Vooremaa
Neljapäev, 20. juuli 2000. a.

Varajane kartul on maitsev süüa, kuid odav müüa

Paljudel põllumeestel on juba üles võetud esimene varajase kartuli saak. Jahedate ilmade tõttu sai värske kartul tänavu mõneti hiljem kasutamiskõlblikuks kui varasematel aastatel.

Möödunud reede õhtupoolikul alustas pererahvas ja talgulised varajase kartuli võtmist Põltsamaa vallas Võhmanõmme külas, Antoni talu põldudel. Enne, kui peremees Tõnu Koppel vagusid lahti ajama hakkas, rääkis ta: “Kartul sai meil mulda 23. aprillil. 40hektarilisele põllule panime kasvama viis kartulisorti, kusjuures varajastest kartulitest hõlmab meil Quatra ligi kümme ja Vineta kaks hektarit. Hilisematest sortidest kasvatame kõige rohkem kartulit Van Gogh. Selle aasta esimesed kartuli võtupäevad olid meil 18. ja 19. juunil, kui võtsime kartulit oma toidulauale. Seda, et varajane kartul oleks tänavu varem küpseks saanud, ei saa öelda, sest kuu aega kestnud jahe periood mõjus kartulitaimede kasvamisele pidurdavalt.”


Hinnad on nigelad

Tõnu Koppel kartis, et kehvaks jääb ka varajaste kartulimugulate kvaliteet. “Õnneks on kartul siiski ilusaks ja ümmarguseks kasvanud. Varajast kartulit turustame me Tallinnas. Kindlaid ostjaid meil paraku pole ja ka praegused hinnad on häbematult nigelad, mistõttu kartulikasvatamiseks tehtud kulutusi ei õnnestu niipea tagasi teenida,” kurtis peremees.

Jõgeva valla osaühingus Hansukartul alustati varajase toidukartuli Adora ülesvõtmist. “Seda korraliku välimusega ja maitsvat kartulit müüme me Narvas ja Sillamäel,” teatas osaühingu juhataja Hans Tamm. Ka tema sõnul ei võimalda praegused hinnad kartulikasvatusest olulist kasu saada.


Värske kartul — maitsev suupiste

Pala vallas Metsanurga külas Vahtramäe talus kasvatatakse kartulit kümnendat aastat ning kartuliseemne uuendamiseks tehakse koostööd Saku firmaga EVIKA.

“Meie majapidamise kartulimaa on iga aastaga suurenenud, praegu kasvatame kartulit seitsmel hektaril. Varasematest sortidest on meie põllul Lisetta, mis ilusa pikliku välimuse ja silmade puudumise tõttu peaks vastama ka euronõuetele,” arvas perenaine Marga Till.

“Vahtramäe talu savistel maadel kasvab üsnagi keskmine kartulisaak. Varajast kartulit kasutame eelkõige oma toidulaua jaoks, kõige paremini maitseb mulle praetud värske kartul,” ütles ta.

“Põldudel, kuhu kartul õigeaegselt maha pandi ja mida korralikult väetati, peaks olema võrdlemisi hea varajase kartuli saak. Ettevaatlik tuleks olla lehemädanikuga, sest Lõuna-Eestis on see taimehaigus juba puhkenud,” lisas osaühingu Jõgeva Seemnekartul juhataja Ilmar Polli.

JAAN LUKAS



ARVAMUS

Kuidas tupikust välja tulla?

Et Eesti on oma arengus tupikusse jõudnud, on selgemast selgem. Halamine ja kirumine on tarbetu, sest sellele kulub mõttetult palju aega. Veel kentsakam oleks nüüd tagajärgedega võitlema hakata. Tuleb kinni haarata pea, kõrval ja muidu põhjustest, so seadusandlusest.

Esimene samm on olemasolevates seadusaktides põhimõttelised asjad selgeks kirjutada, kas seaduste muudatuste ja paranduste vastuvõtu teel või hullusti kirjutatud seadused hoopistükkis ümberkirjutamisele võtta. Oluline on, et seadusetekstidest selgusetus ja pea peale keeratud asjad kadunud oleks. Asjad, millega edasi tegeldakse, peavad saama lihtsa ja loogilise lahenduskäigu. Ei enamat.

Teiseks tupikust väljatuleku sammuks on seaduskuulekuse juurutamine. Eeskuju peab tulema ülevalt, otse riigimeestelt endilt. Lõpetagem, härrased, enda esitlemine võrdsematest võrdsematena. Teil on küll tutvust, on kambajõudu, kuid kõik see, mis teha tahate, on ju pärsitud võimule saamise ostuhinnaga. Enesereklaam ostetuna on sant reklaam, see kipub päevaga ununema. Ametis olete aga viis aastat. Kui sante seadusi vorbite ja ise neid üldse ei kavatsegi täita, olete hädainimesed, kes oma olemasolule kogu energia (loe: raha), mida omate, ära peate kulutama ja tagatipuks uut ja enamatki juurde peate hangeldama.

Allolijad ehk riigialamad jäljendavad juhmi täpsusega just valitute tegemist. Oodata, et rahvas, allutatuna seadusetusele esimesena asja parandama kavatseb hakata, on ülimalt nürimeelne. Rahvast saab kohustada seaduskuulekusele läbi areneva elu. Arenevat elu tupikust ei leia.

Oleks nagu nõiaring. Ongi. Hetkel küll, aga mitte kauaks, ainult ühiskonna kannatuse kriitilise piirini. Selle ületamisel allub kõik juba seadusvälistele jõududele ja hetkeoludele. Siit kolmas samm, mis tuleb teha seadusandjate koondil endal, nii Riigikogul kui ka vabariigi valitsusel. See on lihtsamast lihtsam — lõpetage massimeedias üksteise labased alandamised. Miks olete argpükstena siis sõnaosavad ja ilmatargad, kui vastaspool kohe oma seisukohti ei saa lahti seletada.

Ärgem, härrased, tulgem kasimata suude ja nürimeelsete mõtetega ajalehe veergudele. Selleks ongi Toompea mäele loss kohandatud, et seal asjad selgeks vaieldud saaks. Haisegem seal kõik viinast või viskist, löögem või ninad veriseks, kõik olgu asja eest. Selle eest, et Eesti ikka elama hakkaks.

Neljas samm on see, et tulge ise ära, kui tunnete, et mõistuse erksus ajudes on asendumas hetkega, kus ainult refleksid keha üle valitsevad. Sellises olekus ehk meeltesegaduses on Eestile ainult häda ja häbi tulnud.

Ja ongi kõik. Ülejäänud sammud viivad meid tupikust üha kaugemale ja kaugemale.

OLAVI ANNUK


KIRJAD

Saadjärve kool peab juubelit

Kooli mõju ümbruskonna kultuuri ja haridustasemele mõõdetakse kohapealset kõrgema astme haridust andva kooli järgi. Seda kooli peetakse oma kodukoha hariduskeskuseks. Kodupaika väärtustab pikka aega kestnud järjepidev kooliharidus.

Laupäeval, 22. juulil on kohapealse kooli juubelipidustused Saadjärvemail Kõdukülas ning Koogil. Oodatud on kõik, kes tunnevad, et kodupiirkonnast saadud või saadav haridus on austamist väärt ja kool on koht, kus võib end harida ning endast olenevalt ka harituks jääda.

Püsigu helendus, mille sa oled läitnud, pikka aega kestnud Saadjärve kool!

AIMI PÕLDMA


Paluperelased, tulge kokku!

Palupere pikk ja ilus külatänav ei häbene oma rohtu nud ääreradu, sammaldunud trepiesiseid ega mulla alla kadunud majaasemeid. Kodust on mindud ja koju on tuldud ikka mööda seda tänavat. Ka siis, kui ei olnudki enam kohta, kuhu tulla: mälestused ei kao koos majadega. Tänu praegustele taluperedele on aga meie küla muutunud taas kenamaks.

Armas rahvas kaugelt ja lähedalt! Tulge jälle mälestusi heietama, tulevikku vaatama, sportmängudes (nii suurtele kui ka väikestele) jõudu katsuma ja lõkke ümber simmanit pidama. Seekord koguneme laupäeval, 5. augustil kell kaks pärast lõunat vana Palupere küla algusesse Madra talu juurde, et sealt koos jalutada (sõita) läbi küla Aadami talu parki, kus toimubki seekordne juubelihõnguline viies kokkutulek.

Pidu toimub igasuguse ilmaga ja kestab seni, kuni rahvas vastu peab. Süüa saab “Aidakohvikust”. Kohtumiseni!

EPP JÄRV


JUHTKIRI

Rekordsaak toob uusi muresid

Tänavune niiske ja mõõdukalt soe suvi ei paku puhkajatele peale ohjeldamatu telekavaatamise küll mingeid erilisi rõõme. Seevastu põllumees ei tohiks pealtnäha küll millegi üle kurta: heinamaad on täis säravvalgeid “dinosauruse munasid” ning Maaviljeluse Instituudi teadurid ennustavad tänavuseks teraviljasaagiks taasiseseisvunud Eestis rekordilist kahte tonni hektarilt. Kuid ükski õige põllumees ei hakka ju ometi kiitlema, et tal hästi läheb, sest jumalad on teadupärast kadedad ning põllumajandus meil ametlikult põhja lastud.

Millised on siis tänavuse rekordsaagi peamised negatiivsed küljed? Ebatõenäoline, et jõudsalt kasvava negatiivse iibega Eestimaa rahvastik suudab ära süüa oluliselt suurema koguse toitu kui mullu, seega peaks kolmandiku võrra suurem saak samavõrra ka turuhinda kahandama. Enamgi veel — kuivõrd möödunudaastane kehv viljasaak tõi kohati kaasa söödateravilja puuduse, leidus küllalt palju neid põlluharijaid, kelle arvates teravilja külvipinna suurendamine oleks tänavu suurepärane äriidee. Seega võib tänavune teraviljasaak olla isegi rohkem kui kolmandiku võrra suurem kui mullu, hinnad aga veelgi väiksemad.

Iseenesest ei oleks ju suure saagi odavama hinnaga mahamüümises midagi halba — rahvas ostaks meelsamini, sööks rohkem ja söödaks pudulojustelegi. Kuid ega viljatera ise mulda ei lähe, umbrohtu ei hävita ega valminult ise kotti ei hüppa. Silopall tahab kilet ja kemikaale, maaharimine tehnikat ja masinad kütust. Kolhoosiajast jäänud kombainid ja traktorid on omadega otsas, välismaa tehnika kallis, soovitus kasutada kaeramootorit aga muudab soovitaja põllumajanduslikes ringkondades hoobilt persona non grataks. Kütuse hindadest ei maksa rääkidagi, isegi solgitud salakütus reageerib valuliselt hindade tõusule maailmaturul.

Pikemas perspektiivis läheb Eesti põllumehe elu muidugi mõnevõrra lahedamaks — kallis dollar piirab ka sisseveetavate toiduainete konkurentsivõimet, kliima soojenemine, kõrbete pealetung ja maailma rahvastiku kasv aga peaks potentsiaalset turgu igati suurendama. Aga tänavu on sellest teadmisest küll vähe kasu.

AARE KIRNA


1 küsimus

Esmaspäeval avas vastav komisjon ümbrikud Jõgeva linnavalitsuse poolt Jõgeva muusikakooli direktori kohale välja kuulutatud konkursile saabunud avaldustega. Õigupoolest oli kandideerijaid ainult üks ning salajase hääletuse tulemuse põhjal otsustati seesama kandidaat — Jõgeva Ühisgümnaasiumi senine muusikaõpetaja Merike Katt — esitada ka linnavalitsusele direktori kohale kinnitamiseks.

Kuigi mitmed ametlikud toimingud seisavad veel ees, küsis Vooremaa potentsiaalselt direktorilt, millisena näeb ta Jõgeva muusikakooli tulevikku.

Merike Katt: “Kõige pakilisem asi on minu arvates praegu puhkpilliosakonna laiendamine. Seoses Enno Heinmaa lahkumisega koolist on vaskpuhkpillid vaeslapse ossa jäänud. Ka väga populaarset saksofoni ei saa praegu Jõgeval õppida.

Möödunud õppeaastal loodud arendusklass on väga õige suund. Kusjuures minu arvates ei peaks häbenema arendusklassi tulla ka gümnaasiumieas noored, kes mingil põhjusel pole varem muusikaharidust omandama asunud.

Arvan, et muusikaõppurid võiksid senisest rohkem väljaspool muusikakooli esineda. Usun isegi, et muusikakooli õpetajad ja õpilased suudaksid anda peaaegu niisama heal tasemel muusikaajalugu, pille jms tutvustavaid loengkontserte, kui on

need, mida me üldhariduskoolidesse kalli raha eest Tallinnast ja Tartust sisse ostame.

Ning loodetavasti muutub muusikakool senisest veelgi enam kohaks, kuhu julgeb õpilaste või külalisesinejate musitseerimist kuulama tulla ka see, kellel selle kooliga otsest pistmist pole.

Kuigi olen ise Jõgeva muusikakoolis vaid lühikest aega asendajana tunde andnud, tunnen selle kooli õpetajaid hästi, nii et loodan heale koostööle ja kolleegidepoolsele abile sisseelamisel. Kindlasti kavatsen õppimiseks ja nõuküsimiseks kontakteeruda ka teiste muusikakoolidega, eriti Põltsamaa omaga, mille olen kunagi ise lõpetanud.”

RIINA MÄGI



MAJANDUS

Laiusele ehitatakse uut gaasitrassi

ASi Eesti Gaas Lõuna-Eesti hoolduspiirkond teeb peatöövõtjana ehitus- ja renoveerimistöid Jõgeva maakonnas kahel objektil, Laiuse ja Kuremaa tee ääres.

Jõgevalt ehitatakse Laiusele kesksurvetrassi. Töödega alustati 1. juunil ja kavatsetakse valmis saada 31. juuliks. “Augustis hakkavad Jõgevalt gaasi saama Laiuse ja Kuremaa asulate ning Vilina ja Raaduvere küla gaasitarbijad, kes on praegu lülitatud Laiuse gaasijaama võrku. Viimane on moraalselt vananenud ja seetõttu ei ole mõttekas seal gaasijaama hoida,” teatas Vooremaale ASi Eesti Gaas Lõuna-Eesti hoolduspiirkonna müügijuht Eldur Orupõld.

ASil Eesti Gaas on Eesti Vabariigiga sõlmitud leping, mille kohaselt peab gaasiettevõte varustama tarbijaid gaasiga. Trassid vajavad aga hooldamist. Testtööde käigus selgitatakse välja trassilõigud, mille isolatsioonimaterjalid ei vasta Euroopa Liidu nõuetele, ning uuendatakse. Tartu—Rakvere gaasitrassi Kuremaa lõigul käivadki renoveerimistööd. Käsil on neljas etapp. Alustati selle aasta jaanuaris ja lõpetatakse augustis. Objektidel töötab pidevalt seitse inimest. Vastavalt töö iseloomule ja vajadusele tuuakse töölisi objektidele juurde.

Projekteerimistöid teostas objektidel Gaas Soojus Projekti OÜ.

RAIVO SIHVER


Kired ja hirmud Voorel

Saare vallas Voorel on pärast kohaliku põllumajandusühistu pankrotistumist ja selle varade müümist tervikvarana tekkinud pingeline olukord. Endised põllumajandusühistu töötajad pole rahul koondamistasude väljamaksmise kiirusega. Jõgeva maakohus on arestinud Voore ainsa põllumajandusettevõtte, osaühingu Voore Agroteenus varad.

1992. aastal loodi Lembitu kolhoosi õigusjärglasena Voore põllumajandusühistu. Üldkoosolekul otsustati jätkata põllumajandustootmist terviklikul tasemel nagu majandi päevilgi. Üheksakümnendate aastate lõpul tekkisid Voore põllumajandusühistul suured makseraskused.

Nii võlgnes põllumajandusühistu riigile 2,5 miljonit krooni. Möödunud aasta lõpul kuulutas Jõgeva maakohus maksuameti taotluse põhjal välja Voore põllumajandusühistu pankroti. Ettevõtte varad müüdi 600 000 krooni eest osaühingule Teemandi pojad, mille tegevusvaldkonnaks on eelkõige kinnisvaraäri. Nüüdseks on osaühing Teemandi pojad suurema jao varasid omakorda edasi müünud.


Voore Agroteenuse varad arestitud

Pankrotihaldur Ene Ahas pidas praeguse ainsa Voore põllumajandusfirma, osaühingu Voore Agroteenus asutamist ebaseaduslikuks ja esitas Jõgeva maakohtule OÜ Voore Agroteenus vastu vara valduse kaitse hagi. Maakohus arestis Voore Agroteenuse vallasvara ja pani sellele keelumärgi. Nii on keelatud varade igasugune võõrandamine. Oma arvamust OÜ Voore Agroteenus ebakorrektse moodustamise kohta avaldas Ene Ahas möödunud laupäevases Vooremaas kirjutises “Voore elanikud on oma hädades ise süüdi”.

Voore Agroteenuse juhataja Einar Paabo pole pankrotihalduri seisukohtadega nõus. “OÜ Voore Agroteenus moodustati 1999. aasta 26. aprillil. Madalate hindade tõttu muutus põllumajandustootmise senisel tasemel jätkamine praktiliselt võimatuks. Nii võtsid põllumajandusühistu 108 liiget oma osakud välja ja paigaldasid need uude ettevõttesse, osaühingusse Voore Agroteenus. See loodi eelkõige põllumajandusliku teenuse osutamiseks ümberkaudsetele talunikele ja individuaalmajapidajatele. Osaühingu loomise kaugemaks eesmärgiks oli põllumajanduselu säilitamine Voorel. Meie ettevõttel on Saare vallalt renditud 155 hektarit põllumaad. Pankrotihalduri arvamust OÜ Voore Agroteenus ebaseadusliku tekkimise kohta ei saa pidada põhjendatuks. Me tuginesime osaühingu moodustamisel põllumajandusreformi lõpetamise seadusele, kus on öeldud, et inimesed võivad oma osakutega kõikvõimalikke tehinguid teha,” ütles ta.

Einar Paabo sõnul ei maksta Voore Agroteenuses töötasu nö mustalt, nagu väidab pankrotihaldur. “Meil on kokkulepe osaühingu töötajatega, et töö eest tasustatakse sügisel pärast viljakoristust ja seda tehakse täiesti ametlikult,” märkis osaühingu juhataja.


Hobitalunikud vajavad põllumajandusteenust

Endine Voore põllumajandusühistu töötaja, pensionär Sulev Margus märkis: “OÜ Voore Agroteenus aitab oma masinapargiga hobitalunikke põllutööde tegemisel ja annab väikepõllumeestele võimaluse vähemalt oma tarbeks põllumajandussaadusi toota. Kui seda ettevõtet sunnitakse tegevust lõpetama, võib Voore elanikest veelgi tühjemaks jääda. Näiteks majas, kus ma elan, on praegu kaheksa tühja korterit.”

Tõe ja õiguse eest võitlev vanahärra Margus ei lepi ka Ene Ahase väitega, et Voore elanikud on oma probleemides ise süüdi. “Põllumeestel on tulnud teravilja ja liha müüa äärmiselt madalate hindadega. Praegu on Eestis pankrotis 50—60 põllumajandusfirmat ja sama palju võib pankrotistuda veelgi. Kui asjalood on sellised, on riigis tõesti midagi mäda,” arutles ta.

Esmaspäeval toimus Voore põllumajandusühistu (pankrotis) pankrotitoimkonna koosolek. “Kohtusime pankrotihaldur Ene Ahasega, et saada teavet pankrotistunud põllumajandusühistu probleemide lahendamise hetkeseisust. Eelkõige huvitusime raha liikumisest alates ühistu müümisest, sealhulgas töötajatele koondamistasude väljamaksmisest. Tulevaks esmaspäevaks esitab pankrotihaldur teemakohase kirjaliku aruande,” teatas maakonnalehele pankrotitoimkonna esimees, Jõgeva maksuameti jurist Terje Mikk.


Voore elu tagamaadest

Ajakirjanduses on varem Voore teemadel ilmunud kaks artiklit: üks ajalehes Postimees, kus kirjutas Sulev Margus, ja teine Ene Ahase kirjutis Vooremaas. Ühed inimesed arvavad, et õigus on pankrotihalduril, teised, et Sulev Margusel.

Eeltoodust lähtudes tahtsid paljud, kellega ajakirjanikel õnnestus vestelda, jääda anonüümseteks. Nad imestasid selle üle, et kired alles nüüd, piltlikult väljendades pärast kaklust, lõõmama hakkasid, kui paljudele asjadele enam tagasikäiku anda ei saa.

“Viimasel põllumajandusühistu töötajate koosolekul enne pankroti välja kuulutamist osales ligi sada inimest. Siis oleks veel midagi omatahtsi teha saanud, kuid rahvas jäi kahjuks väga passiivseks. Esinejatele esitati ainult kolm küsimus,” meenutas koosolekul osalenud Jõgeva maksuameti juhataja Jüri Ütt.

Kolhooside õitsemise ajal ei kuulunud Voore PÜ eellane, kolhoos Lembitu, Jõgevamaa eesrindlaste perre, pigem autsaiderite hulka. Ka looduslikke tingimusi ei anna Laiuse ja Põltsamaa ümbrusega võrrelda. Kupliline maastik takistas suurte põllumassiivide tegemist ning ei lubanud nii efektiivselt kui lausmaal kasutada raskeid ja kohmakaid vene masinaid (kombainid, traktorid jne). Künkliku maastiku tõttu erinevad looduslikud tingimused kupli tipus mäe jalami omadest kardinaalselt. Mullaviljakus (boniteet) jäi alla maakonna keskmisele. Viljakad põllud asuvad Voorel Maardla kandis. Viletsad olud takistasid edukate inimeste tulekut Voore kanti, pigem vastupidi.

Enne Vello Kana asumist majandi etteotsa, umbes paarkümmend aastat tagasi, vahetusid juhid väga tihti. Kauaaegse juhi tegemisi ei saa mustvalgena käsitleda. Oli nii teeneid kui ka möödalaskmisi. Headel aegadel kasvas majandis 4000 siga.

Põllumajandusreform viidi majandis läbi aastatel 1993—1996. Selle käigus tehti ka eraldumisettepanekuid sigalate ja muu osas, kuid üldkoosolekul oldi ühiselt jätkamise poolt. Võibolla ei väljendanud oma teed minna tahtjad soove nii jõuliselt, et neid oleks pooldama ja arvestama hakatud. Paljugi võis olla. Aega ju tagasi ei pööra. Ka ei ole midagi kuulda sellest, et majandis oleks rakendatud üksuste isemajandamist, brigaaditöövõttu ja teisigi tol ajal moes olnud uusi suundi.

Mart Laari esimese valitsuse tulekuga muutus olukord põllumajanduses aga väga järsult. Piltlikult väljendades visati inimene soojast toast jääkülma vette. Paljud vanemad inimesed ja ka juhid ei suutnud uute oludega kohaneda ega uusi ideid välja pakkuda.

Voore PÜ paberimajandus ei olnud korrektne. Sellistele tegematajätmistele viitab ka Voore PÜ pankrotihaldur Ene Ahas. Tööliste nimekirjas oli inimesi, kes juba aastaid ei töötanud majandis. Anonüümseks jääda soovinud allika andmetel oli masinapark nagu pudru ja kapsad. Aastaarvud ei vastanud tegelikkusele jne.

JAAN LUKAS

RAIVO SIHVER


KULTUUR

Jõgevlased Saaremaa laulupeol

14.—15. juulini toimus Saaremaal 46. tantsu ja laulupidu, kuhu olid kutsutud peaaegu kõik eesti puhkpilliorkestrid, nende seas ka Jõgeva puhkpilliorkester.

Reede hommikul asusid Jõgevalt Saaremaa poole teele 16 puhkpillimängijat ja dirigent Eino Georg. Kohale jõudnud, kostitati meid ja teisi kogu Eestist saabunud puhkpillimängijaid Pädaste mõisas hernesupiga. Seejärel algas ühisproov, mille käigus anti lihvi laulupeorepertuaaris olevatele puhkpillipaladele: “Laste polka“, “Popurrii rahvalikest lauludest” ja “Andante festivo”.

Pärast proovi sõitis iga orkester oma ööbimiskohta. Jõgeva puhkpilliorkester pidi ööbima Sõrve poolsaarel Torgu vallas, aga Sõrve poolsaart mööda ringi sõites ei leidnud me mingit Torgu valda. Näha oli vaid Iide küla silt. Küll aga leiti Iide küla maadelt puude varjust maja, millel olev silt tunnistas selle Torgu vallamajaks ning selle järgi oletati, et ollakse õiges kohas.

Ööbimispaika kauaks ei jäädud, sest veel samal õhtul ootas ees avaesinemine koos Sindi ja Pärnu puhkpilliorkestriga. Sellel väikesel peol mängis iga orkester kaks lugu ning peale selle tantsiti ja lauldi regilaule. Veel jõudsime esimesel õhtul esineda Sõrve poolsaare tipus olevas Saaremaa ühes kuumimas baaris, kus meie orkester väga soojalt vastu võeti, kuna puhkpillimängijaid pole seal just palju käinud. Mängisime peaaegu hilisööni. Rahvas oli heas tujus ning soovilugusid telliti üha juurde, kuni mängijad lõplikult väsisid.

Meie ööbimiskohaks olnud internaat oli läbi teinud täieliku euroremondi, mis kohalike sõnul läks maksma terve miljoni. Magasime end korralikult välja, sest järgmisel päeval tuli vastu pidada nii ühisproov kui ka pidu ise. Ilm pööras järgmisel päeval paraku sajule. Koorid said oma proovid veel kuiva ilmaga ära teha, orkestrite proov venis aga vihma tõttu planeeritust kaks tundi pikemaks ning tekkis kahtlus, kas rongkäigule üldse minnaksegi.

Mängijate tuju oli aga nii hea, et neid ei suutnud peatada ükski vägi.Rongkäik algas küll väikese hilinemisega, kuid siiski algas. Sammuti läbi Kuressaare tänavate ajaloolisesse linnusesse, kus algaski 46. Saaremaa tantsu ja laulupidu.

Puhkpilliorkestrid esinesid segakooride järel ning mängisid nii hästi, kui torud võtsid. Meie esinemine lõppes suure aplausiga. Pärast laulupidu alanud tantsupeol esitati muuhulgas ka äsjase Eesti—Soome tantsupeo tantse.

Jõgeva puhkpillimängijad alustasid tagasiteed Jõgevale kella poole üheksa paiku õhtul. Praamiga üle väina sõites sai veel kord möödunud peo muljeid vahetada. Kohale jõuti alles kella poole neljaks.

KRISTJAN ROHIOJA


Lossimüürid maalimisest ei kulu

Äsjasest fotograafide padupildistamisest veel toibumata, elas Põltsamaa linn sel nädalal üle juba uue jäädvustamislaine: sedakorda püüdsid kohaliku kunstiseltsi maalilaagris osalenud Põltsamaa motiive paberile pintsli ja värvidega.

Kuna lossimüürid maalimisest õhemaks ei kulu, siis polnud ilmselt ei Põltsamaa linnal ega linlastel midagi kunstnike tegevuse vastu. Pigem vastupidi: Põltsamaa kunstiseltsi eestvedaja ja kunstiäri omanik Ethel Hakkaja kinnitab, et Põltsamaa kunstipäraseid jäädvustusi osta soovijaid on rohkem kui kunstiäril selliseid pilte pakkuda.

Suviseid maalilaagreid on kunstiselts oma seitsmeaastase tegevusaja jooksul ikka korraldanud. Möödunud laupäeval alanud laagris olid peale kohalike kunstiharrastajate ka kuus inimest Soomest Oripäält. Kuigi Oripää asub üsna Põltsamaa sõprus linna Kokemäe lähedal, viis sealse kunstirahva põltsamaalastega kokku hoopis Põltsamaa roosiaia omanik Rein Joost. Möödunud aastal olid põltsamaalased laagris Oripääl, nüüd siis vastupidi.


Nali ja töö

Teisipäeval, kui Vooremaa Põltsamaal käis, oli ilm väljas maalimiseks soodne. Sellegipoolest eelistasid mõned kunstnikud lossihoovi asemel kunstiseltsi töökojas tegutseda. Lustiverelanna Helve Zõbin oli enda ette seadnud jasmiinioksa, mida ta püüdis akvarellitehnikas jäädvustada. “Soomlastega koos laagris olla on tükk maad lõbusam kui omavahel: kasvõi juba keeleerinevuste tõttu saab palju nalja,” ütles Helve Zõbin.

Teine kunstiseltsi liige Kaie Levit seevastu arvas, et olgu soomlastega või omavahel, peamine on, et ei peaks üksi oma nurgas nokerdama, vaid saaks koos maalida.

Oripäälanna Marjatta Suominen töötas küll väljas, aga maalis ehedate lossimüüride asemel kalendrist pärit loodusfoto järgi. Lillakad põdrakanepiõisikud kollases põllus olid hästi välja tulnud, tagaplaanil olev metsariba ja esiplaanil olev roheline rohi olid aga Ethel Hakkaja arvates liiga ühtlaselt soojatoonilised. Metsariba aitas Ethel natuke sinakamaks maalida: nii tekkis pildile perspektiiv. Peale Etheli jagas laagrilistele nõu ja abi Aila Rantanen, kes Oripää rahvakõrgkoolis tarbekunstikursusi juhendab. Ka õhtustel koosistumistel lossihoovis suure puu all vaagisid päeva jooksul maalitud tööde tugevaid ja nõrku külgi Aila ja Ethel koos.


Portreed ja postkaardid

Erinevalt Põltsamaa huvikaaslastest Oripää kunstiharrastajad talvel eriti koos ei käivatki, vaid nokitsevat rohkem omaette. Mõni teenib kunstiga leibagi: Tarmo Isotalo maalib näiteks fotode järgi portreid nii inimestest kui ka lemmikloomadest (tuhat marka tükk!), Maarit Almenoksa maalib müügiks akvarellitehnikas postkaarte. Põltsamaal said mõlemad ka natuurist maalimise kogemuse.

Oripää kunstirahvas oli Põltsamaast vaimustuses: olevat mõnus ja ilus väikelinn, isegi vahvam kui Tartu, mida esmaspäeval vaatamas käidi. Kiideti ka oma elupaika

— kiriklat.

Täna hommikul kell 10 hakkavad laagrilised oma töid ekspressnäituseks üles riputama: kas lossihoovi või kunstiärisse, see sõltub ilmast. Üles jäävad pildid õhtuni. Soomlaste taiesed rändavad pärast seda koos nendega minema, põltsamaalaste omi saab aga jälle näha 21. augustil avataval kunstiseltsi näitusel. Selleks ajaks on neil seljataga ka järgmine, Viljandis toimuv maalilaager.

RIINA MÄGI


Palamuse kogudus korraldas kaks lastelaagrit

Palamuse kogudus korraldas sel nädalal kaks ühepäevast lastelaagrit: üleeile Pikkjärve ja eile Kudina küla lastele.

Mõlemas laagris osales 14 last ja programmgi oli mõlemal päeval enamvähem ühesugune. Hommikupoolikul tehti retk Luua mõisa. Üleeile olid Pikkjärve lastel Luua staadionil ka väikesed võistlused, eile jäid need vihma tõttu pidamata. See-eest said Kudina lapsed eile Prossa järves ujuda.

Koguduseliikmete keedetud sooja lõunat söödi Palamuse pastoraadis. Järgnes kirikuga tutvumine ja piiblitund, mille pidas koguduse õpetaja Jaan Nuga. Laulu- ja mängutunnis tegeles lastega Palamuse lasteaia muusikakasvataja Merike Kull. Päev lõppes lõpupalvusega. Laagrite korraldamisel oli Palamuse kogudusele abiks Kadri Keskküla Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Noorsootöö Keskusest. Oma toodanguga toetas laagrite majanduspoolt Liivimaa Pagar.

Õpetaja Jaan Nuga sõnul otsustas kogudus lastelaagrid korraldada sellepärast, et väiksemate külade laste suved kipuvad väga üksluiselt mööduma ja vanematel pole enamasti ka raha, et lapsi kuhugi kaugele laagrisse saata. Eriti Pikkjärve lapsed tulid laagris pakutuga väga hästi kaasa.

RIINA MÄGI


Tulevased korüfeed Põltsamaa kiriklas

Eesti Fotokunsti Ühingu hiljutise kokkutuleku ajal pandi Põltsamaa kiriklasse üles näitus Tartu Kunstikooli foto-osakonna tudengite töödest, mis jääb avatuks sügiseni.

Näha saab nelja autori loomingunäiteid. Andrus Kanneli neljast kalasilmobjektiiviga tehtud pildist koosneva sarja peategelaseks on mees, keda riietuse ja näoilme poolest mungaks või koguni Lunastajaks endaks võib pidada. Ta palvetab tühjas toas, teda uudistavad aknast lapsed, siis kaob ta äkitselt toast ja on neljandal pildil taas suures plaanis tagasi, vaadates meid oma hingetungiva pilguga. Kuna täpsemad viited puuduvad, näivad Kanneli komplekti kuuluvat ka omapärased tillukestest postmargireproduktsioonidest koosnevad kompositsioonid, mille lahtimõtestamiseks peavad head silmad ja palju aega olema.

Indrek Reer Kanguri taas neljaosaline sari “Näidismees” eksponeerib suures formaadis meesakte. Sarja peategelasele lisandub mõnel pildil teinegi, ilmselt siis vähem “näidis” mees. Ühel pildil on aga mehele selja taha monteeritud teise mehe labajalad, nii et tekivad justkui tiivad. Päris naljakas, aga ka kunstipärane.

Raivo Kannik on oma sarjas mänginud habemiku mehepea ja lillekleepsuga, saades nii kolm üsna erinäolist pilti, millele annab ühtteist juurde ka serveering: pildid on kinnitatud iluknopkadega justkui teadetetahvlitele.

Kõige rohkem kujundikuhjumist võib täheldada ainsa naisautori Anu Tõnnovi tööde juures. Neljal pildil on ta püüdnud kolme inimese, sebramustrilise kangatüki, peegli, mingi raudvraki jms abil edasi anda Antarktika, Ameerika, Aafrika ja Arktika olemust. Ühtteist on ta fotole ka juurde joonistanud ja kirjutanud. Tulemus on päris intrigeeriv.

Tartu Kunstikooli fotoosakond on alles noor ja selle esimesi loomingulisi vilju on päris põnev uudistada. Äkki on tegemist tulevaste korüfeedega?

RIINA MÄGI



SPORT

SK Forte korvpallurid treenivad väsimatult

Paljud Jõgevamaa sportlased elavad suvel laagrielu. Spordiklubi Forte korvpallipoisid on laagris Kuremaal. Suvevaheajal saavad noored korvpallurid märksa paremini treeningutele keskenduda kui ajal, mil tuleb ka koolitarkust koguda.

Kuremaal on laagris spordiklubi Forte B-vanusegrupi (vanuses 14—15 aastat) ning

13aastased ja nooremad C-vanusegrupi poisid. “Kuremaale tulime laagrisse, sest siin on kõik sobivad tingimused nii treenimiseks kui ka puhkamiseks,” ütles treener Ergo Prave.

“Meie korvpallilaager on vahelduseks rutiinsetele saalitreeningutele, kuid kindlasti ei saa seda puhkuseks nimetada. Treeningud on laagris intensiivsemad ja suuremahulisemadki kui koolitöö perioodil. Päeva sportlikku osa alustame hommikuvõimlemisega. Esimesel treeningul tegeleme üldfüüsilise treeninguga, et arendada kiirust ja kehalist vastupanuvõimet. Teine treening on korvpallitreening kas Kuremaa võimlas või staadionil. Korvpallitreeningutel pöörame eelkõige tähelepanu mängusituatsioonide lahendamisele. Tänapäeval kulgeb korvpall nii kiiresti, et mäng toimub praktiliselt mees mehe vastu. Kolmandal treeningul mängime vahelduseks mõnda teist palli, tavaliselt jalgpalli,” ütles Ergo Prave. “Kui ilmad lubavad, käime ka Kuremaa järves ujumas,” lisas ta. Treeneri sõnul on laagris viibivatest poistest võimekamad korvpallurid Mart Ingver, Meelis Seer ja Antti Siimer B-vanusegrupist ning Margus Spelman C-grupist.

Vooremaale pajatasid laagrimuljeid ka korvpallipoisid. “Olen neljandat korda sellises spordilaagis, kuid Kuremaal toimuvad suvised treeningud esmakordselt. Suvel on igati hea treenida, sest õppetöö ei sega sportimist. Hea on seegi, et laagris korralikult süüa saab,” märkis Margus Zavatski.

Elari Teder arvas, et kõige pingelisemad on laagris üldkehalised treeningud. Margus Spelmani sõnul võimaldab spordilaager poistel harjuda iseseisva eluga.

SK Forte korvpallilaagrit külastas ka Torma spordiklubi korvpallitreener Raivo Tralla. “Meie arvamused treenimise taktikast on täiesti erinevad, kuid spordieluski on vaidlus ja arutelu kasulik,” arutles Ergo Prave.

Ergo Prave rääkis ka spordiklubi Forte korvpallurite tulevikuplaanidest. “B-vanusegrupi poisid, kes Kuremaal laagris, on erinevatel võistlustel arvestades treeninguaja pikkust ootuspäraseid tulemusi saavutanud. Osalesime Eesti meistrivõistlustel. Turniiril Sprite Cup saime vaheringi. Sügisest algav uus hooaeg peaks meile varasemast tulemusrikkam olema, sest eelmisel hooajal mängisime endast vanemate korvpalluritega. Meie klubi on saanud kutseid mitmele prestiižikale võistlusele, sealhulgas Soomes Espoos toimuvale turniirile,” ütles ta.

Täna on Kuremaal korvpallivõistlus, kus laagris treenivad korvpallipoisid kohtuvad

oma isadega.

JAAN LUKAS


Mustvees mängitakse tänavakorvpalli

Laupäeval mängitakse võistlussarja Simpel Streetball raames esmakordselt korvpalli ka Jõgevamaal. Selle võistluse üheksas etapp toimub Mustvees.

Eestis korraldatakse tänavakorvpalliturniire seitsmendat aastat. Et seekordse võistluse peasponsoriks on EMT, on võistluse nimi Simpel Streetball. “Selles sarjas

on kokku 14 etappi. Tallinnas toimunud võistlustel osales 176 ja Paides 174 võistkonda. Kui palju meeskondi saabub Mustveesse, sõltub paljuski ilmast. Kindlasti võib turniirile saabuda 150 erinevat võistkonda,” ütles tänavakorvpallisarja üks korraldajaid Ervin Runnel. “Tänavakorvpallis peetakse võistlusi 13 erinevas arvestuses: kaheksas laste ja viies

täiskasvanute vanuseklassis,” lisas ta.

Paide etapil mängis eliitklassis kaasa ka maailmatasemel tippkorvpallur Martin Müürsepp. Kuuldavasti lööb korvpalliäss kaasa ka Mustvees.

JAAN LUKAS



MITMESUGUST

Üheksa kuuga Münchenist Jõgevale

Iga-aastane motokokkutulek Jõgevatreff algab Kuremaal nädala pärast, ent üht selle eelsaadikut — ameeriklast Alan Murdocki — võõrustas motoklubi Jõgeva MC juba möödunud nädalal.

Õigupoolest kavatseski USA New Jersey osariigis elav 44-aastane arvutispetsialist ja jaapani keele tõlk Alan jõuda Eestisse just Jõgevatrefi ajaks, millest ta tuttavatelt oli kuulnud, ent üheksakuust teekonda läbi paljude riikide on võimatu nii täpselt planeerida, et graafik üht või teistpidi “loksuma” ei hakkaks.

Tõepoolest: möödunud aasta 12. oktoobril saatis Alan oma tsikli, spetsiaalselt matkamiseks kohandatud BMW, lennukil New Yorgist Saksamaale Münchenisse. Jõudnud ka ise sinna, alustas ta mammutmatka mööda Euroopat, kõrvalepõikega Aafrikasse. Teekond kulges läbi Prantsusmaa, Hispaania, Maroko, Tuneesia, Itaalia ja Kreeka, siis läbi Kesk-Euroopa Suurbritanniasse ja Iirimaale. Briti saartelt laevaga Norrasse saabunud, põrutas ta välja Euroopa põhjapoolseimasse punkti Nordkappi ning sealt läbi Soomemaa ja üle Soome lahe Tallinna.


50 000 kilomeetrit

Tallinnas kohtus ameeriklasest rännumees Jõgeva MC liikme Urmas Kaunistega. Koos tehti tiir mööda Harjumaad ning jõuti möödunud laupäeva õhtuks Jõgevamaale. Siin võttis Alani oma hoole alla Jõgeva MC president Igor Ellisson. Käidi Laiuse mäel, Palamuse kandis, Mustvee vanausuliste kiriku juures ja mujal.

Üheksa kuud väldanud teekonnal Münchenist Jõgevale oli Alan Murdock läbinud ligemale 50 000 kilomeetrit. Tsikkel oli sellele valule hästi vastu pidanud, ainult sidur olevat vahepeal väikest remonti vajanud ja rehve tuli vahetada lausa kolmel korral. Eriti hästi olid neid “söönud” Maroko ja Tuneesia pinnaseteed. Muid sekeldusi — politseinike, liiklusõnnetuste või oma tervisega näiteks — polnud Alanil olnud.

Eestist ei teadnud Alan seni peale selle, et see kunagi NSV Liidu osa oli, mitte midagi. Oma silmaga nähtu põhjal jäi talle Eestist mulje kui kiiresti arenevast, meeldivate inimeste ja ilusa loodusega maast.


Parem kui limusiin

Alan Murdock on üldse paljukäinud ja –näinud mees. Hea suure tüki oma elust — 12 aastat — töötas ta Jaapanis, täpsemalt Tokios arvutite ja insenertehnilise dokumentatsiooni alal. Motopisik oli tal siis juba veres ja ühe puhkuse veetis ta reisides läbi Mongoolia, sõiduriistaks kohapealt soetatud IŽ 350.

Riisikottide maa mehed, nagu Alan jaapanlasi nimetas, olevat talle tema töö eest nii hästi maksnud, et erilist vajadust leiba teenida polevat tal elu lõpuni. Nii et ringi sõita võiks ta ka limusiiniga, aga eri ilmanurkade looduse ja elu tundmaõppimiseks on tsikkel hulga parem: saad põnevamaid marsruute valida ja oled loodusega vahetus kontaktis, mitte ei vaata seda läbi klaasi. Mustveest Tartussegi suundus Alan mitte otse, vaid üle Alatskivi ja Kallaste.

Praegu kihutab Alan juba kusagil Läti või Leedu teedel ning hoiab kurssi Saksamaa peale. Seal pakib ta tsikli taas lennukile ja naaseb USAsse. Jõgevatrefile lubas ta tulla järgmisel aastal.

Tänavune Jõgevatreff algab täpselt nädala pärast. Kui Kuremaa motolaagrisse on oodatud vaid osalejad ja kutsutud külalised, siis Põltsamaa motosummerile kõik moto ja muusikahuvilised. Kuremaalt Põltsamaale suunduvate motomatkajate kolonn alustab läbisõitu Jõgeva linnast mööda Suurt tänavat 29. juulil kell 13.15.

RIINA MÄGI


Täitevosakond kirjutas üles koeraomaniku vara

Teisipäeval pööras Jõgeva Maakohtu Täitevosakond täitmisele kohtuotsuse, mille kohaselt jäi süüdi koeraomanik Olev Porro ja talt mõisteti välja Margit Luga autole tekitatud kahju summas 14 644 krooni, ning riigilõiv summas 1572 krooni.

Väidetavalt põhjustas Olev Porro koer Bimbo, tol ajal kutsikas, 27. aprillil 1999. a avarii, milles Margit Luga autole tekitati kahju ligi 15 000 krooni ulatuses.

Täitevosakonna töötaja koostas sissenõudevõimatuse akti, mis vormistatakse, kui ei ole vara, mida realiseerida võlgade katteks. Maa, maja ja muu vara, mida kasutab perekond Porro, kuulub nende pojale. Vara üleskirjutamine oli “sünnipäevakingiks” Olev Porrole, kes saab täna 62 aastat vanaks.

Tänaseks on läbitud kõik instantsid alates maakohtust kuni riigikohtuni. Ainult Tartu Maakohus andis õiguse koeraomanik Olev Porrole, teised tunnistasid õigeks prokuröri Margit Luga.

RAIVO SIHVER


POLITSEIKROONIKA

Kuuldustel pole alust

Jõgeva linnavalitsusest pöörduti politseiprefektuuri pärimisega, kas on alust levima hakanud kuuldusel, justkui oleks Jõgeva ümbersõiduviadukti juures rongi ette viskumisega toimunud enesetappudel mingi kriminaalne taust. Kõigi nende sündmustega seoses ei ole ilmnenud midagi, toitmaks selliseid kahtlustusi. Ka ei ole politsei menetluses olnud sündmusi, milles need hukkunud oleks olnud mingi uuritava juhtumiga seotud.


Jälle elektri õhuliini varastatud

Politseiprefektuuri on laekunud kolm avaldust elektri õhuliini mahalõikamisest ja liinijuhtme vargusest. Viis postivahet on liini maha võetud ja varastatud Saare vallas Tarakveres. Põltsamaa vallas Jürgensi alajaama piirkonnast on ära viidud 11 mastivahet 2000 m üldpikkuses alumiiniumjuhet, mille kogukaal on 190 kg. Samasuguses kogukaalus liinijuhet varastati ka Põltsamaa valla Punase alajaama piirkon nast, kus liin lõigati maha seitsme mastivahe ulatuses.


Varastati mobiiltelefon

Läinud teisipäeval varastati Puurmani alevikus parkimisplatsile jäetud traktorist mobiiltelefon Nokia 3210. Pikknurme metskonna töömees püüdis helistada ülemustele, aga ei saanud ühendust ja jättis telefoni traktorikabiini ning läks poodi. Kabiiniuksed jäid lahti. Kannatanu hindab mobiili väärtuseks 2900 krooni.


Surnud mehe nägu oli verine

Teisipäeval kella kaheksa ajal õhtul leiti Jõgeval Jõe tn 7 oma korteris surnuna Valdur (1942). Kadunu surnukeha lebas põrandal ja nägu oli ninast tulnud verega koos. Verd oli märgata ka mujal. Esialgsel vaatlusel leiti laibal märke, mis viitavad surmaeelsele füüsilise vägivalla kasutamisele. Kadunu põrm on surmapõhjuse määratlemiseks saadetud kohtumeditsiinilisse ekspertiisi. Politsei pidas kohapeal kinni viis alkoholi pruukinud meest, kellega vestlemiseks tuli nad siiski eelnevalt väljamagamisele paigutada.


Alkoholijoove 3,02 promilli

Eile hommikul kella viie ajal helistati Jõgevalt Kruusa tn suurelamust, et seal kolgib korteriustele üks purjus mees ja nõuab iga ukse taga sisselaskmist. Patrull tõi ära Jüri, kelle joovet alkomeeter mõõtis 3,02 promilli väärseks ja mees tuli panna kainenema, enne, kui temaga ametijuttu ajada sai.


Kaks meest märatsesid

Teisipäeval helistati Luualt, et seal ühes mitmekorterilises majas märatseb korteriomanik. See häiris teisi majaelanikke ja hirmutas neid. Kohale tulnud politseipatrulli mees sisse ei lasknud. Kuna mees oli korrarikkumise lõpetanud, hoiatati teda korrarikkumise kordumise lubamatuses. Tema õiguserikkumist arutab konstaabel juba kaineks saanud mehega.

Õhtul helistati Põltsamaalt Kingu tänavalt, et purjus mees märatseb ja tema elukaaslane palus abi. Temaga ei saanud muidu, kui mees tuli Jõgevale väljamagamisele toimetada.


Lasid majaaknast püssi

Teisipäeval helistas Voorelt üks naine ja teatas, et seal maja nr 8 kolmandalt korruselt lastakse püssist mööduvaid koeri, kasse ja linde. Helistaja teadis ka laskjate nimesid. Kohapeal patrull helistajaga enam ei kohtunud, asjast lähemalt teadjaid ei kohanud, juhatatud mehed aga eitasid asja.


Purjus juhid

Ruslan Milštein (1977), Aleksander Semjonov (1958), Pavel Gužov (1949), Riho Loorits (1970), Tarmo Žarinov (1970), Jan Kask (1976), Margus Paluoja (1971), Väino Paju (1937), Kaido Vilbaste (1978), Janno Tuberik (1978), Jürgen Kuus (1977), Heigo Masing (1974), Valdo Kiik (1968), Dmitri Fomkin (1979), Aadu Kurist (1943), Eduard Kaftan (1937), Kaimo Kutšerov (1980).



Vooremaa

Neljapäev, 20. juuli 2000. a.

Varajane kartul on maitsev süüa, kuid odav müüa

JAAN LUKAS



ARVAMUS

Kuidas tupikust välja tulla?

OLAVI ANNUK


KIRJAD

Saadjärve kool peab juubelit

AIMI PÕLDMA


Paluperelased, tulge kokku!

EPP JÄRV


JUHTKIRI

Rekordsaak toob uusi muresid

AARE KIRNA


1 küsimus

RIINA MÄGI



MAJANDUS

Laiusele ehitatakse uut gaasitrassi

RAIVO SIHVER


Kired ja hirmud Voorel

JAAN LUKAS

RAIVO SIHVER


KULTUUR

Jõgevlased Saaremaa laulupeol

KRISTJAN ROHIOJA


Lossimüürid maalimisest ei kulu

RIINA MÄGI


Palamuse kogudus korraldas kaks lastelaagrit

RIINA MÄGI


Tulevased korüfeed Põltsamaa kiriklas

RIINA MÄGI



SPORT

SK Forte korvpallurid treenivad väsimatult

JAAN LUKAS


Mustvees mängitakse tänavakorvpalli

JAAN LUKAS



MITMESUGUST

Üheksa kuuga Münchenist Jõgevale

RIINA MÄGI


Täitevosakond kirjutas üles koeraomaniku vara

RAIVO SIHVER


POLITSEIKROONIKA

Kuuldustel pole alust

Jälle elektri õhuliini varastatud

Varastati mobiiltelefon

Surnud mehe nägu oli verine

Alkoholijoove 3,02 promilli

Kaks meest märatsesid

Lasid majaaknast püssi

Purjus juhid