Vooremaa
Laupäev, 11.jaanuar 2000. a.
Jõgeva taas koolimuusikapealinn
Eilse ja tänase päeva jooksul on Jõgeva taas Eesti koolimuusikapealinn: kestavad Alo Mattiiseni muusikapäevad ja nende raames toimuv üleriigiline kooliansamblite konkurss.
Konkursil osaleb üle 60 ansambli, viis neist on vokaal-instrumentaalansamblid. “Suur kõrv” ehk žürii on üheksaliikmeline ja sellesse kuuluvad Eesti Muusikaõpetajate Liidu esimees Inge Raudsepp, Vanemuise kontserdimaja direktor Laine Jänes, Eesti Muusikaakadeemia haldusprorektor Tonio Tamra, Alo Mattiiseni kursusekaaslane, Isamaaliidu peasekretär Andres Ammas, segakoori Noorus peadirigent Raul Talmar, Ugala teatri muusikajuht Peeter Konovalov, trummar ja Kiigelaulukuuiku laulja Toomas Rull ning lauljad Ivo Linna ja Silvi Vrait.
Väärib mäletamist
Jõgeva Gümnaasiumi aulasse kogunenud noori muusikasõpru tervitasid maavanem Margus Oro ja Jõgeva linnapea Aivar Lumi. Austus Alo Mattiiseni vastu tõi muusikapäevade avamisele ka kultuuriminister Signe Kivi.
“Ma tundsin Alot. Tosin aastat tagasi, kui rahvas öölaulupeole Alo isamaalaule laulma kogunes, äratasin ma üles oma lapsed, et nad tuleksid kaasa ja näeksid midagi, mis väärib mäletamist. Kuigi Alot pole enam meiega, on alles Eesti riik, millest Alo isamaalaule kirjutades unistas,” ütles Signe Kivi ning andis lillekimbud üle Alo emale Helmile ja elukaaslasele Katrile.
Nagu ikka, tehti avamisel väike tagasivaade möödunud aastale: esines 1999. aasta ansamblite konkursi peapreemia laureaat, Rapla poisteansambel Nojahh. Vaatamata sellele, et noormehed enda sõnul enam väga tihti harjutamiseks kokku ei saa, suutsid nad endiseltkõrget klassi näidata.
Peale kahe konkursikontserdi mahtus eilsesse päeva veel Alo Mattiiseni ühe varasema oopuse, tšellosonaadi ettekandmine Egmont Välja ja Piia Paemurru poolt ning Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja värske lavastuse “Lugu inetustpardipojast” näitamine konkursist osavõtjatele. Täna kell 16 esitletakse gümnaasiumi aulas aga CD-plaati, millele segakoor Noorus ja bigbänd on salvestanud Alo Mattiiseni risotooriumi “Roheline muna”. Õhtul saab kultuurikeskuses kuulata Henri Laksi ja ansamblit Toora. Nende püha ülesanne on täita sisukalt ära aeg, mis kulub žüriil oma raske töö tegemiseks.
Nädal täis muusikat
Tegelikult tuurisid Mattiiseni päevad juba nädal enne nende pidulikku avamist: eriilmelisi kontserte, millel pakuti vanamuusikat, XVII sajandi tantsumuusikat, muusikalist jalutuskäiku läbi Viini ja läbi mööduva sajandi, põnevaid hetki metsasarvega, džässi, blues’i, kitarride kolmekõnet ja elektrooniliselt komponeeritud oopusi, jätkus nii gümnaasiumi, ühisgümnaasiumi, muusikakooli kui ka kultuurikeskusse.
“Neilt kontsertidelt oleks igaüks pidanud midagi meelepärast leidma,” arvas muusikapäevade peakorraldaja, Jõgeva Gümnaasiumi muusikaõpetaja Maret Oja. “Kahju ainult, et meie taotlus ka täiskasvanud linnaelanikele muusikaelamusi pakkuda suhteliselt leiget vastuvõttu leidis. Eriti kahju on teisipäevaõhtusest kontserdist, millel esinesid saksofonist Lembit Saarsalu ja noorte džässorkester Wild Wind Wactor Ott Kase juhatusel: kuulajaid oli tunduvalt vähem, kui esinejad väärinuks.”
Tulev aasta on mitmes mõttes juubeliaasta: on Alo Mattiiseni 40. sünniaastapäev, viies surma-aastapäev ja toimuvad viiendad muusikapäevad. Maret Oja arvates tuleks seda tähistada millegi suurejoonelisega. Näiteks Alo Mattiiseni ühe viimase teose, rokkooperi “Dispuut” ettekandmisega NYYDEnsemble’i poolt. Ainuke probleem on, et see projekt läheks maksma 150 000 krooni…
RIINA MÄGI
Puurmanis kinnitati valla selle aasta eelarve
Puurmani vallavolikogu viimatisel istungil kinnitati valla tänavuse aasta eelarve, milles tulud ja kulud on tasakaalus. Eelarve maht on 8,442 miljonit krooni.
Eelarvesse on tänavu planeeritud ka 700 000 krooni laenu, mis kulub kultuurimaja ostmiseks ja kütteseadmete rekonstrueerimiseks. Selle tõttu on eelarve teatud mõttes möödunudaastasest suurem.
“Kultuurimaja ost oli investeering, rohkem küll investeerida ei suuda,” märkis vallavanem Rein Paap ning lisas, et eelarve ei võimalda rohkem kui vaid äraelamist. Põhirõhk on haridusel, valla kahe kooli — Puurmani ja Saduküla — vajadustel.
VAIKE KÄOSAAR
Jõgevamaal tänavu koole ei suleta
Maavalitsuse haridusosakonna juhataja Kadri Petersoni kinnitusel ei suleta Jõgevamaal sel sügisel ühtegi kooli.
“Ka ei ole maavalitsuse haridus ja kultuuriosakonda laekunud ühtegi taotlust koolide reorganiseerimise kohta,” ütles Kadri Peterson. “Küll aga tean, et Jõgeva vallavalitsus on võtnud haridusministeeriumiga ühendust sooviga Siimusti algkool ja lasteaed ühendada.”
Sellel aastal peaksid siiski algama ettevalmistused maakonna koolide reorganiseerimiseks, sest vaid viies Jõgevamaa omavalitsuses katab riigieelarvest eraldatav palgaraha pedagoogide palga kehtestatud tariifide tasemel. Põhikooli ja gümnaasiumiseaduse kohaselt on koolide reorganiseerimine kohaliku omavalitsuse pädevuses.
“Õpilaste arv maakonna koolide klassides on väga erinev, kõikudes 11 ja 31 vahel. Keskmine õpilaste arv klassis on 21,” märkis Kadri Peterson.
PEEP LILLEMÄGI
Neljapäevasel Pala vallavolikogu istungil võeti vastu tänavune eelarve, millesse on planeeritud 7 229 000 krooni tulusid ja kulusid.
Kõik istungil osalenud vallavolikogu liikmed otsustasid eelarve ühehäälselt vastu võtta. Eelarvest kasutatakse kõige rohkem raha hariduse heaks.
“Hariduselu suurimaks probleemiks on see, et hoone, milles on lasteaiarühmad ja Pala põhikooli poiste tööõpetuse klassid, vajab renoveerimist. Maja uuendamiseks ei jätku aga kohalikus eelarves raha, sest tänavune eelarve ei võimalda investeeringuid. Nii tuleb raha otsida teistest allikatest,” ütles Pala vallasekretär Maire Kasvandik. Tema sõnul tuleb otsida raha ka Palal asuva 18 korteriga elamu kapitaalremondiks. Maja läks omavalitsuse omandusse pärast Pala ühistu pankrotti.
Pala vallavolikogu otsustas suurendada sünnitoetust. “Kui vähemalt üks vanematest on registreeritud Pala valla elanikuna, makstakse lapse sünni puhul 1000 krooni,” märkis Maire Kasvandik.
JAAN LUKAS
ARVAMUS
Jõgevamaalased annaksid Voitkadele armu
Vennad Voitkad on endiselt kuum teema. Mida nendega teha? Kohtust nad ei pääse, kuid kas vangla on nende jaoks õige koht? Vooremaa küsis V-tähega algava nimega jõgevamaalastelt, kas president võiks Voitkadele armu anda, kui nad peaksid kohtukulli ees süüdi jääma.
Vastasid inimesed Põltsamaalt (10%), Jõgevalt, Ookatkult, Arukülast, Maarjast, Vägarist, Kuremaalt, Siimustist, Kuristalt, Mustveest, Vaiatust, Kaareperest, Jõgeva alevikust, Sellilt, Metsanurgast, Tabiverest, Levalast, Rahiverest, Rajalt (5%). Teismelisi oli 15%, 20ndates aastates inimesi 15%, 30ndates 5%, 40ndates 25%, 50ndates 20%, 60ndates 15%, 70ndates 5%. Mehi oli 25%.
60% jõgevamaalastest arvas, et president võiks vennad Voitkad vabaks lasta. 30% paneks vennad kinni (kolmandik neist määraks mingi kerge karistuse). 10% ei osanud midagi arvata.
MARGUS KIIS
KÜSITLUS
Miks põllumajandusettevõtted teie arvates pankrotistuvad?
Meeri, sotsiaaltöötaja:
“Põhjusi annab üles lugeda ja nendest on väga palju räägitud. Üks põhjus tuleneb riigi poliitikast: tublimad inimesed on ju maalt ära läinud. Jäänud on palju joodikuid ja neid, kes ei tahtnud ka kolhoosiajal tööd teha. Põhjuseks on ka erastamise hilinemine ja kadedus: miks tema sai midagi osta ja mina ei saanud.”
Ferdinand, pensionär:
“Põhjuseks ei ole inimeste saamatus, vaid riigi põllumajanduspoliitika ja toetuse puudumine. Ainult mõned agarad oskavad asju ajada, näiteks Laiuse rahvas. Vaeseks jäänud põlluühistud on Siim Kallase vaateväljast välja jäänud ja peavadki pankrotti minema. Toetatakse ainult paksu rahakotiga mehi, et nad veel paksemaks läheksid.”
Helvi, endine õpetaja:
“Arvan, et põllumehed peavad oma toodangut väga odavalt müüma, aga tootmiseks vajalikku tuleb kallilt osta. Kui ma siia tulin, oli Sadalas väga tugev majand. Et nüüd elame naabritest, kellel on samasugused looduslikud tingimused, viletsamini, siis peab sellel peale hindade veel mingi põhjus olema. Aga jäägu see spetsialistide otsustada.”
Ants, insener:
“Pankroti põhjuseks on vääritu konkurents ja avatud turg. Põllumehelt nõutakse aina odavamat tootmist, kuid kuskil on piir, millest odavamalt pole enam võimalik toota. Kui kaks korda kuus tõstetakse kütuse hinda ja sama palju lastakse piima kokkuostuhinda alla, siis pankrotist ei pääse. Põllusaaduste töötlejad hoiavad väga kaua raha enda käes kinni.”
Marek, ehitaja:
“Pankroti põhjused tulenevad vanast süsteemist pärit onupojapoliitikast. Vanad olijad on endise majandi parema tehnika, särgid ja värgid laiali kandnud. Vaid vana risu ongi jäänud, sellega tuleb põldu harida. Ühistute pankrot on kõige suurem põnts just kohalikele elanikele — Sadala ongi selles mõttes kaunis õnnetu juhtum. Selge see, et kõvemad jäävad pinnale.”
Rudolf, väiketalunik:
“Olen kolm-neli valitsust üle elanud ja tean, et põhjus on väga lihtne. Esimese Eesti valitsuse ajal sai liitri piima eest osta liitri bensiini. Kilo rukki eest sai aga juba kolm
liitrit kütust. Nüüd saab piimakilo eest kätte veidi üle krooni, kuid liitri bensu eest küsitakse kümme. Kui selline hinnapoliitika kestab, pole talunikul enam mingit võimalust edasi elada ja pankrot kisub põllumehe kõri kinni.”
Mait, ettevõtja:
“Peapõhjuseks võib lugeda kehva juhtimist, aga see ei tarvitse igas ettevõttes nõnda olla. Ja muidugi liha ning piima madal kokkuostuhind. Riigi praegune hinnapoliitika on jama. Kütus, elekter, põllutehnika, väetis ja muu põllusaaduste tootmiseks vajalik läheb kogu aeg kallimaks. Mõni ime siis, et pankrotte on palju.”
Rein, kunstnik:
“Küllap on üheks põhjuseks vanaks jäänud asjaajamine. Kui elamistingimused muutusid maal näruks, putkasid noored sinna, kus saab suurt raha kokku ajada. Selge, et enam pole vaja nõnda palju põllumajandustöötajaid nagu kolhoosiajal. Paratamatult lähevad need, kes ei saa püsti panna kaasaegsel tehnoloogial põhinevat tootmist, varem või hiljem pankrotti.”
Sadalas küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVITŠ
JUHTKIRI
Veel hiljuti räägiti arhitektuuriski palju postmodernismist. Jõgeval ei ole ehtsaid postmodernistlikke maju, võibolla uus polikliinik välja arvatud. See-eest on postmodernistlikku arhitektuuri palju Tartus, heaks näiteks on postimaja ja kaubahall kesklinnas. Praeguseks on sellised naljad kadumas ja asemele tuleb jälle modernistlik arhitektuur, mis on selgelt ratsionalistlik, egoistlik, kandiline ja eristuv. Jõgeval on selle hea näide kultuurikeskuse uus trepikoda.
Kultuurikeskus on selgelt varahruštšovilik ehitis, mis on ehitatud umbes 50ndate keskel tüüpprojekti järgi. Maja on klassitsistliku kaksiksümmeetrilise põhikuju, lameda poolpüramiidkatuse, laiade karniiside ja kõrgete massiivsete ustega, kuid peaaegu ruudukujuliste akendega ning ilma kaunistusteta. Mis näeb üsna vanaaegne välja.
Nüüd ehitatakse kultuurikeskusele ehtsat modernistlikku trepikoda. Sellel on klaasist seinad, mis asetsevad üksteise suhtes täisnurkselt, detailid on seotud metallkonstruktsiooniga, mis meenutab Ameerika 40 aasta taguseid pilvelõhkujaid. Kanttorni sees aga asub keerdtrepp. See on modernistide vana, juba sajandi alguspoolelt pärit ideaalkuju. Keerdtrepp on nagu spiraal mingi keerulise seadme sees, sümboliseerides nii Archimedese kruvi kui ka tõusu kõrgele ehk progressi. Igatahes on tegemist täiesti modernistliku ehitisega, mis ei sobi üldse ja ei peagi sobima ülejäänud majaosaga.
Postmodernism on saanud järjekordse hoobi ja modernism tuleb tagasi.
MARGUS KIIS
KIRJAD
Veebruari alguses toimus Lustivere PÜ võlausaldajate koosolek, millel otsustati põllumajandusfirma likvideerida. Pankroti põhjustena pandi kirja Vene kriis ja juhtimisvead. Mõtestagem need lahti. Milles seisnes nn Vene kriis?
1. Kaks järjestikust ikaldusaastat.
2. Ikaldusaastatel kehtestati söödaviljale tollimaksud.
3. Tootjale suruti peale nn euronõuded.
4. Valitsus pole suutnud luua tingimusi turumajanduse seaduste toimimiseks. Näiteks piimatootmises ei toimi väärtusseadus — tulu peab katma kulu, sealiha tootmises, mööbli, metallitööstuses jne ei toimi arenguseadus — nõudlus tingib pakkumise. Kuna turgu ei kaitsta, puudub konkurentsivõimalus. Kas kolmenädalane kutsikas suudab naabrimehe kolmekuuse kutsikaga lihatükile konkureerida?
Juhtimisvead:
1. Just enne ikaldusaastaid osteti lüpsiestakaad ja rullsilo tootmise seadmed.
2. Juhatus ei uskunud, et maarahva genotsiidiprogramm on tõesti käivitatud.
Nagu näeme, ei ole pankrot Lustiveres ainult Lustivere rahva pankrot. Mida teha?
1. Nõudma demokraatia arengu tagamist. Turumajandus saab toimida ainult riigis, kus demokraatia on arenenud teatud tasemele.
2. Vabastada töölt rahvale ebalojaalne valitsus. Euronõuete sildi all antakse tööd Euroopa ärimeestele. Miljonite kroonide eest veetakse sisse Euroopa tehastes valmistatud seadmeid ja ehitusmaterjale. Areneda ei saa mitte ainult metalli ja ehitusmaterjalitööstus, vaid seiskub kogu majanduse areng.
3. Tagada maarahva inimõigused.
4. Lõpetada Euroopa Liitu astumise propaganda.
5. Vältida Eesti kiskumist võimsate tööstusriikide ärimeeste klubidesse (näiteks WTOsse).
Ärikas, kes ostab Lustivere rahva vara eesmärgiga loomad ja seadmed minema vedada, peab arvestama füüsilise vastupanuga ja sellegagi, et Põltsamaal ei ole politseid. Kohalik rahvas mõtleb, kuidas enda ja oma esivanemate vaevaga loodud ühisvara, mis nüüd sentide eest ärikatele kanditakse, tagasi saada.
Maamats Jaak Eestimaalt
Sel pühapäeval ei olnud mul kedagi oodata. Oli üks üksi olemise vaikne pühapäev. Lummavalt kaunis hommik puhta värske lumega meelitas koduseinte vahelt välja. Juba varahommikul jalutasin ma linnapargis suurte puude all. Seda kaunist hommikut nautis pargiteel veel keegi minu eakaaslane. Tema liikus küll kepile toetudes, kuid rahulolevana — küllap ta tundis, kui imeline on puhas valge lumi, kui paitavpehmed puudelt langevad helbed.
Siis tormas jalutaja juurde kõrvalteelt uhke hundikoer, nuusutas korra ja tormas rõõmsas mänguhoos edasi. Võibolla said koera rõõmust osa ka tema omanikud, kaks hästi rõivastatud noort meest. Reibas hääl manitses koera: “Poiss, ära torma sedasi, lööd teise veel pikali, ta ju kolme jalaga!”
Hüüdjale tundus see nii vaimukas, et lõbus naer kajas veel kaua hommikuvaikses pargis. Vanainimene peatus ja avaldas vaikselt oma mõtteid: “Nagu polekski enam inimene. Ei tea, kas jäin noorhärradele ette või?”
“Ei, ei jäänud ette, need noormehed pole veel härrasmeesteks kasvanud. Meie peame selle neile andestama.” Muud ei osanud ma tol hommikul oma eakaaslasele öelda. Mõtetesse aga jäi suur küsimärk. Kas tunne, et oled inimene, on tõesti nii habras, et üks jõhker nali lööb selle kõikuma ja viib hingerahu minema? Miks tõmbume meie, elu ja inimesi näinud vanad, tihti kõrvale, nagu vabandades oma olemasolu pärast?
ERNA PÄRN Põltsamaalt
Põltsamaa Ühisgümnaasiumis toimus õpioskuste olümpiaad, millel osalesid piirkonna koolide IV—V klasside koondvõistkonnad ja VI klasside võistkonnad. Kohale tuli 12 viieliikmelist meeskonda Lustiverest, Adaverest, Pisisaarest, Puurmanist ja Põltsamaalt. Mõlemas vanusegrupis võistles kuus meeskonda. Lahendamist ootas 12 ülesannet, vastused aga olid peidus laual olevates teatmeteostes.
Võitjaks tuli Põltsamaa Ühisgümnaasiumi IV—Vc klassi koondvõistkond 52 punktiga, järgnesid Va 44,5 ja Adavere põhikooli IV—V klassi meeskond 40 punktiga. VI klassi võistkondadest oli 79,5 punktiga parim Põltsamaa Ühisgümnaasiumi VIc klass, VIb klass sai 76 ja Lustivere põhikool 68 punkti.
Õpioskus on väga vajalik oskus. Teatmematerjali tundmine annab nii mõnelegi küsimusele õige ja kiire vastuse. Selleks aga on vaja teada, millist infot üks või teine teatmeteos sisaldab. 2000.—2001. õppeaasta I veerandi koolivaheajal toimub järjekordne üleriigiline õpioskuste olümpiaad VI klasside võistkondadele. Olümpiaadi juhend peaks peagi jõudma kõikidesse koolidesse. Seega tuleks sel kevadel koolides ja maakonnas korraldada taoline jõuproov V klassi õpilastele. Teatmeteoste tundmise kõrval peetakse olümpiaadil tähtsaks vaatlus- ja kõnelemisoskust, teksti mõistmist ja meeldejätmist kuulmise järgi, peab oskama koostada ruumi plaani ja selle järgi orienteeruda.
HILJA TOOME
Eesti poisid ei pea Kaukaasias ja Kesk-Aasias sõdima
Tänavu möödub 11 aastat kodanike komiteede liikumise algusest ja kümme aastat Eesti Kongressi valimisest. See on küllaltki pikk aeg ja tänapäeval küsib mõnigi noor, kuidas sellised liikumised tekkisid ja miks neid vaja oli.
Lihtne ja tõene vastus on, et ilma kodanike komiteede liikumise ja Eesti Kongressita poleks meil praegu Eesti Vabariiki. Tõenäoliselt oleksime Vene föderatsiooni oblast ja meie poisid peaksid Kaukaasias või Kesk-Aasias sõdima, parimal juhul SRÜ riik. Eesti oleks kakskeelne või õigemini riik, kus eesti keel oleks teisejärguline ja eestlased oleksid ammu vähemuses nii kodanike kui ka elanike arvestuses. Üleüldine topeltkodakondsus tähendaks, et selline marionettriik võib üleöö täiesti “demokraatlikul teel” saada Vene föderatsiooni oblastiks. Veel labasemalt kui 1940. aastal.
Rahvuslik uuestisünd
Moskva võimurite algatatud perestroika käigus lõi punane impeerium kõikuma. Ka Eestis tõstatati suurema majandusliku iseseisvumise teema, Eestile sooviti suveräänsust, st tegelikult autonoomiat NSV Liidu koosseisus. Ent ei Mihhail Gorbatšovi algatatud perestroika toetamiseks tekkinud ega teised (rahva)liikumised rääkinud alul otsesõnu eestlaste rahvuslikust uuestisünnist. Ometi oli rahvusliku uuestisünni tung olemas ja ütles, et NSV Liitu varsti enam pole.
Üsna pea sai suurele osale eesti rahvast ja paljudele poliitikutele selgeks, et aeg on
küps nõudmaks Eesti iseseisvuse taastamist õigusliku järjepidevuse alusel. Viiekümne aastaga muutsid okupatsioonivõimud rahvusvahelist õigust eirates vägivaldselt Eesti etnilist koosseisu. See on teadupärast inimsusevastane kuritegu.
Stalinismi ajal oli NLKP eesmärk eestlaste küüditamine ja väljaajamine Eestist või füüsiline hävitamine. Hiljem juhtis kompartei sotsialistliku plaanimajanduse võimalusi kasutades muulaste asumist siia. Nii ähvardaski eestlasi oht jääda vähemusrahvaks oma ajaloolisel kodumaal.
Kodanike komiteede liikumine taotles, et Eesti Vabariigi kodanikud ütleksid oma otsustava sõna Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses. Kuna Eesti kodanikeks registreeris end avalikult ja vabatahtlikult üle 900 000 inimese, oli nende kindel poliitiline sõnum, et Eesti Vabariik tuleb taastada õigusliku järjepidevuse alusel. Registreerusid ka mitte-eestlased. Mul on silme ees pilt 1989. aasta suvest Tartu Raekoja platsilt: pikast registreerimisjärjekorrast astus minu juurde kaks vanemat naist. Nad küsisid aktsendiga eesti keeles: “Härra Tarto, kas ei saaks väljaspool järjekorda, sest meid ootab laev. Oleme Eesti Vabariigi kodanikud Piirissaarelt.”
Kodakondsuse taotlejana registreeris end ka ligi 25 000 okupatsiooni ajal siia asunud inimest. Praeguseks on neist saanud Eesti kodanikud.
Tõukejõuks rahvas
Kümnendik Eesti Vabariigi kodanikke registreeriti Tartus. Kodanike komiteede idee, millest ühes või teises vormis oli räägitud aastaid, käidigi välja jaanuaris 1989
Tartus toimunud rahvakoosolekul. Siiski pani asja lõplikult käima Tallinna mail sündinud kodanike registreerimise mõte. Tartu Eesti Kodanike Komitee loodi 28. juulil 1989 ja Tartumaa Eesti Kodanike Komitee 6. septembril 1989.
Kodanike komiteede peamiseks liikumapanevaks jõuks oli rahvas. Üle Eesti asusid kodanikke registreerima sajad naised ning mehed. Kahju, et Eesti võimud on nende tänamise ja kiitmisega ülimalt kitsid olnud. Tartuski oli kümneid registreerijaid, suurima töö tegid aga ära Virge Loskit ja nüüdseks meie keskelt lahkunud Koidula Ilvär.
Tartu Eesti Kodanike Komitee ja Eesti Kongressi Tartu büroo suhted toonase Tartu
linnavalitsusega olid väga head. Linnavalitsus andis Eesti Kongressi Tartu büroole kuni Riigikogu VII koosseisu valimisteni tasuta rendile suurepärased ruumid. Büroo tegevust rahastasid kodanikud ise, kuid toetasid ka kõik Tartu toonased suuremad ettevõtted, eriti Estiko.
Kuna Eesti kodanike komiteede liikumine ja Eesti Kongressi tegevus mõjutasid rahvaliikumisi Lätis, Gruusias, Tatarstanis ja mujalgi, võime kinnitada, et Eestis alanud liikumised avaldasid märkimisväärset mõju teistegi NSV Liidu poolt okupeeritud rahvaste vabanemispüüetele.
19. ja 20. augustil 1991 ühendasid kõik toonased arvestatavad poliitilised jõud nii Eesti Kongressis kui ka viimases ülemnõukogus oma pingutused ja taastasid ainulaadset poliitilist olukorda kasutades Eesti Vabariigi. Eesti kodanike ja kodakondsuse taotlejate unistus oli täitunud.
ENN TARTO,
Endine Eesti Kongressi aseesimees, Tartu Eesti Kodanike Komitee esimees
Jõgeva linnavalitsuses oli lahtiste uste tund
Kolmapäeva pärastlõunal organiseeriti Jõgeva linnavalitsuses lahtiste uste tund linna pensionäridele. Selle käigus tutvus 32 aktiivsemat pensionäri linnavalitsuse ruumide ja tegevusega.
Kui Jõgeva linnapea Aivar Lumi käis nädal varem kohtumas linna pensionäridega, tuli jutuks, et linnavalitsuse tegevusest ei teata just eriti palju. Seepärast pakkus linnapea kuulajatele välja linnavalitsusega tutvumise mõtte. Kolmapäeval koguneski 32 huvilist linnavalitsuse hoonesse. Jaguneti kolme gruppi ning käidi läbi maja kolme korruse kabinetid. Majas orienteeruda ning kabinette tutvustada aitas ühel grupil linnapea Aivar Lumi, teisel linnasekretär Rein Traks ning kolmandal volikogu liikmena kultuurikeskuse juhataja Airi Rütter. Pärast ringkäiku koguneti linnavalitsuse saali, kus Aivar Lumi ja Rein Traks vastasid tekkinud küsimustele.
VAIKE KÄOSAAR
KASULIK TEADA
24. veebruarist 1. märtsini toimus Hannoveris maailma suurim infotehnoloogia ja telekommunikatsioonimess Cebit 2000. Messil tutvustati tänapäevaseid arvuti ja sidetehnikatooteid ning infotehnoloogia uuemaid suundi. Eesti Infotehnoloogia Seltsi korraldatud reisiga käis Hannoveris ka Jõgeva maavalitsuse infosüsteemide talituse juhataja Liisa Ukrainski.
Messiväljapanek paiknes 40 hektaril ja 26 hallis. Suurema osa messipinnast täitsid riistvara, tarkvara ja telekommunikatsioonifirmade paviljonid. Arvutite, monitoride ja telefonide kõrval näidati ka uuemaid turvavahendeid ning kaarditehnoloogiaid.
“Erilist huvi tundsime elektroonilise dokumendihalduse vastu. Paberit säästev dokumendihaldamine võetakse lähiaastatel kasutusele ka Eesti riigi ja omavalitsuste asjaajamises. Tänavuse Cebiti uueks suunaks näis aga olevat mobiiltelefoni ning interneti sulandumine. Mobiiltelefone, millega saab internetis surfata, oli väljas päris palju,” rääkis Liisa Ukrainski.
PEEP LILLEMÄGI
Uus liiklusseadus teisele lugemisele
Kui uus liiklusseadus Riigikogus käesoleva aasta esimesel poolel vastu võetakse,
siis kaotavad nõukogudeaegsed nn punased juhiload kehtivuse. Eelnõu kohaselt kaotavad 1. jaanuarist 2001 kehtivuse ka tollased numbrimärgid ja tehnilised passid.
Autoregistrikeskuse Jõgeva büroo juhataja Ilmar Kleemanni sõnul alustati uute juhilubade väljaandmist 1994. a. novembris. Jõgeva maakonnas on vahetatud 12 500 juhiluba. Vahetamist vajavate juhilubade arvu kohta puudub täpne ülevaade. Arvatakse, et neid võib olla 2000—3000 ringis.
Kleemanni sõnul ei ole paanikaks põhjust: kõik load jõutakse õigel ajal välja vahetada. Eelmise aasta lõpus tekkisid registrikeskuses järjekorrad, sest uued riigilõivud olid ajalehtedes mitmekordseks paisutatud. Detsembris vahetas üle 700 inimese juhiload uute vastu.
1998. a. 1. jaanuari seisuga oli Jõgevamaal 11 551 sõiduautot, 2641 veoautot, 168 bussi, 1376 haagist ja 138 mootorratast. 1997. aasta tehnoülevaatuse andmetel oli tehniliselt korras 8340 sõidukit. Kordusülevaatuse läbis 770 sõidukit ja sõidukeelu sai 1 sõiduk. Kokku vaadati üle 9111 sõidukit. Neid arve kõrvutades võiks arvata, et üle 5000 sõiduki ei ole tehnoülevaatusele viidudki.
Kõige rohkem oli 1997. a. maakonnas VAZe (3674). Järgnesid Moskvitš (1729), Ford (922), Opel (799), ZAZ (514), VW (374 ), Audi (350), Nissan (324) jne. Järjestus on sama mis Eestis tervikuna, aga väikese erandiga: nimelt oli 1997. a. maakonnas veel 312 Volgat, mis andis üheksanda koha. Eestis oli Volga (8815) langenud 14. kohale. 12. kohal olid maakonnas Fiatid (231, Eestis 8156 ja 15. koht).
RAIVO SIHVER
Uued riigilõivumäärad:
sõiduki eelregistreerimine 250 kr
auto registrisse kandmine 1000 kr
üldkasutatav registrimärk 500 kr
helkmaterjaliga registrimärk 700 kr
transiitmärk 1250 kr
eritellimusega märk 20 000 kr
reg. tunnistuse duplikaat 650 kr
reg. kande muutmine 500 kr
omaniku muutmise registreerimine 500 kr
juhiloa väljastamine 380 kr
teooriaeksam 380 kr
sõidueksam 380 kr
sõidueksam autoregistri autoga 450 kr
sõiduõpetaja luba 1000 kr
registri väljavõte 50 kr lk
tõendiarve 130 kr
tõend isikliku avalduse alusel 80 kr
tõestamata ärakiri 10 kr lk
tõestatud ärakiri 20 kr lk
Juhiloa saamiseks on vaja:
Eesti Vabariigi pass; vana juhiluba; juhi isiklik kaart; vormikohane avaldus, mille saab autoregistrist (sellega tuleb minna liikluspolitseisse); kviitung riigilõivu (380 kr) tasumise kohta; kehtiv arstitõend (selle annab perearst); 2 dokumendifotot (3,5x4,5 cm) lubadele ja 2 arstitõendile.
Mida on autol ja põrsal ühist?
Põrsast ei tohi kotis osta ning see kehtib ka auto kohta. Kui auto ostmisel tegutseda uisapäisa, võib hiljem järgneda pettumus ja majanduslik kahju.
Mõistagi on odavam osta kasutatud auto, kuid siis peab valmis olema suuremaks riskiks. Nii ei tarvitse müüja kasutatud autole garantiid anda. Kes eelistab uut autot, see võib arvestada garantiiajaga, mille vältel sõidukit tasuta remonditakse. Seaduse järgi on uutel autodel vähemalt kuuekuune garantii. Kui autohuviline otsustas siiski juba varem sõitnud masina kasuks, peab ta jälgima, et müüja esitaks ostumüügilepingus kõik tehnilise seisukorraga seotud lubadused. Täpsemat infot ostumüügilepingu sõlmimise kohta võib küsida tarbijakaitseametist.
Auto ostmisel tuleb tähelepanu pöörata väljalaskeaastale, esmase registreerimise kuupäevale Eestis, samuti märkustele tehnilise ülevaatuse kohta. Kasulik on kontrollida tehasetähise samasust auto kerel ja registreerimistunnistusel ning huvi tunda, kas sõiduki eest on tasutud mootorsõiduki maks, kui kohalik omavalitsus on selle kehtestanud.
Enne, kui lõplikult otsustada ühe või teise auto ostmise kasuks, peaks tegema proovisõitu. Katsesõitu tuleks alustada pidurite katsetamisest, et tagada edaspidi sõidu turvalisus. Esmalt peaks pidurdama mõõduka survega pedaalile. Kui sellega ei kaasne sõiduki ebaühtlast jõnksumist ega rooli kiskumist, on pidurid korras. Proovisõidul otse sõites tasuks rool lahti lasta. Kui sõiduk tasasel teel kõrvale kaldub, võib juhtimissüsteemis vigu olla. Samuti tasub teada, et kui rooliratas ühtlase kiiruse juures vibreerib, on üks ratastest tasakaalustamata, rooliotsad kulunud või roolikarp ei ole töökorras. Ebaühtlane rehvi kulumine viitab sellele, et ratta reguleerimiskalded on valed, sillad kahjustatud või rooliotsad kulunud.
Soovitav on kontrollida ka mootori käivitamist. Korras mootori ja reguleeritud süütega auto peaks käivituma paari sekundi vältel ilma suurema gaasipedaalile vajutamiseta. Ühtlasi tasub huvi tunda selle vastu, kas auto käigud lülituvad vaikselt ja pehmelt või surina saatel ja kolksuga, mis viitab käigukasti kulumisele ja vigadele sidurikettas ning korvis.
Sõiduki põhja korrasolekut näitab see, kui masina tungrauaga tõstmisel kõik ideaalselt laabub. Värske korrosioonitõrje vanal autol võib aga viidata katsele roostes kohti varjata.
Auto ostmisel ei tohi kahe silma vahele jätta keskkonnakaitsenõudeid. Kui summutist tuleb gaasi asemel helesinine suitsupilv, siis põleb bensiin koos õliga. Seda saab proovida kätega, pannes peopesa vastu summutit. Kui pihk saab õliseks,
on tegemist mootoriga, mis tarbib ettenähtust rohkem õli.
Jõgevamaa tarbijakaitsetalitus
OLUKIRJELDUS
Jõune kujutab endast suuremalt jaolt ridaküla, mille kesksel kohal on jõgi justkui elusoon. Kahel pool Pedja jõge asuvad majad võrdlemisi tihedalt koos, kindlasti tihedamalt kui Eestimaale üldiselt iseloomulikes hajakülades.
Majadest pisut eemal kulgeb piki küla maantee otsekui viisakalt omapäi, tahtmata häirida kodude rahu. Siiski on jõel ja maanteel olnud ajast aega Jõune küla jaoks ütlemata tähtis osa.
Käredavooluline jõeosa küla kohal andis omal ajal põhjuse siia vesiveski rajada ja hiljem vee jõul külasse elektrivoolu saada. Maantee on ühendanud Jõunet muu maailmaga, võimaldades ühendust pidada Puurmani ja Kursi, vastassuunas aga Jõgeva ja Tartuga.
Tühje maju ei ole
Jõune külaelu, iseäranis kunagise kooli ja haridusseltsi tegevuse eesotsas omaaegse legendaarse kooliõpetaja Villem Sikuga on raamatusse kirjutanud Polli talust sirgunud akadeemik Hans Kruus, kelle raamatus “Sajand lõppes, teine algas” on Jõunele pühendatud oluline osa.
Endistest aegadest annavad külas märku lubjaahjude kohad sellest ajast, kui siit kandi mehed lupja hobuvooridega Tartusse viisid. Praegu käib tööjõuline külarahvas tööl enamasti Jõgeval, väheste koolilaste tee viib Saduküla kooli. Mõnele inimesele annab tööd Härjanurme kalatalu. Nõmme talus ehitab Ülo Kuuskmäe saekaatrit ja ka tema juures on mõni mees tööd saanud. Tühje ja lagunenud maju aga Jõune külas ei leia. Mitmes kodus elatakse põlvkonniti, mõned majad on aga leidnud uue omaniku.
Luuletus Stalinile
Küla ühes servas on Haide Viidingu kodu juba oma 30 aastat. Siin kandis ei leidu ilmselt inimest, kes Haidet ei teaks. Praegu pole Haide tervis just kiita. Sellest ajast peale, kui ta leidis oma lehma Viiu ühel hommikul laudas hinge heitnud olevat, hakkasid tervisehädad justkui tõsisemalt tunda andma.
“Viiu oli mulle nagu sõbranna — ja äkki teda polnud. Teised ütlesid, et ta vist lüpsis ennast tühjaks. Väga palju ja rammusat piima andis ta oma elupäevade lõpuni,” ütleb Haide.
Haide on endistviisi erksa vaimuga ja tema olemusest õhkub erilist suursugusust. Näib, et siit kandi elu keerleb endisel moel ümber Haide. Tema juurde tullakse maailma asju arutama ja oma elust kõnelema, isegi autokauplus peatub Haide värava taga ja kui Haide auto juurde ilmu, tuleb müüja ise teda vaatama.
“Varem ma ei kartnud midagi. Kui kutsuti, lugesin luuletusi, pidasin kõnet, viskasin nalja. Ega ma ei salga, eks ma olen edev ka,” naerab Haide kavalalt. Omal ajal, kui ta veel Viljandi Sakala juures töötas, käidi talle hirmsasti peale, et ta kirjutaks valimistepäeva puhuks Stalinile pühendatud luuletuse, et see siis isakese pildi alla hääletamisruumi välja panna.
“Mulle oleks nagu vanakurat sisse löönud,” meenutab Haide. “Pealkirjaks panin “Stalin” ja siis ülevalt alla kirjutasin: “Laku p…t”. Vastavalt algustähele sai tehtud iga uus rida. Nii ta siis seisis seal seinal vana Vuntsi pildi all. Õnn, et keegi ei taibanud, sel ajal oleks niisuguse tembu eest seina äärde pandud.”
Haide loeb meile ette esimese salmi, milles on ülim kiitus Stalinile. “Eks ole ju puhta punane luuletus,” naerab ta.
Eluraskused pole Haide vitaalsust kahandanud. Varsti on taas käes märtsiküüditamise aastapäev, mis talle ta elu kõige jubedamaid aegu meenutab, kui ta koos kolmeaastase õepoja Antsuga Siberi teed alustas. Veel enne sihtkohta jõudmist sündis Haide enda poeg, kes ei elanud hirmsate vintsutuste tõttu üle paari päeva. Aga Haide kaasa August jäi teda Eestisse pikkadeks aastateks ootama. Nüüd on ta juba mitu aastat maamullas.
Jõune nõid
Hans Kokkuta ja ta õde Helga on mõlemad pensionil ja tagasi oma sünnikodus Sopil. Veel mõnikümmend aastat tagasi vooris Sopile rahvast igast ilmakaarest: Helga ja Hansu ema Mariat teati ju kui Jõune nõida. Pöörakülast pärit ning Jõunesse mehele tulnud Maria osanud juba isakodus elades kaartide järgi ennustada. Maria oli põllutööl ja 17 aastat majandis lüpsja. Helga sõnul olevat mõnedki ema järele küsimas käinud veel siis, kui ema enam elavate kirjas polnud.
“Mina seda asja selgeks ei saanud. Vahel, kui tuju sant, siis lihtsalt laon endale sedaviisi: mis oli, mis tuleb, mis jääb, mis mitte tulemata jääda ei saa,” tunnistab Helga.
Et ema neile tulevikku ennustanud oleks, seda Helga ja Hans küll ei tea. “Vahepeal, kui ma uude töökohta läksin, ütles ema küll, et ega ma sealt rohkem palka ei saa kui varem. Selles oli tal õigus,” räägib Helga. Hoopis tähenduslikumaks peab ta enda jaoks mustlase ennustust noorpõlves: see kõnelnud, et ta tulevane pole küll rikas, aga nad saavad õnnelikuks.
Mainekas kalatalu
Aarne Liivi kalatalu nimetatakse ametlikult kalataluks Härjanurmes. Maikuus on pererahval plaanis alustada kalaturismiga. Valminud on puhkemajad ja kõik nende juurde kuuluv.
“Ega malli pole kusagilt võtta olnud ja konkurentsi praegu Eestimaal oodata ei ole,” ütleb peremees Aarne Liiv. Vähesed kohad, kus Eestis sellega tegeldakse, on läbi käidud. Aarne Liiv on pakkunud tööd aasta läbi viiele inimesele, hooajal rohkematelegi. Kalaturismi alustamine toob kaasa veel nelja inimese töölevõtmise.
Eestis kümme aastat tagasi alustanud 63 kalatalust on Aarne Liivi teada pinnale jäänud vaid 28. Vähikasvatuse litsents on olemas just siinsel talul ning sellega ollakse konkurentsivõimelised nii soomlaste kui ka rootslaste seas. Pererahval on teoksil veel mitu projekti, millest üks on forellikasvatuse laiendamine 7—8kordseks.
Luiged juba kohal
Pedja jõe ääres näeme lendamas kahte luike, kes ilmselt otsivad pesapaika. See on
märk, et kevad pole enam kaugel. Luikede tulekut jääb uudistama üks noor mees,
kes Jõunesse mõned aastad tagasi Tallinnast koduväiks tuli. Ta ütleb, et on siin väga rahul ja Tallinna tagasi ei igatse, sest Jõunes olevat nii ilus ja vaikne elada — kodu peabki just selline olema.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Vanad head kirjutusmasinad on oma koha kontorites enamasti arvutitele loovutanud. Üleeile Alo Mattiiseni muusikapäevade raames Jõgeva muusikakoolis toimunud kontserdil võis esmapilgul jääda mulje, et peatselt rändavad kolikambrisse kõik muusikariistad ning ka nende asemele tuleb kõikvõimas ja universaalne arvuti.
Tegelikult ei tulnud Eesti Muusikaakadeemia elektronmuusika stuudio juhataja Margo Kõlar ning kompositsioonitudengidArian Levin, Tanel Paliale ja Themuri Sulamanidze Jõgevale mitte selleks, et akustilisele muusikale kadu kuulutada, vaid selleks, et tutvustada arvuti abil muusikategemise võimalusi. Kaasas oli neil aukartustäratav “relvastus”: kaks arvutit, neli süntesaatorit, efektiprotsessor, CD-mängija ja muud kilakola. Et näidata ka seda, kuidas akustiliste pillidega tekitatud heli elektrooniliselt “väänata” ja elektroonilise taustaga rikastada saab, olid appi kutsutud pianist Pille Taniloo ja flötist Lande Lampe Kits Tartust. Ette kantud oopus “klaverile, flöödile ja nupule” kandis pealkirja “Väike Ferdinand elukeerises”.
Nii see kui ka järgnenud puhtelektroonilised kompositsioonid, Arian Levini “Hetked”, Tanel Paliale “Guru” ja “Mantra” ning Themuri Sulamanidze “Ynarex” pakkusid põnevaid efekte, kõlavärve ja mõtlemisainet.
Esitus või taasesitus?
Elektronmuusika on ikka tekitanud teatavaid küsitavusi. Kuni selleni välja, et milleks seda üldse vaja on: piisaks ju tavalisest viiuli -ja klaverimängust.
“Klaver leiutati ju tegelikult kasinasti kolm sajandit tagasi ja eks siiski küsitud, et milleks seda klaverit vaja on,” ütles Margo Kõlar. “Ent elektroonilise ja akustilise muusika vahel on tõepoolest väga suur kuristik: need võnkumised, mis tekivad naturaalmaterjalides ja jõuavad otse inimese tajusse, erinevad oluliselt sellest helist, mis jõuab meieni läbi valjuhääldi. Elektroonilise muusika puhul jääb midagi väga olulist valjuhääldi papi taha kinni. Samas lisandub elektroonilisel musitseerimisel võimalusi, mida akustilised pillid ei paku. Need on erinevad valdkonnad, millel on teatav ühisosa.”
Huvitava tahu tõi kontserdi ajal välja ka Tanel Paliale: tema arvates on elektrooniline heli erinevalt akustilise pilli tekitatust vaba sellele aja jooksul ladestunud traditsioonide taagast, mis mõnikord koormavaks osutub.
Akustiliste pillidega musitseerimisest erineb elektroonilise “orkestriga” ülesastumine sellegi poolest, et elava esitusega ei tundu sel midagi pistmist olevat: mehed keeravad ainult nuppu ja masin mängib oma mällu salvestatu maha. Ka Margo Kõlar on oma jüngritega arutanud, kust jookseb piir elava esituse ja mehaanilise taasesituse vahel.
“Jõudsime järeldusele, et elava esitusega on tegemist siis, kui jääb eksimise võimalus. See oli antud juhul olemas,” väitis Kõlar.
Igati mattiisenlik
Publik suhtus kuuldusse kes kuidas: kellele meeldis, kelle jaoks oli liiga masinalik ja kes oleks masinast midagi põnevamat kuulda tahtnud. Alo Mattiiseni muusikapäevade peakorraldaja, Jõgeva Gümnaasiumi muusikaõpetaja Maret Oja sõnul ajendas teda noori arvutikomponiste külla kutsuma tahtmine pakkuda muusikapäevade ajal midagi igale maitsele, samuti see, et Alo Mattiisen oli üks esimesi, kes Eestis arvuti abil muusikategemisest huvitus.
Publikut kogunes kontserdile päris palju. Kas kõik toimunust ka aru said, selles Maret Oja kahtles. Jõgeva muusikakooli lõpuklassi noormees Jaanus Kure oli elektronmuusikakontserdil ilmselt üks teadlikumaid kuulajaid: tema on üks neid, kes oma põhieriala — klaveri — kõrvalt muusikakooli vastavatud arvutimuusikaklassis õppima on asunud. Olevat päris põnev ja tänu õpetaja Andi Tubinale on Jaanus ka Tartusse nö unelmate süntesaatori Roland XP80 taha pääsenud. Äkki kujuneb Jõgevast Eestimaa elektronmuusika kants?
RIINA MÄGI
Postmodernism tõmbab otsi kokku
Maagiline sõna “postmodernism” tähistaks nagu kõike tänapäevast ja samas mitte midagi. Trenditeadlikud inimesed kasutasid veel hiljuti postmodernismi pea iga teise sõnana, loomulikult koos liberaalsuse, globaalsuse, avatuse, integratsiooni, pluralismi, detsentralismi ja muu ilusaga. Praegu see enam nii ei ole.
Postmodernismi mõiste võeti kasutusele kunstiajaloos ja see tähendas ajastut, kus puuduvad peajooned, domineerivad suunad, karmid manifestid ja progressiihalus. Maailmas hakkas postmodernismiidee levima Lyotardi jt töödega 70ndatel aastatel,
kui oldi väsinud igasugustest ideoloogiatest ning sunnitud arenemisest ja taheti teha, mis pähe tuleb.
Kunstimaailmas oli postmodernismi tippaeg 80ndatel, mil levinud stiiliks oli transavangardism. See tähendas vanade mittemodernistlike voolude ja kitši taaselustamist ning esitamist kõrgkunstina. Umbes samal ajal jõudis see ka Eestisse ning 1985. aastal algasid ajakirjanduses üsna aktiivsed debatid postmodernismi teemadel.
Siin levis ka transavangardistlik arhitektuur, selle õnnetuks esindajaks on paljud tollal ehitatud ühiskondlikud hooned, mille tunneb ära tahtlikult vanamoeliste detailide (dekoratiivsambad, kujud, kõrged viilkatused) kasutamise järgi väliskujunduses.
Ühiskondlikku ellu tõi postmodernismi 70ndatel tekkinud pettumine ideaalides, üleüldine stagnatsioon ja dekadents. Leiti, et progressi, ideoloogiaid, “suuri narratiive”, religioone, vastasseise, tehnika arengut jm pole vajagi, peaasi, et inimene on vaba. Räägiti isegi ajaloo kui vastasseisude süsteemi lõpust. Majandus-, poliitilised ja kultuurikeskused pidid kaduma. Postmodernismi lipu alla koondusid
paljud vähemused, eriti homoseksualistid.
80ndate poliitilises elus ei olnud postmodernismil pikka aega erilist tähtsust, sest külm sõda teravnes, oma vürtsi lisasid ajastule aids ja ökoloogiavaimustus, neostilism, kümnendi tähtsaim leiutis — personaalarvuti, uued tehnikad ja mentaliteedid.
80ndate lõpul sai postmodernism uue hingamise ja selle haripunktiks kujunes kümnendivahetus, mil lagunes NSV Liit kui külma sõja alustala, paisus aidsihüsteeria ning kadus huvi ökoloogia vastu. Kunstis naasti vanade modernismitavade juurde, kuigi lehvitati postmodernismi lippu. Popmuusikas postmodernism siis alles algas, poliitikas aga paistis tulevat igavene liberaalse demokraatia ajastu.
1993. aastal leiutati netibrauser ja algas interneti ajastu, see tõi tagasi huvi tehnika vastu ja usu progressi. Kunst jõudis lõplikult tagasi modernismi. Poliitikas hakkas liberaalne demokraatia kriisimärke näitama ja üle hulga aja tõusid taas esile rahvuslased, usuradikaalid, Venemaa konflikt Läänega. Aids kaotas oma aktuaalsuse.
Vaimustus arvutitehnika üle on praegu ilmsemast ilmsem. USA domineerib maailmas üha enam. Liberaaldemokraatia on asendunud sotsiaaldemokraatiaga, vabaturumajanduses on ilmnenud probleemid. Haideri skandaal näitas ilmekalt, et
Euroopa Liit hakkab ajale jalgu jääma. Kunagi peaaegu 1000-aastaseks kuulutatud
postmodernism tõmbab vaikselt otsi kokku. Kas postpostmodernism on piisavalt hea ajastu, seda näitab aeg.
MARGUS KIIS
Pala ja Tabivere eakam rahvas süvendas sõprust
Pala kultuurimajas pidasid naistepäeval meeleoluka ühispeo Pala valla memmedtaadid koos külalistega Tabiverest.
Pidu oli rahvarohke nagu valla eakama rahva ettevõtmised ikka olnud ja nagu alati, tõid bussid kaugema kandi rahva kohale ning viisid pärast pidu jälle koju. Külalistena Palale saabunud Tabivere rahvamaja kapell ja memmede tantsurühm andsid mõnusa kontserdi. Kapellis mängis kõrvuti eakamate inimestega noori ja lapsigi. Memmede tantsurühma kava koosnes huvitavalt seatud estraaditantsudest. Etteasteid teadustas Tabivere rahvamaja juhataja Pilvi Pindma. Lisaks külalistele esinesid tantsudega nii Pala kultuurimaja kui ka Lümati rahvamaja tantsumemmed, kelle kava koosnes peamiselt rahva ja seltskonnatantsudest.
Pala kultuurimaja direktori sõnul oli ühispidu igati mõnus ja lustlik ning kultuurimaja on tänulik külalistele, kes peopäeva sisustada aitasid, ning vallavalitsusele vastutulelikkuse eest.
16. aprilliks on Pala ja Lümati tantsumemmed kutsutud vastukülaskäigule Tabiveresse.
VAIKE KÄOSAAR
VESTE
Patriotismikasvataja kevadine mure
Alljärgnev tekst peaks peamiselt asjaarmastajaid huvitama. Kes minuga koos ja ühel meelel oma mituteistmendat keisrit üle elada ponnistavad. Ja sellele vaatamata — või just selle läbi? — ikka veel patriotismi koduse kasvatamisega rinda pista katsuvad. Perekesksel peenramaal. Ja kel tulemused mitte alati täpselt ootustega kokku ei lange.
Sest professionaalse ehk elukutselise patriotismiga meil suuremat muret ei ole. Kuna selle kasvatamise raskused riik oma ennastsalgavas heasoovlikkuses enda õlule võtnud on. Maksumaksja omakasupüüdmatu abiga neilesamadele professionaalidele vähemalt paarkümmend tuhat kuus kokku kraapides. Lohutava perspektiiviga, et parimad neist, kes seda piskut praegu pahaks ei pane, oma kroonipalga tagasihoidliku numbri peatselt sama hulga eurode vastu vahetada võivad. Seega patriotismist ega eurointegratsioonist isiklikku kasu lõikamata. Ainult kodumaa huvides! Ükskõik kus see kodumaa seal avatud maailmas parasjagu olema juhtub...
Kodune patriotismikasvatus on aga hoopis murerikkam protsess. Mis seemnetest algab, idanemise (või mädanemise!) käigus hulga halle juukseid pähe kasvatab ja lõpuks mitte alati kaunikujulise ekspordikõlbliku viljaga lõppeda ei pruugi. Mispärast ma lugeja kui suurema kogemustepagasi aida poole pöördungi. Et omaenda toimetuste õigsusele kinnitust või möödalaskmistele mahategemist ära teenida.
Seemned sain mina tuttavate kaudu. Soomest. Kuna kodumaises kaubandusvõrgus nad parasjagu puudusid. Või siis kahtlaselt lähimineviku piraattoodangu moodi välja nägid. Kõnealusele seemnepusale oli selges soome keeles “Isämainen ystävyys” peale kirjutatud. Ja “Suvipiha” kah täpsustuseks juurde lisatud.
Et toode niiütelda talviseks tarvitamiseks kõlbmatu olla võib. Nagu mina, kes ma rohkem ingliskeelse kallakuga kodanik olla eelistan, aru sain.
Sellega arvasin ma ennast seemendamiseks valmis olevat. Mida isegi riiklik meedia oma samateemalise murekampaaniaga kinnitama ruttas.
Et ega see probleem nii väga tähelepanu ei vajagi. Ning et ta peatselt iseenesest Euroopasse sulandub ehk integreerub. Kus mingil patria’l ega tema ismil enam mingit tähtsust ei ole. Sest maailma avatud turg sellest niigi küllastunud on. Nagu ma ka juba eespool vihjata ei unustanud.
Kuid praegu tegid mõned nüansid südame rahutuks küll! Et kuidas seda suvipatriotismi ikka õigesti idandada? Kas ja mille sees peab seemet leotama? Kui kaua? Kas võib ta kõrvitsaga ühte kasti külida? Või peab hoopis suvel hiljem ja vana kuu aegu mulda panema? Et putkesse ei kasvaks. Ja kui palju ta värsket sõnnikut tarvitab? Või seda hoopis kardab...
Ja kui ta siis esimese pärisleheni sirgub, et kas siis pikeerima ka peab? Kehvemaid välja praakides... Või tuleb hoopiski demokraatlikult hea tava järgi talitada. Noh, et kõik pundiga prügimäele päikesepaistele praadima! Kus ainult kõige kavalam kasvada keerutaks...
Mina siputasin igaks juhuks toeka kihi tuhka ka peale. Mis talle kasulik olla võiks. Tulevikuga harmoniseerimist silmas pidades. Mil valitsus soljarka ehk diisli nii hinnaliseks aktsiisib, et seda keegi traktorimootoris enam põletada ei raatsi. Ja siis kõik kangekaelsed patriotismikasvatajad alepõllundusele üle minema sunnitud on. Õigusjärgsete metsaomanike poolt heldelt mahajäetud oksarisumassiivide kohal...
Lootusrikka lugupidamisega
ERISALU
Laupäev, 11.jaanuar 2000. a.
ESIKÜLG
Jõgeva taas koolimuusikapealinn
RIINA MÄGI
Puurmanis kinnitati valla selle aasta eelarve
VAIKE KÄOSAAR
Jõgevamaal tänavu koole ei suleta
PEEP LILLEMÄGI
JAAN LUKAS
ARVAMUS
Jõgevamaalased annaksid Voitkadele armu
MARGUS KIIS
KÜSITLUS
Miks põllumajandusettevõtted teie arvates pankrotistuvad?
Sadalas küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVITŠ
JUHTKIRI
MARGUS KIIS
KIRJAD
Maamats Jaak Eestimaalt
ERNA PÄRN Põltsamaalt
HILJA TOOME
Eesti poisid ei pea Kaukaasias ja Kesk-Aasias sõdima
ENN TARTO,
Endine Eesti Kongressi aseesimees, Tartu Eesti Kodanike Komitee esimees
Jõgeva linnavalitsuses oli lahtiste uste tund
VAIKE KÄOSAAR
KASULIK TEADA
PEEP LILLEMÄGI
Uus liiklusseadus teisele lugemisele
RAIVO SIHVER
Mida on autol ja põrsal ühist?
Jõgevamaa tarbijakaitsetalitus
OLUKIRJELDUS
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
RIINA MÄGI
Postmodernism tõmbab otsi kokku
MARGUS KIIS
Pala ja Tabivere eakam rahvas süvendas sõprust
VAIKE KÄOSAAR
VESTE
Patriotismikasvataja kevadine mure
ERISALU