikud soovivad, toob poeomanik Leo Kohv neile toidukraami ka koju.


Postitalu

Klientide vähesuse tõttu oli vahepeal oht, et Umbusi sidejaoskond suletakse ning postiauto sõidab paar korda nädalas siinseid elanikke teenindama. 19aastase staažiga postioperaator Leili Kartsepp nõustus aga avama postkontori oma kodus Meeri talus.

“Lugesin horoskoobist, et mul tuleks koduse remondiga kiirustada. Võtsin astroloogilisi juhiseid naljaga pooleks arvesse. Hiljem selgus, et see oligi vajalik, sest kööki tuli postkontor sisustada. Oma kandi rahvale, kellest suurem osa on vanemad inimesed, peab postiteenus pidevalt kättesaadav olema,” põhjendas ta valmisolekut köök ametiasutuseks kohandada. “Vanurid on mind lausa rõõmust nuttes tänamas käinud. Eks Umbusi ongi ennekõike vanainimeste küla.”

Kartseppade kodus on ka akordion. Pereisa Koit, kes töötab Mällikvere põllumajandusühistus, mängib seda aegajalt enda lõbuks ja vahel ka seltskonnale meelelahutuse pakkumiseks.


Noorik Saaremaalt

Umbusis on Põltsamaa piirkonna ühed viljakamad põllumaad, mis pole ka praegu sööti jäänud. “Pärast seda, kui Umbusi põllumajandusühistu paar aastat tagasi pankrotistus, hakkasid siinseid maid harima talunikud ja ümberkaudsed põllumajandusettevõtted: aktsiaselts Adavere Agro, Võhmanõmme ja Mällikvere põllumajandusühistu,” rääkis aastakümneid Umbusis agronoomina töötanud Ludmilla Tõnson. Tema peab koduküla üheks jõukamaks maakoduks Puhu talu. Selle majapidamise peremees Janek Taling oli parajasti Tartus asju ajamas. Ajakirjanikele avas ukse tema nägus kaasa Reelika.

“Elame Janeki vanaema talus. Meil on 300 hektarit haritavat maad, millel kasvatame teravilja. Nisu müüme eelkõige toidunisuks. Kui põllumajandusega tegelda, tasub juba midagi tõsisemat ette võtta, sest nii on majanduslikult kasulikum,” rääkis Saaremaalt pärit noor taluperenaine, kes on õppinud sekretäriks. Puhu talu pererahvas ostis pankrotistunud põllumajandusettevõtte heinaküüni, kuhu rajati kuivati.

Talingute kodu on eriline ka seetõttu, et siin elavad Umbusi ainsad kaksikud. “Meie tüdrukud, kes käivad Põltsamaal lasteaias, näevad tõesti täpselt ühesugused välja,” tunnistas Reelika Taling.

JAAN LUKAS


KULTUUR

Kaalujälgijad ei sobi doonoriks

Teisipäeval oli Jõgeval järjekordne doonoripäev. Kultuurikeskuse pisikeses keldriruumis käis verd andmas üle 70 doonori.

Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskusel on Jõgevamaale asja mitu korda kuus. Põltsamaal, Jõgeval ja Mustvees kutsutakse doonorid verd andma neliviis korda aastas. Vallakeskustes käiakse pisut harvemini.

“Ega kusagil ei saa nuriseda, aga Jõgeva rahvas on väga usin vereandja. Keskmiselt arvestame iga kord 80 inimesega. Loomulikult tuleb väikestes kohtades meie juurde vähem doonoreid, pealegi on külades terveid inimesi raskem leida,” rääkis arst Aime Laanemaa.

“Täna on meil tingimused veidi kitsamad, kuid oleme harjunud verd võtma kõikjal, peaasi, et inimesed tuleksid kohale. Kasutame kinnist süsteemi: verevõtmise nõel on ühendatud kotiga, nii et ümbritsev keskkond ei saa steriilsust mõjutada,” selgitas tohter.

Varem kutsuti doonorid Jõgeva haiglasse verd andma, eelmisest kevadest saadik aga kultuurikeskusesse. Verekeskuse töötajate arvates on haiglal ja polikliinikul jäänud nende tarvis ruume väheseks.

“Doonorlus on üks heategevuse vorme ja hea, et see on viimasel ajal saanud ka paljude noorte elustiiliks. Kui 90ndate alguses vähenes doonorite arv märgatavalt, siis nüüd on see jõudnud peaaegu Vene aja tasemele. Meie maakonnas on üle paarisaja doonori,” teadis Eesti Punase Risti Jõgevamaa Seltsi sekretär Anneli Lääne.

Varem meelitasid küllap nii mõndagi verd andma puhkuse lisapäevad. Ka vereandmise päev loeti palgaliseks ja priiks. “Nüüd pole doonoril kuigi kerge tööltpriiks saada, muudest soodustustest rääkimata. Hea seegi, et toidupakike antakse kaasa, kuid töötasu jääb saamata ja keskusesse sõitmine maksab ka midagi,” arutles Avo Harju. Koos abikaasa Liisaga on ta käinud regulaarselt verd andmas juba paarkümmend aastat.

“Vahel on öösel haiglast koju helistatud ja palutud tulla sünnitajale verd andma. Mitmel korral on kiirabiauto mulle koju järele saadetud,” rääkis ehitustööline Avo, kes on aastate jooksul annetanud teiste heaks ligemale 40 liitrit verd.

114. korda oli doonoriks jõgevlane Matti Linno. Verekeskuse andmetel on ta teenekaim doonor meie maakonnas.

“Kes verd annab, peab olema terve ja väga korralikult toituma. Kaalujälgijatel ei soovita me küll verd anda,” ütles doktor Laanemaa.

Seekordsel doonoripäeval andis esimest korda verd 17 inimest. “Lootsin, et saan verd anda palju lahedamates tingimustes. Siin lebasin kokku lükatud tugitoolidel kõikide nähes siruli. Üleriided sain tooli seljatoele sokutada. Madalas ja hämaras ruumis oli rahvast liiga palju ja õhk nii paks, et võibolla oleks kirves õhku rippuma jäänud. Oli nagu filmides nähtud sõjaaegses laatsaretis,” arvas esimest korda verd andma tulnud Elle.

“Kultuurikeskuses on muidu päris lahe, kuid praegu käib maja teisel korrusel remont, all on aga maonäitus. Keldris oleme tõenäoliselt esimest ja viimast korda,” arvas üks kogenum vereandja.

ARDI KIVIMETS


Meediakangelased vennad Voitkad

14 aastaga poolmüstiliseks nähtuseks saanud Voitkade duo saadi hiljuti kätte ja kohe asusid mõned meediaväljaanded targutama: küllap nüüd ilmneb, et tegemist on lihtsalt kahe harimata varganäoga, kellest loll rahvas on kangelased teinud. Kuid paari päevaga sai selgeks, et nii lihtne see asi ei ole.

Vennaksed näitasid, et päris ilmaasjata neist legendi ei saanud. Nad oskavad hästi rahvast ja meediat ümber sõrme keerata, seda ka metsast väljas avalikkuse ees. Pärast seda, kui vennad efektselt kinni nabiti, said nad ülikiiresti ajakirjandusega sina peale ja nendega tehti sensatsiooniline teleintervjuu, mille pärast muudeti saatekavasid.

Ja nad esinesid, natuke küll kobavaltkonarlikult, aga ikkagi pahviks löövalt. Jutud nõukogude võimu eest põgenemisest, vabadusvõitlusest, justkuisõdurolemisest, metsaelu nüanssidest jne. Esitus oli väga hea. Vennad teavad, kes nad on: nad on kuulsad. Nad on staarid.


Nagu Bondi filmis

Kahe kurjategija erakordse menu saladus ei peitu ainult rahva tobeduses. Esiteks on üle kümne aasta veetmine tsivilisatsioonist eraldi midagi uskumatut, justkui Guinnessi rekordi püstitamine, üksinda ümber maailma purjetamine või raske teadusliku katse tegemine. Lisaks veel pidev ohus elamine, tagaajamine nagu luuremängus või James Bondi seerias. See on justkui filmis või raamatus, kuid päris.

Teiseks peetakse Voitkasid urbaniseerunud ja kalestunud ühiskonna eirajateks. Alternatiivne eluviis, rohelus, loodusega ühtesulamine — see tundub linnainimesele nii eksootiline.

Kolmandaks on Voitkad kui riigi vastu mässajad kindlasti punkarite ja boheemlaste suured lemmikud, eriti politsei efektse narrikstegemise tõttu. Nad näitasid, et riiki on võimalik eirata ja sellele keskmist sõrme näidata.

Riik tegi end lolliks ka Voitkade kinnivõtmisega: kahte meest läks kinni nabima kari politseinikke ja Kkomando helikopteriga. No tule taevas appi, kas ei saanud korraldada suuremat blamaaži!

Neljandaks on Voitkade kuriteod olnud päris humoorikad. On ju naljakas, kui politseiohvitseridelt võetakse nagu niuhti relvad ära või kahtlases aktsioonis olevat paarikest tillist või tissist tõmmatakse.

Viiendaks on Voitkade osavus võlunud isegi nende staažikaid jälitajaid. Lisaks pole Voitkad hakkama saanud millegi tülgastavaga. Nende kõige rängemaid tegusid teeks samas olukorras ilmselt igaüks meist. Kui sa ei taha politseinikku tappa või lasta ennast kinni võtta, siis ei jää muud üle kui temalt relv ära võtta. Paarikest vangistades läksid nad küll mõneti üle piiri.


Suur rongirööv

Eestlased pole ainukesed, kellel on selliseid kangelasi. 1963. a. toimus Inglismaal suur rongirööv: osavalt tegutsenud kamp riisus postirongilt suure summa. Osa kelme püüti kinni, aga osavamad eesotsas Ronnie Biggsiga põgenesid Lõuna-Ameerikasse. Neist said omamoodi rahvuskangelased. Biggs oli veel 70ndatel punkbändi Sex Pistols teine laulja ja kirjutas menukad memuaarid. Rongiröövist tehti ka mängufilm.

Kui Voitkad saavad üle viie aasta vanglakaristust, riivaks see ilmselt rahva õiglustunnet. Purjuspäi inimese tapnud kaitseliitlane saab ju 1,5 aastat, narkokeemikud vabastatakse ning 14 meest surma viinud ohvitserile antakse armu. Rääkimata sahkerdustest, kus keerutatakse miljoneid, kuid lugu lõpeb aegumisega. Loodetavasti oskavad vennad vanglaaastaid kasutada ja kirjutavad raamatu või teevad plaadi.

MARGUS KIIS


Vooremaa

Laupäev, 4. märts 2000. a.


ESIKÜLG

Tants aurukatla ümber

RAIVO SIHVER


ARVAMUS

Jõgevamaalased peavad telefonitariife liiga kõrgeks

MARGUS KIIS


Võim Tallinnast välja

Refereerinud

RAIVO SIHVER


KIRJAD

Jõgeva Elamu teeb, mis suudab

(Vt Margus Kiisi artiklit “Kallid korterid ja transport suretavad Jõgevat” 29. veebruari Vooremaas)

VELLO MÄESEPP,

Jõgeva Elamu juhataja


Eakate aasta lõpetuseks

LONIIDA BERGMANN,

Esku pensionäride klubi Kodutare esinaine


JUHTKIRI

Kas ehitame Jõgevale õhulossi?

AARE KIRNA


OLUKIRJELDUS

Umbusis ei tunnistata Eesti krooni

JAAN LUKAS


KULTUUR

Kaalujälgijad ei sobi doonoriks

ARDI KIVIMETS


Meediakangelased vennad Voitkad

MARGUS KIIS