Vooremaa
Põllumehed uuendavad masinaparki
Mitmes Jõgevamaa põllumajandusettevõttes ja taludeski on vaatamata keerulistele majandusoludele leitud võimalusi osta kaasaegset põllumajandustehnikat. Põllumehed peavad sellist investeeringut möödapääsmatuks heatasemelise tootmise huvides.
Kolmapäeval oli üle kahesaja Eestimaa põllumajandusettevõtja tulnud tutvuma uuemate masinate ja nende kasutamisega XII Adavere põllupeenrapäevale. Ürituse peakorraldaja oli AS Adavere Agro koostöös Kemira Agro Eesti ASiga.
“Põllupeenrapäevad peaksid võimaldama põllumeestele alati midagi juurde õppida,” märkis ASi Adavere Agro juhatuse esimees Hannes Alusalu põllupeenrapäeva avamisel Adavere tuuliku vastas asuval põllul. Samal põllul sai uudistada firmades Case, Kverneland, Krone ning teistes ettevõtetes toodetud põlluharimis ja söödakoristustehnikat.
Maaletooja, Kesko Eesti ASi esindaja Raul Peetson esitles Taanis tehtud järelveetavat silokombaini FCT 1350. “Sel masinal, mis on ehitatud konkureerimaks iseliikuvate silopurustajatega, pole mootorit, mis muudab töötamise ökonoomsemaks,” ütles ta. Järelveetavat silokombaini kasutatakse Eestis vaid Tallinna lähedal ja Pärnumaal.
ASi Adavere Agro peaagronoom Jüri Smitt korraldas põllupeenrapäevalistele tutvumiskäigu firma katsepõldudele. Kogenud spetsialist rääkis, et tänavu külvati Adaveres esmakordselt Saksamaal valmistatud külvikuga John Deer. “Kokku külvasime selle külvikuga 1300 hektarile, millest 800 hektarit moodustab teravilja külvipind, kus külv igati õnnestus,” märkis Jüri Smitt.
Hannes Alusalu lisas: “Senini külvasime Soome päritolu Juko külvikutega. Kuna nende masinate aeg hakkas täis saama, tuli osta külvik John Deer, mis on meie jaoks viimase aja suuremaid investeeringuid. Et konkurentsivõimeline olla, on põllumees sunnitud kallihinnalisi masinaid ostma.”
“Korralikke põllutöömasinaid pakutakse praegu piisavalt. Oleks vaid raha, mille eest neid osta. Õnneks on firmades paindlik müügipoliitika, mis võimaldab põllutehnikat osta ka liisingu ja järelmaksuga,” ütles Vooremaale Adavere talunik Toivo Kens.
Jõgeva maavalitsuse majandusosakonna juhataja Jaan Aiaotsa arvates on kõige rohkem kaasaegse põllumajandustehnika kasutuselevõtmisse investeerinud Jõgevamaal Torma põllumajandusosaühing, AS Adavere Agro, AS Perevara ning Õnne piimakarjatalu.
Laiuse põllumajandusosaühingus kulutati möödunud aastal masinapargi uuendamiseks ligi 900 000 krooni. “Mullu ostsime rullsilo valmistamiseks vajaliku niiduki, pressi, vedaja ja kiletaja, mis on valmistatud firmas Kverneland. Samuti muretsesime Venemaal toodetud traktori MTZ-925. See masin võimaldab mõnda aega korralikult tööd teha, kuigi end paari aastaga ammendab. Tänavu ostsime uue kultivaatori, mis on valmistatud Tabiveres osaühingus SAME,” rääkis osaühingu juhataja Tiit Maripuu. “Eestis valmistatud masinad vastavad euronõuetele ega jää alla välisriikides toodetutele.”
OÜ SAME pearaamatupidaja Anne Tein ütles: “Võrreldes eelmise aastaga on Jõgevamaa põllumajandusettevõtted ja talud meie firmast tänavu rohkem kultivaatoreid ostnud. See annab põhjust uskuda, et põllumeeste majanduslik olukord on paremaks muutunud.”
Üks põllumajandusfirma juht arutles aga vestluses teise põllumajandusettevõtjaga nii: “Käisin üheksakümnendate aastate algul Hollandis, kus põllumehed sõitsid džiipidega ja rääkisid mobiiltelefonidega. Kui põllupeenrapäeval osalejaid jälgida, tuleb tunnistada, et sama tase on ka Eestisse jõudnud.”
JAAN LUKAS
Kullavere jahiühistul valmis laskepaik, mida saavad kasutada maakonna kõik jahimehed püssi proovimiseks ja jahilaskekatsete sooritamiseks.
Jahimehed peavad iga kahe aasta järel enne jahihooaja algust sooritama jahilaskekatsed. Maakonnas olid senini selleks viletsad võimalused, nüüd rajas Kullavere jahiühistu korraliku laskepaiga Saare valda Sõõru metsa kunagisse rekultiveeritud kruusakarjääri. Rööbastele pandi liikuma metssiga kujutav märklaud, rajati laskekoht, ohutusnõuetele vastavad kaitseseinad ja väike puhkekoht, kus saab mugavalt oma laskejärjekorda oodata.
“Täpne silm ja kindel käsi on jahimehele väga oluline. Mida rohkem laske sooritada, seda vilunumaks saadakse. Peab teadma, kuhu suurulukit tulistada, et looma asjata ei vigastaks. Harjutus “Jooksev metssiga” on ka võistlusala, kuid jahilaskekatsete täitmiseks on vaja vaid märgile õigesse kohta pihta saada,” ütles Jõgevamaa jahimeeste seltsi esimees Jüri Morozov.
Kuigi metskuldile, hundile, rebasele ja ilvesele võib aastaringselt jahti pidada, algas õige jahihooaeg siiski 1. juunist kuni septembri lõpuni kestva sokujahiga. Kullavere jahiühistu, kuhu on koondunud sadakond jahimeest, otsustas alustada tänavust sokujahti paar nädalat hiljem. “Las rohi kasvab veidi pikemaks, siis saavad sokud paremini varjuda. Juuni alguses oleksid nad olnud jahimeestele väga kerge saak. Kümmekond aastat tagasi lubasime küttida poolsada metskitse, tänavu otsustasime piirduda vaid kahekümnega. Jahiühistu juhatus otsustas sellel aastal piirata ka metskuldi küttimist. Populatsiooni säilumiseks me emiseid, kesikuid ja kulte ei lase. Põrsa ja põdrajahti alustame 15. septembril,” märkis Kullavere jahiühistu esimees Valentin Kulikov.
“Jooksva metssea” pihta tulistatakse jahimeeste uues laskepaigas ka sellel ja järgmisel nädalavahetusel. Siis peaks maakonna jahimeestel olema jahilaskekatsed sooritatud.
ARDI KIVIMETS
ARVAMUS
KÜSITLUS
Mida toob teile alanud suvine koolivaheaeg?
Mare, kolme lapse ema:
“Toob kaasa hirmsal kombel tööd. Suvel on väga palju ekskursioone, siis tuleb mul aidata vennal busse korras hoida ja puhastada. Lapsed ja lapselapsed on suvel külas, siis on pere suurem. Tütar Heleri lõpetab põhikooli ja kavatseb minna kokandust õppima. Kodust kaugemal laps toob ka emale veidi muret juurde.”
Ants, endine insener:
“Raske öelda, sest sellest, kui endal tuli koolipinki nühkida, on palju aastaid möödas. Nüüd on hea, et lapsed saavad vabalt ringi käia ja tulevad külla. Kui ise koolivaheajale sain, pidin tööd rügama. Kuuendasseitsmendas klassis olin traktori peal adrapoiss. Nüüd nagu ei sobikski lastel tööd teha. Uus põlvkond on rohkem sportlikum.”
Kaia, arvutiõpetaja:
“Vastupidi lastele algab mul kõige kiirem ja pingelisem aeg. Koolivaheaeg toob kaasa uue koolimineku, kuna õpin TÜ matemaatikateaduskonnas ja algab sess. Suvi tuleb talvest töörohkem ja kirjum. Suvevaheajal ei jää koolimaja lastest päris tühjaks. Lapsed tahavad käia arvutiklassis oma elektronposti vaatamas ja internetis surfamas.”
Laine, pensionär:
“Eks see toob head tunnet, sest lapsed saavad puhkama. Väikesed põngerjad tulevad vanaema rõõmustama ja aitavad tööd teha. Mina ei lase neil aiatööd unustada: nad peavad oskama teha seda, mida ma nooremas eas tegin. Minu ajal olime aprilli lõpust kuni oktoobrini koolist priid, sest oli vaja tööd teha. Käisin mõnes rikkamas talus leiba teenimas.”
Karl, õpilane:
“Ammuoodatud suvevaheaeg küll kuigi hästi ei alanud: lõhkusin puid ja tegin käele kirvega liiga, aga küllap see pulmadeks ära paraneb. Suveks pole veel täpsemaid plaane pidanud, kuid tahaksin koos sõpradega minna matkama. Pikem reis huvitaks ka, kuid võimalus jääb vist raha taha pidama. Raha teenimiseks loodan leida mõne tööotsa.”
Rain, suvetööline:
“Kõike paremat ja head toob kaasa. On hea meel, et nüüd saab veidi hinge tõmmata. Koolipingi nühkimine juba tüütaski ära: püksid kulusid ja pingilt kulus värv. Ega kool jõua mulle igal aastal uut tooli osta. Suveks sain ehitustööle, saab veidi raha. Tahaksin osta omale sellise mopeedi, millega sõites mind politsei kinni ei võta.”
Virge, sporditüdruk:
“Ma ei pea enam nii palju õppima ja saan vabalt ringi käia. Õhtul saan kauem üleval olla ja hommikul ei pea nii vara tõusma. Loodan, et tuleb sportlik suvi. Paariks nädalaks saan minna spordilaagrisse. Eriti hästi istub mulle pikamajooks. Raha teenimiseks käisin kevadel laupäeviti põllult kive korjamas, suvel tahan minna tallu maasikaid korjama.”
Arnold, autojuht:
“Minule ei too ta suurt midagi, kuid minu kooliõpetajast abikaasale kindlasti. Tütrepoeg tuli lasteaiast meie juurde suvepuhkusele. Poisikesena ootasin vaheaega
pikisilmi. Nüüd samuti, et saaksin kaasaga rohkem kodus olla ning aia- ja majapidamistöid teha. Firmadel ja põlluühistutel pole lastele suveks tööd anda, neil ei jätku seda täiskasvanutelegi.”
Sadalas küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
KIRJAD
3. juunil toimus Tabiveres Mäe-Mihkli turismitalus esimene Jõgevamaa taluperede päev. Kohale oli tulnud 13 taluperet. Korraldamise oli oma õlule võtnud Jõgeva Maanaiste Ühenduse juhatus.
Heisati lipp ning avasõnad ütlesid ühenduse esinaine ja taluperenaine Tiiu Sarv ning Jõgeva Taluliidu volikogu esimees Arne Liiv. Viimane mainis avasõnas, et naised peaks ka edaspidi initsiatiivikad olema ja lisas, et kui nad mehi hästi kohtlevad, leiavad nad meestes endale tublid abilised.
Seejärel nauditi maitsvat suppi, tutvuti omavahel ja vaadati talus ringi. Kuna loengupidaja oli viimasel minutil ära öelnud, tuli kogu aeg sisustada mängudega. Veeretati vankriratast, segati tainast, taoti naelu, tehti kotisjooksu. Lastele meeldis eriti naelutamine ja palli veeretamine. Nii väikeste kui ka suurte hulgas tekitas aga erilist elevust hobune. Arglikumad patsutasid teda niisama, julgemad ronisid selga ja tegid mõned tiirudki. Talunikest vanematel jääb harva aega koos lastega lustida. Selline võimalus lastekaitsepäeva paiku oli igati teretulnud.
Siis istuti veel korraks kokku, joodi kohvi, naised vahetasid koogiretsepte ja muid perenaiste nippe, mehed arutasid maailmaasju. Kõige parema hinnangu päevale annavad aga Tani talu 9-aastase noorperemehe Kaarel Nõmme sõnad: “Mulle siin meeldis. Täitsa vinge oli.”
Lipu langetamisel öeldi tänusõnu perenaisele ja arvati, et järgmine kohtumine on teretulnud. Ehk suhtub ka kohalik taluliit edaspidi asjasse soosivamalt ja siis tuleb ka osavõtjaid rohkem.
KARINA KAAREPERE,
Jõgeva Maanaiste Ühendus, Saarevälja talu perenaine
Rannal istutati millenniumitamm
Mine tea, kas peajumal Taara oli õiekuu keskel Brüsselis Eesti asja ajamas ja väiksemad poisid omi korraldamas, nagu meil viimasel ajal kombeks, aga ilm sobinuks pigem puulõhkumiseks kui millenniumitamme istutamiseks.
Just selline tänuväärt ettevõtmine sai sel ajal teoks tuhandeaastase Rannamõisa tamme all. Tõsi, perekond Pauksonide õpetuse järgi tulnuks sel päeval ja tunnil hoopis kuslapuud või palderjani istutada. Kuid ega Rootsi kuningalgi, kes Rannamõisa tamme legendi järgi istutas, tõenäoliselt Pauksonide-suguseid nõuandjaid käepärast olnud, tamm aga kasvab siiamaani.
Vana tamme all toimus samasugune rituaal, nagu aastasadu tagasi: puule lauldi ja tantsiti, temast räägiti. Lauljaiks-tantsijaiks-kõnelejaiks olid Pala Põhikooli lapsed, Pala kultuurimaja naisansambel, Lümati tantsumemmed ning teadurid Mall Hiiemäe ja Uku Alakivi. Välja oli pandud fotosid ja trükiseid tammest ja kodukandist laiemalt. Tammeürituse hingeks oli elupõline pedagoog ja kodu-uurija Helgi Suluste. Tema pani välja ka auhinna — korvi kartuleid — sellele, kes ära arvab, mis puu, künnapuu või jalakas, vana tamme hõlma all kasvama on hakanud. Maasse sai ka noor tamm, Rannamõisa tamme saadik järgmises aastatuhandes. Kui see tegu tehtud, istus Kungla rahvas maha sööma.
ELGOR MAASIK
Rahvaliidu Jõgevamaa ühendust juhib Arvi Tupits
Täna Tallinnas toimuva Eestimaa Rahvaliidu ühinemiskongressi üheksasajast delegaadist on 102 valitud Jõgevamaalt.
Möödunud pühapäeval peetud Eestimaa Rahvaliidu Jõgevamaa ühenduse konverentsil valiti 102 delegaati täna Tallinnas toimuvale kongressile, kus Eestimaa Rahvaliiduga ühinevad Maaliit ning Eesti Pensionäride ja Perede Erakond.
“Jõgevamaalt valitud delegaadid leiavad, et Rahvaliidu esimeheks võiks valida Villu Reiljani ja auesimeheks senise esimehe Arnold Rüütli,” märkis Rahvaliidu liige, Jõgevamaa Tootjate Liidu esimees Urmas Ingver.
Eestimaa Rahvaliidu Jõgevamaa ühenduse konverentsil valiti selle organisatsiooni esimeheks Jõgeva Seemnekeskuse direktor Arvi Tupits. Aseesimeesteks valiti Maie Tulp senisest Maaliidust ning Mai Treial senisest Eesti Pensionäride ja Perede Erakonnast.
JAAN LUKAS
JUHTKIRI
Eesti inimene on harjunud oma postkastist igasugust pahna leidma. Üks hiljuti saadud saadetis võttis aga esimese hooga kukalt sügama: polnud see ei valimindreklaam ega suve kuumim kaubapakkumine, vaid sotsiaalkindlustusameti teatis, millelt võis välja lugeda, kui palju minu töötasult möödunud aastal sotsiaalmaksu makstud on, mitu aastat mulle selle summa põhjal pensionikindlustusstaaži on arvestatud ning kui suur on minu kui pensionikindlustatu aastakoefitsient. Pean tunnistama, et paber tekitas minus vastakaid tundeid: nii otse, st riigiasutuse väljastatud ametliku paberiga ei maksaks naisterahvale ikka ka meelde tuletada, et temast varsti pensionär saab, teisalt — mõnikord ajab lausa vanduma, et see omaenda aja peremeheks saamine veel nii kaugel on.
Kui eilset Eesti Päevalehte uskuda, said pensioniteatise peale minu veel umbes 719 000 inimest. Samas seletatakse ka lahti, mida teatisel mainitud senitundmatud mõisted nagu pensionikindlustusstaaž ja pensionikindlustatu aastakoefitsient tähendavad ning kuidas neid arvutatakse. Ning avaldatakse arvamust, et nüüd saabub kadu ümbrikupalkadele, kuna töövõtjad hakkavad jälgima, et tööandjad maksaksid sotsiaalmaksu kogu nende välja teenitud töötasult. Tegelikkusega kursis olija selles muidugi kahtleb.
Mis te arvate, mida teeb ühe väiksemat sorti firma omanik, kelle ette mitte just väga unikaalset eriala ja kõrget kvalifikatsiooni omav töötaja rusikat viibutama läheb, et olgu tema palgalt sotsiaalmaks viimse sendini makstud? Pakun, et otsib teise samaväärse töötaja, kes selliseid nõudmisi ei esita. Ja õigust jääb tal veel ülegi: ta väidab, et ausalt sotsiaalmaksu makstes läheks ta kohe pankrotti ja tööd poleks enam kellelegi, ka mitte ümbrikupalga eest.
Ning kui arusaadavalt see koefitsientide värk ka lahti poleks seletatud, ei oska ilmselt ka süsteemi väljatöötajad ise öelda, kui suurt võitu või kaotust kroonides need numbrid tulevasele pensionisaajale tähendavad. Paljunäinud eestlane lisab siia veel küsimuse: mis valitsus siis üldse võimul on ja mis raha maksab, kui mina pensionile lähen?
RIINA MÄGI
ELU JA INIMENE
Adaveres, Mandri-Eesti südames
Adavere on aegade jooksul ikka maailmale avatud olnud. Juba ainuüksi asukoht suure Tallinn-Tartu maantee ääres lisab sellele paigale eripära. Enamik
möödasõitjatest on leidnud siin erineva põhjuse peatudagi. Olgu see siis Mandri-Eesti keskpunkti tähistava kivi, silmatorkava tuuliku, omapärase mõisasüdame ja põlise pargi pärast või astutakse sisse teeäärsesse kauplusse ja bistroosse. Pealegi on siin elujõulisi firmasid, mis kaugemalt tulijaidki ligi meelitada võivad. Turiste tõmbab ilmselt kõige enam Adavere tuulik ja lihatööstus.
Teatmeteostes on Adaveret esimest korda külana märgitud 1583. aastal, mõisa kohta mainitakse andmeid 17. sajandi teisest poolest, mõisaparki aga on nimetatud
oma aja esinduslikemaks kogu Eestimaal. Tänane Adavere ei ole lagunev mõisasüda ega ka hääbuv küla. Pigem siiski suhteliselt elujõuline maakeskus.
Ärksad mõtted lähevad edasi
Adavere elav legend on Viktor Meister, kes praegu küll pensionil, on aga teist koosseisu vallavolikogu liige ja kohaliku elu sees igas mõttes. 1961. aastal, mil üle tollase Nõukogude Liidu hakati rajama näidismajandeid, alustas ka Adavere näidissovhoos esimesena selleaegses Põltsamaa rajoonis. Eestvedajaks tuli hakata Viktor Meistril. Kõikvõimalikud eesrindlikud ja ärksad ideed, võtted ja uuendused hakkasid sestpeale siia teed leidma. Riski ja läbikukkumist nende elluviijad ei peljanud, vastasel korral vahest polekski midagi õnnestunud.
“Eesrindlik mõte on Adaveres edasi läinud riigikordadest olenemata, alustades omal ajal hübriidkaalika katsetustest, koostööst mitme firmaga ja lõpetades põllupeenrapäevade korraldamisega, mis tänavu oli juba kaheteistkümnendat korda,” ütles maavalitsuse maamajandusosakonna juhataja Jaan Aiaots, kes tegelikult on Adavere elanik. Õieti elab temagi Kalme külas, see ümbritseb justkui ringina väikest Adavere südamikku, mis koosneb peamiselt ühel pool maanteed asuvast mõisasüdamest ja mitmekorruseliste majade kobarikust teisel pool teed. Majad on kerkinud koos näidismajandiga omal ajal peaaegu tühjale kohale. Ehitati maju ja elutähtsaid hooneid ning komplekteeriti vajalik kaader. Hiljem tegutses edukalt tandem Meister—Kaselo. Pärast Meistri pensionilejäämist jäi edaspidi majandiasju juhtima Vello Kaselo.
Praegu on Adavere Agro eesotsas Hannes Alusalu. Vaatamata põllumajanduse üldisele allakäigule Eestimaal on elu Adaveres siiski suhteliselt paigas. Tühje kortereid ja harimata põlde siin õnneks peaaegu pole. Enamikul rahvast jätkub kohapeal tööd kas siis Adavere Agros, kohalikus lihatööstuses või mõnes siinses firmas. Adaveresse käiakse tööle ka mitmelt poolt kaugemalt ja Adaverest omakorda sõidetakse mujale tööle.
Firmade ja ettevõtmiste eesotsas nii Adaveres kui ka Eskus, kus omal ajal oli sovhoosi osakond, on kunagised sovhoosi spetsialistid ja tootmisjuhid. Viktor Meistri arvates ongi siitkandi elu paikapidavuse võti ennekõike olnud selles, et inimesed ei läinud laiali. “Kaader on olnud alati kõige olulisem. Inimese mõistus otsustab kõik, eriti praegusel ajal. Vene ajal polnud see veel nii tähtis, pidid käsku täitma,” leiab Viktor Meister.
Praegu eksisteerivad Adaveres peale eespool nimetatud ettevõtmiste veel aktsiaselts Valentino, osaühing Avesoo, hulgifirma Greete, autoteenindus jne.
Kool pidas juubelit Mõne nädala eest tähistati Adaveres 235 aasta möödumist esmase koolihariduse andmisest. Koos oli rohkem kui 200 vilistlast. Eriliseks muutis selle tähtpäeva veel asjaolu, et trükist oli välja tulnud Adavere hariduslugu käsitlev raamat, põhikoostajaks kooli vilistlane Lea Teedema Tartu Ülikoolist ning tema suurteks abilisteks praegune kooli direktor Ülar Kohari ja kohaliku raamatukogu juhataja Tiina Kull.
Kooli püsimajäämisel Adaveres teatakse olevat otsustav osa samuti Viktor Meistril. Sel ajal, kui kool kinni taheti panna, oli tema veel majandijuht. Ta lihtsalt ei olevat enne Tallinnast tagasi tulnud, kui sai kooli allesjäämiseks kinnituse. Praeguses Adavere põhikoolis on 155 õpilast ja 16 õpetajat.
Tollel teisipäeval, kui meie koolimajja jõuame, on tunnid selleks aastaks lõppenud. See tähendab, et just selsamal hommikul on peetud aktus ning tehtud pidulikult aastakokkuvõtteid. Koolimajas on jäänud harjumatult vaikseks. Vaid üheksas klass, kus on 19 lõputunnistuse taotlejat, on ülemise korruse klassiruumis konsultatsioonil ja järgmisel päeval on neil ees ootamas juba eksam.
Koridorides liiguvad ringi õpetajad, grupp väiksemaid koolilapsi askeldab õues traktori juures ning on ametis koolimaja vana osa ehk omaaegse mõisahoone koristamise juures. Direktor Ülar Kohari lõpetab poolelijäänud jutuajamisi mõnede koolijütside ja nende vanematega ning täpsustab eelolevate päevade plaane õpetajatega.
Kõik kohad on täidetud küll direktori kabineti kõrval asuvas arvutitoas, mis direktori kinnitusel on üldse üks kooli kuumemaid kohti. Ühe maakooli kohta on arvutiklass igati tasemel. Adavere koolil pole häbeneda ka millegi muu kooliellu puutuva üle. Direktor kõneleb ka edasistest plaanidest, mille elluviimisest arvab põhjust olevat konkreetsemalt rääkida sügisel.
“Sooviksime pakkuda võimalikult igakülgset haridust, nii palju kui maakoolil vähegi võimalusi. Et huvikooli meil pole, siis on palju ringitunde ning arendame edasi kooli traditsioone. Sellest aastast saime tööle logopeedi. Esimeses ja teises klassis rakendasime parendusõpet. Järgmisest õppeaastast plaanitseme senisest suuremat tähelepanu pöörata ka tugevamatele ja edukamatele õpilastele,” heidab direktor pisut valgust ees seisvatele kavatsustele.
Keskne kokkusaamiskoht
Raamatukogu on Adaveres kindlasti üks kohti, kus inimesed aegajalt üksteisega kohtuvad. Tiina Kull, kes Adaveres 1972. aastast alates raamatukogutöötaja olnud, on püüdnud teha kõik endast oleneva, et head, silmaringi arendavat kirjandust oleks saada igal lugejal. “Arvan küll, et siin on hea fondiga raamatukogu,” tunnistab ta. Ta käib ise hoolega suuremates raamatupoodides, kuigi võiks ju ka vabalt loota vaid maakonna keskraamatukogule. Tiina leiab aga, et fondi komplekteerimine on suuresti raamatukogutöötaja enda teha, vaja vaid head tahet.
Kuigi raamatukogu on üks suuremaid inimeste ja uudiste kokkusaamiskohti, tunnistab Tiina, et seesuguses laadis uudiseid nagu kes kellega käib, siia enamasti ei kogune ja selles suhtes on ta vahel koguni rumalasse olukorda sattunud. Raamatukogus on see-eest omad, nii kokku lepitud kui ka kokku leppimata tavad. Pühapäev on näiteks kujunenud tudengite kokkusaamiseks, kes siis enamasti koju tulevad. Aegajalt peetakse ühe väikese mõnusa seltskonnaga luuleõhtuid. Lastele on saanud meele järele informiinid.
Raamatukogusse on Tiina koondanud kõikvõimalikke Adavere kohta käivaid materjale nii pildis kui ka sõnas. Peale selle on Tiina Kull raamatuaasta kohaliku toimkonna poolt koordinaatoriks terves Põltsamaa vallas.
Tuulikul on uued peremehed
Kui palju erinevaid rahvusi ja missugustel ametipostidel olijaid kõik Adavere tuulikus selle toitlustuskohana eksisteerimisaja jooksul vastu võetud, sellest teaksid tuuliku seinad ehk palju rääkida. Juhuslikud möödasõitjad astuvad siia sisse juba kasvõi ainuüksi huvist. Ent mitmesuguseid diplomaatilisi korpusi, Eestimaale saabunud välismaa esindajaid ja turiste tuleb aegajalt vastu võtta eelneva kokkuleppe kohaselt.
Viimati tegi tuulikusse külaskäigu Soome peaminister, kellele kõik siin väga meeldis ja kes lubas siia esimesel võimalusel uuesti tulla. Seesugust omamoodi eksootilist kohta mujal ei olevat. “Välismaalased on enamasti olnud vaimustuses meie oasupist. Nüüd on meil välja töötatud mitmesuguseid uusi roogasid. Üks neist on näiteks magustoit “Külajutt”, huvitavamatest võiks nimetada võibolla veskikakkusid, kohapraadi rosinatega jt,” räägib juhataja Aleksander Hünev. Kaheksakümmend protsenti siinsetest klientidest moodustavadki pererahva kinnitusel välismaalased.
Alates tänavusest aastast on tuulikul uued peremehed. Arvi Soll, kunagine tuntud Tartu piimakombinaadi direktor, sai tagasi oma vanematekodu maad, mille juurde kuulub ka seesama veski.
“Olen siin Veskisaare talus sündinud ja Adaveres seitse aastat koolis käinud. Kodutunne on mind siia nüüd tagasi toonud,” tunnistab kunagine suurtootmise juht, kellel olnud omal ajal üle tuhande alluva. Kuue aasta pikkuse kohtuskäimise järel ei tulnud selgust, missugustel alustel ta selle veski omanikuks saada võiks. Arvi Soll tüdines kohtuskäimisest, riskis, võttis laenu ja ostis tuuliku ära. Edaspidised plaanid olenevad suuresti sellest, kuidas hakkab minema ehk kui palju hakkab tuulikus käima rahvast.
Praegu tehakse jõudumööda remonti. Esialgu uuendati sanitaarsõlmed. Kui hästi läheb, on kaugemas tulevikus siin ehk mõni sviit, saun jm. “Vaatasime järele oma menüü ja võtsime ka hindasid natuke maha, et mitte ainult välismaalased, vaid ka Eestimaa inimene, kes mööda läheb, võiks endale tassi kohvi ja mõne prae lubada,” mainib Arvi Soll.
Tallinna poolt tulijale annabki just tuulik peatsest Adaveresse jõudmisest märku, enne kui selle paiga muudesse väärtustesse ja eripärasse süvenema hakata.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Tapjad ja peaminister Liiva katlamajas
Erinevalt mõnedest teistest eesti lavastajatest ei tavatse Merle Karusoo kurta heade kaasajatükkide nappuse üle. Kui dramaturgi poolt näidendiks väärindatud teksti pole, võtab ta materjali elust enesest: probleemsete teismeliste, küüditajate jt elulugudest. Või tapjate omadest.
Meist enamiku tutvusringkonnas pole ühtegi mõrvarit, paremal juhul ka mitte mõrvatöö ohvrit. Mistõttu mõrtsukas on meile üldjuhul lihtsalt märk, inimühik, kes, tont teab, kas kahel jalal üldse kõnnibki. Karusoo projektilavastuses “Save Our Souls”, mida Tallinnas Liiva keskuses 31. maist peale igal õhtul mängitud on ja homme viimast korda mängitakse, saavad mõrtsukad äkki näo, mõtted, tunded, soo ja eluloo. Mistõttu tunned terava selgusega: on siis tapjad vanglas, vabaduses või alles teel mõrtsukatööle — nad on siinsamas meie kõrval ja me ei saa neist mööda vaadata.
Sireenide saatel
Karusoo on leidnud tosina tapatöö eest kinni istuva inimese ehedatele lugudele tugeva võimendaja: vanast katlamajast trendipidude (vibe’ide) toimumispaigaks saanud Liiva keskuse, mis on akadeemilise teatrisaali absoluutne vastand. Sinna on ta pannud üles ka vangide käsitöö ja kunstinäituse ning moefotoguru Toomas Volkmanni pildid Eesti vangla ja hooldekoduelanikest, vastandatult Eesti viimase kümne aasta siseministrite paraadportreedega.
Igal pool kolistab ringi laigulistes mundrites sõdureid ning vaatusi alustab ja lõpetab vanglasireen. Omamoodi võimendaja või usutavuse tekitaja on seegi, et ena mik üheksast meesnäitlejast on keskmisele teatrikülastajale tundmatud Vene Draamateatri, VAT Teatri ja Narva teatri Ilmarine näitlejad. Naisi — Katrin Saukast, Maria Avdjuškot ja Piret Kaldat usud lihtsalt sellepärast, et nad hästi mängivad.
Tapjate lood on erinevad ning nagu elus eneseski, on neis läbi põimunud koomiline, traagiline ja dramaatiline. Üks on aga ühine: lapsepõlvest ei meenuta need inimesed sünnipäevaks saadud uhket nukku või mänguautot ega koolivaheaega maal vanaema juures, vaid olelusvõitlust lastekodus või kasuisalt kolki saamist. Mõned ka ekslemist koos vanematega mööda suure Nõukogude Liidu avarusi või eesti laste narrimist: “Vene russ — kapsauss!” Ühest küljest võib neid seega väga elutarkadeks inimesteks pidada, teisalt lööb neis välja teatav sotsiaalne infantiilsus: nad ei oska nö tavalist argielu elada — päevast päeva tööl käies raha teenida, seda arukalt kulutada, normaalseid inimsuhteid luua. On tapjad üksnes oma pere või ka sellised pered sünnitanud ühiskonna produktid? Küllap nii üht kui ka teist.
Vastuseta küsimused
Karusoo pillubki vaataja hambu ohtralt küsimusi ega kiirusta üheseid vastuseid andma. Need peab vaataja ise leidma. Möödunudpühapäevasel etendusel, millele mina sattusin, oli üheks vaatajaks ka peaminister Mart Laar. Mõtlemisainet oleks tal pidanud mersuga koju veeredes jätkuma.
Etenduse lõpuosa, milles tosin Maardu, Sillamäe ja Jõhvi last rääkisid püüdlikus eesti keeles oma elulugusid, mis said õigupoolest alguse juba nende vanemate või vanavanemate kohtumisest kusagil varem ühtseid piire omanud planeedikuuendikul, oli samuti mõjus, aga langes minu jaoks süsteemist välja. Eelkõige sellepärast, et nende saatus kujuneb tõenäoliselt hoopis teistsuguseks kui esimese osa kangelastel: nemad on võtnud sihikule Eesti, või veel parem, välismaa prestiižsed kõrgkoolid ja kavatsevad astuda edasi kindlail jalul, tõsi küll, aegajalt oma identiteedi üle juureldes.
Vana katlamaja toruderägastik, mille taustal Karusoo sotsiaalteatrietendus toimub, viib mõtte sellele, et kõik need torud on omavahel kuidagi ühenduses ja moodustavad süsteemi. Kui mõni toru lekkima hakkab, on kogu süsteem häritud. Meil siin Eestimaal on lekkivaid torusid päris kõvasti.
RIINA MÄGI
Pisisaarel jagati haamreid ja nõelu
Pisisaare algkoolis oli tänavuse õppeaasta viimane nädal põnev ja sündmusterohke. Viimasel koolipäeval jagati aunimetusi ja nendega kaasas käivaid nimelisi puust treitud meeneid.
Enne lõpupäeva korraldas kooli direktor Aino Kuusik möödunud kesknädalal vastuvõtu 28 kooli tublimale õppurile koos nende vanematega. Järgmisel päeval oli kooli suur kevadkontsert, mis tänavu leidis esimest korda aset väljas. Kontserdi esimeses osas olid etteasted, teine pool lõppes kogu kooli ühise suure ringmänguga. Viimase koolipäeva aktusel saadeti teele kaheksa kuuenda klassi tüdrukut ja poissi, kes lõpetasid kooli.
Kooliaasta aga võeti kokku pidulikult tunnustusmeenete ja aunimetuste jagamisega. Nimelised meened oli puust treinud kooli töötaja Hillar Kuusik. Suure nõela sai Liina Lääne ning väikese nõela Triin Mölder. Suur ja väike haamer läksid vastavalt Hannes Metsalule ja Taavi Tammesonile. Suure pintsli võttis vastu Margit Rahnel ning väikesed pintslid kuulusid Tuuli Puusile, Marek Martinsonile, KristiLiina Arusoole ja Marianne Satsile. Puust sulepea ja ühes sellega teravsule aunimetuse said Kuldar Lillevere, Tuuli Puus, Kristiina Krimberg, Siim Lomp ja KristiLiina Arusoo. Hõbekõriks tunnistati ja vastava meene sai Liina Parts. Parimaks sporditüdrukuks sai Anu Pärnsalu ning parima spordipoisi tiitlid läksid Kuldar Lilleverele ja Marek Martinsonile.
VAIKE KÄOSAAR
Naised pedaalivad Peipsi ääres
Üleeile algas Tartumaalt Alatskivi lähistelt Isamaaliidu Jõgeva piirkonna naiskogu korraldatud rattaretk “Mis meil kaunis, mis meil kallis”.
Esimesel päeval käidi Kolkjas, kus muuhulgas külastati uut nn sibularestorani, samuti Ninal ja Alatskivil. Öömajale jäädi Kuningvere järve äärde. Eile viis tee ratturid läbi Kallaste, Kodavere ja Raja Mustveesse, kus ootasid saun ja seltskondlikud mängud. Täna tehakse laevasõit Peipsil ja tutvutakse Mustvee vaatamisväärsustega. Ühes neist, luteriusu kirikus, kuulatakse ka kontserti. Rattaretke lõputseremoonia on täna pärastlõunal. Rattaretkest võtab selle peakorraldaja Anneli Korela sõnul osa ligi 80 naist, neidu ja tütarlast kogu Eestist.
“Esimesel päeval ilm meid küll ei hellitanud, aga nüüd on päike väljas ja tuju kõigil hea,” ütles Korela telefoniusutluses eile lõuna paiku, kui ratturid Kallastel väikest puhkepausi pidasid. “Mõningaid meeshingi seltskonnas muidugi on: Tartumaa politseinikud näiteks, kes meid peatselt Jõgevamaa kolleegide hoole alla annavad, ja Mustvee rattaremonditöökoja omaniku Mart Järve saadetud mehaanikud, kelle abi meil vägagi vaja on läinud. Mustvee haigla töötajad see-eest pole veel kellelegi esmaabi andma pidanud.”
Korela sõnul korraldasid Jõgeva piirkonna naisisamaalased rattaretke selleks, et laiemalt tutvustada kaunist ja kultuuriliselt omapärast Peipsi piirkonda ning juba esimesed päevad näitasid, et avastamisrõõmu oli palju. Ka omavalitsused oskasid ideed hinnata: matkajatega leidsid aega kohtuda nii Alatskivi vallavanem, Kallaste linnapea kui ka teised omavalitsusjuhid.
“Rattaretke idee tuli meil Erna retkel osalenute muljeid kuulates. Ja esimene päev meil omamoodi Erna retkeks kujuneski,” ütles Korela.
RIINA MÄGI
Neis passaažides on kõike: kinosid, teatreid, kontserdisaale jms, ning muidugi igasugu kauplusi. Just seal tasub eestlastel kollata, sest tšehhi kuldreegli järgi hinnad varieeruvad igatmoodi. Igaüks peaks leidma oma. Vaclavi väljaku ääres asub aga suht tagasihoidliku sildiga kaubamaja, millel nimi kas “Art” või “Ars”. Tegelikult on see neljakorruseline hoone, kus müüakse totaalselt allahinnatud intellektuaalset materjali ja väga suures valikus. Siit saab raamatuid, kaarte, ajakirju (ka rahvusvahelisi), heliplaate, CDROMe, piltkalendreid jpm, seda kõike jahmatavalt odavalt. Kõik asjad on uued, ainult kas mingi defektiga või lihtsalt ületiraažid. Kohustuslik!
Kui laskute kusagil jalakäijatunnelisse, võite sattuda ka maa-alusesse supermarketisse, kus on hea oma varusid täiendada, kuna arvud on optimaalsed, pealegi saab kasutada eestimaiseid pangakaarte. Söögi-joogisõpradele ütleksin niipalju, et peatänavatelt ei tasu midagi vastavat otsida, kuna seal on hinnad reeglina, hm, nii ülikõrgustesse püüdlevad. Kui aga keerata kohe kõrvalasuvasse põiktänavasse, siis numbrid vähenevad järsult. Tšehhi tavakõrtsukultuur on omamoodi.
Kui astute mõnda suvalisse pubisse, võtab teid vastu suht puhhuilt sisustatud tuba, seintel mingi kola ja suur kriidiga kritseldet hinnatahvel, telkust tuleb sport, pikad lauad, puupingid jms. Lähete sisse, vahite, leti ääres pole nagu kedagi… Lõpuks hiivab pikajuukseliste kambast kuskil nurgas välja üks tüüp, kes osutus teenindajaks. Ütlete oma soovi, tema pomiseb midagi vastu, kallab teile, mida vaja, panete raha letile, ta korjab selle ükskõikselt ära (kontrollige tagasiantavat!!!!) ja vantsib tagasi oma seltskonda. Siinsamas lähedal keldris võib toimuda mingi disku, kus itaallannad Abbateensi taustal oma tisse paljastavad. Tšehhi pikajuukselistel on sellest kama.
Tšehhidel pole küll mingeid spetsiifilisi rahvusroogi, kuid tasub päeval minna turismipiirkonnast väljapoole, kus tänavad jäävad päris tühjaks, ja külastada mõnda bistrood. Võib olla päris huvitav elamus, või nii. Tšehhi oma toidud ja joogid on odavad, erinevalt imporditutest, mille tõttu viimaste turuosa on väike, meil on vist vastupidi, või kuidas.
Arvatavasti pole mööda öist ja pooltühja Prahat kõndimine ohtlik, igatahes allakirjutanu mingeid märke sellest küll ei leidnud. Ainsad tülitajad võivad olla tänavate ääres või lausa perifeerse silla all öösel lõdisevad napimast napimates mustades hilpudes tumedaverelised neiud.
Olemegi jõudnud üsna hiljuti ka Eestis üpris akkakktuaalse teema juurde. Nojah, Prahat nimetavad mõned Patulinnaks. Ja mõningaid tüdrukuid, enamasti noori ja kõhnu, aga ka pakse ja vanu, tänaval leidub. Raamatupoest võite osta umbes 5 EEKi väärtuse värvilise kaardi igasugu sga seotud asutustega. Enamasti on nad relaxklubide sildi all olevad lõbumajad (väga erineva tasemega arvatavasti, kui reklaame vaadata), aga mingit eraldi tänavat neil küll ei ole. Kesklinnas olevad on keldriruumides ja tillukese sildiga, uks enamasti lukus, ei tea, kuidas sisse saab.
Vaclavi väljakul koolitüdrukud jagavad asutuste reklaamflaiereid. On veel odavaid peepshow urkaid, kus luugist saab näha, kuidas paksuke tädi hööritab (5 EEKi minut) või vaadata videot peldikut meenutavas kabiinis (paber on ka), aga neid on vähe. Äärelinna pool asub ka üks pornoteater, aga sinna on ikka vist päris keeruline kohale saada. Ise ei suutnud.
Sõita saab Prahas metroo, trammi, bussi ja taksoga. Metroopilet maksab 4 EEKi 4 peatust või 30 min sõitu, pääsme saate automaadist (vaadake väga hoolikalt, kuidas aborigeenid seda teevad); pileti peab jaamas märgistama enne rongi sisenemist, vagunis võib olla kontroll. Trammi-bussipilet maksis umbes 13 EEKi, süsteem sama, mis Eestis. Takso pole ka kallis, aga neid on harva näha. Bussiga saab kõige kaugemale.
On võimalik muidugi ka laevaga jõel kruiisitada, aga kui raha napib, siis laenake vesijalgaratas ja las vool kannab teid. Paisu juurde. Head reisi!
Magamiskohti on erineva, aga enamasti soodsa hinnaga küllalt, hea on neid internetist vaadata. Mala Strana juures oleva haljasmäe tipus on aga tudengite hostell ühiselamukampus, kus on ka kõik vajalik: ööklubid, baarid, poed ja lõkkeplatsid, ja eelkõige miljonidollariline vaade linnale. Kui raha pole, saab telgi püsti panna ka sinnasamasse parki. Sinna, kus metssibulad haisevad. Jee!
Nii, kõik kirjutatu sai vist veidi liiga asjalik, aga jah, seda Boheemia vaimu peate ikka ise otsima minema ja ära tundma. Seda lihtsalt ei saa kirjeldada. Aga minge ja
saage õnnelikuks.
MARGUS KIIS
Laupäev, 10. juuni 2000. a.
Põllumehed uuendavad masinaparki
JAAN LUKAS
ARDI KIVIMETS
ARVAMUS
KÜSITLUS
Mida toob teile alanud suvine koolivaheaeg?
Sadalas küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
KIRJAD
KARINA KAAREPERE,
Jõgeva Maanaiste Ühendus, Saarevälja talu perenaine
Rannal istutati millenniumitamm
ELGOR MAASIK
Rahvaliidu Jõgevamaa ühendust juhib Arvi Tupits
JAAN LUKAS
JUHTKIRI
RIINA MÄGI
ELU JA INIMENE
Adaveres, Mandri-Eesti südames
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Tapjad ja peaminister Liiva katlamajas
RIINA MÄGI
Pisisaarel jagati haamreid ja nõelu
VAIKE KÄOSAAR
Naised pedaalivad Peipsi ääres
RIINA MÄGI
MARGUS KIIS