Vooremaa
Lambaid on Eestis märksa vähem kui lehmi või sigu. Nii mõnigi talunik peab aga mõttekaks oma majapidamises just lokilisi liha- ja villaloomi kasvatada. 17. mai seisuga on Eesti põllumajandusloomade registris ligi 15 000 lammast.
Ka Jõgevamaal nosivad talukarjamaadel rohtu lambad. Jõgeva vallas Pakaste külas Lallu talus on juba üle paarikümne aasta lambaid peetud. “Kümme aastat tagasi hakkasin karja suurendama ja praegu on mul põhikarjas 34 utte,” rääkis peremees Jakob Kuld, kes turustab lambaid enamasti elusalt. Tema sõnul on lambaid selles mõttes lihtne kasvatada, et nad ise vabalt laudast karjamaale kõnnivad ning õhtul lauta tagasi lähevad.
Lambaid üha rohkem
“Lambakasvatamine võimaldab talunikul päeva nii planeerida, et ta saab ka väljaspool kodumajapidamist tööl käia,” ütles aktsiaseltsis Adavere Lihatööstus töötav Maasikmäe talu perenaine Reet Lainemäe. “Mul on 12 põhikarja utte. Praegu hoian veel lambaid laudas, sest kuivuse tõttu on karjamaal vähe rohtu. Lammas lepib ka kehvema söögipoolisega, kuid tulu saab lambakasvatusest vaid siis, kuid sööt piisavalt kvaliteetne on,” märkis ta.
Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Keskuse Jõgevamaa ja Tartumaa konsulent zootehnik Ranne Jäme ütles Vooremaale, et uusi lambakasvatajaid pole Jõgevamaal juurde tulnud. Küll aga on mõneski talus lambakarja suurendatud. Taludes, kus kasvatatakse lambaid, on need sageli ainsateks põllumajandusloomadeks.
Põhitulu saab lambalihast
Et Eestimaa lambatõud pole peenvillalised, on meie lambakasvatajatele tuluallikaks eelkõige lambaliha turustamine. “Lambaliha hind on viimasel ajal normaliseerunud, praegu makstakse 14—15 krooni eluskaalu kilo eest,” ütles Eesti Lambakasvatajate Seltsi peaspetsialist Hillar Kalda, kes juhtis kolmapäeval Jõgeva vallavalitsuse saalis toimunud lambakasvatusalast teabepäeva. Hillar Kalda rääkis õppepäeval ka tõuaretusest.
“Tõuaretuses, kus pööratakse põhitähelepanu lamba lihatoodangu suurendamisele, kasutatakse ka välismaist tõumaterjali. Oxford downi tõugu jäärad aitavad suurendada lihajõudlust eesti tumedapealistel ning Texeli ja Taala tõugu jäärad eesti valgepealistel lammastel,” selgitas ta usutluses Vooremaale.
Lambakasvatajatel on võimalus teist aastat ute- ja kitsetoetust saada. “Majapidamistesse, mille lambad on põllumajandusloomade registris, saadetakse alates 1. juunist koju toetuse taotluseks vajalikud blanketid,” teatas konsulentzootehnik Ranne Jäme. “Möödunud aastal maksti Eestimaal utetoetust ühe poeginud ute kohta 289.60 krooni. Riigipoolne abi on lambakasvatajatele hädavajalik. Mitmed maapered vaevlevad praegu sellistes majandusraskustes, et neil napib raha lammaste identsete märgistamisnumbrite ostmiseks,” ütles ta.
JAAN LUKAS
Neljapäeva õhtul kella 22.15 paiku oli Jõgeva elanikel võimalus jälgida klassikalist ufoilmingut.
Aeglaselt üle Jõgeva linna kirdest edelasse liikuv tume objekt pulseeris ebakorrapäraselt, tõmmates sellega endale mitme juhuslikult taevasse vaadanud inimese tähelepanu. Kahjuks takistasid objekti tegevuse täpsemat jälgimist õhtuhämarus ja rünkpilved.
Viimati ilmutasid ufod ennast paar kuud tagasi Võrumaal.
JAANUS AUA
Jõgeva Tähe alistas Suurbritannia meeskonna
Neljapäeval võitis Jõgeva Tähe esindusmeeskonna baasil moodustatud Eesti koondis Oslos saalibändi maailmameistrivõistlustel Suurbritannia võistkonda 6:1.
Jõgeva spordimeestele üliedukalt lõppenud mängus sai kaks korda palli väravasse Rein Kivi. Samuti tabasid väravat vennad Alari ja Hannes Pagi, Andrus Tõruke ja Kaido Ingver. “Pärast kordaläinud mängu oli meie võidurõõm piiramatu ning me jätkame reipas ja optimistlikus meeleolus maailmameistrivõistlustel osalemist,” teatas Vooremaale Tähe esindusmeeskonna kapten Marko Saksing.
JAAN LUKAS
Jõgeva linnavalitsus andis baari Löwen haldavale osaühingule Hetairia loa paigaldada õlletelk Jõgeva kultuurikeskuse tagusesse parki.
Jõgevale tuuakse Saksamaal valmistatud täiesti uus õlletelk. “Õlletelki sisse ja selle ümber paigaldatakse kokku 85 komplekti õllelaudu,” ütles Vooremaale Jõgeva õlleklubi president Andres Baida. “Mõnedki linnakodanikud on kurtnud, et õlletelgiga kaasneb liigne lärm ja korrarikkumine. Tegelikult pole õlletelk mitte joomise korraldamiseks, vaid meeldiva ja tipptasemel ajaviite pakkumiseks. Neljapäeva õhtul esineb õlletelgis ansambel “Meie mees”, reedel “Vanaviisi” ja “Apelsin” ning laupäeval Mati Nuude ja ansambel, mille kutsub Saku õlletehas. Lisaksin selgituseks, et selleks, et mitte häirida Tähe ja Rohu tänava elanike kodurahu, mängib muusika õlletelgis kesklinna suunas. Nende käest, kes muusikat ikka liiga tugevaks peavad, palume ette vabandust,” ütles ta.
Varasemal kahel korral, mil Jõgeval on õlletelk olnud, pole korrarikkujate taltsutamiseks politsei abi vaja olnud. Seekord tagab kahemeetrise piirdeaiaga ümbritsetud õlletelgi territooriumil korra Tallinna turvafirma.
Õlletelk avatakse 25. mail kell viis õhtul. Telki pääseb 25-kroonise piletiga ning selle raha eest saab ka toobi õlut või karastusjooki. Ansamblite kuulamise eest pole vaja eraldi tasuda. Kuni 120 cm pikkustele lastele on pääs õlletelki tasuta.
JAAN LUKAS
Palamuse kandi põllumeestel on põhjust rõõmustada, sest paar päeva tagasi lahkusid sellest piirkonnast põldusid kahjustanud metshaned.
Metshanede lahkumisest teatas maakonnalehele Toovere külas elav väiketalunik ja harrastusloodusvaatleja Kaja Kattago. “Tänavu olid haned Palamuse mail märksa kauem kui varasematel aastatel. Nad saabusid 29. märtsil ja lendasid minema alles üleeile. Tavaliselt on haned meie kandis viibinud kuu aega,” ütles ta.
Kaja Kattago sõnul on tänavu Palamuse ümbruse põldusid külastanud ka luiged, kes ujusid Kuremaa järvel. “Need linnud aga põldusid ei kahjusta,” märkis loodushuviline naine Tooverest.
JAAN LUKAS
ARVAMUS
Antud ettepaneku esitamine kodanikualgatusena on tingitud murest Jõgeva linna ühe omapärasema arhitektuuriga hoone saatuse ja linnas puuduva keskuse pärast, kuhu saaks koondada piirkonna ajaloo ja eredate isikute elu ja töö kohta käivad eksponaadid, sest nende isikute tegevusjäljed on meie rahvuskultuuri lahutamatu osa. Samas võimaldab see objekt arendada tihedat koostööd valla ja linna ajaloo ja muuseumisõprade vahel.
Mida rohkem me teame eelnevate põlvkondade tegevusest, seda selgemini saame aru, kus me oleme ning kuhu pürgime. Samas on see keskusena vajalik inimeste loovuse arenguks. Märkimata ei saa jätta selle maja tähendust praegu ennast realiseeriva põlvkonna jaoks.
1. Kaaluda Mustvee mnt 2 koolihoone andmist Jõgeva valla ajaloo ja muuseumisõprade ühingule Ambior tasuta rendile, et ühiselt kujundada sellest piirkonna ajaloo ja kultuurimuuseum (seda sammu võiks nimetada esimeseks tõsisemaks ettevõtmiseks valla ja linna ajaloo fikseerimisel ja läbitöötamisel).
Kolm aastat tagasi sündinud ühing on ennast tõestanud asjatundliku ja teotahtelise kollektiivina, kelle väljastatud raamatud on leidnud ka peaministri poolehoidu.
2. Teha ettepanek linna ja valla volikogudele moodustada ühiskomisjon, mille ülesandeks jääks koos Ambioriga maja funktsioonide ja arengukavakontseptsiooni
väljatöötamine ja esitamine valla ja linna kultuurikomisjonidele.
3. Viia läbi valla ja linna kultuuri- ja hariduskomisjoni ühisistung. Hinnanud Mustvee mnt koolimaja tegelikku seisundit ja teades linna praegusi võimalusi inimeste loovuse tõstmisel, näeme sellel majal järgmisi funktsioone:
— võimaldab koondada piirkonna ajalugu kätkevaid eksponaate;
— võimaldab oma ruumide poolest tegeleda aktiivselt nende eksponaatidega ning viia läbi õppepäevi ja koolitust;
— taastab võimaluse kunsti eksponeerimiseks;
— see maja ja selle ümbruse maa võimaldab taastada piirkonna põllumajandusnäitused, laadad jne, mis kannavad endas eestlaste elulaadi põhilisi komponente;
— selle maja katuse alla mahuvad skaudid, gaidid, kodutütred jne;
— see võiks olla ka kammerlike kontsertide läbiviimise paik;
— peale selle oleks täita kooliprogrammivälises kasvatustöös oluline roll;
— muuseumi kui nähtuse tekkimine Jõgeva linna teeb linna mitmeplaanilisemaks (muuseum, kirik ja surnuaed peaks olema omamoodi linna vaimuelu olemasolu äratundmise paigad);
— lõppkokkuvõttes oleks see hea võimalus kolmanda sektori ehk kodanikualgatuse arenguks ja maksimaalseks teostuseks.
ANTS PAJU
REIN MÕTS
KIRJAD
Eelmisel laupäeval oli välja kuulutatud Jõgeva kultuurimaja korraldatud “Toomepidu”. Läbivaks ideeks oli kiigepidude meenutus toomingate õitsemise ajal ning emadepäev. Peo raami moodustasid laulustuudio väikesed laululapsed oma lauludega, mille vahele esinesid Rakvere saksofonikvartett, folklooriseltsi Jõgevahe Pere memmed ning noorte rahvatantsurühm. Kuulajateks-vaatajateks needsamad esinejad ja laululaste emad, mõned isad, vanaemad ja vanaisad. Õnneks jätkus tervet mõistust sellise tuulise ja jäise ilmaga korraldada Kassinurme mägedesse planeeritud vabaõhuüritus kultuurimajas.
Lastele algas üritus kell 14 prooviga. Peo algus oli planeeritud kell 15, kuid see venis, nagu ennegi on juhtunud. Ka eksis kultuurimaja juhataja, kes oli ürituse peakorraldaja, peo kestuse määramisel enam kui tunniga. Kuidas on võimalik, et ei ole teada, kui kaua üritus kestab (ei ootagi minutilist täpsust)? Koos ettevalmistuste ja segadustega peo toimumise koha kohta, millest sõltus laste riietus, kulus laupäevast ära enam kui viis ja pool tundi. Kui väärtuslik on aga laupäeva iga minut, eriti pidupäeva eelsel päeval, on teada kõigile pereemadele.
Kell hakkas lähenema kuuele ja ikka veel mindi rukist lõikama ja ikka veel õpiti uut tantsu ja mängiti ringmängu...
“Kaua see veel kestab?” küsisid lapsed oma emadelt. “Kaua veel?” küsis lapsele juba kolmandat korda järele tormanud isa ja üks ema, kelle abikaasa sünnipäevakülaliste saabumiseni oli jäänud napilt tunnike. Sama küsimus oli nii mõnegi ema pilgus ja sõnades. Ja nii ei jõudnudki peo lõppu ära oodata ema, kelle pesamuna suikus magusale unele ning ema, keda oodati kella pealt ühele teisele emadepäevaüritusele. Nii ei jõudnud mõnigi laululapse ema ja isa oma ema juurde, kes kusagil kaugemal Eestimaa nurgas elab.
On heameel, et nii lasteaias kui ka koolis saadi emadepäeva tähistamiseks hakkama vaimukate ja südamlike kavadega, mis kusagil üle poole tunni ei kestnud. Lapsed, kellest nooremad vaid lasteaia ja vanemad algklasside ealised, olid vaprad ja säilitasid oma särasilmad ka siis, kui neli tundi tagasi lahti lauldud hääled enam viimastes lauludes kõrgemaid noote välja võtma ei ulatunud. Kõik esinejad olid eraldi võttes väga tublid ja ürituse heaks palju vaeva näinud, kuid peaks siiski säilima vabadus otsustada, kus, millal ja keda vaadata-kuulata. Seekord tundsime, et meid oli lisaks rõõmule oma laste laulust lihtsalt publikuna ära kasutatud.
Raimo Aas kaasaegse metsavana rollis konferansjeena püüdis oma vaimukate vaherepliikidega üritusele igati kaasa aidata, kuigi ka tema delikaatsed vihjed andsid mõista, et millegagi on liiale mindud (“See oli juba ette planeeritud, et kava ei tule normaalse pikkusega” – enne laste “Õhtulaulu” või “Meie noored hakkavad kannatamatusest juba halliks minema”).
Kas koos kultuurimaja kesta muutusega poleks aeg ka sisul põhjalik remont läbi teha? Kas poleks aeg kvantiteet asendada kvaliteediga? Ehk riskiks siis taas kultuurimaja üritustele tulla ka teised jõgevlased.
ANNE INGVER,
Rea laulustuudio laste emade nimel
Teoreetikud võivad ju vaielda, mille poolest erineb maks maksest. Jah, paberites erinevad otsesed või kaudsed maksud (tulumaks, aktsiisid) ning maksed (riigilõivud, kohustuslik liikluskindlustus) teineteisest tõepoolest, kuid tavainimesele on see ükskõik. Tema peab oma rahakotti ikka kergitama, tihtipeale ebaõiglaseltki.
Üks säärane ebaõiglus puudutab liikluskindlustust. Teadupärast on Eesti jagatud erinevateks piirkondadeks, kus kehtivad erinevad tariifid. See on õige, sest Tallinna hullumeelset liiklust pole mõtet võrrelda saarte või Kagu-Eesti rahulikuma liiklusega. Esimeses on avariivõimalused tunduvalt suuremad ja järelikult ka kindlustusandjate risk suurem.
Ent paraku ütleb praegune seadus, et kui saarte või Põlvamaa mees Tallinnas asuvast kontorist endale jõumasina liisib, peab ta liikluskindlustust ikka Tallinna tariifi järgi maksma. Mis siis, et ta oma masinaga, näiteks traktoriga, elu sees Tallinna ei jõua.
Säärane ebaõiglus on juba pikka aega nurinat tekitanud. Õige oleks ju, et kindlustust makstakse ikka selle piirkonna tariifi järgi, kus põhiliselt liigutakse. Ebaõigluse parandamiseks koostasingi Mõõdukate fraktsiooni toel vastava seaduseelnõu. Seda toetasid kolleegid Kalle Jürgenson Isamaaliidust ning Andres Lipstok Reformiera konnast. Eelnõu järgi määratakse kapitali- või kasutusrendiga liisitud sõiduki liikluskindlustuse tariif rentniku aadressi järgi. Jõgeva, Põlva- või Hiiumaa liisitud sõiduki omanikele tähendab see kohustusliku liikluskindlustuse kuni neljakordset odavnemist.
Olukorras, kus elu muutub üha kallimaks, on see üks väheseid häid uudiseid. Eelnõu esitasime kolmandal aprillil ja üheksandal mail läbis see esimese lugemise. Erilisi vastuväiteid polnud kellelgi ning usutavasti suudab Riigikogu seaduse juba mais ka vastu võtta.
VAMBO KAAL,
Riigikogu liige,
Mõõdukad
JUHTKIRI
Teisipäevaõhtuste uudiste lõpus väljaöeldu lõi otsekui puuga pähe — näitleja Evald Hermaküla läks vabasurma. Esimene mõte oli, et küllap ei jõudnud jälle üks haruldaselt särav isiksus selles liialt asises, järjest ükskõiksemaks ja julmemaks muutunud maailmas enam elada. Järgmiste päevade ajalehed olid napisõnalised, ent ridade vahelt võis saada oletusele siiski kinnitust. Õnneks ei olnud vähemalt lahkunut sopaga üle valatud ega mindud oletustega labaseks, nagu paraku mõnikord varem on juhtunud. Seda enam, et kolme aasta eest, kui seletamatul kombel lahkus siitilmast taas üks erakordne isiksus, näitleja Sulev Luik, oli just Hermaküla olnud see, kes lahkunu hea nime eest meeleheitlikult seisis, takistades juhtunu seostamist kohtuasjadega veel hiljemgi.
“Eestit ehmatas teatrimehe lahkumine,” öeldakse Eesti Päevalehe pealkirjas. Hirmus oleks, kui see Eestit ei oleks ehmatanud. Liialt palju on juhtunud Eestis viimasel ajal. Eriti inimestega, kellelt oodatakse ja loodetakse midagi suurt, ent kelle valulävi on paraku madalam kui enamikul inimestest. Vastasel korral oleksid nad ju tavalised. Enamasti satuvad just nemad vastuollu kainelt arvestavas ja üksteisele “ärategevas” õhkkonnas. Lahkunud Evald Hermaküla puhul aimub seda Mati Undi järelhüüdes väljaöeldust: “Evald, kellele iga uus lavastus oli ühtlasi uute teatri ja näitlejavahendite otsinguks, ei leidnud rikkurite “lõõgastumise” (muusikalide ja salongikomöödiate) maailmas enam oma suurele ja raiskavalt heldele isiksusele väärilist kohta…”
Tahtmatult tekib seos Juhan Viidingu lahkumisega mõne aasta eest, kuigi siis oli Eestis veel mõndagi alles vabadusaastate alguse eufooriast ning ühiskond oli vahest vähem rahahimulisem ja kõledam. “Sa oled ise olnud kui ülitundlik vastuvõtja, lakmus ja kraadiklaas nii paljudele ja nii paljudes asjades… Sinu lõplik lahkumine sellest ajutisest vahejaamast on kurb hoiatus ka sellele maale ja rahvale, kus millegagi on mindud üle piiri. Millega, jäägu see minust sõnastamata. Mul ei olegi tegelikult sõnu…” tõdeb kirjanik Jaak Jõerüüt sellele lahkumisele mõeldes.
Otsekui tasakaaluks selle nädala masendavale teadasaamisele on teade, et Eesti noor dirigent Olari Elts võitis üleeile hilisõhtul Helsingis lõppenud maineka rahvusvahelise Sibeliuse-nimelise dirigentide konkursi, kuigi sellest uudisest on hoopis tähelepanuväärsemal kohal Mart Opmanni saamine Eesti Panga presidendiks ja Gary Moore’i kontsert Tallinnas.
VAIKE KÄOSAAR
ELU JA INIMENE
Siimusti ääri mööda keskust puutumata
Ajalooliselt on Siimusti küla kui selline tegelikult väga vana, mida Poola valitsusajast märgitakse kuueteistkümnenda sajandi lõpuaastail, kui Põltsamaa lossile alluvat küla. Lähemast minevikust on Siimusti olnud tuntud ennekõike savitööstuse poolest, sestpeale, kui kohalik talumees Joosep Tiiman 1886. aastal siia savitööstuse asutas.
Omajagu kuulsust on lisanud Siimustile mõnedki siit võrsunud inimesed, kellest üks tuntumaid on kindlasti omaaegse Pälluri talu peretütar Eeva, hilisem Eeva Niinivaara, kelle sünnikodu asukoht tähistati mõned aastad tagasi mälestuskiviga.
Reitevahe rahvas sai valda
Põltsamaa poolt tulijaid viib Siimustisse pärast Kaave jõe silda käänuliseks muutuv tee. Mööda tavalist Eestimaa maastikku sõitja satub Siimusti hakatuses nagu hoopis teise maailma, mida iseloomustavad kõige enam kruus, männid, künkad.
Enne seda tuleb veel Reitevahe. Selle kentsakavõitu nimega on omad harjunud, vaid mõni võõras kehitab pisut õlgu. Kas peale iseloomulikult hargnevate teede selle nimega veel midagi muud seostub, pole teada, aga igatahes on sellele paigale kunagi naljahammaste pandud nimi läinud edasi põlvest põlve.
Praegune Reitevahe rahvas oli pikka aega hädas hoopis enda määratlemisega. Polnud neil ei küla ega valda. Nii et siinset rahvast nagu polnudki olemas või siis olnuks võimalus ennast sisse kirjutada koguni kolme valda — Pajusi, Puurmani ja Jõgeva valda. Nende kolme valla piiri peal ju asutakse. Üks siinse paiga söakamaid elanikke Maie Tulp öelnud siis lõpuks, et, tühja kah, loon hoopis oma, Reitevahe valla ja asi klaar. Kuuldavasti olla Reitevahe rahvas siiski üsna hiljuti Jõgeva valla rahvaks, see tähendab inimeste hulka arvatud.
Stalin lebas Röövlimäel
Röövlimägi tuleb kohe pärast Reitevahet. Mäge kui sellist pole enam kümneid aastaid, aga nimi on jäänud. Teatakse rääkida, et ammusel ajal olevat selles kohas röövitud paljaks kassiir, kes rahaga viinamonopolidest tulnud.
Igatahes omajagu hirmutav oli see koht enne mäe mahavõtmist küll. Käänu kohalt alla sügavikku vaadata polnud just kõige mõnusam, pealegi olevat sealt kunagi mõnigi sõiduriist alla veerenud ja see võis küll õige kole olla.
Aga prügikoormaid kallutati augu sügavusse aegajalt ometi. Kui Stalini kuju Jõgevalt koolimaja eest maha võeti, olevat kuju ülemine pool samuti sinna kallutatud. Üks omaaegsetest autojuhtidest, kes Röövlimäe mahavõtmise juures oli ja sealset kruusa ümberkaudsete teede laiendamiseks vedas, ütles, et autojuhid, sindrinahad, korjanud Stalini sealt üles. “Poisid panid ta mõnikord autosse enda kõrvale istuma ja silitasid Jossil ikka sõidu ajal pead,” teadis ta rääkida.
Kiipled enda istutatud metsas
“Ei usukski, et inimese eluajal tema enda istutatud mets võib nii suureks kasvada, et sealt juba palke võtta saab, kui seda nüüd iga päev ise ei näeks,” räägivad Maime ja Hans Kiiple. Röövlimäe ja Kõrgemäe vahelisel teel on raske aimata, et läheduses ka mõni inimese eluase olla võiks. Ometi on kruusakarjääri vastas Kõrgemäe nimeline bussipeatuse silt ja oranžid postkastid metsa taustal annavad kodude olemasolust märku.
Ligiduses asuvad enamasti suvekodud. Ühes neist on aegajalt nähtud näitlejat Lauri Nebelit, kelle abikaasa Kaja siit pärit on. Maime ja Hans Kiiple on selles paigas elanud nelikümmend viis aastat, sellest ajast, kui Hans siia metsavahiks tuli. Metskondade koondamise järel pole enam metsavahikohta ning perenaine ja peremeeski on juba pensionil. Aga algusaastatel olid ümbruses lagedad põllud ja Kiipled ise olid peamised puutaimede mulda panijad.
Pereisa Hans on olnud terve eluaja ka metsameheametis ja ei kujuta muud tööd ettegi. Vanim poeg Sulev valis sama tee. Kooliajal oli eesti keele õpetaja talle ette heitnud: “Miks sa kirjutad kirjandites ainult metsast?” Või poiss seda õpetajale ära seletada oskas, see oli lihtsalt ta elu. Praegu on Kiipletel seltsiks vaid noorem poeg.
“Kui linna või keskusesse peaks elama minema, oleks see küll nagu asumisele saatmine,” leiavad mõlemad vanemad Kiipled. Kõikjal ümbruses võetakse nüüd maha nende istutatud metsa. “Vahel tuleb kahjutunne peale, kui vaatad. Kui nad ainult nii hirmsasti ei lagastaks,” ütleb Maime ning Hans on selle peale hoopis vait.
Juss — kruusaaugu peremees
Kruusa on Siimustist alati võetud ning seetõttu on siinne ümbruskond juba õige auguline. Ühes vanemas ja peamises kruusakarjääris asub osaühing Moreen. Aasta
on Moreen tegutsenud erafirmana, mille eesotsas on Juss Maurer. Tööd antakse põhikohaga üheteistkümnele inimesele.
Juss Maurer: “Meie tegevus on peamiselt teedeehitusmaterjali tootmine: killustik, purustatud kruus, vähesel määral bituumen. Teeme ka teede ehitus- ja remonditöid.” 1976. aastal lõpetas Juss Maurer EPA mehhaniseerimiseriala ning sellest peale ongi olnud tema elu teedemajandusega seotud nagu ta isal Johanneselgi, kes on olnud kauaaegne teedevalitsuse töötaja. “Nimi mul ka juba selline, et vahel ikka ütlen: “Juss on väike peremees, suure kruusaaugu sees.””
Kalmistul üles kasvanud
Siimusti kalmistu vahetus läheduses asuvat maja on inimesed harjunud pidama ikka surnuaiavahi majaks. Tegelikult ehitati maja mõnevõrra hiljem ning oli mõeldud president Pätsi poolt paljulapselistele peredele.
Laine ja Jaan Sipelgas, kes selles majas praegu elavad, pole juba mõnda aega enam kalmistuga ametlikult seotud. Varem aga küll. Laine emast Katta Villist sai õige varsti pärast kalmistu kõrvale elama asumist ka kalmistuvaht ning ta oli selles ametis päris kõrge eani. Seepärast ongi Laine ja veelgi enam ta kaks nooremat õde
lausa surnuaias üles kasvanud.
Nende kadunud ema Katta teadis kõikide siia kalmistule maetud inimeste suguvõsasid ja elulugusid, ta ei jätnud hooletusse ainsatki hauda. Katta ajas ikka kõikide surnuaiale tulijatega juttu, ta oli osavõtlik ja sõbralik ning teadis enamasti, kust perest keegi tulija oli. Talle räägiti oma elust palju.
Laine teada on surnuaed olnud neile ikka kui kodu. Ei ole seal osanud mingit hirmu ega kõhedust tunda. Ja surnuaia kõrval on kuidagi eriliselt rahulik elada.
Siimusti ja Avinurme
“Siimustit võrdleksin mina Avinurmega. Avinurme on Eestis originaalne ja tuntud puutöö poolest nagu Siimusti oma savitööstusega,” räägib Siimusti teises küljes, keraamikakülas elav Hillar Ümar. Meedi ja Hillar Ümar on rajanud oma koduõuel asuvasse majja savikaupade muuseumi.
Muuseum on Eestimaal oma kollektsiooni poolest ainulaadne. Eriline osa on muidugi Siimusti savitoodete ajalool, sest siin on esemeid algusaastatest peale, enam kui sada aastat tagasi.
“Hiljuti sain teada, et Siimusti savitööstuses tegutses kakskümmend aastat luisuvalmistamise töökoda. Igatahes 1905. aasta Postimehes on selle kohta kirjutatud, et see saab küll tervel Tsaari-Venemaal ainuke luisuvalmistamise töökoda olema,” räägib Hillar oma viimasest kavastusest.
“Kuulsin, et Piibe maantee on muudetud suveteeks, aga see läheb ju Siimustist kahe kilomeetri kauguselt mööda,” tunneb muuseumiomanik heameelt. Seda, mille pärast Siimustisse tulla, on aga päris kindlasti palju ja kaugeltki mitte ainult muuseumis.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Jõgeva sõpruslinn Keuruu sai uue raamatukogu
Sel ajal, kui meie siin oma raamatuaastat näituste ja kohtumisõhtutega tähistame, ehitas Jõgeva sõpruslinn Soomes, Keuruu endale uue, suure ja uhke raamatukogu. Kuigi neil pole raamatuaastat ega midagi.
Oma rõõmu uue ehitise üle ei hoidnud nad üksnes endale, vaid kutsusid 7. mail toimunud raamatukogu sisseõnnistamispeole ka Jõgeva linnaraamatukogu esindaja. Raamatukogu lasteosakonnas töötaval Jaana Koppelil oli kilomeetrit kolmsada Helsingist põhja pool asuvasse Keuruusse omapäi teele asudes küll natuke kõhe tunne, aga kui Jõgeval rongist mahajäämine välja arvata, läks reis viperusteta.
Ei tea, kui levinud ehitiste kiriklik õnnistamine Soomes üldiselt on, aga Keuruu raamatukogu puhul oli see loomulik. Nagu Laiusel asuv Eesti vanim rahvaraamatukogu, sündis ka Keuruu raamatukogu kiriku rüpes: 1858. aastal annetasid kohalik pastor ja kirikhärra raamatukogu asutamiseks kuus hõberubla, mille eest sai 150 raamatut. Varem asus raamatukogu linnavalitsuse hoone alumisel korrusel suhteliselt kitsastes tingimustes.
Uus maja ehitati kaunile järvekaldale, vana ja uue kiriku ning kunstigalerii lähedusse. Keuruu linnavolikogu kultuurikomisjoni esimees, professor Pekka Lilja avaldas maja õnnistamispeol arvamust, et uue maja valmimisega ei parane ainult raamatute hoiu- ja laenutamistingimused, vaid linn on saanud suurepärase ehituskunstiteose näol ka uue visiitkaardi.
Raamat postkasti
Uues majas on 1875 m2 üld- ja 1130 m2 kasulikku pinda ning ehitus läks maksma 12,5 miljonit marka (sellest 5,76 miljonit eraldati riigieelarvest). Elanikke on Keuruu linna ja selle ümbrust hõlmava omavalitsuse territooriumil 12 000. Raamatukogusid on vallas veelgi ja väiksemates paikades käib ka raamatubuss.
“Keuruu uues raamatukogus meeldis mulle kõige rohkem avarus ja tänu laeakendele ruumi tulvav valgus, samuti ilus vaade järvele. Vaheseinu külastajatele avatud osas õigupoolest polegi, ruumi liigendavad vaid riiulid ja eri põrandatasapinnad. Vaheseintega eraldatud on vaid lasteüritusteks mõeldud muinasjututuba ja lugemissaal, kus riiulitel teatmeteosed ja kus hea rahulik laua taga töösse süveneda,” ütles Jaana Koppel.
“Lugejate teenindamine käib arvuti abil, mistõttu uues majas on tööjõudu vähemgi vaja kui vanas. Peale raamatute saab laenutada ka videokassette ja CD-plaate. Hõlma all midagi ülearust majast välja viia ei saa: ees on elektroonilised turvaväravad, mis kohe hädakella lööma hakkaksid. Laenutatut tagastada saab aga ka muul kui raamatukogu lahtioleku ajal: peaukse kõrval on vastav ava, millest võib raamatud sisse lasta. Kuna kogu laenutusinfo on arvutis, saab raamatukogutöötaja raamatu ise lugeja arvelt maha kanda.”
Lapsed lugema!
Jaana kiidusõnad uue raamatukogu kohta trükkis ära ka piirkonnalehe Keskisuomalainen 8. mai number. Ent ega Soomeski raamatukogud probleemideta ela. Avamispeol viibinud Soome haridusministeeriumi kantsler Kalevi Kivistö mainis oma kõnes, et raamatukogudele eraldatavate summade kahanemine ohustab nende senisel tasemel tegutsemist. Keuruu raamatukogutöötajad tunnistasid, et virtuaalmaailma ära kaduma kippuvate noorte lugejate raamatutest huvituma panemiseks tuleb ka Soomes kõvasti vaeva näha. Ning nagu Jõgevalgi, olevat Keuruus probleemiks see, et mujale õppima läinud noored ei taha enam kodukanti tagasi tulla.
“Teabe- ja elamusterohke reisi toetamise eest olen tänulik Jõgeva ja Keuruu linnavalitsusele. Ja paljud keuruulased, kellega rääkisin, palusid oma Jõgeva sõpru tervitada,” ütles Jaana Koppel, kelle sõnul oli 7. mai keuruulastele kolmekordselt rõõmus päev: peale raamatukogu avamise elasid kõik väga emotsionaalselt kaasa ka Mika Häkkineni etapivõidule Vormel1 MMsarjas ja Soome meeskonna võidule Tšehhi üle jäähoki MMil.
RIINA MÄGI
Mihkel Vaheri pildid 20. sajandist
Jõgeva linnaraamatukogus on kuu lõpuni üleval Mihkel Vaheri fotonäitus “Kunagi, kusagil 20. sajandil”.
Jõgeva mees Mihkel Vaher hakkas pilte tegema ammu, millalgi 20. sajandi teisel poolel. Ja juba üheksaaastaselt langes ta selle tõttu repressiooni ohvriks: kohalik parteiboss kiskus tema fotoaparaadist välja filmi, millele ta oli jäädvustanud punastesse pühadeloosungitesse mattunud Torma rahvamaja.
Huvitav, mis neis piltides riigivastast oli? Täiskasvanuks saades tuli tõdemus, et foto võib olla mitte ainult pelk sündmuse või objekti jäädvustus, vaid nähtus, mille kaudu saab oma mõtteid ja tundeid väljendada. Ühesõnaga, mees hakkas fotoaparaadiga kunsti tegema.
Linnaraamatukogus on seekord väljas kuraditosin värvilist ja mustvalget pilti. Värvifotodele on ta jäädvustanud Endla raba sügavsinised laukad, Laiuse lossivaremed, laisalt mere poole voolava jõe jne. Mõned pildid on ta nimme uduseks ajanud, justkui oleks pildil nähtav muidu liiga ilus, st kitšilik.
Õnnelike nägudega pulmaehtes noorpaar (“Vanne”) ausalt öeldes kitšimaiguliselt mõjubki. Võibolla oleks ka nemad kerge uduga ära garneerima pidanud? “Vana muinasjutu” värvilised seened puutüvel on see-eest lihtsalt... mõnusad. Tegelikult on Mihkel Vaher ikka rohkem mustvalge varjudemängu harrastaja olnud. “Vana ootaja” päevinäinud värav oleks võinud omal ajal autorile rohkemgi pahandusi kaela tuua kui kunagine loosungipildistamine: sotsialismi viljastavates tingimustes meil selliseid materiaalsele mahajäämusele viitavaid detaile ju esile tuua ei tohtinud. “Vana ootaja” värav, “Hommikuvalguse” redel ja “Mustlanna igaviku” vankriratas moodustaksidki kui ühtse mõtterikka terviku.
Mihkel Vaher ongi viimasel ajal hädas olnud sellega, et vanal viisil, st kodus oma pimikus piltide tegemine on üha keerulisemaks ja kallimaks läinud, automaatlabor aga imeb pildist mõtte välja. Automaadiga ei saa pildipinna eri osi esile tõsta või varjutada, nagu käsitsi kopeerides. Sellepärast ongi Mihkel Vaheril väljas vanad pildid: tehtud millalgi 20. sajandil, nagu ta ise ütleb.
RIINA MÄGI
(Algus 13. mai Vooremaas)
Poola
Poolat õnnestus veidi pikemalt jälgida ja peaaegu terve päeva sealses Krakowi linnas viibida. Enne sai mainitud Leedu edu seostatuna Poolaga. Poola on teatavasti nüüd sõjalise orgi NATO täieõiguslik liige. Sõda sõjaks, aga riik on vist just selle asjaolu tõttu teinud järsu nõksaku ja tolmu maha pühkinud.
Paar aastat tagasi oli Poola nagu Läti, selline logisev, räpane ja lisaks veel kurikuulus oma maanteeröövlite poolest, kuid praegu on lood sootuks kolmandad. Piiride ääres polnud neljakilomeetrilisi vedukijärjekordi. Pikad sirged maanteed, mugavad bensujaamad, see on üks tahk. Kuid ka linnad on tunduvalt silmasõbralikumad, põllud küntumad ja kurikaelu ka kohata ei õnnestunud. 1998 oli iga teine auto see kõige pisem Polski Fiat, kuhu mahtus 2,36 pani kätega vehkima, nüüd on sama Polski valik tunduvalt avardunud paranenud ja ka muid sõidukeid kohtab sageli.
Krakow on peaaegu nagu Tallinn. Tal on ka nagu oma Toompea, Raekoja plats ja vana(18. saj.)linn. Ainult et Eestis pole seda võimsat katoliiklikku turismi(nänni) kultuuri. Teatavasti on katoliiklastel juba keskajast peale olnud tavaks käia pühakutega seotud kohtades patte lunastamas (keskmiselt 40 päeva pattude unustamine korra pealt) ja koju kaasa peab tooma mingi eseme (tavaliselt pühas kohas spetsiaalselt toodetud märk), millest kasvaski välja suveniirikultuur.
Kes pole katoliiklikes maades käinud, see ei tea, mis on õige turismiäri. Ma pole kusagil näinud sellist hullu igat sorti vidinavalikut kui Krakowis. Selle müügile oli pühendunud terve raekoja platsi ärikoja (keskaegne) tunnel, kümned tänavapoed, üksiküritajad jne. Valikut ei maksa hakata kirjeldama. Lisaks sellele pakuti ka teisi atraktsioone, mis proovisid sult raha välja meelitada: pantomiimimiime, kujumiime, sante, üksikemasid, andetuid tänavamuusikuid, rikshasid, hobubusse ja sinujoonistajaid.
Kõvasti reklaamiti Krakowi kunstimuuseumi, kus seisab üks Vinci Leonardo ja Rembrandti maal. Poolakate rahaahnus aga paistab igalt poolt välja, nad ei suuda seda kuidagi varjata. Eriti himustavad nad turistide münte, legaalselt. Tegelikult on mõttekas osta näiteks toitu tavalisest supermarketist, kus on isegi Eestiga võrreldavad hinnad. Maitske ära ka Türgi maffia toodetud 5-zlotine ehk paarikümnekroonine kebab ehk liha saia vahel, tõmmude meeste hamburger.
Poola on lahmakas maad ja see tekitab vist agorafoobiat ehk väljakartust. Selle vältimiseks teevad nad oma suured ruumid võimalikult segaseks ja risuseks. Krakowi kui endise pealinna “Toompea” peakirikusse on maetud mitmed Poola oma kuningad. See kirik on ainult kohalikule sõgedusele omaselt jaotatud puuvõredega paljudeks pisikesteks erakabeliteks, nii et mingist tervikust ei saagi sotti. Küllap sarnasel põhjusel meeldivad pollidele ka pisikesed autod.
Üldiselt ärge lootkegi poolakaid mõista: selleks on nad liiga peast segi. Positiivselt.
Tšehhi
Kui olete õnnelikult ületanud Poola-Tšehhi piiri, tabab teid kerge ehmatus. Mingi räpane ümbrus, kola, praht, esimene õllekas, mille ümber aelevad pisikesed pundunud mehed, kohe piiril pisike rahavahetusputka (valuutavahetus on siin lausa rahvuslik tegevusala). Naljakas, aga piiri lähedal on Poola puhas ja kena, Tšehhi aga vägagi käest ära. Pilt paraneb aeglaselt.
Tee ääres on 1970. aastatel ehitatud kulunud restosid ja hämmastavalt palju sama iidseid putkasid, kus müüakse pornoajakirju ja õlut. Samasugused on ka bensujaamad. Et meelest ei läheks, hoiatan juba praegu: tšehhid on armsad, kuigi üsna tusased ja heatahtlikud inimesed, kuid kaubeldes võõramaalasi alt tõmmata meeldib neilegi. Igal pool, välja arvatud võibolla kusagil supermarketis, kontrollige tagasiantavat raha. 100 kõšši ehk 50 EEKi enda tasku lisaks panna pole neil mingi probleem. Nad teavad, et läänlased pole harjunud nende suht odava rahaühikuga ja kasutavad seda nahaalselt ära.
Tšehhid arvatavasti oskavad vene keelt, aga ei tunnista seda. Koolis on nad õppinud saksa keelt. Inglise keelt oskavad noored; vanemad, ka teenindajad, jäävad siin üpris hätta. Õnneks pole kehakeel ja väiksed žestid neile midagi imelikku, nii et kasutage julgelt ka neid.
Varsti jõuate kiirteele ja siis tunnete, et olete arenenud riigis. Saksamaast eristab see, et puuduvad tuulegeneraatorite metsad ja kõrged mäekuplid. Muidu aga sama: laiuvad põllud (siin armastatakse rapsi kasvatada), valged kivimajad orgudes ja mäekülgedel, pisikesed linnad-külad, kus domineerivad väikesed masajad kiviehitised ja ääre pool tüüppaneelikad.
Tšehhid on autohullud. Kui näiteks Tartus on iga teine pood kaltsusecondhand, siis tšehhidel on pea igas hoovis oma kasutatud autode komisjonipood. Valik on aga omapärane: see maa on nimelt Škodade, kohaliku autotööstuse uhkuse, paradiis.
Neid viieistmelisi pereautosid on siin massiliselt (oma 65% kõigist), igas võimalikus vanuses ja tüübis, poolsajanditagustest viimaste mudeliteni. Üllatuslikult on kõige rohkem neid tagamootoriga sabaga 120-mudeleid, mida toodeti 1980ndatel ja mida
Ivo Linna Tšehhi sapakaks nimetas.
(Järgneb)
MARGUS KIIS
Laupäev, 20. mai
JAAN LUKAS
JAANUS AUA
Jõgeva Tähe alistas Suurbritannia meeskonna
JAAN LUKAS
JAAN LUKAS
JAAN LUKAS
ARVAMUS
ANTS PAJU
REIN MÕTS
KIRJAD
ANNE INGVER,
Rea laulustuudio laste emade nimel
VAMBO KAAL,
Riigikogu liige,
Mõõdukad
JUHTKIRI
VAIKE KÄOSAAR
ELU JA INIMENE
Siimusti ääri mööda keskust puutumata
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Jõgeva sõpruslinn Keuruu sai uue raamatukogu
RIINA MÄGI
Mihkel Vaheri pildid 20. sajandist
RIINA MÄGI
(Algus 13. mai Vooremaas)
MARGUS KIIS