Vooremaa 16.12.2000

Vooremaa
Laupäev, 16. detsember 2000. a.
SISUKORD

Aedniku aasta venis tänavu pikaks

Virk vanavanaema Anna Gussev (78) jõudis aiatöödega ühele poole juba ammu ning ootab külma talve. Kuuske ta ehtima ei hakka - aias kasvav metsik õunapuu on juba aastaid kauniks jõulupuuks. FOTO: ARDI KIVIMETS

Erakordselt soe ja pikale veninud sügis on löönud looduse ja ka aedniku kalendri veidi sassi.

Metsas võib kohata kukeseeni ning õidepuhkevaid sinililli ja ülaseid. Toomal nähti rabaservas õitsevat näsiniint, mis üsna haruldane. Mõni paju kannab juba valgeid urvatibusid, õuemurul õitsevad marienblumid. Vana-Jõgeva küla suvitusrajoonis on mõnel õunapuul õiekene kohe-kohe puhkemas.

Anna Gussevi aias on üks puu ilusaid punaseid ja kollaseid õunu veel nii tihedalt täis, et näib lausa ehtes jõulupuuna. "See on Kanada metsik õunapuu. Paarkümmend aastat tagasi käisin Taškendi botaanikaaias. Meile näidati paarikümne meetri kõrgust ilusate ja maitsvate viljadega õunapuud, mis pidavat kolmekümne kraadist külma taluma. Pistsin ühe õuna taskusse ja kasvatasin seemnest mõne istiku. Nüüd on mul aastaid oma jõulupuu, kui linnud ära ei söö, siis püsivad õunad puu otsas kevadeni," seletas harrastusaednik.

Tragi ja rännuhimuline vanaproua on toonud oma aeda kasvama veel teisigi huvitavaid puid, põõsaid ja taimi. "Igalt poolt olen midagi tassinud. Panin kasvama kreeka pähklipuu. Ukrainas ostsin turult ühe huvitava ploomisordi, mis hiljem kreegiks osutus, aga las nad kasvavad. On nulg ja hõbekuusk, kultuurpihlakas ja kibuvits, astelpajud," näitab Anna oma aeda. Tõmbab maast üles ühe juurika ja ütleb selle topinambur olevat, mille valged, magusad juurikad maitsvat endale ja kanadelegi.

Meliss, estragon ja muud taimed olla tavalised, huvipakkuvam võivat olla, et ta kasvatas tubakat. "Mooni ja kanepit ka, vaata kui palju mürkaineid mul on! Tavaline kanep ei ole mürgine, kunagi ostsin turust selle seemne, nüüd nad ise end külvavad. Kui õunapuude all kasvab kanep, siis ei tule kahjurid kallale. Vanasti kasvatati taludes ikka kanepit. Tehti õli, kiust sai tugevaid köisi ja ohje," meenutab Anna.

"Mina neid tatiseid talvi, nagu praegu, ei taha. Astelpaju ka ei taha, see on toodud Sajaani mägedest ning tahab korralikku suve ja külma talve. Astelpajust saab õli ja tinktuuri teha, mis võtab psoriaasi ja muu tõve kähku ära. Siinsamas kraavi kaldal kasvava palderjani ja kalmuse juured on samuti rohuks," soovitab perenaine.

Pikk sügis on lasknud aianaabritelgi kõik vajalikud tööd ära teha. Lõigati õunapuid, mida pidavat vana kuu ajal tegema, et liiga palju vesivõsusid ei tuleks, kraabiti põõsaste ümbrust. Nii mõnigi pööras veel mulda ümber ja tegi porgandipeenart, et seeme kas kohe või kevadel vara kasvama panna.

Ellakvere mees Olev (49) pani kevadel kartuli Ando küll kasvama, kuid septembris oktoobris olid mugulad nõnda peenikesed, et ei tasunud üles võttagi. Talvist kartulipuudust ta ei kartnud, sest ämmal oli tänavu eriti hea kartulisaak. Eile kuulis ta raadiost uudist, et Viljandimaal võetakse Saarepeedi asulas kartuleid. Huvi pärast läks ta koos lastelastega oma põllulapile, kust jäi üheksast poolesaja sammu pikkusest vaost kartul võtmata. Mugulad olidki selle paari kuuga kasvanud parajateks söögikartuliteks.

"Mõned vaopealsed mugulad olid mädad, teistel polnud häda midagi. Kleepuv pori segas võtmist, kuid meil oli väga huvitav noppida veel nädal enne jõule kartuleid. Minule ja lastele jääb see detsember kindlasti meelde," rääkis Olev.

Jõgeva ilmajaama juhataja Toomas Puss meenutas 1967. aasta sügist, kui novembris mõõdeti 12,8 kraadi sooja. Kuu viimasel dekaadil tuli aga külmalaine ja talv kestis märtsi keskpaigani. Jaanuari teisel dekaadil oli keskmiselt 23 kraadi külma.

"Vaist ja kogemused ütlevad, et tänavune talv võib tulla midagi sarnast. Novembri lõpus saabunud külm katkes ootamatult ning pärast seda on kestnud oktoobrikuine soe 20 päeva järjest. Kolme sentimeetri sügavusel on olnud viiskuus kraadi sooja," ütles Toomas Puss. Tema ennustab talvekülmade algust enne jõule ning lumist ja pidevalt külma veebruari ja märtsi.

ARDI KIVIMETS

Põltsamaa vallas osatakse raha kokku hoida

Neljapäevasel Põltsamaa vallavolikogu istungil analüüsiti lõppeva aasta eelarve raha kasutamist ning räägiti tuleva aasta eelarve koostamisest.

Tänavuse aasta eelarve raha kasutamist vaagis vallavolikogu istungil vallavalitsuse finantsist Viida Kuusik. "Lõppeva aasta üksikisiku tulumaksu alalaekumiseks kujuneb tõenäoliselt 500 000 krooni. Arvatavasti planeeritud kulutusteks siiski raha jätkub, sest jätsime eelarvesse reservi ning püüdsime võimaluse piirides kokku hoida," ütles Põltsamaa vallavolikogu esimees Jaan Aiaots.

"2001. aasta eelarve kujuneb tänavusest usutavasti 500 000 krooni võrra väiksem. Investeeringuteks kavatseme järgmisel aastal ka laenu võtta," lisas ta.

JAAN LUKAS

ARVAMUS

KÜSITLUS

Kas loodate saada jõulupreemiat?

Juhan, puidutöötleja:

"See, kui preemiat saaks, oleks kõva sõna. Vara veel öelda, olen selles firmas teistega võrreldes vähe töötanud, kuid mingi lootus ikka jääb. Eestlastel ju kaks põhilist püha ongi: jaanipäev ja jõulud, ning kõik tahavad siis tavalisest veidi pidusemat lauda katta ja kingitusi teha. Preemia suurus peaks olema vastavuses töötaja staaži, oskuste ja tööpanusega, kuid kui antakse just jõulupreemiaid, ei tohiks sellest keegi päris ilma jääda."

Hillar, kaugsõitude sohver:

"Ei oska öelda, firma, kus töötan, on alles noor ja las saab jalgade peale. Preemiaid saab jagada ikka vastavalt võimalustele. Kui jõulupreemiat ei saa, pole ma ka väga õnnetu. Sain töövahendiks uue auto, ja eks seegi ole nagu preemia. Kui kõrgele ametipostile jõudnud suuri preemiaid saavad, siis pole ma kade - ju nad on selle ära teeninud. Olen küll juhtival kohal, kuid preemia jagamise muret mul pole, sest olen lihtne autojuht."

Taivo, tehnoülevaataja:

"Kes see rahast ikka ära ütleb, ja jõulude ajal kulub seda rohkem. Kunagi rublaajal olen jõulupreemiat saanud. Preemia stimuleerib paremini töötama ja seda oleks mõistlik anda. Palk on palk, kuid preemia on midagi teist. Preemia ei tarvitse olla üksnes rahaline, vaid ka moraalne, mis tõstab enesetunnet ja aitab luua jõulumeeleolu. Jõuludeks premeerib mind kindlasti abikaasa - ta oskab meeldivalt üllatada, kas või ilusa jõululauaga."

Agnes, pensionär:

"Ei ole ju kedagi, kes rahast ära ütleks. Oleks hea küll, kui antakse, aga kes see pensionärile enam annab: kõik teenitu oled juba kätte saanud. Jääb ainult mäletada, et kunagi said preemiaid ja aasta lõpus veidi rohkem raha. Seda ma ei tea, kas vallavanem või keegi teine jõuludeks raha või preemiat jagab, aga vaevalt küll. Oma lapselapsi premeerin ma soojade sokkidega ja mine tea, ehk poetab päkapikk mõne kommi ka minu sussi sisse."

Linda, töötu:

"Jõulupreemia toetusena on väga hea asi, paljud pered loodavadki, et selle eest saaks natuke edasi elada ja jõulukinke teha. Minul pole preemiat kusagilt saada, loodan laste peale, ehk annavad veidi laste hoidmise eest, et saaksin neile väikese kingituse teha. Suuri preemiaid nagu mõnes linna- või muus valitsuses saadakse, ei oska uneski tahta. Kui meiesugustele antakse sada või kakssada

kroonigi, juba see on suur raha. Tahaks reisida, näiteks lapselapsega Jõulumaale. "

Aili, vedude korraldaja:

"Jõulupreemiat? See oleks meeldiv üllatus, kuid paljudel erafirmadel pole võimalik preemiat maksta. Arvan, et jõulupreemiat saavad riigiasutuste töötajad: nad leiavad selle jaoks raha, kuid kindlasti tuleb see maksumaksjate taskust. Raha kulub kõigile ära, ja kes meist ei tahaks kingitust. Jõulud on ju ette teada püha ja selle tähistamiseks võiks juba varem veidi raha säästa, et mõnda lähedast inimest ja kas või ennastki pisut premeerida."

Jüri, töödejuhataja:

"Jõulud ja preemiad on toredad asjad ja eks rahvast peab ikka ergutama. Viimasel ajal on raha eriti vajalik asi, kuid mina ei looda jõulupreemiat saada. Meie firma mõned paremad töömehed küll veidike preemiat saavad, kuid juhtivtöötajad jäävad seekord ilma. Tuleb palgast kokku hoida, et jõuludeks oma pereliikmeid pisut premeerida. Lehest loen, et mõnel valitsusasutusel on raha rohkem. No, eks rikkamatel kulub rahagi rohkem."

Hugo, pensionär:

"Kui kooperatiivis tööl olin, sain igasuguseid preemiaid. Jaan Päeva andis jõulupreemiat ka endistele töötajatele. Olen seitsmes aasta pensioni peal ja nüüd pole mulle keegi toetust ega jõulupreemiat andnud. See 60 krooni, mis kevadel pensionile juurde pannakse, oleks võinud jõustuda juba 1. jaanuarist. Oleks olnud väike jõulukingitus või nii."

Siimustis küsitles

ARDI KIVIMETS

Põllumajanduses on kaasaegne õiguslik baas

Uue Loomakaitseseaduse vastuvõtmist kolmapäeval Riigikogus võib põllumajandusministri Ivari Padari sõnul nimetada Eesti põllumajanduse jaoks tähtsündmuseks, sest nüüd on Eestis kaasaja nõuetele vastavad ja euronõudeid arvestavad kõiki põllumajandusega seotud valdkondi reguleerivad seadused.

Loomakaitseseadusest tulenevad loomakaitsealased nõuded loomapidamisele, loomade ravimisele ja veterinaarnõuetele, loomade tapmisele, hädatapmisele ning loomade vedamisele garanteerivad Eesti lihatöötlemisettevõtetele Euroopa Liidu nõuetele vastava tooraine, mis omakorda loob soodsad tingimused lähitulevikus nende ettevõtete toodangu pääsemiseks EL ühisturule.

Esmakordselt reguleerib äsja vastu võetud seadus loomapidamisnõudeid, loomade kaitset nende veol ja tapmisel, loomaaedade tegevust ja katseloomade, sealhulgas geneetiliselt muundatud katseloomade, kaitset loomkatsete läbiviimisel.

Ette on nähtud ka võimalus, et järelevalveametniku ettekirjutuse korduva täitmatajätmise, mittenõuetekohase täitmise või loomakaitseseaduse nõuete olulise rikkumise korral on järelevalveametnikul õigus kohtu kaudu taotleda looma äravõtmist isikult, kui looma on ohtlik tema juurde jätta. Samuti võib kohtu otsusega võtta isikult looma pidamise õiguse kuni kümneks aastaks. Näiteks koeri, välja arvatud jahikoeri, ei tohi enam ilma ravieesmärgita opereerida - sabasid ja kõrvu lõigata.

Kohalikud omavalitsused peavad korraldama hulkuvate loomade püüdmist, pidamist, hukkamist ja nende korjuste hävitamist. Seadus paneb ka valitsuse kehtestatud korras kohustuse püütud looma omaniku kindlakstegemiseks.

Loomapidaja peab vastutama enda peetavate loomade heaolu ja tervise eest. Et tagada looma sattumist vastutusvõimelise isiku kätte, on looma müük või muul viisil üleandmine alla 16 aasta vanusele isikule lubatud ainult tema vanema või seadusliku esindaja nõusolekul, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Eestkosteasutus võib, kui seadus seda ei keela, seadusliku esindaja nõusolekul anda vähemalt 15 aastasele alaealisele õiguse olla ettevõtjaks - kes tegeleb näiteks loomakasvatusega - ja siis on tal loomade ostmiseks õigus. Loom ei või olla ka loterii, õnnemängu või muu sarnase ürituse võiduks, sest võitja ei pruugi tahta ega olla võimeline looma pidama.

KAJA TULLUS,

Põllumajandusministri nõunik

Taluliidul oli rahuldav tööaasta

Reedel toimunud Jõgeva Talunike Liidu juhatuse koosolekul tehti kokkuvõtteid organisatsiooni lõppevast tegevusaastast.

Jõgeva Talunike Liidu juhatuse koosolekul analüüsiti lõppeva aasta töö tulemusi. Talunike liidu tegevesimees Kalju Jalakas hindas organisatsiooni tänavust tegevust rahuldavaks.

"Jõgeva Talunike Liidus on praegu ligi 250 liiget. Kõige rohkem on talunikke Põltsamaa, Jõgeva ja Torma vallas. Talunike majanduslik olukord pole paranenud ning mitu talunikku on lõpetanud piimatootmise ja teraviljakasvatuse. Samas leiavad mõned talupered alternatiivseid variante põllumajandusega tegelemiseks," ütles taluliidu juht Vooremaale.

Tema arvates peaks tuleval aastal veelgi rohkem soodustama väiketalude üleminekut alternatiivsele põllumajandusele. "Loodame sedagi, et stabiliseerub olukord Eesti Talupidajate Keskliidu juhatuses ning jäävad püsima maakondade taluliidud ja taluseltsid," lausus Kalju Jalakas.

JAAN LUKAS

JUHTKIRI

Loom on kah inimene!

Eestlane on oma koduloomi ikka pereliikmeina kohelnud. Tänavail hulkuvad koeradkassid, Toompeale šokki saama sõidutatud sead ning hooletu peremehe laudas nälgivad lehmad kinnitaksid küll justkui vastupidist, kuid mõelgem hetkeks - kui palju on meil neid peresid, kus inimloom vaata et hullemaski olukorras? Näiteks Läänes ei kohelda lemmiklooma mitte kui pereliiget, vaid tunduvalt paremini.

Enamasti on kohalikud pudulojused korralikult hoolitsetud ja kasitud, ninaesine hea ning kohtlemine viisakas. Leidub koguni selliseid, kes ei häbene oma kangemat iselooma maksma ning vaest inimest külmkapi ja poe vahet jooksma panna, tasuks vaid teisejärguline koht kuskil sohva viletsama televiisorivaatega nurgas.

Lapse või vanuri tänavale viskamine ning naise läbipeksmine on meil ebaseaduslik juba jupimat aega. Alates lõppevast nädalast kaitseb seadus niisuguse kohtlemise eest ka koduloomi. Isegi karmimalt - näiteks kõrvade kärpimise ja saba lühendamise eest on koerad nüüd kaitstud, kuid inimesed silikoonrindade, katkutud kulmukarvade ning naba ja kõrvarõngaste eest mitte.

Uue seaduse järgi ei tohi loomi enam sundida üle jõu käivateks pingutusteks, kuid enamik meist, inimestest, teeb seda peaaegu iga päev, kas või hommikul üles tõustes või euronõuetega kohaneda püüdes. Kohtu otsusega võib kümneks aastaks võtta loomapidamisõiguse isikult, kelle juurde on ohtlik looma jätta, kuid näiteks pankrotimeistrit ei keela keegi äriga edasi tegelemast.

Jõulud ja aastavahetus on aeg, mil legendi järgi võivad loomad inimkeeli rääkima hakata. Tehkem siis nii, et uusaastaööl ei kostaks meie neljajalgsete sõprade suust karme sõnu ja tõsiseid etteheiteid. Kuid selleks tuleb neid tõepoolest kohelda paremini kui inimesi meie ümber.

16. detsember 2000

ELU JA INIMENE

Roosidest alguse saanud tänav

Roosi tänav Jõgeval asub kunagistel talu põllumaadel, kus on 31 maja 71 elanikuga. Siin on ka Rahvusarhiivi Jõgeva Maaarhiiv ja hooldekodu Elukaar. Loomuliku osana kuulub Roosi tänava juurde rongimürin. Muidu on siin vaikne, rahulik ja omaette olemine.

Majade jaoks hakati siia krunte välja andma nõukogude ajal. Nii on mõnedki varem põldude keskel olnud majad jäänud aja jooksul linna alla.

Roosid ja Betti Alver

Vanemad inimesed mäletavad imelises korras olnud Meose aiandit, mis küll Jõe tänavale jäi, piirnedes praeguse Roosi 2 maja juurde kuuluva krundiga. Omal ajal elanud siin Võikmansoni nimeline pere. Nende lapselaps Marie Pill-Sillaste, kes sündis sajandi alguses, elas oma kodus kõrge eani. Maja ostis 1979. aastal Helmi Mattiiseni ema. Samasse kõrvale olid Helmi ja Evald pärast abiellumist oma kodu rajanud paarkümmend aastat varem.

Mariega olnud Helmil vahel ka endistest aegadest juttu. Marie rääkinud, et tema vanavanemad olevat kasvatanud roose, millest arvatakse selle tänava nimi tulnud olevatki. "Võikmansonid olevat tsaarivalitsuse käest koguni kuldrublade eest poole hektari jagu maad juurde ostnud, kartes, et muidu ostab Meos selle ära," teab Helmi rääkida. Mariet sidunud suur sõprus Betti Alveriga juba lapsepõlvest. Betti Alver olevat koguni lühikest aega Marie kodus mingil ajal elanud.

Alo tahtis rajada pargi

Seesama maja koos maaga kuulus Mattiisenite perele kuni 1997. aastani, mil see ära müüdi. Helmi sõnul polnud enam jõudu, mõtet ega tahtmistki kahte maad harida. 1996. aastal suri Helmi ja Evaldi poeg Alo Mattiisen.

"Alo tahtis kõrvalmajast teha muusika kirjutamise maja. Selle juurde oli tal plaanis is tutada park. 1995. aastal kirjutas ta selles majas lühiooperi "Dispuut". Kolm nädalat kirjutas. Sain siis õieti aru, kui väga on loomeinimesele vaikust ja rahu vaja. Ainult sööma kutsumas sai teda käidud. Sedagi palus ta teha tütar Anna-Mariital, et tema segab kõige vähem," räägib Helmi.

Mattiisenite majas räägivad Alost tema pildid seintel ja klaveril ja kõik muu. Laual on raamatu "Alo elu" käsikiri. Veebruaris peaks see raamat trükist välja tulema. Helmi mõtles seda kirjutama hakates oma suguvõsale ja järeltulevatele põlvedele, eelkõige aga Alo tütrele, kellele raamat pühendatud on. Plaanis oli käsikirja paljundada vaid kümne eksemplari ringis. Seepärast ei tahtnud ta sellest ka kõnelda.

Ometi on nüüd läinud nii, et järgmisel aastal Alo 40. sünniaastapäeva, 5. surmaaastapäeva ning tema nime kandvate viiendate muusikapäevade eel peaks see raamat jõudma rohkemate lugejate ette. Raamatus on 270 lehekülge ning 54 fotot. Selle esimene osa kannab nime "Minu kirjutamata kiri Sinule" ning teine "Lahkumine". Esimeses on ema kõnelnud suguvõsa juurtest ja Alo elu erinevatest etappidest, teine koosneb peamiselt nekroloogidest, järelehüüetest ja sõprade mälestustest.

"Ma ei ole mingi kirjanik. Kirja vorm istus mulle kõige rohkem. Praegu on mul suur kahtlus hinges. Kui oleks mõelnud sellele, et loevad ka teised, mitte ainult lähedased, ehk oleks siis mõne asja teisiti kirjutanud, aga nii ta nüüd on," ohkab Helmi. Seda, et tema kohus oli kirjutada lähedaste jaoks, teadis ta küll, aga Ta tunnistab, et kuigi poja surmaga ei saa iial leppida, püüab ta õppida leinaga koos elama.

Anna-Mariita käib ikka vanavanemaid vaatamas ning toeks on tütre Ade pere, kus kasvamas aasta ja kaheksa kuused kaksikud pojad.

Enamikus oma kätega ehitatud

Enamik neist, kes hakkasid praegusele Roosi tänavale oma esimesi kodusid rajama, on suurema osa ehitustöid teinud oma kätega. "Palgad olid väikesed, ei saanudki teisiti. Suure korterikriisi ajal sai ehitus ette võetud. Ämm ja äi olid ka ilma korterita," räägib pikka aega meditsiinitöötaja ametis olnud Laine Kuusk. Naabrite Mandri perega hakati ehitama ühel ajal.

Aleksander Mandri ütleb, et tookord taotles ta ehitusplatsi hoopis mujale ja ei suutnud leppida sellega, et krunt just siia anti. "Nüüd olen küll väga rahul. Jõgeval vist paremat platsi ei olegi. Väga rahulik ja vaikne koht," leiab Aleksander Mandri.

Peamised ehitustööd tegi nende pere samuti oma kätega. "Vahepeal sai ratta peale hüpatud ja jões ujumas käidud ja siis kohe tööle tagasi. Jõgi oli siis puhas. Süvendamisega rikuti Pedja jõgi siin ära," arvab Aleksander.

Mandrid ja Kuused moodustavad praegu koos Nahkru ja Vou majapidamisega selle tänavasopi, mille vahel on puud ja haljasala. Nii on nad mõnes mõttes nagu omaette linnaosas. Selle üle, et haljasala kohale ei antud välja ehitusplatse, on kõigil põhjust ainult rõõmu tunda.

Maa-ala kuulub linnale, aga korras on hoidnud seda ikka rohkem nelja maja elanikud ning püüdnud pargikest igati ilusamaks muuta. Möödakäijad küll siinsest ilust ja rohelusest alati suuremat ei hooli, mis aegajalt ikka maha visatud prahti koristades tunda annab.

Roosi tänaval tööl

Roosi tänavale käiakse ka tööle, rohkem hooldekodusse, aga mõni ka arhiivi ehk täpsema nimetusega Rahvusarhiivi Jõgeva Maaarhiivi.

Juba peaaegu kaks aastat kantakse praegust nime ning kuulutakse Rahvusarhiivi koosseisu. Muutused tõi kaasa uus arhiiviseadus. Elanikele need muutused eriti ei mõju, nagu kinnitab maaarhivaari kohusetäitja Elina Sammul.

"Meile tõi see kaasa küll üksjagu pingeid ja koondamisi. Endise 9,5 töökoha asemel on nüüd viis kohta," märgib Elina Sammul. Praegusest viiest töötajast kolm on sisulise töö tegijad, lisaks neile on ametis majahoidja ja koristaja. Järgmisest aastast on juures veel spetsialisti koht. Tööd alustab konkursi läbinud maaarhivaar. Arhiiv sai Roosi tänavale uued ruumid 4. märtsil 1993. aastal. Enne seda olid töö ja hoiutingimused suhteliselt kehvad. Pealegi võidi siia tuua kokku varem endise Maapanga all keldris, Suurel tänaval ja ka osaliselt Põltsamaal asunud materjalid.

Elina Sammuli kinnitusel on siinsel rahval tööd rohkem kui küll ja külastajaid käib peaaegu vahetpidamata. Enamasti ikka tööstaaži pärast. Arhiivimaja ilusas lugemissaalis on peaaegu alati neid, kes midagi uurida võtnud. Eelnevalt on vaid tarvis kellaaeg kokku leppida.

Hoiutingimused on selles majas head. Siia kolides õnnestus saada ühe hoidla jaoks igati ajakohased lükandriiulid. Osa Tartu Maaarhiivi hoidlaidki on nüüd siia Roosi 3 majja üle toodud.

Kauplusteta linnaosa

Raudtee poolitab linna kaheks. Roosi tänava poolde pole praeguseks jäänud ühtegi kauplust. Mitte kaugest ajast mäletatakse kolme poodi ja veel varasemast mitut kõrtsigi. Roosi tänavalt on üle raudtee vaat et kiviga visata, aga kaugematelt tänavatelt annab kesklinna astuda. Sellel poolel elab aga palju eakaid inimesi. "Üle raudtee pole eriti pikk maa linna keskele rattaga või jalgsi minna. Kui sealpool autoga tarvis käia, tuleb viadukti kaudu hirmus pikk maa," arvas Aleksander Mandri.

Naabrid leidsid, et sinnapoole raudteed kuluks ära müügikiosk või kauplusautogi.

VAIKE KÄOSAAR

KULTUUR

Kurjad koerad ja pimedad tänavad

Kui täiskasvanud inimese jaoks tundub Jõgeva suhteliselt turvalise elupaigana, siis lapse pilgu läbi ei pruugi see alati nii olla, selgub Jõgeva sotsiaalkeskuse Elukaar sotsiaalpedagoogi Riina Truija küsitlustulemuste põhjal valminud uurimusest.

Tänavu kevadel korraldas Jõgeva maavalitsus välja konkursi, leidmaks projekte, mis võiksid kuuluda rahastamisele programmi "Preventatiivne töö sotsiaalsektoris" raames. Üks komisjoni poolt heaks kiidetud projekte oli Riina Truija "Riskide hindamine Jõgeva linnas". Projekti toetas tellijana ka Jõgeva Gümnaasium. Ankeetküsitluse kooli ja koduteel liiklemise, vaba aja veetmise, vägivalla kogemise ja noorte tulevikukavade kohta viiski Riina Truija läbi sel sügisel Jõgeva Gümnaasiumi VIII-XII klassi õpilaste hulgas. 143 õpilast vastasid Riina Truija välja töötatud ankeedile kodanikuõpetuse tundides.

"Kuigi sadasin oma ankeetidega tundidesse sisse õpilaste jaoks täiesti ootamatult, ei kogenud ma nende poolt negatiivset reaktsiooni. Ning vastati enamasti ka neile küsimustele, millele vastustevalikut ette antud polnud," ütles Riina Truija.

Ohtlikud paigad

Kuigi 93% vastanutest väitis, et tunneb end kooliteel turvaliselt, pole kooli ja kodu vahet kulgemine siiski päris probleemivaba. 60,8% lapsi kurtis valgustamata teelõikude, 53,8% viletsate kõnniteede ja 36,4% hulkuvate koerte üle. Jõgeval igiammune probleem - raudtee ületamine - puudutab loomulikult ka lapsi: ankeedis kajastus see mure 12,6 protsendil küsitletutest. Kümnendik lastest olid aga kogenud kooliteel füüsilist või emotsionaalset vägivalda.

Kohtadena, kuhu sattumist pigem välditakse, märgiti kõige sagedamini kõrvaltänavaid, parke (eriti Piiri parki), kesklinna ja raudteejaama. Turvalised ei tundu need paigad noortele enamasti sellepärast, et seal liiguvad ebakained inimesed või muulastest koosnevad kambad, et seal on pime või et sinna ei ulatu politsei silm.

Vaba aja veetmise võimalusi pidas ebapiisavaks nii suurem osa neist, kes ise ringide töös osalevad, kui ka neist, kes vaba aja veetmise organiseeritud vormidega pidevalt hõivatud ei ole. Konkreetselt tundsid noored puudust internetikohviku, diskoteegi ja

huvitegevusvõimalustega noortemajast (46,9%), kinost (21,7%), korralikust spordikompleksist ja saunaga ujulast (19,6%) ning rularambist ja laululavast (7%). Valdav osa küsitletutest (86,4%) leidis, et noored on vaimselt ülekoormatud või koolistressis, rohkem kui kolmandik arvas, et liiga paljud noored veedavad aega tänavakampades.

Vägivallakogemused

Isiklik vägivallaga kokku puutumise kogemus puudus 30,1 protsendil küsitletutest. Füüsilist vägivalda kogenuid oli vähem kui emotsionaalset vägivalda kogenuid, ent mõlemat sorti ahistamist oli

tulnud ette kõige rohkem õues, natuke vähem koolis ja veel vähem kodus, kusjuures koolis oli kogetud vägivalda mitte ainult kaasõpilaste, vaid ka õpetajate poolt.

"Vägivallaküsimuse puhul tuleb vastuseprotsentidesse küll vist teatud reservatsioonidega suhtuda, sest paljus sõltub see sellest, mida keegi vägivallana tõlgendab. Paljud õpilased lausa küsisid ankeeti täites, mis asi see emotsinaalne vägivald on," ütles Riina Truija.

Kuigi suurem osa noori pidas hädaolukorras loogiliseks politsei poole pöördumist, ei hinnatud politsei tegevuse efektiivsust kuigi kõrgeks. Miks? Kuna patrullitakse vähe, ei täideta patrullides oma ülesannet või ei reageerita kuigi agaralt väljakutsele.

Küsiti ka seda, kui paljud noortest kavatsevad oma tuleviku Jõgevaga siduda. Eitavaid vastuseid oli 67,6%, jaatavaid 19,6%, ülejäänud olid kahevahel. Eitavaid vastuseid põhjendati töökohtade

ja karjäärivõimaluste vähesusega, jaatavaid väikelinnaelu rahulikkusega.

"Kokkuvõtteid tehes sain aru, kui paljud olulised küsimused tegelikult küsimata jäid. Teisalt ei saa kõigi probleemide ühte küsimustikku koondamisega vastajaid ka üle koormata," arvas Riina

Truija. "Tegelikult võiks seda küsitlust võtta kui pilootprojekti, mille pinnalt saab uurimistööga edasi minna."

Tuleval teisipäeval tutvustab Riina Truija oma uurimistulemusi linnavalitsuses. Kui linna tulevikukavade koostamisel edaspidi rohkem noorte arvamust ja vajadusi arvestatakse, võibolla siis tekib ka rohkem noori kodulinna patrioote.

RIINA MÄGI

Jõgeva kesklinnas avati "Sinu pubi"

Gamer Kaubanduse AS on Jõgeva kesklinnas Pargi tänav 5 avanud toitlustus ja meelelahutusettevõtte "Sinu pubi".

Kolm aastat tagasi sai Gamer Kaubanduse AS enda omandusse Jõgeva kesklinnas Pargi 5 asuva hoone. "Sellele majale oli vaja rakendust leida. Et tegeleme toitlustus- ja meelelahutusteenuse pakkumisega, otsustasime hoonesse rajada pubi, mis on eelkõige mõeldud kesk- ja vanemaealisele põlvkonnale. Arvestades klientide vanust lausa diskomuusikat siin ei mängita," ütles Gamer Kaubanduse ASi nõukogu esimees ja "Sinu pubi" ning ööklubi "Carmen" direktor Tõnu Jalakas. Pubi käivitamisele aitas kaasa ka Gamer Kaubanduse ASi teine omanik Kalmer Lain.

Kahest söögisaalist koosnevas "Sinu pubis" on kokku 90 istekohta. Ühes saalis on võimalik tellida peo ja peielaudu ning korraldada bankette ja koolitusi. Peagi avatakse ka kümmet klienti mahutav privaatruum.

"Kui avasime "Sinu pubi", uuendasime tunduvalt menüüd, mille koostamisel nõustab meid laeva "Meloodia" peakokk Anti Lepik," ütles pubi juhataja Vladimir Jermanok, keda paljud kliendid tunnevad lihtsalt Vovkana.

"Sinu pubi" pidulik avamine toimub jaanuari lõpus. Tõnu Jalakase sõnul jätkab nädalavahetustel tööd ka põhiliselt noortele mõeldud meelelahutuspaik ööklubi "Carmen".

JAAN LUKAS

Põltsamaal püsib sündivus stabiilne

Eile anti Põltsamaa kiriklas tänavu teisel poolaastal sündinud laste vanematele kätte medalid "Sündisin Põltsamaal". Emadisad olid kutsutud vastuvõtule koos pisiposte ja tüdrukutega.

Põltsamaa linnapea Margi Ein andis tänavu teisel poolaastal sündinud laste vanematele kakskümmend aastat tagasi asutatud medali "Sündisin Põltsamaal", millel on kujutatud hälli ja last.

"Lõppeva aasta teisel poolel sündinud 21 lapse hulgas on 10 poissi ja 11 tüdrukut ning kolm last on pere kolmandad lapsed. Tervikuna on Põltsamaa tänavu rikkamaks saanud 47 uue linnakodaniku võrra, sama palju lapsi sündis ka eelmisel aastal," teatas Vooremaale linnasekretär Tiia Vahter.

"Sel aastal meie linnas lastele pandud nimedest on haruldasemad Kevir, Jegert ja Eva-Lotta," arvas ta.

JAAN LUKAS

Tükk kultuurikeskust on valmis

Kui Põltsamaa kultuurikeskuse renoveerimistööd tehti möödunud aastal ära nö ühe hingetõmbega, siis Jõgeva kultuurikeskus teeb noorenduskuuri läbi jupphaaval: nii, nagu raha saadakse.

Kolmapäeval käis komisjon, kuhu kuulusid tellija ehk linnavalitsuse esindajad ja muud asjamehed, üle vaatamas tööde teise etapi tulemusi. Seletusi andsid ASi Tartu Ehitus juhataja Jaak Keerberg ja tema alluvad.

Ringkäiku alustati õuest, kus olid näha hoone lõunatiiva soojustatud ja krohvitud välissein, uus, ventilatsioonitorniga katus, vahetatud aknad, klaasist tuulekoda ning trepp, mille kõrvale rajatud kaldtee. Abilinnapea Viktor Svjatõševi sõnul peaks uus tuulekoda harmoneeruma hoone teise välise aktsendi, eelmise etapi käigus ehitatud klaastrepikojaga, mida paljud kritiseerinud on.

Ühtseks tervikuks

"Selle trepikoja ehitamine polnud arhitektuuriline kapriis, vaid tuletõrjenõuetest lähtuv vajadus: teine sisetrepp ju ruumilahenduse

muutmise käigus likvideeriti," ütles Svjatõšev.

"Tõeliseks tervikuks liidab uued välisdetailid tulevikus saali kõrvale lisanduv galerii," lisas linnaarhitekt Anne Örd. Galerii vundamendi tegi ehitaja lisatööna ja oma tasku peal juba valmis, arvestades sellega, et tööd jätkuvad külmal ajal, kui vundamendi valamine on võimatu.

Jõgeva Linnavara juhataja Heino Puide sõnul ei maksa näpuga näidata ka renoveeritud hoonetiiva sokliosa peale: see tehakse korda koos kevadise kõnniteekivide paigaldamisega majaesisele platsile.

Järgmises järjekorras vaadati üle uue ja avarama ilme saanud fuajee ning tualettruumid. Peale "naiste" ja "meestetoa" on nüüd olemas ka spetsiaalne invatualett.

Raha "ajudesse"

Üsna suured summad paigutati selle renoveerimisetapi käigus asjadesse, mis kultuurikeskuse tavakülastajale märkamatuks jäävad: ventilatsiooni ja küttesüsteemi "ajukeskuste" väljaehitamisse. Ventilatsiooniseadmed, kaasa arvatud need, mis maja ülejäänud osa renoveerimiseni jõude seisavad, on paigaldatud renoveeritud hooneosa pööningule.

"Kogu Tartu Ehitusega sõlmitud lepingu maksumus on 9,945 miljonit krooni. Augusti algusest tänaseni kestnud renoveerimisetapil tehti töid 3,6 miljoni eest, millest 3 miljonit tuli riigilt ja ülejäänu tuli linnal endal leida," ütles Viktor Svjatõšev. "Kust ja millal ülejäänud raha saame, ei oska ma täna veel paraku öelda. Riigipoolne rahastamine on praeguseks kindel vaid ühe miljoni ulatuses."

"Oleme seni tehtuga rahul ja rahul ka selles mõttes, et leping on sõlmitud kogu tööde mahu kohta, nii et saame sama ehitajaga koostööd jätkata," lisas Heino Puide. Ehitaja annab oma tööle kaheaastase garantii, nii et puudused, mis selle aja sees ilmnevad, kõrvaldab ta oma kulu ja kirjadega.

"Kuna munetud on alles veerand muna, peaksid meie kaagatused olema veel üsna vaiksed ja lühikesed," ütles Jaak Keerberg tabavalt.

RIINA MÄGI

Ilmateade

Laupäeval on pilves selgimistega ilm, võib sadada lörtsi ja lund. Puhub idakaarte tuul 49 m/s. Õhutemperatuur on -3°C ... +3°C.

Pühapäeval on pilves selgimistega ilm, võib sadada lund ja lörtsi. Õhutemperatuur on öösel -5°C ... +3°C, päeval -2°C ... +3°C.

Vooremaa

Laupäev, 16. detsember 2000. a.

Aedniku aasta venis tänavu pikaks

ARDI KIVIMETS

Põltsamaa vallas osatakse raha kokku hoida

JAAN LUKAS

ARVAMUS