Vooremaa
Noored mehed põletavad metsakülas sütt
Metsadetaguses Nõmme külas Kasepää vallas alustasid noored mehed paar nädalat tagasi ühe omamoodi ettevõtmisega. Nimelt hakati valmistama grillsütt, mida tänaseks on proovipartiina jõutud valmis teha paari tuhande koti ringis. Noormeestel on käimas läbirääkimised turu asjus lõunariikidega.
Mait Kalmus, kes töötab Murru tanklas ja tegeleb ühtlasi ka puiduvahendusega, selgitab, et asi saigi teoks peamiselt koos Murru tankla töökaaslastega.
“Ühelt mõte, teiselt teostus,” selgitab ta. “Kõik algas aga hoopis sellest, et minu isa luges Maakodust grillsöe valmistamise kohta artiklit. Et olen tegev puiduvahendusega, siis arvasin, et nii on võimalus leida prügipuule rakendust,” räägib Mait.
Süsi läheb lihtsalt põlema
Praegu on meestel Nõmme külas töös kaks ahju. Seal on plaanis tööle saada veel kaks. Kümme ahju tahetakse grillsütt valmistama panna edaspidi Saarele.
“Ahjud on tegelikult lihtsa süsteemiga ja ega nad rohkem tossagi, kui tavaline kodumaja korsten. Praegu veetakse Eestisse sisse enamasti grillsütt Soomest ja samapalju siin tehtud sütt viiakse omakorda jälle Soome. On teada, et mõnes kohas Eestimaal grillsütt ikka tehakse. Paljud on aga läinud nii ahneks, et panevad rämpsu sisse. Meie kasutame leppa ja musta leppa. Kemikaale me ei tarvita. Niiskuse oleme viinud võimalikult madalale. Nii peaks see süsi igapidi kvaliteetne olema,” selgitab Mait Kalmus ja lisab, et süütevedelikku pole nende toodetud grillsöe puhul mõtet põlema panemisel kasutada, nende süsi pidavat hakkama põlema lihtsalt ka paberiga süüdates.
Sellel päeval, kui Nõmme külas söe valmistamist uudistamas käisime, oli ahjude juures parasjagu Tanel Siirak, must ja tahmane kui saatan. “Meil on siin looduslik tuli, see määrib. Üldiselt pole midagi hullu, aga eks peab ikka hoolega juures olema, kui õiget süttimist tahad saada. Mingit viinanina ikka tööle võtta küll ei tahaks,” arvas ta.
Käivad läbirääkimised lõunariikidega
Kottidesse tõstetakse süsi kartulihangudega ja sinna prahti ei lähe, kinnitasid Mait ja Tanel. Prügi, mis maha jääb, pidavat minema põllule väetiseks. Kui 5000 kotti täis, saab sellest suure auto koorma jagu.
“Hakkame vaikselt peale. Muidu võib olla nii, et alustad suurelt ja lõpetad ka suurelt. Eesti turg on ju praktiliselt täis ja palju seda grillsütt ikka põhjamaal kasutatakse, ainult see mõni kuu. Meil on praegu läbirääkimised käimas lõunariikidega, kuhu kavatseme müüma hakata. Enda müügimehed on Tallinnas,” selgitas Mait Kalmus ning lisas siis: “ Eks ta selline alternatiivpõllumajandus ole, millega me siin tegelda püüame. Septembri teisel nädalal tahame esimese autotäie ära saata. Selleks ajaks saame juba ehk ka oma logoga kotid.”
Tehnoloogia ja ahjud olevat aga noormeestel välja töötatud 1938. aasta Ameerika süsteemi järgi ning esialgu nad seda teistele avaldada ei taha.
VAIKE KÄOSAAR
Adavere aleviku saatus sõltub lihatööstuse otsustest
Kui kommunaalettevõte OÜ Avesoo sügisel pankroti välja kuulutab, võib ligi 800 elanikuga Adavere alevik jääda ilma sooja, vee ja kanalisatsiooni ning prügi teenustest.
AS Adavere Lihatööstus võlgneb OÜle Avesoo üle 200 000 krooni. Lihatööstuse töötajad võlgnevad omakorda firmale ligi 67 000 krooni. Adavere elanike võlgnevus OÜle Avesoo on kokku ligi 450 000 krooni. Kuid situatsioon on muutunud, sest uus juhtkond on juba tasunud OÜle Avesoo 32 000 krooni.
Põltsamaa vallavanem Toivo Tõnson kohtus eile ASi Adavere Lihatööstus uue tegevjuhi Robert Jaaniga ning sai veelkordselt kinnitust, et sellekohane kokkulepe peab vett ja kommunaalvõlg kavatsetakse ära maksta.
OÜ Avesoo tegevjuhi Valdeko Tease sõnul on veekraanid lahti. “Pean õigeks mitte takistada lihatööstuse tööd. Las mehed jätkavad,” kommenteeris hetkeolukorda Toivo Tõnson. Tema sõnul tulid reedel tööstusest välja juba esimesed vorstid.
RAIVO SIHVER
Jõgeva tollipunkti juhatajat süüdistatakse ametiseisundi kuritarvitamises
Jõgeva Maakohtu otsusega 10. augustist 2000. aastast mõisteti Tolliameti Tartu Tolliinspektuuri Jõgeva tollipunkti juhataja Jüri Kärema kriminaalkoodeksi § 161 (ametiseisundi kuritarvitamine) järgi süüdi.
Kohtuotsuse kohaselt kasutas tollipunkti juhataja tahtlikult ära oma ametiseisundit ning põhjustas olulise kahju riigi huvidele. Esialgne süüdistus altkäemaksu paragrahvi järgi langes ära. Süüdimõistetu kaitsja esitas 18. augustil kohtuotsuse peale kaebuse Tartu Ringkonnakohtusse. Asja lahendab lõplikult Tartu Ringkonnakohus.
RAIVO SIHVER
Viis Jõgevamaa poissi põgenes sõjaväest
IdaVirumaal Jõhvis asuvast Viru üksikjalaväepataljonist olid kuus päeva jooksus viis noormeest, kes saadeti Kirde Riigikaitseosakonna Jõgeva büroost ajateenistusse selle aasta aprillis.
Jõgevamaalt pärit jooksikud põgenesid väeosast, kus nad teenisid staabikaitse rühmas, eelmise nädala reede pärastlõunal. Väejooksikud olid Ülar Albri Luualt, Urmas Kütt Õvanurmest, Rivo Pihlap Voorelt, Heiki Orumaa Pööra ja Lauri Liiva Tammiku külast.
“Kahjuks on selliseid ajateenijaid, kes võtavad seisukoha, et distsipliin neile ei meeldi. Tänavu on jooksus olnud kokku 22 inimest. Enamasti on jäädud hiljaks puhkuselt tagasitulekuga, selline põgenemine on aga esmakordne,” nentis Viru üksikjalaväepataljoni ülema kohusetäitja Aivar Kokka. Kaitsejõudude peastaabi andmetel on väeosadest praegu jooksus ligi 50 ajateenijat.
“Üleeile pidas Jõgeva politsei kinni kolm sõjaväest minema jooksnud noormeest, kaks tulid õhtuks ise väeosasse tagasi. Esmaspäeval alustab sõjaväepolitsei ja uurimisosakond juurdlust. Väeosast omavolilise lahkumise eest kaitseteenistusest kõrvalehoidmise eesmärgil näeb kriminaalkoodeks ette vabadusekaotust kahest kuni nelja aastani,” ütles Kaitsejõudude peastaabi pressiesindaja Georgi Kokošinski.
Sõjaväepolitsei on tänavu jooksikute suhtes algatanud 51 kriminaalasja.
ARDI KIVIMETS
ARVAMUS
KIRJAD
Nõrgemad kannatavad kõige rohkem
Tundub, et mõnes osas on ühiskonna areng teaduse saavutustest ettegi jõudnud. Võibolla tulevikus leidub niisuguseid energiatootmise ja jagamise viise, kus tõesti juhtmeid ei vajata. Meiegi ääremaal juhtus nüüd nii, et hommikul poodi minnes polnud see veel avatud, tee veeres seisis politseiauto. Selgus, et paar postivahet kaablit oli maha võetud ja sinnapaika jäetud. Kas ei sobinud kurikaeltele kaabli kehv kvaliteet (olevat vaid kaheksa krooni kg) või segati neid.
Kohalik elektrimees sättis voolu korda, aga 6—7 peret jäid ilma. Nende hulgas oli kohalik suurt hõredalt asustatud piirkonda teenindav kauplus ja hingamispuudega invaliid. Viimane saab hingata (loe: elada) vaid elektrilise hingamisaparaadiga. Selle eest maksab 24 krooni üüri ööpäeva kohta haigekassa, elektri osas toetab omavalitsus. Kui aga elektrit pole, tuleb kasutada hapnikuballooni, mis tuleb oma kulul hankida.
Viimasega seotu on omaette teema. Väiksem balloonitäis hapnikku maksab 55 krooni, kusjuures ballooni kui pakendi üür kuu kohta on 45 krooni. Peale selle tuleb ise vaadata transport, sest kuigi hapnikuballoone saab osta gaasikontorist ja majapidamisgaasi veab laiali nende auto, hapnikuballoone nad ei vea.
Küsisin kohale tulnud politseilt, kas ikka ei ole vastu võetud seda seadust, et metallikokkuostjad ei tohi kaablit kokku osta. Politsei vastas, et riigile pidi nii kasulik olema. Ma ei tea, mida ta sellega mõtles. Aga Riigikogu kahtlemist ja venitamist ei oska küll põhjendada.
EHA NÕMM
KÜSITLUS
Kas tahaksite Vene aega tagasi?
Ülar, ehitaja:
“Ei taha. Nüüd saab ennast rohkem inimesena tunda. On viisavabadus ja värgid, mida Vene ajal ei olnud. Vene ajal oli suur varastamine, aga suures riigis ei paistnud see nii välja. Väikeses riigis tuleb avalikkuse ette, mismoodi ja kuhu raha liigub. Kui Vene aeg oleks edasi kestnud, oleks meil Eestis samasugune kaos nagu praegu Venemaal. Olen mitmel korral seal tööl käinud, ja paistab, et seal läheb kogu aeg hullemaks.”
Aleksander, invaliid:
“Tahaks küll, kuid mis sest kasu on — ega ta tagasi tule. Vene ajal oli mul penss 35 rubla, sealt võeti veel alimendid maha, ja sain läbi. Õlu oli ka odav, aga käisin tööl ja ei saanud iga päev võtta. Mind, ühe jalaga santi, võeti siis tööle, nüüd ei anta isegi tervetele meestele tööd. Sündisin ja kasvasin Siberis, aga sinna tagasi ma küll ei taha, sest praegu olevat seal elu veelgi hullem.”
Jane, kodune:
“Ei taha. Nagunii ei oleks selle tagasisaamisest mingisugust kasu. Taasiseseisvumine pole samuti mingit kasu toonud. Kõik asjad, majandus ja muu, on hullemaks läinud. Raha pole ning last kasvata, riieta ja sööda millega tahes. Kuidagi peab hakkama saama, pole miskit parata. Riik peaks emade ja laste eest rohkem hoolitsema. Parema elu peale Eestis võib ju loota, aga eriti seda ma ei usu.”
Konstantin, põldur:
“Olen noorem inimene ja paljuke ma Vene aega ikka mäletan, kuid põhimõtteliselt
ei taha ma seda tagasi. Kaupa on nüüd rohkem saada, kuid meil on palju töötuid ja nende abiraha väike. Olen töötanud Soomes, kus on suuremad sotsiaaltoetused ja inimesed elavad sellest ära. Võrreldes palgaga on meil toidukraam liiga kallis. Nüüd on meil ka õppemaksud: see, kellel raha, jõuab ennast rohkem arendada.”
Olga, müüja:
“Ei tahaks tagasi. Olen praeguse riigikorraga harjunud, oma iseseisva elu Eesti ajal elanud. Varasemat ma kuigi hästi ei mäleta, kuid Vene aja lõpus polnud ju poest midagi saada, isegi vorsti pärast tuli järjekorras seista. Eesti taasiseseisvumispäev on mulle hästi meelde jäänud, sest täpselt kuu aega enne seda ma abiellusin.”
Raul, töötu:
“Kõik, mis oli, on möödas ja taga nutta pole enam midagi. Erialasid on mul tohutult, aga vanust ka juba palju, ja ega mind keegi enam tööle taha. Selle valitsuse ajal pole põllumajandusest enam midagi suurt alles jäänud: farmid on tühjad ja tehnikast ainult risu alles. Viisavabadus on, ja võibolla leiaks mujalt tööd, aga kui ei ole raha ja keelt ei mõista, ei pääse sinnagi.”
Andres, talunik:
“Olen elanud esimese Eesti, Saksa ja Vene aegses riigis, kuid niisugust lolli aega, kui praegu, ei ole veel näinud. Meil pole õiget valitsust ega eestvedajaid. Riigil pole ju iseseisvust, selles ongi viga. Iseseisvust ei ole seepärast, et rahvas on pimestatud, nad pole viiskümmend aastat näinud vabadust. Samasugune lugu, nagu lasta vasikas esimest korda välja — ta jookseb vastu väravat.”
Vaike, nelja lapse ema:
“Ei tea, kas tahaksin. Eesti raha on läinud kogu aeg odavamaks ja eriti raske on suure perega toime tulla. Riik ja vallavalitsus peaks noori peresid toetama. Niigi palju head, et Pajusi vald maksab laste koolisöögi kinni. Eestis võiks ikka oma värk olla, mitte niimoodi, et hakkavad elektrijaamu ja raudteed välismaale maha müüma.”
Kalanas küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
Kuigi viimasel ajal on mõned inimesed pannud kahtluse alla ajalehe Vooremaa telefoniküsitluse adekvaatsuse ja täpsuse, on tulnud jälle kinnitust, et asi on hoopis vastupidi.
12. augustil avaldas Vooremaa telefoniküsitluse “Kas olete Narva Elektrijaamade 49% aktsiate müümise NRGle poolt või vastu?” tulemused. Vooremaa järgi olid 8% poolt, 66% vastu ja 26% ei omanud seisukohta või olid erapooletud. Küsitleti 50 inimest.
13. augustil avalikustas EMOR üleeestlise gallupi tulemused: 8% poolt, 67% vastu. Valimiks 500 inimest.
No comments.
MARGUS KIIS
JUHTKIRI
“Üliarenenud” tehnika näitab meile oma vananenud palet
Alles hiljuti kisasid üliagarad tehnikafriigid nii suuliselt, kirjalikult kui ka elektrooniliselt kuulutades, et tehnika areng toimub enneolematu kiirusega. Näited on toodud aga eranditult kompuutertehnoloogia vallast. Sajandi keskpaiga suure elektronarvuti töö tegevat ära nüüd üks väike kiipplaadike. Internet avavat meile uue maailma. Kompuutrid suutvat juba peaaegu kõike. Virtuaalne reaalsus asendavat meile varsti tegelikku reaalsust nii et ise aru ei saagi. Geenitehnoloogia viib haiguste kadumiseni ja inimese surematuseni. Nii sellised hüüdlaused järjest kõlasid. Igasugustest probleemidest (sotsiaalsetest, ökoloogilistest) hoolimata. Kuni viimaste kuudega on just tehnika näidanud meile, kui valed on sellised hõisked.
2000. aasta. Kukkus alla ülehelikiiruslennuk Concorde. Poleks nagu midagi erilist, eks neid lennukeid kukub ikka. Aga Concorde oli tsiviillennukite tipp, temast kiiremat ja eksklusiivsemat polnud, täielikult tehnoloogiline lõppsaavutus. Aga ta oli 30 aastat tagasi konstrueeritud. Nii et tegelikult on tsiviillennunduses valitsenud üle veerandsajandi praktiliselt täielik seisak. Võibolla lennujuhtimine, lennujaamandus on edasi läinud, põhitöötegijad aga eriti mitte. Ikka juhivad neid ekslikud inimesed ja kukuvad alla, tappes pea kõik oma reisijad. Concorde hukkus suvalise kummitüki pärast, polnud mingit erilisemat põhjust vajagi.
1994. aasta. Reisilaeva Estonia ninakonstruktsioonid jäid paarikümne aastaga nii vanaks, et laev kaotas esiluugi keset tormist merd. Suur monstrum läks paarikümne minutiga vett täis ja põhja. Surma sai natuke alla 1000 inimese. Polnud sellest kiidetud tehnikast sedagi kasu, et vähemalt katastroof mingil moel dokumenteerida, nii et siiani pole miski selge. Rääkimata sõitjate minimaalsemastki ohutusest. Isegi need, kes tõelise ime läbi keset ööd laevast välja said, pidid sageli külma kätte surema, sest tänapäeva tehnika abil ei suudetud neid mere pealt kokku korjata.
Aasta 2000. Aatomiallveelaev Kursk, ülimoodne, vaid viis aastat vana tehnikaime sai kuskilt paugu, kaotas elektri ja vajus põhja. Täielik blackout, ka side laevnikega kadus kohe. Vähem kui 150 meetri sügavusele ei suutnud sukelduda ükski päästeaparaat! Üks tegi seda, aga tänapäevased akupatareid ei lubanud missiooni lõpuni viia. Või veel!! Moodsam Briti päästepaat lahendanuks olukorra, aga selle kohaletoomine võtab mitu päeva aega!! Kuigi ellujäämine sõltub tundidest ja minutitest! Kõik nagu 19. sajandil. Isegi kogu maailma tipptehnika ei suuda midagi teha saja meetri sügavusel tehnoloogilises vanglas istujate heaks.
Aasta 2000. Uued autod ilmuvad turule. Kas neis on midagi uut võrreldes 20 aasta taguse ajaga? Praktiliselt mitte midagi. Ford Sierra ‘80 on täiesti ontlik sõiduriist siiani. Nagu polekski vaja autot arendada. Mis muidugi on vale.
Autoõnnetustes hukkub sama palju inimesi kui sõdades. Viimane ohutustehniline leiutis autole tehti umbes 1985, kui juurutati turvapadi. Pärast seda pole midagi tulnud. Autod raiskavad orgaanilisi taastumatuid kütusi ja reostavad õhku. Selles vallas viimane karje: väljalaskekollektor 20 aastat või rohkem tagasi. Viimase 15 aastaga pole sõidukid peaaegu üldse ökonoomsemaks läinud. Pigem vastupidi.
Nii et kui arvutitehnoloogia sektor ja mõned muud sidevahendid välja arvata, asub
inimkond tegelikult üsna parajas tehnoloogilises seisakus.
MARGUS KIIS
ELU JA INIMENE
Ranna piirid on aegade jooksul teisenenud ja muutunud ning vahepeal mitmeti segunenud. Ikka vastavalt sellele, kuidas on olnud riigikord või missugused muutused on kaasa toonud ümbruskonna elu. Kodavere kihelkonnas on aga Rannal olnud alati märkimisväärne koht, mis kõneleb sellest, et siinsel paigal, olgu ta siis eksisteerinud suuremal või väiksemal kujul, on juured ja traditsioonid ning oluline osa Peipsiveerse elu ajaloos üldse. Praeguse Ranna moodustab väike küla, mille sisse kuulub ka Ranna puhkebaas ja kunagise krahv Mannteuffeli karjamõisa süda.
Nagu kinnitab põline rannalane, kauaaegne siitkandi pedagoog Laine Raja, on praeguses Ranna külas kõik olemasolevad korstnad suitsemas. Kui me aga tema juurde teed küsime, saab kõige olulisemaks märgiks see, et maja vastas karjamaal on mustavalgekirju lehm. Rohkem lehmapidajaid lähemas ümbruses ei olevat.
Prohvetist ja oma maast
Laine Raja läks pensionile Pala kooli direktori kohalt. Sel õppeaastal, kui ta sai 55 aastaseks, mis tähistas pensioniiga, ta enam kooli ei läinud. Asi polnud selles, et ta poleks sobinud või ise pedagoogiametist lõplikult tüdinud olnud, aga ta on eluaeg seda meelt, et õpetaja peab koolist lahkuma õigel ajal, sest hiljem võib ta seda piiri ka mitte tunnetada ja siis on asi juba õige halb. Et ta seda oma tõde ka julgelt igal pool kõva häälega kuulutanud oli, siis ei sobinud ju endal ometi teisiti toimida ja nii otsustas ta taganeda veel enne õiget aega.
Siis hakkasid nad abikaasaga elama tõelist taluelu oma Vanaveski talus, sest olid tulnud talude tagasisaamise ajad. Kümmekond aastat peeti karja ja tehti külve oma talu maadel. Põllud said juba teist korda oma lauda sõnnikuga väetatud. Elu tahtis aga teisiti kui asjaosalised ise, sest tänavune talv viis ootamatult siitilmast tõelise maamehe hingega taluperemehe. Perenaine üksi teeb mis suudab, aga ta teab, et üle oma varju ikka hüpata ei saa. Nii ongi loomakarjast alles üks lehm, neljakuune pullike ja kaks siga. Lehm annab palju piima, aga perenaise sõnul pole tal selle äraviimisega probleeme, sest tarbijad
on oma laudas olemas.
Vanaveski asundustalu on Laine Raja abikaasa kodutalu, aga siinsamas lähedal on nii ta isa kui ka emakodu. Kogu elu on ta olnud kodukandis pedagoog, töötanud direktorina ja õpetajana nii Ranna kui ka Pala koolis ning Mustvees.
“Mu tädi ütles ikka, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, kui ma kodukanti õpetajaks tulin. Tal oli õigus. Noorel õpetajal, kes vaid paar-kolm aastat oma õpilastest vanem, on kodukandis ennast väga raske sisse süüa. Pean ütlema aga, et vanusega saavad asjad paika ja hilisem elu tasub kõik tagasi, siis, kui endistest õpilastest saavad juba lapsevanemad,” leiab Laine Raja.
“Eks ma selline poolenisti boheemlane olen ikka olnud,” tunnistab ta siis. Ega ta oma pedagoogipositsiooni ja maine pärast just pingutama pole pidanud, pigem on see lihtsalt ja loomulikult temaga kaasas käinud. Pala koolis direktorina töötades ei pidanud ta näiteks paljuks terve ühe talve kodust Palani jäävat 12-kilomeetrist vahemaad võrriga läbi lume maha sõita. Ka ilma järveta ei kujutaks Laine Raja oma elu ette. Läbi elu on tal kombeks enne magamaminemist suplemas käia, isegi siis, kui järvel juba jääkirmetis peal. Eriti mõnus pidavat olema supelda kuuvalgel ööl. Järv on ju kogu aeg olnud peaaegu oma kodus.
Baasis käib kõiksugu rahvast
Ranna puhkebaasini jääb Vanaveski talust parasjagu nii palju maad, et hea viskaja võib õuest sinna vabalt kiviga visata. 1967. aastal tollase kolhoosi puhkekohana oma rahva vaba aja veetmise paigaks eesotsas omaaegse kolhoosiesimehe Rudolt Kullverega rajatud ala on hiljem laiendatud ning nüüd käiakse siia juba ammu üle Eestimaa. Puhkebaasi keskne hoone, kus on saun ja kaminaruum ning mida laagrid kasutavad ka staabina, olevat Kodaverest kohale toodud kunagine sealse kirikumõisa ait. Ülejäänud hooneid on aja jooksul laagrite tarbeks ehitatud ja kohandatud.
Praegu on puhkebaasi hooldaja ja valdaja Margus Vaarmets, kellel on abis tema vanemad, kes vahetus läheduses elavad. Nendega kohtumegi Rannal käimise päeval muru niitmise juures.
Laagriplatsil on sedakorda telklinnakus ühenduse 4H Jõgevamaa piirkonna liikmed. Rannalt kostab laste rõõmsaid kilkeid ning laagriplatsil ja staabiruumi ümbruses sebitakse asjalikult ringi nagu laagrites ikka. Perekond Vaarmets kõneleb, et kas siis laagrite või spordipäevade pidamiseks on puhkebaasi üüritud ikka igal nädalavahetusel. Viimane tänavuse hooaja kokkutulek pidavat ees seisma 8. septembril, kui Jõgeva koolid tulevad pidama oma spordipäeva.
“Tänavusuvise kõige suurema kokkutuleku korraldas siin suurte perede liit. Laagris oli siis kokku 800 inimest, päris ime, et nad kõik ära mahtusid,” räägib Vaarmetsade pererahvas.
Tuhandeaastane tamm
Iidse tamme ümber keset küla koguneti omal ajal alati jaanilaupäevade ajal, võidupühal ja muude tähtsündmuste puhul. Siin oli püsti ka lipuvarras ning tuletõrje ja kodukaitse korraldasid paraade. Kunagisest suurest tammest, mis praegu seisab tugede najal, olevat alles vaid üks kaheksandik. Praegu on selle ümbrus rohtu kasvanud ning vaikne. Tänavu kevadel kogunes tamme ümber aga rahvast lähemalt ja kaugemalt. Olnu mälestuseks ja tuleviku tähistuseks korraldati omapärase tseremooniana millenniumitamme istutamine.
Uus istutatud tammevitsakene kogub iidse kõrval nüüd elujõudu. Tolle vana kohta liigub kohapeal mitmeid legende ja variante. Nende kohaselt pakutakse tamme vanuseks nii 300 kui ka 1000 aastat. Tamme lugu on seostatud nii Karl XII, Peeter I kui ka omakandi kangete meestega. Aga seal ta seisab ja laseb arvata mida tahes ning kui ta vaid kõnelda saaks, kõneleks kindlasti täit tõtt.
Mõisasüdame uus elu
Veel kolm aastat tagasi oli Ranna mõisasüdames ja endise koolimaja ümbruses midagi kohaliku prügimäe taolist. Kes sinna praegu satub, jääb pikalt imetlema selle paiga ilu ega suuda küllalt imestada, mida kõike võib inimene korda saata lagunenud müüride, kraavipervede ja kasvõi puuümbrustega.
Imeilusad suured muruplatsid laiuvad ka puhkebaasi poolsesse otsa. Midagi paistab olevat teoksil juba järve ääres. Mõisasüdame ühe pika hoone katusealuses on ühel uksel silt “Siili kangaäri”.
Allan Kiisel, kelle isakodu Pala kandis ja kes oma perega elab ja töötab praegu Sakus, on mõisasüdame maad ära ostnud ja veedab siin oma suvised nädalavahetused. Kogu siinse ümbruskonna ilu ongi nende pere loodud. Mis, kuidas ja miks, pärisime Allan Kiiselilt. “Meile lihtsalt meeldib seal. Ise teeme ja kujundame, eks kõigist kõige suurem ongi just bensiinikulu. Igal aastal oleme teinud ära mingi uue ala. Majanduslikult polnud võimalik kohe ehitusega peale hakata. Otsustasime, et teeme enne ümbruse korda, see tuleb odavam. Tuleval suvel tahaksime ka ehitama hakata. Kunagi loodame siin puhkekohad välja ehitada, midagi turismitalu taolist. Telkimiskohti võiks ju praegugi välja anda, aga puhkajad vajavad ka mugavusi. Kui oleks teenistust, võiks sinna ise kasvõi hommepäev jääda. Aga eks töö ja teenistusega ole nii, et seda tuleb ikka ise leida ja teha,” arvas Allan Kiisel. Kauplus mõisasüdames olevat aga rohkem sellepärast, et külarahvaga suhelda, tulu sellest küll ei tõuse. “No vahel mõni külamemm ostab ehk rulli niiti,” ütles ta.
Omal ajal oli Ranna rahval suuri ühisettevõtmisi, kokkusaamisi ning kultuuritraditsioone. Praegu on see kõik rohkem minevik, aga loodetavasti on mõnda varuks tulevikul. “Inimesi oleks vahel liita vaja küll. Kodus kipub inimene vahel muutuma liiga karmiks ja kõrgiks ega ole millegagi rahul. Kui ta teiste inimeste hulgas liiguks, oleks ehk põhjust mõnikord nendegagi rahul olla,” arvas põline rannalane Laine Raja.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Arno Tali Sihtkapital kuulutab taas välja Arno—Teele sügiskonkursi neile maanoortele, kes sel suvel edukalt kõrgkooli, tehnikumi või ametikooli sisse said.
Arno Tali Sihtkapital, mis loodi 1994. a toetamaks maanoorte haridust, kuulutab välja Arno—Teele stipendiumikonkursi. See on mõeldud hea õppeedukusega maanoortele, kes keskkooli lõpetamise järel edasi õpivad, kuid kellele aineline olukord võib selle juures takistuseks saada.
Konkursile võivad esitada stipendiumikandidaate õppurid ise, maakondade haridusametid, vallavolikogud ja koolid (ka varem Arno—Teele stipendiumikonkursil osalenud). Taotlejad esitavad kirjaliku taotluse Arno Tali Sihtkapitali juhatusele 15. septembriks aadressil 10137 Tallinn, Toompuiestee 16, Arno Tali Sihtkapital.
Taotlused peavad sisaldama järgmist teavet: stipendiumi vajaja ees ja perekonnanimi ning sünniaeg, vanemad ja nende tegevusala, perekonna suurus, õppeasutuse või omavalitsuse hinnang õppuri perekonna ainelise olukorra kohta ja õppeasutuse hinnang stipendiumi taotleja kohta, kontakttelefon. Sihtkapitali juhatus vaatab läbi kõik esitatud taotlused ja teeb stipendiumisaajate nimed teatavaks septembrikuu jooksul. Info ja küsimused tel 6 613 721, Loora Tarm.
Sõrmed ja südamed mängiti soojaks
Alates esmaspäevast on Põltsamaal lasteaed-algkooli Tõruke ruumides koos olnud noored viiulimängijad Eestimaa erinevate paikade muusikakoolidest. Kuuendat aastat korraldab Põltsamaa muusikakool oma linnas viiuldajate suvekooli.
Teatavasti on Põltsamaa muusikakool Eestis ainus omataoline, mis seesugust suvekooli korraldada on võtnud. Juulikuus aga oli peamiselt muusikakooli seinte vahel kaks vahetust järjest koos seitsmendat aastat puhkpillimängijate suvekool.
Kui me kolmapäeva õhtul enne kella kuut Tõrukese juurde jõuame, juhatavad viiulihelid mängijad kergesti kätte. Põltsamaa muusikakooli direktoril Anne Kausil on parasjagu asja söögituppa, kus lauad juba kaetud, et sööjate arvu täpsustada, ning siis veel mõnes ruumis üht kui teist asja üle vaadata.
Vaibumatus mänguhoos
Lasteaia suures saalis on mängijate ees Põltsamaa muusikakooli viiuliõpetaja Hiie Taks, kes lastele energiliselt näpunäiteid jagab. Mängijad ja dirigent paistavad nii hoos olevat, et tundub, nagu polekski seekordne harjutamiseaeg lõppemas. Pole ka ime, sest lihvitakse üht “pirukatest”, nagu viiuldajad ise raskemaid palasid nimetavad. Kell on aga näitamas päeva lõppu ning muu, see tähendab vaba tegevuse algust. Hiie Taks igatahes ei ole seda nägugi, et harjutamisega lõpetada. Ka Anne Kaus arvab, et pole ime, kui Hiie on hoogu sattunud ja talle tuleb lihtsalt päeva lõppu meelde tuletada. Ta on juba seesugune oma ala fanaatik. “Tema ideest suvekool kuus aastat tagasi alguse saigi,” märgib Anne Kaus.
Kuningamängud ja muu
Tänavuses suvekoolis on kokku üle 40 lapse ning koos õpetajatega tuleb laagrirahvast 50 ringis. Tuldud on Tallinnast, Tartust, Rakverest, Viljandist, Võrust, Jõgevalt ja muidugi Põltsamaa lapsed, keda on osalejatest üks kolmandik. Peamiselt on koos muusikakoolide IV—VI klasside õpilased. Kümne ringis on väiksemaid, kellega tegeleb Põltsamaa muusikakooli õpetaja Tuuli Toom. Tema püüab lapsi arendada läbi mängude, rütmika ja liikumise. Kui aga laagrirahvas kontserte andma läheb, mängivad mõnes palas kaasa ka väikesed.
Piilume pisut sisse ka sinna ruumi, kus Tuuli väiksemate laagrilastega tegevuses on. Parasjagu on käsil üks põnev ja kaasakiskuv kuningamäng, kus kõik sujuvalt ikka muusikale ja pillimängule üle läheb.
Pärast söögiaega järgnevad õhtul muusikakuulamine, muusikavideote vaatamine, laulmine, tantsimine ja mängimine. “Ega nad päris tühja ei passi. Lapsed ise sisustavad peamiselt oma vaba aega ja neil tundub täitsa huvitav olevat. Lõuna ajal on kaks tundi vaba aega, kui lasteaialapsed magavad. Siis on Tuuli rääkinud laagrilastele muusikaajaloost,” räägib Anne Kaus.
Lõpetatakse kirikukontserdiga
Harjutusi viivad läbi peale Hiie Taksi Annela Läänelaid Elleri muusikakoolist Tartust, teda aitab Põltsamaa ja Jõgeva muusikakooli viiuliõpetaja Ene Pedaste, tšellorühma juhatab Helen Kõrvel. Eile anti kontsert Viljandi Jaani kirikus. Laager lõpeb aga traditsiooni kohaselt pühapäevase kirikukontserdiga Põltsamaal.
Viljandi lastega oli kaasas nende õpetaja Sirje Rein, kunagine jõgevlane. “Selline kollektiivne mäng meeldib lastele. Et siin mängime nii keerukamaid kui ka kergemaid palasid, on just tore. Põltsamaal on ju nii aktiivsed ja fanaatilised muusikainimesed, et see lausa nakatab. Aeg on laagriks samuti soodne. Lapsed saavad viiulid kastist välja ja näpud enne kooli algust ilusasti soojaks,” arvas ta.
VAIKE KÄOSAAR
Moskva tippteater annab etenduse Ugalas
Ehkki Eestimaa teatrimaastik on kirev ja rohkelt heatasemelisi lavastusi pakkuv, satub siia harva tõeliselt nimekaid tegijaid raja tagant. Septembri lõpul
on siia aga oodata Moskva teatrit Pjotr Fomenko Meistriklass, mis on tõepoolest maailmamainega teater.
Pjotr Fomenko Meistriklass alustas ametlikult tööd 1993. aastal. Tegelikult oli selle teatri trupp juba varem aastaid koos töötanud, kuna kõik trupi liikmed on saanud koos näitlejakoolituse GITISes Fomenko käe all. Lühikese ajaga saavutas teater tuntuse ning kõik väljatoodud lavastused on saanud rahvusvahelisteks teatri- ja meediasündmusteks. Peaauhindu on kaasa toodud erinevatelt teatrifestivalidelt nii Venemaal kui ka raja taga.
Oma töid on fomenkolased esitanud Itaalias, Inglismaal, Poolas, Iisraelis, Prantsusmaal, Brasiilias jm. Lisaks teatri juhile Pjotr Fomenkole on see väike teatritrupp andnud noortele lavastajatele võimaluse teostada oma ideid, katsetada erinevaid lavastusstiile ja seda näitlejatega, kelle töövõimet ning suutlikkust iseloomustatakse ainult ülivõrdeliste omadussõnadega.
Eesti teatripublikul oli selle fantastilise teatritrupi lummusest võimalik osa saada aasta tagasi, mil fomenkolased mängisid Tallinnas oma lavastust “Hundid ja lambad”. Tookordsete etenduste hea vastuvõtt on ka üheks põhjuseks, miks Fomenko Meistriklass selgi sügisel leiab aega korraldada ringreis Eestis.
Fomenkolaste Eesti-reis algab 26. septembril Viljandis, Ugala teatris, kus mängitakse Ivan Turgenevi näidendit“Kuu aega maal”. Vene näitekirjanduse kullafondi kuuluva näidendi on lavastanud väga tunnustatud noor lavastaja Sergei Ženovatš. Etenduses mängivad Juri Stepanov, Galina Tjunina, Polina ja Ksenja Kutjepova, Oleg Talisman, Madlen Džabrailova, Tagir Rahimov, Rustem Ruskajev, Kirill Pirogov, Karen Badalov, Andrei Kazakov. Lavastus esietendus 15. oktoobril 1996, aasta hiljem osaleti sellega Avignioni Teatrifestivalil Pransusmaal.
Väljavõtteid lavastuse kohta avaldatud arvustustest:
“... fomenkolaste tööle on iseloomulik tähelepanu osutamine psühholoogilistele üksikasjadele; aristokraatsus, mis tundub kui kaasasündinud, ning küpsus, mida paljudel akadeemilistel, ajaloo ja traditsioonidega õnnistatud teatritruppidel on tänasel päeval igati põhjust kadestada.”
“… üritamata kõigile meeldida, püstitamata endale eesmärki olla aktuaalne, uurivad fomenkolased kiirustamata ja põhjalikult inimhinge igavikulisi probleeme…”
“... Ženovatši lavastus tabas ja fikseeris ajastute vahetumise. Igatsus, nukrus, lootusetus on jäänud minevikku. Elatakse olevikus ja see elu ei tundu hirmuäratav. Möödunud on vaid üks kuu maal — kirglik episood, mis muutis mõne inimese saatust, teise jaoks aga tähendas vaid seiklusrikast puhkust. Ning tragöödiat ei ole. Igaüks tegi oma valiku ise. Terve elu on veel ees, täis samasuguseid kirgi-petmisi, tahtmatut reetmist, lahkumisi…”
“Vaatamata oma hingestatusele nõuab näidend “Kuu aega maal” vaatajalt pingsat jälgimist ning hingelist kaastööd. Me oleme harjunud kaasa mõtlemata nautima meelelahutuslikke vaatemänge, neelates nad läbi närimata alla. Aga siin, lausa vastukaaluks meie ajale, kus vana ja väärtuslikku enam ei hinnata, mängitakse näidendit armastusest. Lihtsalt armastusest! Kiirustama ja tõsiselt. Raske näidend. Aga kui ilus! Milline kirgede skaala ja milline tunnete kultuur! Milline armuhulluse stiihia ja milline ohvrimeelsus, eneseunustus… Ja kahjuks tuleb endale tunnistada, et tänapäeval nii enam ei osata. Aga noored näitlejad on siiski suutnud selle endale omaseks teha. Arvatavasti nad ei oskagi enam olla endised ehk siis sellised nagu enne Turgenevi mängimist.”
“Minge etendust vaatama, kuulatage sealseid üsna vaikselt kõlavaid argumente ja te mõistate, et lavastaja on mõelnud teie peale ning soovib teile südamest kõike kõige paremat. Te ju teate küll, kuidas soovitakse uueks aastaks lähedastele rahu ja õnne isiklikus elus...”
Fomenko-teatri “Kuu aega maal” etendub Ugalas 26. septembril algusega kell 19. Tallinna publiku ette jõuab see lavastus 28. septembril Eesti Draamateatris. 30. septembril ja 1. oktoobril mängitakse seal ka Venemaal ülima populaarsuse saavutanud Olja Muhina näidendit “Tanja, Tanja”.
HELLE LEPPIK
Laupäev, 19. august 2000. a.
Noored mehed põletavad metsakülas sütt
VAIKE KÄOSAAR
Adavere aleviku saatus sõltub lihatööstuse otsustest
RAIVO SIHVER
Jõgeva tollipunkti juhatajat süüdistatakse ametiseisundi kuritarvitamises
RAIVO SIHVER
Viis Jõgevamaa poissi põgenes sõjaväest
ARDI KIVIMETS
ARVAMUS
KIRJAD
Nõrgemad kannatavad kõige rohkem
EHA NÕMM
KÜSITLUS
Kas tahaksite Vene aega tagasi?
Kalanas küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
MARGUS KIIS
JUHTKIRI
“Üliarenenud” tehnika näitab meile oma vananenud palet
MARGUS KIIS
ELU JA INIMENE
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Sõrmed ja südamed mängiti soojaks
VAIKE KÄOSAAR
Moskva tippteater annab etenduse Ugalas
HELLE LEPPIK