Vooremaa
Neljapäev,
20. aprill 2000. a.
Õigupoolest on neil pühadel mitu nime. Kuna tuhkapäevast ülestõusmispühadeni kestvat paastu nimetas vanarahvas ka lihaheiteajaks, siis said pühad vastukaaluks lihavõttepühade nime. Paast polnud aga tingitud niivõrd sellest, et lihatünnid sel aastaajal tühjad olid, vaid sellest, et ülestõusmispüha oluliselesõnumile mindi vastu tõsisemalt valmistudes.
Ülestõusmispüha tänapäeval tuntud visuaalsed sümbolid on enamasti elu jätkumise, viljakusega seotud. Muna on ju see, millest uus elu sünnib. Paju, mille urbadega oksi pühade ajal tuppa tuuakse, ajab hästi võsusid. Jäneski on kiiresti sigiv loom, samas arg ja vähe kaitstud surma ees. Kristuse ristilöömist tähistav Suur Reede ja tema surnuist tõusmist tähistav Ülestõusmispüha kannavad kalendris lähestikku asuvaina äärmiselt erinevaid meeleolusid.
Rene Alberi arvates on tänapäeva kahtlevale ja kriitilisele inimesele raskem selgeks teha just ülestõusmispüha sõnumit. Kuidas sa ikka usud surnuist tõusmist, kui ise pole näinud. Pühakirja tekstid tõestavad, et tegelikult polnud palju kergeusklikumad ka Kristuse kaasaegsed. Ega Jeesuse jüngridki ju kohe uskuma jäänud, kui tühja hauakambri leidnud naised neile Jeesuse ülestõusmise sõnumi tõid.
“Ma usun siiski kindlalt, et jüngrid pidid, nagu pühakiri räägib, hiljem surnuist tõusnud Kristusega ise ilmutuse läbi kontaktis olema, muidu ei jätkunuks neil jõudu uskmatuile vaimus vastu seista, vaid nad oleksid väsinud,” arvab Alberi. “Ja just ülestõusmise sõnum sai kristluse aluseks ja pani selle levima kogu maailmas.
Huvitav on märkida, et venelastel jookseb Kristuse hauas lebamise ja ülestõusmise sõnum laupäeva tähistava subbota ja pühapäeva tähistava voskresenje näol iga nädal kalendrist läbi. Võibolla on see üks põhjus, miks vene inimesed on enamasti siiramalt usu küljes kinni kui meie,” arvab Rene Alberi.
Ent ka skeptilisevõitu eestlase jaoks võiks ülestõusmispüha sõnum olla see, mis aitab tal Jeesuse lunastavale ristisurmale ja ülestõusmisele mõeldes puhtuse, täiuslikkuse ja eetilisuse poole pürgida ning minna suurema hingelise rahuga vastu paratamatutele kokkupuudetele surmaga.
RIINA MÄGI
Jõgevamaal järelloendust ei toimunud
Rahvaloendus kui protsess on Jõgevamaal lõppenud. Pühapäeval koostati viimased aruanded ja saatedokumendid ning loendajate ühe kalendrikuu jooksul tehtud töö, mis kulmineerus 31. märtsist 9. aprillini toimunud kümnel loenduspäeval, sai portfelli pakitud.
Jõgevamaa 160 loendajaportfelli jõudsid esmaspäeval, 17. aprillil ESSi turvatuna Tallinnasse Statistikaameti arhiivi. Eelnevalt kontrollituna sisaldas üleantu 18 721 täidetud eluruumilehte ja 39 362 isikulehte. Kõik loendatud ei ole siiski Jõgevamaa püsielanikud, kuna me loendasime ka ajutiselt kohal olevaid ja ära olevaid isikuid. Igal portfellil on markeerimiskaart, millel kirjas maakonna ja omavalitsuse (linna, valla) nimi, rajoneeringu andmed (ringkonna, piirkonna ja loendusjaoskonna number), loendaja nimi ning täidetud eluruumilehtede ja isikulehtede arv antud portfellis. Nii enne kui ka pärast töötlemist säilitatakse loenduslehti loendusjaoskondade, st loendajate kaupa portfellis.
14.—19. aprillini viidi põhiloenduse kvaliteedi kontrolliks läbi järelloendus, mis hõlmas 1% eluruumidest. Järelloenduse kohad, loendusjaoskonnad valis arvuti juhuvalimi printsiibil ja kaks loendajate juhendajat loendas lühendatud küsimustiku alusel ühe loendaja tööterritooriumil. Jõgevamaa, Viljandimaa, Hiiu ja Saaremaa juhuvalimisse ei sattunud ning meie maakonna elanikke uuesti ei loendatud. Ühelt poolt oli see hea uudis, et inimesi uuesti ei tülitata; teisalt soovinuks siiski ühtlustatud kontrolli, kus loendajate juhendaja oleks järelloendanud iga oma loendaja jaoskonnast protsentuaalselt valitud 5—10 eluruumi koos sealsete elanikega. Küll aga loendati 10.—19. aprillini vabariigis tervikuna ja ka meil isikuid, kes olid mingil põhjusel jäänud eelneva 10 päeva jooksul loendamata ja ise kontakti võtsid. Nii loendati meil juurde 25 isikut ja täideti 13 eluruumilehte, mis pakitakse eraldi (ei lähe portfelli juurde). Kuna loendamata inimesi loendati seal, kuhu nad pöördusid, ei saa öelda, et me loendasime juurde just Jõgevamaa elanikke.
Enam me rahvaloendajaga kohtuda ei saa, ta lõpetas töö 12. aprillil ja samast päevast on tema töötõend kehtetu; loendajate juhendajad lõpetavad töö 24. aprillil ning ringkonnajuhid 28. aprillil. Seega praegu teie juurde tulnu ei saa olla enam rahvaloendaja ja pärast nimetatud kuupäevi ka mitte rahvaloendustöötaja.
Jõgevamaa rahvaloenduskomisjon tuleb kokkuvõtete tegemiseks viimast korda kokku aprillikuu lõpus. Täname veel kõiki Jõgevamaa elanikke meeldiva ja salliva suhtumise eest, kõiki rahvaloendustöötajaid mahuka ja korrektse töö eest ning kohtumiseni 2001. aasta põllumajandusloendusel.
LIIVI AAS,
Lõuna-Eesti Statistikabüroo peaspetsialist
ARVAMUS
KÜSITLUS
Mis värvi tulevad teie pühademunad?
Hillar, töötu:
“See oleneb suuremalt jaolt vallavalitsusest ja Toompeast. Sellest, mida nad seal arvavad ja teevad. Mõni saab poevärvidega munad ilusaks teha, mõni katsub neid kodusel viisil värvida. Vaesemad ei jõua isegi pühadetoitu osta. Ega omalgi palju puudu, et tänavu jäävad munad ostmata.
Munade värvimiseks on igasuguseid vigureid: kaselehed, sibulad ja muud. Mingi nipp oli veel, aga see ei tule kohe meelde. Ahjaa: ukse või sahtli vahele jättes pidid need siniseks minema, kui aga keeva veega üle kallata, siis punaseks.”
Anto, saeraamitööline:
“Kõik pereliikmed värvivad, ja eks nad tule igat värvi. Poja ja tütre pered tulevad ka pühadelauda, nii et mune tuleb päris hulga keeta. Mune peaks jätkuma, mul oma kana muneb. Vahel ostan mune poest, need on šokolaadist üllatusmunad lastelastele.
Niipalju kui mina mäletan, on meie peres ikka mune värvitud ja koksitud. Mune peab oskama valida, et need terveks jääksid. Vahel valin nimme mõne kehvema koorega: siis on lastel suur rõõm, kui vanaisal muna katki läheb.”
Kaja, lapsepuhkusel ema:
“Ikka kirjud, need näevad ilusamad välja. Värvida võib mitut moodi: kas sibulakoorte, munavärviga või vildikatega — kõigiga saab teha. Eriti ilusti kukub munavärvimine välja 9-aastasel Rainisel. Värvimiseks tuleb muna keeta küllaltki kõvaks, mulle meeldib aga 5—6 minuti muna. Kõige agaram munaveeretaja ja koksija on pisitütar Hele-Riin. Kanamuna on ikkagi odavam ja kasulikum, kui šokolaadimuna, mille koorid lahti ja kallis üllatus ongi käes. Pühade ajal läheme vanaemale külla mune koksima.”
Tiia, rahvamaja juhataja:
“Need on tähtsad ja mõnusad pühad. Hea on kodus olla, mune värvida ja… Kindla peale teen munad kirjuks — sellised mulle meeldivad. Nüüd on kõiksugu munavärve, kleepse jm müügil, kuid paraku on need poest otsa saanud. Kõige armsamad on mulle sibulakoorte ja tangudega kirjuks keedetud kanamunad. Kõiksugu keemiliste värvidega võõbatud mune ma süüa ei taha. Lihavõttepühadeks teen mitu päevateemalist kompositsiooni oma kodu ja rahvamaja kaunistamiseks.” (Näitab suurele vaagnale kujundatud kompositsiooni, mille materjal on nopitud kirikupargist.)
Ado, saab varsti pensionile:
“Mis värvi? Oleneb sellest, kuda teha. Mina teen triibulised vai täpilised, vai, nojah. Juba minu noorpõlves oli munakoksimise mood. Kelle muna katki läks, see jäi sellest ilma. Vanaema õpetas, et millisel munal on külje peal õõnsus, sellest tuleb kana, otsaõõnsusega munast aga kukk. Et sinu muna terveks jääks, selleks oli koksimisel nihukene nõks sees: pidid muna valima ja ärgitama vastast esimesena lööma. Tõmbasid siis oma muna nõksu tagasi ja kaval mees võis ühe munaga kõik teised kümme puru lüüa.”
Eela, õpetaja:
“Munade värvimisest on eriti suur rõõm lastel. Eks munad tulevad ikka kirjud. Munavärvid on küllaltki kallid ja nende peale ei hakka ma kulutusi tegema. Pühademunade keetmisel võib värvimiseks kasutada sibulakoori, lõngajuppe, kommipabereid. Munadele võib kleepida paberist kõrvu, tiibu, nokki ja ongi huvitav. Vutimunad on ilma värvimatagi ilusad, kuid need on väga kallid ja peale Kaiavere farmi likvideerimist pole neid maal saadagi. Erilisi lihavõttetoite, nagu paša, pole me veel tegema hakanud, küpsetame vaid saiakesi, mida oskavad teha meie lapsed.”
Heljo, lasteaiakasvataja:
“Arvan, et kirevad, sest ei tohi üksluine olla ja igat värvi peab olema. Mune on vanast ajast saati värvitud kaselehtede ja sibulakoortega, aga need on ära tüüdanud. Munavärvi või lakiga saab pintseldada ilusamaid ja huvitavamaid pühademune. Terve see nädal ongi meil lasteaias üks suur munapühanädal, mille lõpetame munapeoga, kus toitu valmistavad lapsed ise.”
Kärt, õpilane:
“Ikka värvilised, kõige rohkem meeldivad mulle punased või kollased munad. Väikesest saati oleme koos emaga mune värvinud. Lihavõtted on lõbusad pühad, kus kingitakse ja vahetatakse mune. Kuigi suur munasõber ma ei ole, kuid pühade puhul tuleb neid ikka süüa. Praegu koolis enam munadepühi ei tähistata, kuid algklassis käies tõime värvilisi mune kooli kaasa ja koksisime neid üksteise võidu. Oli väga lõbus ja sai palju nalja.”
Maarjas küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVITŠ
KIRJAD
(Vastuseks Vooremaas nr 44 avaldatud artiklile “Jõgeva Elamu ostmise vastu tuntakse huvi”.)
Tõepoolest, Isamaaliidu ja valimisliidu “Oma linn” koalitsioonileppes on punkt ASi Jõgeva Elamu aktsiate võõrandamise kohta, kuid täpsustuseks soovime lisada, et ASi Jõgeva Elamu aktsiate müüki ei ole veel arutatud Jõgeva Elamu juhatuses, nõukogus, Jõgeva linnavalitsuses ega Jõgeva linnavolikogu istungil. Jõgeva linnavalitsuse korraldusega nr 33 17.02.2000 tehti ettepanek aktsiaseltsile Jõgeva Elamu välja töötada Jõgeva linnale kuuluvate ASi Jõgeva Elamu aktsiate võõrandamise võimalikud variandid. Kokkuvõte aktsiate võõrandamise variantide kohta on esitatud Jõgeva linnavalitsusele.
Vara on veel jagada olematuid miljoneid ja on kahetsusväärne, et leheveergudele jõuab segadust tekitavat infot. Kellele võõrandatakse aktsiad ja kuhu raha paigutatakse, otsustab eelkõige linnavolikogu, mitte keegi teine.
Käesoleval ajal on vara rääkida aktsiate müügist ja hinnast, sest tegemist on alles eeltööga. Aktsiate müügini on veel pikk tee. Seniks aga töötame kõik rahulikult edasi. Usun, et Jõgeva linnavolikogu on küll nii tark, et teha õigel ajal õige otsus, mis arvestab linna ja linnakodanike huvisid.
Kiirustamiseks ega tormamiseks ei ole mingit põhjust.
Lugupidamisega
VELLO MÄESEPP,
ASi Jõgeva Elamu juhataja
JUHTKIRI
Kevade suuremad pühad on tulemas. Nad on kohale jõudmas koos ilusate ilmadega. Kõik on sellel aastal tulnud korraga ja rikkalikult. Päikegi on selleks puhuks otsekui pühadekingina rohkem väljas.
Kestab ülestõusmispühade eelne vaikne nädal, mis õieti kirikukalendri järgi algas möödunud pühapäeval palmipuudepühaga. Täna on Suur Neljapäev ja homme Suur Reede, järgneb Vaikne Laupäev ning siis ongi käes esimene ülestõusmispüha ehk rõõmus pühapäev. On ülestõusmis, lihavõtte, kevad, kiige ja munapühad. Et tegemist on liikuvate pühadega, on tänavu langenud esimese pühaga kokku jüripäev, mida teatavasti tähistatakse ajast aega 23. aprillil.
Seega on igapidi erakordne pühadeaeg. Ülestõusmispühade aega arvestatakse kuufaaside järgi, mis määrab pühade ajaks kevadisele pööripäevale järgneva täiskuu esimese pühapäeva, mis just nüüd ees ootamas ongi. Pole siis imestada, et eeloleval pühapäeval põletatakse mõnelgi pool vana kombe kohaselt jüriöötulesid ja korraldatakse jüriööjooksu. Aga mune värvitakse kodudes päris kindlasti.
Lihavõttemunadele on omistatud uue elu tekke sümbol. Sellega sarnane mõte on lihavõttejänkudelgi. Ka jüripäeval on mõneti alguse mõte. Vanasti lasti jüripäeval välja kari ja alustati künnitöid, võeti teenistusse suilisi ning muidugi on jüripäev olnud igas mõttes kolimise päev.
Kevad on juba iseenesest algus. Kõigele vaatamata igal aastal uus. Keegi on praegu laps, kes endale kevadet avastamas. Midagi kevades avastame aga kõik vanusele vaatamata. Loodus on teatavasti niivõrd huvitav asi, et talle ei lähe sugugi korda, mida meie mõtleme. Ja ongi hea. See on justkui kinnitus, et midagi peab siin ilmas olema stabiilset ja igikestvat. Ja et kõigis meiski on alati kevadet, tuleb see vaid endas üles otsida. Vahest aitavad seda teha lihtsad väikesed rõõmud, neid leida ei ole tegelikult üldse raske.
VAIKE KÄOSAAR
ELU JA INIMENE
Mööda Sinist Koridori ekseldes
Eestis on viimasel ajal hoolega tehtud turismipropagandat loosungi all “Tallinn pole veel terve Eesti!”. Soomes on turistide pealinnast kaugemale meelitamisega tegeldud kauem ja ka raha on neil selle tarvis rohkem olnud. Eks sellepärast ole tulemusedki paremad.
Eesti ja Soome maakondade 3 + 3 koostööprogrammi turismiprojekt Blue Corridor ongi selle poolest kasulik, et Lääne ja Ida-Viru ning Jõgevamaa turismiametnikud ja ettevõtjad on selle käigus aimu saanud, missuguste nippidega koostööpartnerid, Itä-Uuusimaa, Kymenlaakso ja Päijät-Häme maakond end turistidele atraktiivsemaks on muutnud. Tänu Blue Corridori Soomepoolsetele vedajatele õnnestus kahest sakslasest, kahest venelasest ja kahest eestlasest koosneva ajakirjanike grupi koosseisus neid paiku külastada allakirjutanulgi.
Häkkinen ja Romanovid
Soomlased otsustavad meid kohe esimesel õhtul jalust rabada: reisiväsimust välja puhkama viiakse meid Porvoolähedasse Haikko hotellikompleksi. Sealne bassein on hiljaaegu ümber ehitatud Jaapani stiilis sisekujundusega nn Yorokobibasseiniks, kus võimalik end igasugu seinast purskuvatel veejugadel masseerida lasta. Vahepeal võib ka mullivanni mõnulema ronida. Kuna peale Yorokobi on hotellil pakkuda veel mitmesuguseid tervistavaid atraktsioone ja hulk konverentsiruume, siis teenibki hotell põhiliselt tervise- ja konverentsituristide pealt.
Järgmisel hommikul hotelli peahoone, vana romantilise Haikko mõisaga tutvudes kuuleme, et hotellil võib tulevikus jaapanlaste hulgas lööki olla, kusjuures üldsegi mitte jaapani stiilis basseini pärast. Nimelt suvatses Jaapanis ülipopulaarne Soome vormeliäss Mika Häkkinen just Haikko mõisas oma pulmapidu pidada. Ja mõni aeg tagasi pidas üks Häkkineni fännidest jaapani noorpaar, olles enne kodumaal oma kommete kohaselt paari heitnud, Haikkos korduspulma nn Häkkineni stiilis: sama menüüga pulmalauaga, Häkkinenide pulmarõivaid kopeerivates riietes ja ööbimisega sviidis, kus veetis pulmaöö iidolpaar. Porvoo reisibüroo olevat saanud juba faksi järgmise jaapani noorpaari saabumise kohta.
Venelaste jaoks — aga vene turiste liigub siinkandis üha rohkem ja seepärast mängivad turismikorraldajad nn vene temaatikaga üsna meelsasti — on Haikko omanikel teine tõmbenumber: vastavate rekvisiitidega kaunistatud Romanovite saal. Mõisa kunagine omanik lävis nimelt üsna tihedalt Peterburi õukonnaga, mistõttu siin käis aegajalt külas tsaari pere ja õukonna liikmeid. Ning just Haikkos sündis pikka aega Romanovite dünastia peaks peetud suurvürst Vladimir, kes mõned aastad tagasi suri. Tema vanemad põgenesid 1917. aastal Eesti kaudu Soome ja olid Haikkos kolm aastat maapaos. Tõsi, kõigile venelastele sellist juttu rääkida ei tasu: meie ajalookandidaadi kraadiga reisikaaslane Aleksei osutus näiteks kuuluvat sellesse venelaste kategooriasse, kes Vladimir Kirillovitši liini Romanovite õigeteks pärijateks ei pea.
Teravad elamused
Meie kolmas reisipäev on teravate elamuste päralt. Vääksys, Soome suuruselt teise, Päijänne järve ja Vesijärvi vahel asuva Tallukka hotelli ees veerandtunnise instrueerimise läbi teinud, istume mootorsaani sadulasse ja siirdume lumesafarile.
Paari kilomeetri järel esialgne kõhedus kaob ja tunne on vinge, vaatamata sellele, et täpselt safari ajaks on puhkenud tõeline purgaa ning eriti lagedal Vesijärvi jääl kipub määrustepärast pikivahet hoides eessõitja silmist kaduma. Poolel teel kosutatakse meid lapi onnis tee, kakao, kohvi, vorstikeste ja saiadega. Grokki pakutakse aga alles siis, kui 25-kilomeetriselt ringilt inimkaotusteta tagasi oleme: promillid keres, ei tohi juhtida isegi mootorsaani.
Ent selle päeva seiklused pole veel lõppenud. Päijänne järve ääres asuvas Lehmonkärki puhkekülas teeme omal nahal läbi kujuteldava ajamasinareisi keskaega. Puhkeküla omanik Ari Yrjölä, kõige pöörasemate ideedega mees, keda oma reisil kohtame, on ehitanud kõrgele künkale linnuselaadse katusega palkehitise. Teinud üksteisele näpuvärvidega lõbusad näomaalingud ning tõmmanud selga kotiriidest ürbid, läheme kogukonnavanemaks kehastunud Ari kannul linnusesse, kus ootab Lahti konservatooriumi tudengitest koosnev vanamuusikaansambel ja laternavalgel serveeritav õhtusöök.
Suppi süüakse leivast küpsetatud kaussidest, praadi õhukeselt puuliualt ning veini juuakse ehtsatest lehmasarvedest. Toidudki on tehtud muistsete retseptide eeskujul ega meenuta midagi varem söödut. Söögikordade vahepeal tantsitakse ja peetakse Ari ärgitusel nuiavõitlust.
Loomulikult on Ari piisavalt tark, et taibata: tänapäeva mugavustega harjunud inimene rohkem kui mõnetunnist viibimist keskajas välja ei kannata. Puhkeküla söögi, konverentsi ja tantsusaaliga peamaja ning järveäärsed “mökkid” on sisustatud mõnusalt puiduselt, aga kõigi euronõuete kohaselt.
Teravate elamuste otsijaile pakub Ari talvel mootorsaani või koerarakendiga sõitmise võimalust, suvel saab siin sooritada benjihüpet, lennata õhupalliga jne. Sauna kõrvale on Ari ehitanud aga nähtuse, mida soomlased omavahel kannibali pajaks või millekski seesuguseks nimetavad. See on neljakuupmeetrine puutünn, mille küljes väike raudahi. Ahi kütab soojaks (umbes 40-kraadiseks) järvest tünni pumbatud vee, kuhu siis saunalised ennast lavalkäikude vahel kastma tulevad.
Kalad ja nukud
Need kalahullud, keda piirivalvurid kevaditi ükshaaval ja pundikaupa Peipsi jäält päästavad, ei oskaks sellisest igapidi ärakorraldatud kalaretkest, nagu firma Erämaan Kutsu meile Sysmäs pakub, ilmselt midagi pidada, täielikule uustulnukale sikuskaviibutajate vennaskonnas võiks see aga sobida küll.
Kihutanud autoga järvejääle, siseneme riidest püstkotta, kus põleb lõke. Augud on valmis puuritud, sikuskad pistetakse pihku, sööt pannakse otsa ja sina muudkui püüa. Ainult see asjamees on neil palkamata, kes parajalt suured kalad jää all konksu otsa sokutaks. Vahepeal pakutakse sooja püreesuppi ja kuuma jooki. Ning võimalust teha lumeräätsadel väike uurimisretk ümbruskonda.
Pärast õngitsemist satume kohta nimega Onkiniemi, täpsemalt Musta ja Valge Ratsu nukutallu. Selle perenaiseks peremeheks on endised pedagoogid Eevaliisa HolmaKinnunen ja Raimo J. Kinnunen. Tõeliseks muinasjutumaaks kujundatud majas on pool tuhat nukku, kõik perenaise enda valmistatud. Sadakond neist on rõõmustanud lapsi Lahti linnateatri nukulavastustes, paljud on aga TV 2 lastesaadete vahendusel tuttavad kogu Soome lastele. Väikeses hubases saalis allkorrusel annavad Eevaliisa ja Raimo lasterühmadele nukuetendusi, ülemisel korrusel on aga nö vaba lava, kus igaüks ise teatrit teha võib. Eevaliisa nukud on vaimukalt kujundatud ning näevad välja, nagu oleks neil tõepoolest hing sees. Üks riiul ülakorrusel “paljastab” aga Raimo kui kirjaniku: tema sulest on ilmunud hulk ühiskondlikpoliitilisi teemasid käsitlevaid romaane, näidendeid ja kuuldemänge.
Vastuseta küsimused
Koos kolleegidega Sinises Koridoris ekseldes mõtlesin korduvalt sellele, missugused ideed meie oludes kaudseltki kasutatavad võiksid olla. Näiteks kas Kuremaa ujulaski ei võiks olla oma mini-Yorokobi ning kas kaugemas tulevikus ei võiks Kuremaa olla niisama võimas ja mitmekülgne spordikeskus kui Nastolas nähtud Pajulahti? Kas Laiuse lossivaremetes või Põltsamaa lossis ei võiks lastele korraldada röövli ja rüütlimänge, nagu Loviisa lähedal Svartholma merekindluses? Kus on see rikkurkunstikoguja, kes teeks Kudina mõisast midagi Elimäel nähtud Moisio kunstimõisa sarnast? Kas keset Eestit asuv Jõgevamaa poleks just õige koht Kouvola Tykkimäe mõõtu lõbustuspargi rajamiseks? Kas Kaupo Ilmeti vaimusilmas Kassinurme kerkivas palklinnuses ei võiks Lehmonkärki kogemust ära kasutada? Ning missugune firma võiks kinkida Jõgeva või Põltsamaa linnale muusika ja valgusmängu saatel tantsivad purskkaevud, nagu Lahti Energia OY seda oma linna ligitõmbe suurendamiseks tegi?
Küsimused jäävad esiotsa vastuseta. Ent kel raha ja aega, võiks Helsingist mitte ülearu kaugeid Blue Corridori maakondi ise väisata. Tasub igatahes ära.
RIINA MÄGI
KULTUUR
Raamatukogus esitleti anarhistlikku luulealmanahhi
14. aprillil kell viis kogunes Jõgeva raamatukogu saali väga eripalgeline seltskond. Koos olid pungimehed bändist Saast, mitu kaunist naisolevust, mõned nahas pikajuukselised, paar auväärt daami ja muidu boheemlast.
Kõik nad olid siin selleks, et tähistada loomingulise ühenduse D.I.V. esimese luulekogu “Kärbitud tiivuliste maandumisrada” ilmumist. Kollased gootilise kujundusega raamatud olid ka kohal, kokkupanijaks Vale Dmitri ehk Gunnnar Vasemägi. Võõrustajaks oli raamatukogu hea haldjas ja ka D.I.V. liige Jaana Koppel. Varasema generatsiooni luuletaja Õnne Tuulde alias Vaike Lipp pidas emotsionaalse kõne, kus avaldas lootust, et ka pealinna luuletajate silmis võsas tegutsevad kirjutajad ükskord läbi löövad. Siis pidi igaüks mõnd oma loomingutükki ise ka esitama.
Nagu Vale Dmitri eessõnas ütleb, “siin on ju koos tõeline stiililine segapuder, alates kuusepuu all looduse poole õhkamisest kuni anarhistliku punkpoeesiani välja ning kõik see ka veel, mis sinna vahele ära mahub”. Tõepoolest. Vihast ühiskonnakriitilist ja riigivastast liini ajavad järjepidevalt Saasta liikmed Dmitri, Canis Vedru, Tiit Prii ja Maniakkide Tänav, kuid nad võisid luuletada sama hästi ka armastusest.
Wylhem Wylle võib lüüritada nii loodusest kui ka proletaarsest piinast. Rudi elab läbi nägemusi tissidest, läbudest ja teistest kunstniku painetest. Lennuk lendleb kuskil absurdi ja kosmose piiril. Naissoost tegijad (Siret Remmelg, Jaana Koppel, Õnne Tuulde, Aino Tooming, Riina) on abstraktsemad, eelistades rohkem looduse ja tundemaailma. Teistest erineb Vilma Kruus oma murdeluule katsetustega.
Igatahes on Jõgeval oma luuleseltskond Tartu Erakkonna/NAKi ja Tallinna mitmete kampade vastu. Ning tundub, et halvem ta küll ei ole.
Kogu antakse välja moodsal viisil, st iga eksemplar trükitakse raamatukogus valmis 15 krooni eest. Tellida ja osta saab ka sealt.
MARGUS KIIS
Üleeile, viis päeva enne üleriigilist stardipauku, algas Põltsamaal nn raamatu ja roosi päevaga raamatuaasta. Valelähet kohalik raamatuaasta toimkond siiski kirja ei saanud: raamatuaasta pole spordivõistlus.
Seeeest väitis raamatu ja roosi päeva peaesineja, kaasaegseks rahvalaulikuks tituleeritud Contra ehk Margus Konnula, et sport on tema üks armastatumaid luulendamisteemasid. Kuigi absoluutne lemmikteema olevat mittemiski.
Tõepoolest: Contra tekstid algavad tihti eikuskilt ja jõuavad välja eikuhugi ning sageli pole need üldse iseseisvad tekstid, vaid teiste kirjameestenaiste tekstide peegeldused temas. Mõningaid neist kannab ta ette lauldes, nagu rahvalaulik ikka.
See on musikaalsetele inimestele esialgu väga piinarikas, aga pikapeale nad harjuvad ja rahunevad.
Ilmselt on usinasti mööda Eestimaad tuuriv Contra suutnud rahva rõõmuks oma repertuaari tekitada iga paigaga seotud tekste. Rubriik “Põltsamaa Contra loomingus” oli napp, ent mitte olematu. “Põltsamaa on lõunanabal!” deklareeris Contra kartmatult. Ja — ennäe imet — keegi ei vaielnudki talle vastu.
Veel oskas Contra edukalt manipuleerida saabunud aastaaja (“Seitseteist kevadist hapnikku!”) ja lähenevate tähtpäevadega. Aasta tagasi Võrumaa Teatajas ilmunud traktaat rahavõttepühadest ning luuletus kahest habemikust, kel 22. aprillil sünnipäev, st Leninist ja Mart Laarist, läksid rahvale hästi peale. Ka vanematele inimestele, kes mõnede muude tekstide puhul rahutuse märke ilmutasid.
Kersna ja Nirvana
Kui Contra saalist kirjalikult saabunud küsimustele vastama hakkas, oli see peaaegu niisama naljakas kui luuletuste lugemine.
“Kas laulate oma arust hästi? Jah, aga samas suhtun mõistvalt neisse, kes arvavad vastupidist.” “Kus olete laulmist õppinud? Vastan küsimusele vastuküsimusega: kas tahate sinnasamasse õppima minna?” “Kuidas tulete nende luuletuste peale? Peatuses number kolm.” “Mis on teie loomingu eesmärk, sõnum rahvale? Tegelikult kirjutan iseendale, kui teie ka sealt midagi leiate, on see teie enda viga.” “Kas teil on iga päev selline lõbus tuju? Korra päevas kindlasti. Sünges tujus ei peaks tervet päeva ju vastu.” “Kuidas Vahur Kersna teid leidis? Ega ma põhimõtteliselt ei olnudki peidus. Kersna käis 1992. aastal mitu korda Antslas DJks ja mina käisin talt ikka tulutult Nirvanat tellimas, kuni lõpuks võtsin ise Nirvana kasseti diskole kaasa. Olin siis juba mõned luuletused kirjutanud ja jäin talle meelde.”
Soojendusbändiga
Contra monoetenduseks raamatu ja roosi päev siiski ei kujunenud. Raamatuaasta linnatoimkonna esinaine Ülle Koppel rääkis oma sissejuhatavas sõnavõtus raamatuaastast kui niisugusest ning raamatuaasta üritustest Põltsamaal. Põltsamaal asuvas maakonna keskraamatukogus korraldatakse raamatunäitused “Eesti luuleraamat uue sajandi künnisel,” “Eesti teaberaamat”, “Eesti eksliibris ja raamatugraafika” jne. Contra nn soojendubändina astus üles Põltsamaa muusikakooli saksofoniansambel. Postimehe raamatuäri kauples raamatutega, müügil olid Rein Joosti aiandi roosid ja nartsissid.
Raamatu ja roosi päev saanud õigupoolest alguse ühe kataloonia raamatukaupmehe reklaaminipist: millalgi kolmekümnendatel tuli ta mõttele kinkida igale raamatuostjale roos. Raamatu ja roosi päeva on hiljem hakatud deviisi all “Naisele roos, mehele raamat!” tähis tama ka mujal maailmas. Iseasi, kas sellest soolisest jaotusest alati kinni peetakse.
RIINA MÄGI
Saarel tähistati Lenini sünnipäeva
Saare rahvamajas oli laupäevane kohvikklubi õhtu pühendatud Vladimir Iljitš Lenini 130. sünniaastapäevale.
Nagu paljud meist veel mäletavad, tähistati Suure Juhi sünnipäeva 22. aprillil mitmel erineval moel suure harduse ja pidulikkusega. Sellele tähtpäevale pühendati nii mõnedki tähtsad ettevõtmised, leninlikest hoogtööpäevakutest südamlike kohtumisteni välja. Saare rahvamajas peetud kohvikklubi õhtu möödunud laupäeval oli kavandatud stiiliüritusena V. I. Lenini läheneva 130. sünniaastapäeva auks. Ehkki see kujunes valla kultuuritöö korraldaja Ene Uuna kinnitusel planeeritust tagasihoidlikumaks ning kujutas endast pigem midagi etenduselaadset, oli siiski üks mõnus ja vaimukas õhtu ning nalja sai palju. Kõik oli nagu päris — päevakohased ettekanded, pioneeride marss, punalipud, Lenini portree, parteilised hüüdlaused, kestvad kiiduavaldused jne. Külas olid nõukogude armee esindajad, loeti päevakohaseid luuletusi ja lauldi vastavaid laule. Saare rahvale oli külla tulnud ka agitbrigaad Voorelt, kes väga tarmukalt esines. Loeng Lenini eluloost, teadmiste kontroll jms oli võõrustajate korraldada.
VAIKE KÄOSAAR
Jõgeva Gümnaasiumi kooliteater Liblikapüüdja esines möödunud nädalavahetusel Tartumaal Rannus toimunud üleriigilisel keskastme kooliteatrite festivalil. Üheksanda klassi õpilased Katre Tättar ja Meelis Põdersoo esitasid Lianne SaageVahuri lavastatud kaheinimesetüki “Üksik nukker kask”.
Kui nädal varem toimunud vanema astme kooliteatrifestivalil Pärnus loobuti peapreemiate väljaandmise traditsioonist, siis Rannus ei nimetatud enam laureaategi. Nagu väitis Maret Oomer kooliteatrite koordinaator Eesti Harrastusteatrite Liidu juures, polevat teatrifestival spartakiaad, vaid teatripidu. Ka näitlejapreemiad anti paarisajast näitlejast vähemalt viiekümnele. Nende hulgas olid ka Katre ja Meelis.
Lianne Saage arvates pole võistlusmomendi täielik välistamine siiski õige. Tegijad vajavad paremate esiletõstmise ja autoriteetsete teatriinimeste kriitika näol tagasisidet. Kasvõi selleks, et teada, kuidas edasi minna või kuidas seniseid vigu vältida. Esimest korda keskastme festivalil käinud Lianne üllatuseks oli selliseid truppe, kes hädasti näpuga vigade peale näitamist vajaksid, paarikümne üles astunu seas üsna palju. Ent näha saanud ka head teatrit tuntud tegijatelt.
“Keskastme õpilastega ei saa hakata kohe konkreetset tükki lavastama, vaid enne tuleb pikalt etüüde teha, diktsiooni lihvida jne. Kui aga kohe nö asja kallale asuda, võib tulemust olla üsna piinlik vaadata,” ütles Lianne Saage.
RIINA MÄGI
Pajusi külas ja selle lähiümbruses tegutseb juba mõnda aega initsiatiivgrupp, kes nüüdseks on jõudnud juba moodustada Pajusi Küla Seltsi. Ühe esimese ettevõtmisena on käsil Pajusi pargi kordategemine.
“Selts on üks võimalusi, kuidas piirkonna elu kvaliteeti parandama hakata, seda kodanikualgatuse korras kolmanda sektori kaudu,” leiab üks kohalikke aktiviste Lembit Paal. Praegu on seltsi juriidiline vormistamine käimas. Selts on aga juba avatud kõigile. Seni on igal esmaspäeval kokku saanud 15-liikmeline tuumik ning seltsi esimeheks on valitud Jüri Siirmäe. Aktiivsemad liikmed on veel Aili Soolepp, Toomas Teppo, Jüri Vester, Lembit Oolup, Heino Sutting jt.
Ühe praktilise ja käegakatsutava ettevõtmisena alustati Pajusi pargi korrastamist. “Tahame korda saada ka lava ja kõnniteed, koristada tuulemurdu ja maha võtta haigeid puid ning puhastada kivimüüri. Lava sai parki tehtud ühiskondlikus korras kolm aastat tagasi. Pargist peaks saama jälle rahvapidude pidamise koht, nagu see enne sõda oli. Suvel peame seal ilmselt ka vallapäevi,” rääkis Lembit Paal.
Plaane on nii puhkemajanduse, keskkonnakaitse, heakorra kui ka kultuurielu alal. “Pajusi on tegelikult väga elujõuline küla. Kui arvestada seda, et siia on viimasel ajal ehitatud üheksa uut individuaalelamut, siis vaevalt selliseid külasid just palju leidub. Seda enam on hädasti vaja näiteks korralikku telefoniühendust,” ütles Paal.
VAIKE KÄOSAAR
Möödunud reedel andsid Voore seltsimaja isetegevuslased Voore kooli aulas omakandi rahvale kontserdi.
Kontserdikava oli kokku seadnud Voore seltsimaja perenaine Ly Ant. Üles astusid seltsimaja juures tegutsevad laste ja täiskasvanute isetegevuskollektiivid. Ühtekokku sai lustlik kevadine kontsert. Õhtut alustas memmetaadi tantsurühm Särtsakad Eha Andi juhendamisel. Eakama rahva järel esines laste näitering Ly Andi juhendamisel, laste liikumisrühm, naisrahvatantsurühm Jeane Plaado ja segarühm Margus Kaasiku juhendamisel. Tuntud headuses laulis naistrio, keda juhendab Voore kooli muusikaõpetaja Heveli Pilt. Omad esinesid omadele, jätkus nii esinemislusti kui ka kaasaelamisrõõmu.
VAIKE KÄOSAAR
MITMESUGUST
POLITSEIKROONIKA
Põltsamaal käidi linnavalitsuses vargil
Teisipäeva hommikul ilmnes, et Põltsamaal on sisse murtud linnavalitsuse hoonesse. Lõhutud oli hoovipoolne välisuks ja majas sees veel kolm ust. Lahti oli puuritud kaks seifi. Neist varastatud sularaha summa on täpsustamisel, aga esialgselt on selge, et summa on väike. Veel on varastatud kaks telefoniaparaati ja raadio. Esialgselt hinnatakse kogu saadud kahju 50 000 kroonile.
Purjus mehe sõit viis kaassõitja haiglasse
Teisipäeva hommikul mõni minut peale poolt kaheksat juhtus raske liiklusõnnetus Pajusi vallas Aidu—Uduküla tee 2,8 km. Vägari küla elaniku, purjus Andruse (1958) juhitud sõiduauto Ford Sierra paiskus ilmselt ülemäärasest kiirusest juhitavuse kaotanuna teelt välja ja sõitis üle läheduses olnud kivihunniku. Autos kaasa sõitnud Arnold (41) sai vigastada ja toimetati Tartu haiglasse. Viimane liiklusõnnetus, kus inimene vigastada sai, toimus 27. märtsil.
OÜ EVK on avaldanud, et 17. aprillil on Puurmani vallas Jürikülas veepuhastus jaama territooriumilt varastatud 22 kW elektrimootor. Avaldaja hindab kahju 4000 kroonile. Mootor oli varastamise kohast veidi eemal lahti monteeritud ja osa detaile ära viidud, osa maha jäetud. Omavolitsenud tehnikahuviline on teada.
Läinud reede õhtul jätsid kolm Tallinna noormeest oma sõiduauto šarniiri rikke tõttu Põltsamaa vallas Pilu külas tee äärde. Ajavahemikus 17.—18. aprillini tee äärde jäetud auto rüüstati. Ära viidi kõik, mis vähegi kergemalt kätte saadi.
Tiit Sonn (1952), Üllar Lango (1961), Veiko Kuristik (1975), Ain Kajak (1975), Kaimo Poom (1977), Grigori Tšaštšin (1951), Mati Poom (1962), Avo Taal (1960), Meelis Teppan (1971).
Naine ässitas mehele koera kallale
Ööl vastu kolmapäeva mõni minut enne kolme helistas üks mees Jõgevalt Tähe tn 8 maja korterist, et perenaine ässitab temale koera kallale. Kohale jõudnud politseipatrull leidis nii korteri perenaise kui ka helistaja mõlemad purjus. Koeri oli tõesti proovinud hambaid mehe riiete ja ihu kallal.
Hoidke oma jalgrattal paremini silma peal
Tänavu esimese kolme kuuga on võrreldes mullusega sagenenud jalgrataste vargused terves riigis. 1999. a I kvartalis varastati 152 ratast, tänavu viidi salajase varguse teel 220 jalgratast ja 2 jalgratast avaliku varguse teel. Jõgevamaal on tänavu varastatud 7 jalgratast. Mullu varastati esimese kolme kuuga 13 jalgratast, terve aasta kestel aga 38 jalgratast 1998. aasta 32 ratta vastu. Reeglina varastatakse uusi ja kalleid jalgrattaid, vanu nõukogudeaegseid peaaegu üldse mitte.
Neljapäev, 20. aprill 2000. a.
RIINA MÄGI
LIIVI AAS,
Lõuna-Eesti Statistikabüroo peaspetsialist
ARVAMUS
KÜSITLUS
Mis värvi tulevad teie pühademunad?
Maarjas küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVITŠ
KIRJAD
(Vastuseks Vooremaas nr 44 avaldatud artiklile “Jõgeva Elamu ostmise vastu tuntakse huvi”.)
VELLO MÄESEPP,
ASi Jõgeva Elamu juhataja
JUHTKIRI
VAIKE KÄOSAAR
ELU JA INIMENE
Mööda Sinist Koridori ekseldes
RIINA MÄGI
KULTUUR
Raamatukogus esitleti anarhistlikku luulealmanahhi
MARGUS KIIS
RIINA MÄGI
Saarel tähistati Lenini sünnipäeva
VAIKE KÄOSAAR
RIINA MÄGI
VAIKE KÄOSAAR
VAIKE KÄOSAAR
MITMESUGUST
POLITSEIKROONIKA
Põltsamaal käidi linnavalitsuses vargil
Purjus mehe sõit viis kaassõitja haiglasse