Vooremaa
Esikülg
Mälestustahvel rahuarhitektile
Tartu rahu 80. aastapäeva oli kolmapäeval põhjust erilise pidulikkusega tähistada mitte üksnes Tartus, vaid ka Laiuse kandis, kus 134 aastat tagasi sündis mees, keda on nimetatud Tartu rahu arhitektiks: Tartu rahukonverentsi Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska.
Jõgeva vallavalitsuse ning valla ajaloo ja muuseumisõprade ühingu Ambior korraldatud ajalookonverentsil Laiuse põhikoolis kõnelesid Tartu Ülikooli ajalooprofessorid Helmut Piirimäe ja Eero Medijainen Tartu rahust ja selle tähtsusest muutuvas ajas ning Jaan Poska elust ja poliitilisest tegevusest.
Jõgevlasest Vabadussõja ajaloo uurija Ülo Pärn andis ülevaate Tartu rahu sõlmimisele eelnenud sõjalistest sündmustest. Nn vabadesse aruteludesse tõi elevust sama päeva lehtedes avaldatud Venemaa suursaadiku Aleksei Gluhhovi pressiavaldus, milles ta ütles, et Tartu rahu on minevikku vajunud sündmus, mida peaksid käsitlema üksnes ajaloolased, mitte poliitikud.
“Asjaolu, et Tartu rahu Vene poolt nii ärritab, on ilmekaks tõendiks sellest, et tegelikult on Tartu rahu ka nende meelest ikka veel olemas,” märkis Riigikogu aseesimees Tunne Kelam.
Konverentsi ajaks oli üles pandud näitus vanadest fotodest, raamatutest ja dokumentidest, mis kajastasid Tartu rahu sõlmimise aegseid sündmusi, Tartu linnapilti rahu sõlmimise ajal ning Laiuse ja Jõgeva kandi kultuurilugu.
Rohkem väärikust!
Tähtsa päeva sündmused jätkusid Jaan Poska sünnikohas Laiusevälja külas apostliku õigeusu kiriku juures, kus siseminister Tarmo Looduse, piirivalveameti peadirektori Tarmo Kõutsi, Riigikogu aseesimehe Tunne Kelami, Riigikogu liikmete MariAnn Kelami, Mai Treiali ja Meelis Paaveli, maakonna ja vallajuhtide, samuti Jaan Poska tütrepojapoegade Ott ja Jaan Arderi ning paljude teiste osavõtul avati mälestustahvel suurele riigimehele. Tahvli õnnistas sisse apostliku õigeusu preester Johannes-Ülo Keskküla Tartust.
“Tänu haritud, kogenud ja vastast hästi tundvale Jaan Poskale leidsid eesti rahva ühised jõupingutused Vabadussõjas Tartu rahulepingu läbi meile kõige soodsama vormistuse,” ütles Tunne Kelam mälestustahvli avamisel.
“Poska kõige värskemaks sõnumiks võiksid olla aga tema sõnad Asutava Kogu ees kümme päeva pärast rahulepingu sõlmimist: “Maitskem rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu”.”
Tänapäeva Eesti poliitikaski tahaks Kelam näha rohkem poskalikku väärikust selle maailma vägevatega suhtlemisel, mitte teomehelikku koogutamist, et Venele või Euroopa Liidule tuleb anda, mis nad nõuavad, sest ega me nende vastu saa.
Uued Poskad
“Ka praegu käivad läbirääkimised Venemaaga piiriküsimuses, ent kuigi need on kestnud juba üheksa aastat, puuduvad valmis kirjutatud piiridokumentidel ikkagi veel allkirjad,” ütles Tarmo Loodus. “Ühelt poolt võib arutleda selle üle, kas me üldse tahame lepingut, mis kehtestab Tartu rahuga määratletust erineva piiri, teisalt tekib küsimus, kas leping on alla kirjutamata sellepärast, et ajad on teised või puuduvad meil uued Poskad.”
Mis uutesse Poskadesse puutub, siis võib neid ju praegu Laiuse põhikooliski kasvada. Tartu rahu aastapäeva on selles koolis kodulooringi eestvedamisel tähistatud igal aastal ja ega seegi kord vaatamata professorite ja poliitikute osavõtul toimunud suurele konverentsile oma üritust ära jäetud.
RIINA MÄGI
Jõgeva riigikaitseosakond veebruarist likvideeritud
Kaitseministeeriumi otsuse kohaselt pole teisipäevast enam Jõgeva riigikaitseosakonda (RKO). Eestis jäid senise 16 piirkondliku riigikaitseosakonna asemel vaid RKOd Tallinnas, Tartus, Rakveres ja Pärnus.
Reformimise käigus koondas ministeerium 104 ametikohta ehk ligi 40 protsenti töökohtadest. Teisipäeval sai kuus inimest Jõgeva RKO kümnest töötajast koondamisteate. Maakondadesse jäävad siiski alles osakondade bürood, seega ei pea kutsealused arvelevõtmiseks ja arstlikuks kontrolliks edaspidigi kaugele sõitma.
Kirde RKO Jõgeva büroo juhataja kohusetäitjaks on kinnitatud kapten Henn Roos. Samuti jääb tööle kolm spetsialisti, kes tegelevad kutsealuste ja reservväelaste arvestuse ning mobilisatsiooni küsimustega.
“Jõgeval koondati 60 protsenti töötajatest. Peale raamatupidamise jäid teised töölõigud samaks, seega suurenes alles jäänud ametnike töömaht tunduvalt, palk aga väheneb,” mainis kapten Roos.
Varade ja dokumentide üleandmine Rakveres asuvale Kirde RKOle peab olema lõpetatud 1. märtsiks.
Kolmapäeval käis Jõgeva büroo ja töötajatega tutvumas kapten Andres Niine, Kirde RKO uus ülem.
ARDI KIVIMETS
Laiuse ja Vaimastvere lasteaed kooliruumidesse?
Jõgeva vallavolikogu neljapäevasel istungil jätkati 2000. a. eelarve teist lugemist. Üle nelja tunni kestnud istungil jõuti eelarve tulusid arutada ja ka nende kohta otsuseid vastu võtta.
Pingeid tekitas eelarve, majandus ja korrakaitsekomisjoni ettepanek ehitada Laiuse ja Vaimastvere põhikooli ruumid lasteaiale. Koolide ümberehitamiseks ning vajadusel juurdeehituse tegemiseks kavatsetakse mõlemal juhul kulutada 1,5 miljonit krooni.
Volikogu suunamuutus oli üllatuseks Laiuse kooli direktorile Arvo Sakjasele. Tema sõnul lõpetati alles eelmisel aastal põhikooli renoveerimine, siis ei poetanud keegi sõnagi lasteaia toomisest kooli juurde.
Praegu ei ole Laiusel liitklasse. Esimesed liitklassid võivad tulla aastast 2003, alles siis võib tekkida vaba pind. Arvo Sakjase arvates on probleem pigem selles, kuidas hoida lapsi oma valla koolides. Eriti teravalt puudutab see küsimus Kuremaa lapsi, ka Laiuselt käib klassitäis lapsi Jõgeval koolis.
Jõgeva linna koolid ei suuda paraku kõiki soovijaid vastu võtta.
Laiuse lasteaed asub pastoraadi ruumides, rendi hinnaks on 16 krooni ruutmeeter. Et mitte investeerida võõrasse varasse, tuleb volikogu arvates otsustada oma ruumide väljaehitamise kasuks ja tellida arhitektilt projekt, mis näeb ette lasteaia ehitamise kooli külge. Niimoodi saaks tulevikus halduskulusid kokku hoida. Varasem kava, mille järgi taheti Laiuse lasteaed ehitada vanasse kivikoolimajja, võeti päevakorrast maha.
Et saaks alustada Vaimastvere lasteaia ja võimla projekteerimist ja detailplaneeringut, võttis volikogu vastu rea otsuseid. Sellega peatati 2000. a. eelarve teine lugemine.
RAIVO SIHVER
Arvamus
Linnaeelarve ootab kodanike ettepanekuid
Jõgeva linna 2000. aasta eelarve projekt kogumahuga 30,0745 miljonit krooni on jõudnud kõigi linnaelanike postkastidesse. Kuigi majanduskulud (elekter, kütus jne) on 1999. aastaga võrreldes märgatavalt suurenenud, on
eelarve maht jäänud samaks. Hariduskulud ei ole vähenenud, vaid moodustavad endiselt suurima osa linnaeelarve kuludest (42% eelarve kogumahust).
Investeeringutest
Investeeringutest saab Jõgeva kultuurikeskus eelarve projekti kohaselt linnaeelarvest 300 000, AS Jõgeva Vesi aga miljon krooni. Linnavalitsus tegeleb aktiivselt lisainvesteeringute otsimisega mõlemale asutusele. (Kultuuriminister Signe Kivi külastab 11. veebruaril kultuurikeskust ja Virtust).
Jõgeva kultuurikeskuse renoveerimiseks saab tänavu kasutada 4 miljonit krooni riigi investeeringuraha, Jõgeva linna veemajandusse tuleb PHARE abiprogrammist ja riigieelarvest 17 miljonit krooni lisainvesteeringuid.
Soojaettevõtte valikutest
Pikemalt vajab selgitamist 350 000 krooni kavandatav eraldamine aktsiaseltsile Jõgeva Soojus aktsiakapitali laiendamiseks. Viimase kahe aastaga on soojatarbijate võlg aktsiaseltsile Jõgeva Soojus suurenenud 1,5 miljonini. Võlgnevustega tekkinud kahjum on seni kaetud investeeringute arvelt. Seega ettevõttes kasutatavad mehhanismid justkui ei vananeks. Nii see aga paraku ei ole ja soojatootmise tagamiseks on vaja kindlasti põhi vara uuendada. Märtsikuus tuleb Jõgeva Soojusel tagasi maksta 640 000 krooni 90ndate aastate algul rahandusministeeriumi kaudu võetud laenust hakkpuidukatla ostmiseks. Pikem teema on käibemaksu lisandumine soojusenergiale 2000. aasta teisel poolaastal, sellega seotud hinnatõus ja linnaelanike suurenev vajadus toimetulekutoetuse järele.
Jõgeva Soojuse nõukogu ettepanekul on Jõgeva Soojuse juhatus koostanud kokkuhoiuplaani. Sisemiste reservide arvelt soovitakse ettevõttes 2000. aastal säästa 700 000 krooni ärikulusid. Jõgeva Soojuse 10 miljoni kroonise aastakäibega võrreldes on tegemist märkimisväärse summaga, kuid lisainvesteeringuid on ikkagi väga vaja.
Muidugi on olemas võimalus, et linn kui omanik ei toeta soojaettevõtet linnaeelarve kaudu. On võimalik ettevõte osaliselt või täielikult erastada, kaasates aktsiakapitali laiendamiseks raha erasektorist. Need võimalused nõuaksid linnavolikogu poliitilist otsust. Tasuks aga mõelda sellele, et soojatootmise minekuga erakätesse muutub kindlasti ka soojuse hind: seni on toodetud nullkasumiga, kuid investeeringu teinud eraomanik tahab kasumit teenida.
Linnaeelarve on ettepanekuteks avatud kõigile kodanikele.
AIVAR LUMI,
Jõgeva linnapea
KÜSITLUS
Kes peaks hoolitsema pensioni eest?
Ines, koolitädi:
“Eelkõige peaks oma vanaduspensioni eest hoolt kandma inimene ise oma tööga. Ja riik samuti. Arvan, et olen riigi heaks küllaltki palju teinud ning naised peaksid saama pensionile varem kui 60aastaselt. Kuna elame Euroopas, siis sealne mõttelaad — panna oma raha vanaduspäevadeks pensionifondi — sobiks meile igati. Nüüd pakutav pensionikindlustus on minu jaoks hilinenud.”
Ene, töötu:
“Kui inimene on eluaeg tööd teinud, siis peab ta saama vanaduspõlves väärilist tasu. Pension on kindel sissetulek ning pensionäridel on soodustusi, kuid millega toidavad lapsi töötud? Olen mõelnud ka pensionikindlustusele, aga see on meil nii uus asi, et ma ei usalda seda. Võibolla paarikümne aasta pärast, kui jõuan pensioniikka, pole enam pensioni mõistetki.”
Gunnar, hooldekodu juhi abi:
“Kui inimene on töötanud riigi heaks pikki aastaid, siis võiks riik osaleda ka tema vanaduspõlve kindlustamisel, sest maksud lähevad ju riigile. Vanaduse kindlustamisele pole ma kuigi tõsiselt mõelnud, kuid praegu on küllaltki riskantne panna oma säästud kuhugi pensionifondi. Pealegi on palgad vähemalt Põltsamaal nii väikesed, et raske on midagi fondi panna.”
Ellar, kindlustuse müügijuht:
“Euroopa riikides maksavad inimesed teatud summa pensionifondi ja nõnda võiks meilgi olla. Põhipension peaks olema riigi poolt, enda kogutust saaks lisapensioni. Praegu on pensionikindlustus meil luksuskaup, milleni tavainimene oma väikese palga tõttu veel ei ulatu. Inimestel pole ka kindlustunnet, sest mõni kindlustusselts (näiteks Polaris) on pankrotti läinud.”
Rait, ehitaja:
“Ma pole veel nii vana, et pensi peale mõelda. Põhimõtteliselt peaks pensioni eest hoolitsema riik. Kuhugi panka või kindlustusse ei julgeta vanaduspäevadeks enam raha koguda, sest inflatsioon sööb pidevalt raha. Kord oli juba selline juhus, et mu ämma kirsturaha läks peaaegu nulliks.”
Harald, pensionär:
“Kui inimene on vanaduspensioni välja teeninud, siis peab riik selle ikka välja maksma. Jäin pensionile 15 aastat tagasi ning olen vana süsteemiga rahul. Nüüd räägitakse, et tuleb hakata ise fondi raha koguma. Kui ma noorem oleksin, arvaksin samuti, et sellel pole mõtet: kellele ma neid sente korjan?”
Piret, müüja:
“Normaalne oleks, et see on nii inimese enda kui ka tööandja asi. Tuleviku peale on vaja mõelda, kuid pensionikindlustuse maksmine käib madalapalgalistel veel üle jõu. Kui vaadata Eesti praegust elatustaset, siis arvan, et pensioniiga on aetud liiga kõrgeks.”
Aleksander, direktor:
“Olen riigi heaks kaua töötanud, seega peaks minu vanaduspõlve kindlustamine olema riigi kohus. Kolme pensionisambasse pole mul usku, sest ei saa olla kindel, et firma, kuhu ma raha kogusin, on ka paarikümne aasta pärast elujõuline.”
Põltsamaal küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVITŠ
Juhtkiri
Tänasest läheb võim üle draakonile
Täna on taas põhjust head uut aastat soovida: idamaade kalendri järgi algab draakoni aasta, mil elu üle valitseb müstiline lohe. Draakonil, mis kreeka keeles tähendab madu, on mütoloogias mitmesuguseid käsitlusi. Ristiusu sümbolites on draakon paganluse ja kuradi võrdkuju. Sellise lohe tappis ju Püha Jüri. Idamaades suhtutakse draakonisse märksa tolerantsemalt. Hiina mütoloogias on draakon ringikulgemist ja loovust sümboliseeriv õhu- või taevaolend. Usutavasti hakkabki selline draakon järjekordsel draakoni aastal ka Eestis valitsema. Ettevõtlikkust ja loovust vajame igas valdkonnas, sest rutiin ja stagnatsioon mõjuvad ühiskonnale ohtlikult.
Draakoni aasta oli viimati 1988. aastal, mil kukutati Karl Vaino, toimusid öölaulupeod, võidutses laulev revolutsioon. Tänavuselt aastalt oleks vist kõige õigem loota meie riigi rahulikku ja stabiilset arengut ning valuküsimuste arukat lahendamist. Mõistagi võiks ka mõndagi otsustavat ja pöördelist toimuda. Hea, kui suudetaks märgatavalt vähendada kuritegevust ja piirata narkomaania levikut. Samas on karta, et need soovid jäävad suuresti unistusteks. Küllap on inimestel vähenenud ka ühtekuuluvustunne ja soov tegutseda ühisrindena, nagu seda tehti 1988.—1989. aastal.
Muistendites kujutatakse draakonit ka tulemaona, kes hangib vara ja raha. Seda tasuks meeles pidada ettevõtjatel, sest draakon kui mütoloogiline olend peaks pakkuma häid äriideid. Usutavasti oleksid ostetavaks kaubaks
draakonikostüümid ja lohesümbolitega kotid, Tsärgid jne. Kui draakon osataks panna raha teenima, võidaksid nii tööandjad, töövõtjad kui ka riik, mille maksebaas suureneks.
Draakon sobib suurepäraselt ka loovuse arendamiseks. Lasteaialastel ja kooliõpilastel on draakonit huvitavam joonistada kui kassi, koera või mõnda teist reaalset olendit. Linnades, kaasa arvatud Jõgeval, võiks aga draakoni aasta auks korraldada lume ja jäädraakonite meisterdamise võistluse. Näiteks Jõgeval sobiksid draakonikujud Piiri parki.
Paljusid inimesi jätavad aga horoskoobid ja draakoni aasta külmaks. Ehk on nende mõttelaad õigemgi. Samas võib oletada, et horoskoopidesse ja draakonisse uskujate elu on värvikam ja fantaasiarikkam. Arenenud fantaasia ja unistamisoskusega inimesed on aga elu edasiviimiseks tingimata vajalikud.
JAAN LUKAS
Olukirjeldus
Kirsi, “neiupõlvenimega” Aia tänav
Jõgeva kesklinna või paneelelamurajooni elanik ei tarvitse Kirsi tänavat teadagi: võõral pole sinna asja, kuna seal pole ühtegi poodi ega ametiasutust. Tegelikult on see nahavabriku juurest algav ja veetorni juures lõppev ning kahelt poolt kenade aedade ja eramutega palistatud pikk tänav aga koduks üsna suurele arvule jõgevlastele, kelle puhul võib rääkida lausa oma tänava identiteedist.
Kui seitsmekümnendate alguses praeguse Kirsi tänava äärde esimesed majad kerkisid ja nende ümber aedu rajama hakati, siis anti tänavale Aia nimi, kuna kesklinna läbiv kunagine Aia tänav kandis parasjagu palju kosmilisemalt kõlavat Gagarini nime (huvitav, kas Eestis ongi linna, kuhu Gagarini 108minutine ümbermaailmareis mõne tänava nimemuutuse läbi jälge ei jätnud?). Kui senised jumalad hakkasid troonilt kukkuma ja asi vanade tänavanimede ennistamiseni jõudis, sai kesklinna tänav, mille ääres aedu pole suurt ollagi, Aia nime tagasi. Aedadega Aia tänava rahvas püüdis selle vastu protestidagi, saates tollasele linna täitevkomiteele kollektiivse kirja. Kui sellest tulu ei tõusnud, pandi pead tööle ja pakuti oma tänavale ise uus nimi välja. Kirsi peegeldab kirsipuude rohkust siinseis aedades. Nii mõnegi maja küljes seisab aga endiselt Aia tänava silt, nii
et tänava ajalugu mitte tundev võõras võib päris segadusse sattuda.
Kirsi tänava nahavabrikupoolse otsa majad on enamasti seitsmekümnendatel Volga äärest Eestisse tulnud sakslaste ehitatud. Ajaloolisele kodumaale naastes müünud nad oma kätetöö üsna odavalt maha. Ühe sellise maja praegune peremees kurdab paraku, et maja ehituskvaliteet kõvemat kriitikat ei kannatavat. Ega midagi imestada pole: selleks need inimesed siia ju tulidki, et
peatselt edasi lääne poole lahkuda.
Laulid, ühed esimestest
Enne elamukruntideks jagamist olid Kirsi tänava koha peal enamasti linnarahva kartulimaad. Olga Mägi mäletab, et kui tema tollal lapsevankriga oma pere ehitustöö tegijatele süüa toomas käis, olnud pori vahel lausa poolde säärde. Kõik need Kingu, Aasa, Allika, Ülase, Lille, Tulika ja teised ilusate nimedega tänavad on tekkinud linna ääre palju hiljem.
Rute ja Elmar Laul olid elanud KohtlaJärvel ühisköögiga korteris. Seda enam olid nad valmis ületama mis tahes raskusi, peaasi, et saaks omaette kodu, kus oleks ruumi kõigile. Vanem tütar oli ehitust alustades 11 aastane, noorem 5 aastat vana. Salvetid, Otid, Antonid, Puustad ja mitmed teised pered ümberkaudu alustasid umbes samal ajal.
“Eks me küsisime ikka üksteiselt nõu ja läksime appi ka, kui vaja,” tuletab Elmar Laul meelde. Kõik, mis võimalik, tehti ju oma kätega, võõrast abi läks tarvis suuremate ja oskustööde puhul.
“Viis aastat oli ikka elu väga kinni. Vahel tuli küll tahtmine kõigele käega lüüa. Kui meil kulus kogu vaba aeg ehitusele, olid teised inimesed ju oma soojades korterites ja käisid reisimas,” meenutab Rute Laul ja leiab, et oma õu ja aed on kõik vaevad üles kaalunud.
“Ja saun muidugi, see sai ju kõige enne,” lisab peremees Elmar.
Suved ja jõulud
“Meie tänava rahvas on üldiselt väga kodulembene, igaüks on omaette oma krundi peal,” on nii Rute Laul kui ka Olga Mägi ühel nõul. Kui kokku saadakse, siis kõneldakse ja lähemate naabrite juurde astutakse vahel ka sisse, aga lausa majast majja käimist küll pole. Uut aastat tervitab Kirsi tänava rahvas enamasti oma õueväravas ja tänaval, kus üksteisele head uut aastat soovitakse. Linna keskele suure kuuse alla harilikult ei minda.
Suviti ja jõulude ajal on Kirsi tänav muu ajaga võrreldes lasterohkem. Kooliskäijad on vaheajal ja kaugemal elavad lapsed ning nende pered tulevad vanematekoju. Suvine tänav hakkab silma erilise roheluse ja ilusate aedadega. Jõulude ajal, eriti kahel viimasel aastal, on Kirsi tänav olnud lausa omaette vaatamisväärsus, mis on pimeduse saabudes meelitanud siia mõnegi, kes selles kandis varem pole käinud. Siinsed elanikud on teinud oma jõulukaunistused siiski iseenda, eriti laste pärast ning omavahel kokku leppimata. Tõsi, kui ikka naabril midagi ilusat on, kutsub see järele tegema küll.
“Üksteise õhutusel venitasime jõulude ajal pärgi üles pannes lõpuks vaat et nabad paigast ära,” naljatas Olga Mägi. Nii ilmusid üksteise järel akende, värava ja aiakaunistused, vanikud, elektriküünlad ja muu seesugune, mis kõik kokku selle tänava justkui jõulumaaks muutis.
Linnas välja kuulutatud jõulukonkursil said preemia perekond Laul ja Lääne ning ära märgiti Salveti pere elamu.
Naabrivalve
Koidu ja Aivar Lääne said majaomanikeks üsna noorest peast. Koidu oli siis õigupoolest veel Tartu Ülikooli geograafiatudeng. Varem Koidu tädi perele kuulunud maja osteti ära noorpaari enda kurgirahaga ja mõlema vanemate toetusel.
“Praegustes oludes ei maksaks maja ostmisest unistadagi,” tunnistavad tollase sammu õigsust nüüdseks ligemale kuusteist aastat Kirsi tänava elanike hulka kuulunud Lääned.
Kirsi tänav on kesklinnast kiviga visata, aga samas vaik ne ja rahulik, justkui omaette maailm, kus erinevalt paneelelamurajoonidest valitseb peremehetunne ja tuntakse oma naabreid või vähemasti
nende elu väliseid märke.
“Siin toimib hästi see, mida mujal maailmas neighbourwatch’iks nimetatakse. Kui Koidu sõbranna ükskord meie äraolekul aiast lillepotimulda võtma tuli, uuris naabrinaine ta käest kohe, kes ta selline on ja kas tal ikka luba on meie aias viibida,” meenutab Aivar.
Väliste märkide jälgimisest saavad alguse ka mõningad nö epideemiad. Hoovi lipuvarraste püstitamise mood on tänava ülemises otsas juba lahti läinud, nüüd näib Aivari sõnul moodi tulevat
majadele uue välisvoodri panek. Maja vooderdamisele on mõelnud ka Lääned, aga mitte kampaaniaga kaasa minemise, vaid parema soojustamise pärast: eks need seitsmekümnendate ehitusmaterjalid olid, nagu nad olid.
Kodu seob
Läänede vanemale pojale, 15aastasele Ardile näib isegi Kirsi tänav liiga linlik olevat: niipea kui poiss reedel koolist tuleb, põrutab ta bussiga Voorele, kus ootavad masinad ja maatööd.
Suviti on kogu Lääne pere maatööga hõivatud ning siis nad erilised kodukaunistajad pole. Jõulude ajal on selleks aega rohkem. Lääne pere jõulumõtted on vanikute ja elektriküünalde ülesriputamisest kaugemalegi läinud.
“Tegelikult võiks järgmiste jõulude ajal Kirsi tänava paariks päevaks lausa jõulutänavaks muuta, nii et muulgi linnarahval oleks asja siia tulla. Igas õues võiks midagi pakkuda: piparkooke, glögi või verivorste. Mõtlesin isegi, et võiks maalt hobuse tuua ja ümber veetorni reesõitu teha, aga kuhu sa selle hobuse siin paned — garaaži ju ometi mitte,” ütleb Aivar.
Veetorni ümbrus ja muud äärelinna tühermaad on Kirsi tänava lastele talvel heaks suusatamiskohaks, suviti käib aga asfalteeritud, ent vähese liiklusega tänaval äge rattasõit ja võrride putitamine.
Kalle Blomkvisti laadis tegutsemisvõimaluste ja vabadusrohke lapsepõlv tekitab paigaga tugevad seosed. Kui Ardi tee näib vähemasti esialgu talupidamise poole kiskuvat, siis pere noorem poeg Rando tahaks päris elukutseliseks korvpalluriks saada, aga vaatamata sellele Kirsi tänaval edasi elada. Jõgevalt lahkumise peale ei mõtle Kirsi tänava kodu tõttu ka kindlustusagendist Koidu ja autojuhist Aivar, isegi kui uue töö leidmise vajadus peaks sundima. Mine võta kinni, kas see, et eestlane ei ole veel omaks võtnud ameerikalikku lähenemist, et kus töö, seal elamine, on hea või halb.
VAIKE KÄOSAAR
RIINA MÄGI
Mitmesugust
Abiturientidel eksamivalik tehtud
Riigieksam pole Eestimaa abituriendi ja pedagoogi jaoks enam ammu mingi tundmatu elukas: ühtlustatud eksameid, mis nii keskkoolist gümnaasiumist välja kui ka kõrgkooli sisse aitavad, on tehtud juba 1997. aastast. Tänavuste abiturientide eksamivalikud pidid selged olema 20. jaanuariks.
Kulukas kohustus
Iga koolilõpetaja peab sooritama teatavasti viis eksamit, kusjuures vähemalt kolm neist peavad olema riigieksamid. Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õppealajuhataja Mati Treufeldti sõnul teevad nende kooli abituriendid siiski keskmiselt neli riigieksamit, üks õpilane teeb neid endale suuremate edasiõppimisšansside tagamiseks aga koguni kuus. Peale kõigile kohustusliku kirjandi valiti kõige rohkem võõrkeeleeksamit: seda ei soorita ainult neli 63 koolilõpetajast.
“Minu arvates peegeldab see meedia õhutatud ühiskondlikku survet: peale võõrkeele muu justkui polekski oluline,” arvas Treufeldt.
Siiski: ka matemaatika ja ajaloo riigieksami teeb suurem osa abituriente ning bioloogia või keemiaeksami on valinud umbes pooled. Koolieksam eelistatakse see-eest teha näiteks arvutiõpetuses, muusikaõpetuses või kunstiajaloos, kusjuures sageli uurimuse vormis.
Olles põhimõtteliselt riigieksamite poolt, ei pea Treufeldt nende kõigile kohustuslikuks tegemist siiski otstarbekaks.
“Riigieksamid on päris kallis lõbu ja nende korraldamine neile, kes kõrgkooli ei pürigi, on selge raiskamine. Kuna kuulun ise haridusministeeriumi juures tegutsevasse füüsika ainenõukogusse ning füüsika riigieksamit ette valmistavasse komisjoni, siis tunnen pisut ka rahalist tausta. Kui kool sellest ligemale 100 000 kroonist, mis minu arvestuste kohaselt meie ühe lennu riigieksamite peale kulub, poolegi enda käsutusse saaks, võiksime õppetöö korralduses mõndagi paremaks muuta,” arvas Treufeldt.
Korduseksam tasuliseks?
Kuna eksamitaotlused esitavad koolid otse Riiklikule Eksami ja Kvalifikatsioonikeskusele, siis ei oma maavalitsuse haridus ja kultuuriosakonna humanitaarainete nõunik Heiki Sildnik, kes riigieksamite toimumist Jõgevamaa koolides koordineerib, praegu veel ülevaadet sellest, missugused on kogu maakonna abiturientide eksamieelistused. Eksamite sooritamise süsteemis tema sõnul tänavu muudatusi pole, küll aga on eksamid möödunudaastase graafikuga võrreldes pisut ettepoole toodud, nii et kooli lõputunnistused on abiturientidel lootust kätte saada taas traditsioonilisel ajal — enne jaanipäeva. Veel juhtis Sildnik tähelepanu sellele, et haridusministeeriumi
interneti koduleheküljel ripub üleval põhikoolija gümnaasiumiseaduse muudatuse eelnõu, mille kohaselt võidakse hakata keskhariduse juba omandanud isikutelt sama õppeaine riigieksami korduvaks sooritamiseks registreerimise eest 70 krooni riigilõivu nõudma.
Selline punkt kavatsetakse seadusesse lisada ajendatuna sellest, et möödunud aastal jäi 9,8% riigieksamitele registreerunutest eksamile ilmumata ning Riiklik Eksami ja Kvalifikatsioonikeskus kulutas eksamite ettevalmistamiseks 250 000 üleliigset krooni maksumaksja raha.
Esimene riigieksamiärevust täis päev on maakonna kümnes gümnaasiumiskeskkoolis ja kolmes ametikoolis 15. aprillil, kui kirjutatakse
eksamikirjandit.
RIINA MÄGI
Lasteraamatute tippsada juhib Oskar Lutsu “Kevade”
24 Eesti lastekirjanduse asjatundjat (uurijad, kriitikud, kirjanikud, bibliograafid jt) valisid sajandi sada olulisemat algupärasemat lasteraamatut. Kaks Paunvere mehe Oskar Lutsu teost — “Kevade” ja “Nukitsamees” — jõudsid vastavalt 22 ja 21 punktiga lausa esiviisikusse.
“Kevadega” ühepalju said punkte Aino Perviku Kunksmoorisari, Silvia Rannamaa “Kadri” ja Eno Raua “Naksitrallid”, “Nukitsamehega ühel pulgal oli Eno Raua “Sipsik”. Kokku nimetasid eksperdid 134 autori 366 teost. Autoritele eri teoste eest antud hääli summeerides koostas küsitluse korraldanud Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ka kirjanike pingerea. Selles nimestikus oli Luts Ellen Niidu, Eno Raua, Jaan Rannapi ja Karl August Hindrey järel 46 häälega viies. Nagu Kunksmoori ja Arabellalugudega sajandi sajas kõrgetele kohtadele jõudnud Aino Pervik Postimehele märkis, oleks küsitluse põhjal etteotsa jõudnud raamatute parimateks või olulisemateks nimetamine liiga pretensioonikas, lemmikraamatu tiitlit aga ei saavat kohtuski vaidlustada. Ja laste ning kogu rahva lemmik on Luts 20. sajandil kahtlemata olnud.
RIINA MÄGI
Jõgeva Gümnaasiumi noored etlesid edukalt
Möödunud laupäeval Tallinnas Mustpeade Majas toimunud üleriigilisel koolinoorte etluskonkursil esinesid edukalt Jõgeva Gümnaasiumi kümnenda klassi õpilased Silja Kana ja Mihkel Kabel: mõlemad arvati viie laureaadi hulka.
Õiguse esindada Jõgevamaad üleriigilisel konkursil said Silja ja Mihkel paar nädalat tagasi Palamusel toimunud maakonnavoorus. Tallinnas hindas paarikümmend osalejat neljaliikmeline žürii, mida juhtis Tallinna Pedagoogikaülikooli režii õppetooli juhataja Toomas Lõhmuste. Ühte võitjat välja ei kuulutatudki, vaid määrati viis võrdset laureaati.
“Silja ja Mihkli ootamatu ja põnev materjalivalik (Silja luges Turgenevi proosapala “Künnis” ja Artur Alliksaare luuletust “Kui sa” ning Mihkel Anu Raua proosapala “Ükskord isa ütles mulle” ja Astrid Reinla luuletust “Mälestus” — R. M.) näitas head maitset ning oli tunda, et see valik polnud juhendaja poolt peale surutud, vaid noorte endi poolt läbi tunnetatud,” ütles Toomas Lõhmuste.
RIINA MÄGI