Vooremaa
Peedipõllud muutuvad haruldaseks
Võrreldes varasemate aegadega on peedipõlde Jõgevamaal märksa vähemaks jäänud. Mõned põllumajandusettevõtted ja talunikud kasvatasid tänavu siiski peeti nii loomasöödaks kui ka turustamiseks.
Laiuse põllumajandustootjad on peeti kasvatanud juba alates kolhoosiaegadest. Tänavu kasvatati Laiuse põllumajandusosaühingu Raaduvere külas asuval 22-hektarisel põllul poolsuhkrupeeti. “Peediseemne külvasime mai alguses ja koristustööd lõpetasime nädal tagasi. Peedi hektarisaak on meil ikka kõikunud 400-500 tsentneri vahel. Sel aastal saime saagiks 400 tsentnerit hektari kohta, millega võib üsnagi rahule jääda,” rääkis osaühingu juhataja Tiit Maripuu.
“Me kasvatame poolsuhkrupeeti loomasöödaks, täpsemalt loomade suhkruvajaduse rahuldamiseks,” lisas ta.
Koristustehnika ja odavad taimekaitsevahendid
Tiit Maripuu sõnul võimaldab Laiusel peete kasvatada vajaliku koristustehnika olemasolu. “Meil on kaks Valgevenes valmistatud peedikoristuskombaini KS6B, mille jõudlus on 300 tonni peeti päevas. Tänavu ostsime ka pealsetevõtja, mis paigaldab loomasöödaks mõeldud peedilehed järelkärusse või veoautokasti. See, et meil õnnestus pealsetevõtja Võrumaalt osta väga soodsa hinnaga, tõendab, et peedikasvatus on Eestis üsnagi haruldaseks muutunud,” rääkis põllumajandusjuht.
Laiuse põllumajandusosaühingu peaagronoom Ares Moor selgitas: “Praegustes majandusoludes tasub peete kasvatada ka siis, kui on võimalik osta odavalt taimekaitsevahendeid, see on õnnestunud ka meie põllumajandusfirmal. Ühel hektaril tõrje tegemiseks kulub minimaalselt 600-700 krooni, kusjuures sellist tõrjet tuleb teha 3-4 korda hooaja vältel.”
Jõgeva valla põllumajandusettevõtte, aktsiaseltsi Perevara juhataja, zootehniku haridusega Alo Teder ütles Vooremaale: “Meie põllumajandusfirma suhkrupeeti ei kasvata. Loomad vajavad küll suhkrut, kuid suhkruvajadust saab kompenseerida ka odavamate söödalisanditega. Nii plaanitseme tänavu osta näiteks melassi.”
Talunikud koristavad käsitsi
Tapikul, Rehemäe talu paarihektarisel põllul lõpetati punapeetide koristamine kuu aega tagasi. “Kasvatasime Hollandi päritoluga peedisorti “Pablo”, mis on praegu praktiliselt ainus Eestis levinud punapeedisort. Kuigi meie talus on ka porgandi- ja peedikoristuskombain, võtsime seekord peete üles käsitsi, sest kombainiga koristamisel tekib kergesti vigastusi, mis mõjuvad halvasti peetide säilimisele. Saagiks saime 60 tonni, millega võib enamvähem rahule jääda,” ütles perenaine Viivi Liias, kelle sõnul kasvatatakse Rehemäe talus peete kümnendat aastat.
“Põhiliselt oleme peete turustanud hulgiladudele. Tänavused peedid on meil veel müümata, sest nagu kõikidel köögiviljadel, on ka peetidel praegu hinnad väga madalad,” lausus Liias.
Pajusi vallas Luige külas Mäeotsa talus kasvas tänavu hektarisel põllul nii punapeet “Pablo” kui ka loomapeet. “Seekordse saagi üle ei saa nuriseda. Eriti ilusaks kasvas loomapeet ning ka toidupeet on parajalt suur,” rääkis peremees Sergei Ivanov.
“Peeti müüa pole meil veel õnnestunud. Praegu pakutakse kilogrammi eest 80 senti, kuid nii odavalt ei tasu turustada. Parem siis juba peete loomadele sööta,” märkis ta.
JAAN LUKAS
ASi Adavere Lihatööstus pankrotitoimkonda juhib Andres Hermet
Neljapäeval toimus ASi Adavere Lihatööstus pankrotitoimkonna esimene istung, kus valiti toimkonna esimeheks pankrotihaldurite koja esimees Andres Hermet.
Istungil vaadati läbi lihatööstuse varasemad bilansid ja ka pankrotihaldur Toomas Saarma esitatu. Analüüsiti ettevõtte varalist seisu. Aluseks võeti halduri poolt toimkonnale esitatud likvideerimiskava.Vaadati üle tulud, kulud ja põhivahendite vajalikkus. Arutleti selle üle, kui suur peaks olema lihatööstuse käive (kuus, teatud perioodil), mis lubaks tootmist jätkata. Konkreetseid numbreid veel ei nimetatud.
RAIVO SIHVER
ARVAMUS
KÜSITLUS
Kalju, katlamaja juhataja:
“Tuleb Riigikogu liikmetega kontakti astuda - seal on suured palgad ja raha liigub. Hästi kergelt antakse neile ka suured laenud kätte. Teine äriidee on mets: see tuleb kellegi käest hästi odavalt ära osta, lasta üles töötada ja välismaale maha müüa, et endale kasu saada. Tööga küll rikkaks ei saa. Lollid töörügajad saavad maal ainult kõhutäidist, rohkem raha nad ei näe.”
Vello, majahoidja:
“Öeldakse, et tuleb kõvasti tööd teha. Hea, et mul tööd on, kodust küll kaugel ja sõidu peale kulub palju raha. Noorik saab Siberis oldud aastate eest veidi rohkem pensioni, nii et tuleme kuidagi välja, aga kogumiseks küll ei jätku. Vahest äriga võiks rohkem raha saada, aga mul sellist ärivaimu ei ole. Suurt rahahunnikut pole mul kunagi olnud, ega pole lootust saadagi.”
Elle, kasvataja:
“Et rohkem raha saada, tuleb omandada parem haridus ning ennast pidevalt täiendada. Et töökohta saada ja edaspidi rohkem teenida, peab õppima. Mingit osa mängib ka õnn - olla õigel ajal õiges kohas. Raha pole kunagi piisavalt palju, ikka tahetakse rohkem. Väikesepalgalisi aitab edasi vaid optimism ja lootus parema elu peale.”
Nimetuks jääda sooviv aiapidaja:
“Ütelge mulle, võtaks ka õppust… hakkaks kuskilt tõmbama või? Teiste rahakotti vaatamise kommet mul ei ole, loen enda sente, vaatan, kuidas välja tulen. Mõtled, kuidas mõtled, aga kust rohkem raha saaks, välja ei mõtle. Kui mõelda, kui ahne võib mõni olla, läheb öösel uni ära. Mõis tahab saada 35 000 kuus ja muid soodustusi. Minule on 35 krooni suur raha.”
Ahti, tööline:
“On sihukesi, kes saavad rohkem raha ka ilma tööta, kuid ahnus ajab upakile. Mina töö eest ära ei hüppa. Kui tööd lähedalt ei leia, tuleb kaugemalt otsida. Loteriivõitude peale ma ei looda ega hakka piletite peale raha loopima. Võibolla edaspidi tuleb mõni idee, kuidas rohkem raha saada. Sellega ei tohi ka üle pingutada.”
Arnold, pensionär:
“Raha tuleb teha: kes kätega, kes peaga, kes jalgadega. Mõni ei tee midagi, aga raha saab rohkesti. Targemad ja haritumad on maalt juba esimese rongiga jalga lasknud. Meie oleme jäänud viimase rongi peale, kuid see on tupikusse seisma aetud. Mõni kõvem tegija on veel siia jäänud. Tarkus, haridus ja mõistus on praegu rohkem väärt, kui raha, aga on veel kohti, kus raha saab ilma nendeta.”
Evelin, kahe lapse ema:
“Kaks võimalust: kas teha rohkem tööd või lapsi. Tuleb leida selline töö, kus rohkem teenib, kuid maal on sellise töökoha leidmisega raskusi. Laste nimel võib ja tuleb rohkem rabada. Ma ei kurda, et lastetoetus on väike: esimesel kolmel aastal tuleb selle rahaga veel kuidagi välja, kuid hiljem läheb see nii pisikeseks, et ei jätku lapsele ega emale. Kui inimesed on vaesed, ei saa ka riik rikas olla.”
Kunnar, potipõllumees:
“Väga palju raha ei taha, ega raha õnne ei too, pigem pahandust. Linnas on palgad suuremad, aga ega kõik sinna mahu. Nüüd saavad rohkem raha need, kes jõudsid rublaaja lõpus pikaajalist pangalaenu võtta ja selle abil jalad alla saada. Raha teeb raha. Tähtis on see paigutada või investeerida õigesse kohta. Talunikule on tähtsad suhted, et leida oma toodangule õige turg.”
Saarel küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
KIRJAD
Öeldakse, et tõde ja õigus on ainult A. H. Tammsaare romaanis “Tõde ja õigus”. Milles siis asi?
Juba mitu aastat, kui läheme maksma oma tarbitud energia eest või tahame tasuda oma telefonikõnede eest, ka Hansapangast raha välja võtma minnes, peame tasuma nn teenustasu. Elektriarve tasumisel maksame 4 krooni, telefoniarve tasumisel 4 krooni, pangast oma raha välja võttes nõutakse 10 krooni, minusuguselt raske puudega invaliidilt võetakse 3 krooni. Hoiuraamat ei peaks kandma hoiuraamatu nime, õigem oleks hoiukaaned ja nendes hoiukaantes on ainult 18 rida. Kas on ikka õige võtta nende teenuste eest teenustasu?
Ametnikud võtavad inimestelt vastu tasu, mida maksame materiaalsete hüvede kasutamise eest. Võibolla teevad õigesti need kodanikud, kes üldse ei maksa teenuste eest? Olen kaugel sellest, et süüdistada maksude vastuvõtjaid või pangatöötajaid. Oh ei! Need töötajad käituvad neile antud eeskirjade järgi. Viga on, et monopoolses seisundis olevad ettevõtted tahavad saada veelgi rikkamaks. Ja seda meie, kolmekordselt Eesti keskmisest palgast vähem teenivate inimeste arvel. Eesti Tarbijakaitse juhataja E. Aruniit ütles telesaates “Knopka”, et need teenustasud on ebaõiged.
Kõik need ebaõigesti võetud teenustasud peaks elanikele heastama. Eks siis näib, kas tõde ja õigus on ainult Tammsaare romaanis või on seda ka meie õigusriigis Eestis.
HELDUR EVERTSOO
Vaevalt oletuste tegemistega saavutatakse lahendus
Sydney olümpiamängud on ajalugu, kuid 10. oktoobri Vooremaas keegi Aaren Pillesaar tegi minu kirjutisest (20. sept Vooremaa, “Jälle tuleb anda 500 000”) oma järeldused. Olite üllatunud, et mind jättis Aleksei Budõlini medalivõit ükskõikseks. Mis peaks teil, Pillesaar, sellega tegemist olema, et ma sportlase võidu puhul rõõmu ei tundnud?
Ma ei ole üldse sellest huvitatud, kes meie riigi sportlastest medali võidab. Kui teile, Pillesaar, sportlase saavutus rõõmu valmistab, milleks peate mõtlema, et ka mina pean selline olema.
Kahtlete, kas 500 000 krooni on suur või väike raha. Kahtlemata ühele inimesele on see üsna suur. Siis tuli teil, Pillesaar, idee seda raha hakata pensionäridele jagama. Sportlaste kogu preemiaraha jagamisel ei oleks ühe pensionäri kohta tulnud kümmet kroonigi.
Arvutada ju võib, aga pensionide tõstmiseks raha leidmine on suur probleem. Peaminister Mart Laar on oma sõnavõttudes öelnud, et riigi rahakott on üsna õhuke. Aga siiski on nii, et 100 000 siia, 100 000 sinna, isegi rohkem, näib, et ei ole mingi rahasumma.
Tuleks ikka vaadata, kuhu raha kulutada. Eelkõige tuleks meil viletsusse sattunud inimesi abistada.
Olen Vooremaad lugedes märganud, et on inimesi, kellel on hobiks saanud ajalehes kirjutiste lahkamine, sinna lisatakse tühja-tähja juurde ja sobratakse kirja autori minevikus. Milleks on see vajalik? Meil on niigi laimu, õelust, viletsust küllaga.
Kui keegi tahab Vooremaas avaldatud kirjutisest järeldusi teha, siis ei tohiks seda oletustega muuta, sellega kirjutise autorit solvata ega end puhtaks pesta.
ALEKSANDER
KÕRGESAAR
JUHTKIRI
Juba vähem kui aasta pärast on Eestil uus president, selleks valmistumine võtab juba täistuure. Poliitilised erakonnad kaaluvad oma kandidaate. Erinevad spekulatsioonid ja ennustused pakuvad nii selgust kui ka segadust.
Kõige tõenäolisemalt ei suudeta tulevast presidenti valida lihtviisil, see tähendab, et Riigikogu ei ole võimeline presidenti ära valima ei esimeses, teises ega ka kolmandas voorus, vaid seda tuleb teha valimiskogul. Valimiskogu koosneb teatavasti kohalike omavalitsuste valitud valijameestest, keda kokku on üle Eesti 246, lisaks 101 Riigikogu liiget.
Põhjusi, miks Riigikogu presidenti ära ei suuda valida, arvatakse olevat mitu. Esmalt juba see, et presidendikandidaadi ülesseadmiseks oleks tarvis vähemalt viiendiku Riigikogu liikmete, see tähendab 21 häält. Kahjuks parlamendis peale Keskerakonna nii palju hääli ühelgi parteil ei ole. Seepärast pole ilmselt ka võimalik ühelgi presidendikandidaatidest vajaminevat 67 poolthäält saada, mis presidendikoha kindlustaks.
Et kõikide eelduste järgi läheb presidendivalimine valimiskogu kätte, on tehtud juba uurimusi võimalike eelistuste kohta. Omavalitsuste esindajate ehk valijameeste sümpaatia kuulub praegu ülekaalukalt Toomas Savile, keda soovib presidendina näha suur osa nii linnade kui ka valdade volikogude esimeestest. Tunne Kelam on juhtpositsioonil Ida-Virumaal. Suhteliselt populaarne tundub olevat Tunne Kelam ka Järva- ja Jõgevamaal, kus talle kuuluvad 29 protsendi valijameeste hääled.
Valijameeste eelistustest erinevad aga rahva omad kohati oluliselt palju. Kui rahva eelistus kuulub kõige enam Edgar Savisaarele, kellele järgneb Toomas Savi, siis valijameeste seas juhib Savi ülivõimsalt ning Savisaarel on nende seas vaid kaduvväike pooldajate ring.
Tõeline võitlus seisab veel ilmselt ees. Kas aga Eesti saab uueks presidendiks nii särava isiku ja rahva sümboli nagu seda on Lennart Meri, on küsitav. Vähe oluline pole loomulikult see, millised on tulevase presidendi inimlikud omadused. Politoloogiaprofessori Rein Taagepera arvates on tähtsaimad kättemaksuiha ja tigeduse puudumine, mida paraku siiski võimuladviku seas liialt sageli ette tuleb. Taagepera seisukohalt peaks mõtlema panema eelkõige see, et valitaval presidendil tuleb olla kogu rahva, sealhulgas oma endiste võistlejate president.
Aga Eestile on kombeks ju üks president korraga ja tema on tuleval sügisel sellel ajal juba ametisse astunud ning kõik teised kandidaadid kõrvale jätnud.
21. oktoober 2000
ELU JA INIMENE
Tapikule käib liinibuss kaks korda nädalas
Tapiku all on kohalik rahvas harjunud mõtlema peale kunagist mõisasüdant ümbritsevat keskust Tapikut ka Kauru ja Tõivere küla. Kõigi peale kokku arvatakse 48 peret, kus elab saja inimese ringis. Liinibuss käib Tapikule kaks korda nädalas, leiva ja leivakõrvase toob kohale kauplusauto, auto viib kodudesse ka posti ja pensioniraha.
Tööandjaid selles piirkonnas ei ole, kui mitte arvestada paari suuremat talu, kes vahel abikäsi vajavad, kuigi nendeski püütakse rohkem oma peredega hakkama saada. Küladest äraminemise ajad on aga ilmselt enamasti möödas, pigem püüab igaüks ära elada, kuidas oskab.
Vererõhuaparaat raamatukogus
Raamatukogu aknast on näha omaaegseid hooneid, mis aja jooksul täitnud erinevat otstarvet. Kauplusesilt ilutseb ühel neist praegugi. Läheduses on kunagine parun von Wahli mõisa häärber, milles kuni 1975. aastani asus Tapiku kool.
“Koht kui selline on kaardi peal väga ammustest aegadest,” ütles Tapikut silmas pidades Pajusi vallavanem Heldur Lääne. “Eesti maaelu tulevik tundub olevatki paraku selline kui Tapiku kant praegu - mõned talud ja tükk tühja maad,” leiab ta.
Suures piirkonnas on raamatukogu jäänud ainukeseks kohaks, kus külarahvas vahel kokku trehvab. “Seegi on meil tänu vallavalitsusele,” ütleb raamatukogu praegune perenaine Virve Etulaid. Teda peetakse üldse siinse külaelu hingeks juba sestpeale, kui ta sovhoosi aegu brigadir ja osakonnajuhataja oli.
Raamatukogus on tallel ka Tapiku ajalugu, mida on kogunud Miralda Sepp, kes oli raamatukogu juhataja 1996. aastani peaaegu viiskümmend aastat ühtejärge. Lugejaid on jätkunud Tapiku raamatukogus alati. Praegu loetakse peale raamatute hoolega ajakirjandust.
Raamatukogu on muuski mõttes küla keskpunkt, kus mõnigi asi korda saab aetud kiirabi väljakutsumisest alates. Isegi vererõhu mõõtmise aparaat on laua peal. “Ah, see niisama,” mainib Virve, aga lubab siiski lahkelt meiegi vererõhu ära mõõta, kui soovi on. Siis aga kiirustab ta ise vallavalitsuse istungile. “Mul on siis hea abiline,” osutab ta abikaasa Raimole, kes Virve asemele seniks raamatukogusse jääb. Raimole on pikaajaline masinamehetöö toonud kaasa nii ränga radikuliidi, et on juba aastaid “grupi peal”. “Kakskümmend kuus aastat jutti olen tööd teinud ja siis kümme aastat tööd mänginud,” märgib Raimo.
Töö mängimise all peab Raimo silmas laohoidja ametit siinsamas Tapikul, selle kohta ütleb ta: “Tolgendasin siin õue peal.”
Serpide kolm põlve ja teised
Tapiku kandi Liiase ja Ali pere peavad mõlemad suurt talu ja neid teatakse hästi kogu Jõgevamaal. On neilgi olnud aegu, mil edasist jätkamist omakeskis väga tõsiselt kaalutud. Väiksematel on ilmselt hoopis raskem, iseäranis veel neil, kes hiljem alustanud. Praegu taluga nullist alustada olevat aga koguni hullumeelsus. Sedamoodi
arvab ka Loigu talu noorperemees Tiit Serp.
Loigul elab Serpide kolm põlvkonda. Tiidu ema Meeli on samas sündinud ja kasvanud. Osvald Serpi teatakse masinamehena Põdra sovhoosi ajast ümbruskonnas hästi. Oma kodus jätkub praegu mõlemal tegevust. Talupidajad on aga ametlikult Tiit ja ta abikaasa Eve. Koolipoisid Tarvi ja Taavi aitavad jõudumööda kaasa.
Pärast mõnda aega Lahaveres elamist otsustas Tiit oma perega vanematekodu kasuks. Ega eriti muud üle jäänudki. “Majand ei pidanud vastu. Töökohad kadusid ära. Kuhu sa ikka jooksed. Töötuid on kogu maa niigi täis. Eks väljaspool Tallinna ole üks ääremaa kõik,” ütleb Tiit. Eve on õppinud mesinikuks ning pidanud ka dispet¹eri ja brigadiriametit.
Tiidul on nüüd tagantjärele hea meel, et sovhoosi ajal sai proovitud kõikvõimalikke maatöid. Nüüd kuluvad oskused oma talus marjaks ära. Õnneks on majapidamises olemas mõnedki vajalikud masinad.
Eluruumidega on kitsas, aga kõrvalhooneid on pererahvas jõudumööda juurde ehitanud. Kuigi uus laut on osutunud juba nüüd väikeseks. “Plaane on palju ja hädapäraseid asju on hulganisti. Kõige suurem puudus on siiski kuivatist,” tunnistab Tiit.
Tolle päeva seisuga oli Loigu talu laudas 20 sarvilist. Lüpsikari on 17pealine. “Ise saame söönud ja lapsed võivad ka koolis käia,” hindab Loigu peremees Tiit Serp oma talupidamist ning leiab: “Kui ei teeks, ei saaks midagi.” Ometi loodab ta jõudumööda talu edasi arendada ning uuenemistegagi võimalikult kaasas käia.
Taluperemees ja taluperemehe naine
Serpidega võrreldes on Alide Suureaia talu Kaurus tõepoolest suur ja muidu ka: lüpsikarja, ettevõtmiste, haritava maa ja hoonete poolestki.
Sirje Ali tuleb vastu koos nelja erinevat tõugu sõbraliku noore koeraga ning kurdab, et karjakoera pole saanud ühestki. Viiekümne kahest sarvilisest koosnevale karjale lisaks peetakse veel sigu. “Seapidamist sai vähendatud kõvasti. Praegu ainult üheksa tiinet emist ongi ja mõned nuumikud.”
Peremees Mati on just läinud kraanat otsima, et sõnnikuhoidla tarvis ostetud plokke ära tuua. Minia Ülle oli oma kodust tulnud appi kartulihoidlasse. Tänavu oli kartuleid maas koguni kolmteist hektarit. Polevat saaki kuhugi panna ega müüa.
“Aga kui Venemaa piir talve jooksul peaks lahti minema, oleme korrapealt jõukad,” naerab perenaine ning muretseb, et kuhjadeks tuleb suur osa põhu tagavarast ära raisata.
Suureaial käivad tegelikult mõtted uue lauda ümber. “Praegu on 32 lüpsilehma, aga võiks olla vähemalt 60. Hiljem tahaksime 100 peale
välja jõuda. Noorkarja peab ju ka parasjagu olema,” kõneleb perenaine ning arvab, et siis jõuaks juba ka uue traktori ja autogi osta.
Tegelikkuses haritakse umbes 180 hektarit maad, kuigi ametlikud asjaajamised on veel pooleli. Vähemaga ei tulevat välja. Üks tingib teise. Mida suurem tulu, seda suuremad on ka kulutused.
Sirje ütleb, et tema ei ole taluperenaine, vaid taluperemehe naine. Sellist isikut nagu taluperenaine meie ühiskond ei tunnistavat, vaid
ainult taluperemeest. “Talu pidada on praegu Eestis aga nii raske, et see tuleks minu arvates võrdsustada Siberi-aastatega,” leiab Suureaia talu perenaine, õigemini taluperemehe naine.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Heroiin - kas frustreeritud linnade tulevik
Veel aasta tagasi poleks allakirjutanu arvanud, et narkootikumid võiksid Eesti väikelinnades omada mingit erilist tulevikku. Polnud nagu mõtet, funktsiooni, traditsiooni.
Olulisemaks vastavaks probleemiks on ikka peetud alkoholi, mis on kättesaadav, odav ja mitte eriti ühiskonna poolt taunitud. Nüüd on aga peale Narva, mis on siiski Eesti mastaapides suur linn, ka Sillamäel, Jõhvis ja Maardus ilmnenud tendentsid, mis panevad muretsema.
Narkootikumide narkootikumid - heroiin ja oopium - pole ainult suurte vene kogukondade probleem, vaid võib reaalselt ähvardada ka Jõgeva taolisi “hubaseid” väikelinnu, kus pole inimeste oludega alati mitte kõige paremad lood.
Ühiskonna silmad avanesid pilukile seoses viimase 20 aasta müütilise haiguse AIDSiga, mis levib tänapäeval põhiliselt narkomaanide kasimata süstalde kaudu. Nüüd on välja tulnud, et heroiinitarbimine on mainitud linnades võtnud kohutavamad mõõtmed ja kuju, kui siiani viitsis keegi isegi oletada.
Heroiini ja teisi moonist pigistatud opiaate on ikka peetud lõpusirgel olevate “professionaalsete” narkomaanide aineks, nad moodustavad omaette grupi, kes nagu tavainimeste ellu ei puutu ja eriti silma ei paista. Narvas jm on heroiin jne muutunud suure osa noorsoo tavakäitumise osaks, nagu alkohol või suitsutõmbamine, õhtuti kambaskäimine, diskokülastamine ja aktsioonide väljamõtlemine. See on tõesti midagi uut. Väga paljude pealtnäha tavaliste noorte jaoks asendavad mooniained eneseteostust, seksi, tööd, õppimist, üldse kogu elu, sest opiaadid on sellised ained, mis kahjuks võivad tekitada absoluutset heaolutunnet.
Mis veel hullem, tarbima õpitakse, nagu varem sai selgeks suitsetamine - kambas minnakse nurga taha ja… Üldiselt teavad tubakatarbijad väga hästi, kuidas need asjad käivad ning heroiini- ja tubakasõltuvusel on väga palju ühiseid jooni. Kes ei süsti, on memmekas ja “imelik” jms. Narva AIDSidispanseri noorukeste klientide seletustest jääb mulje, nagu nii mõnedki tarvitajad peavad narkotarbimist täiesti loomulikuks elu osaks.
Ja see kõik on täiesti loomulik, sest peale selle, et Narvas on probleeme eneseteostusega, on kirjeldatud sõltuvusaineid seal vägagi lihtne osta. Võiks öelda, et isegi odav. Nagu viin. Olukorrani on viinud muidugi võimurite täielik ükskõiksus narkoprobleemi suhtes.
Küsigem nüüd, mis see Jõgevasse nii väga puutub. Eestlased on ennast tormanud lohutama, et heroiin on venelaste rida, meie tarbime kultuurselt amfetamiini ja kanepit. Nii võib see näida Tallinna yuppidest ajakirjanikele.
Probleemid, mis on Narva, Sillamäe, Maardu viinud sinna, kus nad on, pole võõrad ka siin: tööpuudus, rahatus, võimalustevaegus, frustratsioon. Palju funktsioonita inimesi. Suurenev asotsialiseerumine. Sobiv pinnas oopiuminarkomaania tekkimisele.
Ja see juhtub, kui midagi ette ei võeta juba nüüd, st ei laiendata eneseteostuse võimaluste arsenali, soodustata kultuuri, sporti. Ning ei tõhustata varakult kontrolli narkootikumide leviku üle, olgu see hetkel näiliselt nii tagasihoidlik ja tühine kui tahes.
MARGUS KIIS
Juubelisünnipäev haridusfoorumiga
Hariduse all ei tohi mõista ainult üldharidust, haridussüsteemi all ainult koolivõrku ja seda teenindavaid asutusi ning hariduse mured ei ole üksnes pedagoogide, vaid kogu haritlaskonna mured. Sellistest juhtmõtetest lähtudes peetud haridusfoorumiga tähistas Jõgeva Gümnaasium üleeile oma 85. aastapäeva.
Kooli juubeli puhune vilistlaste kokkutulek peeti juba jaanipäeva paiku. Ent kuna gümnaasiumi eelkäija, Jõgeva Haridusseltsi algkool avati 85 aastat tagasi 19. oktoobril, otsustati just sel kuupäeval pidada koolisisesed aastapäevaaktused ning korraldada õpilaste, õpetajate, lapsevanemate, vilistlaste, omavalitsus- ja riigiametnike ning nö kiibitsejate osavõtul haridusfoorum, millel täiesti ebapidupäevaselt probleeme lahata. Ajendatuna hiljutisest haridusteemalisest ülesastumisest Postimehe kultuurilisas Arter kutsuti foorumit juhtima Õigusinstituudi professor Ülo Vooglaid.
Subjektid ja objektid
Võibolla oleks foorumile kogunenud seltskond vajanud kiiremaks ja tulemuslikumaks ühistööle rakendumiseks selgemat teemade piiritlemist. Siiski kujunes mõttevahetus üsna elavaks, eriti õpetaja rolli üle tänapäeva koolis ja tema koolitusvõimaluste üle, samuti selle üle, kas õpetamine koolis liialt ühele eesmärgile – tasemetööde ja riigieksamite edukale sooritamisele - pole keskendunud.
Intrigeerivaks osutus Vooglaiu joonistatud tabel, mida täites pidid foorumil osalenud grupid määratlema eri õpetajatüüpide osakaalu õpetajaskonnas. Õpetajad ise, lapsevanemad, omavalitsustöötajad ja riigiametnikud pidasid suuremat osa õpetajaid autoritaarseiks, ennast subjekti ja õpilasi manipuleerimise objektina tunnetavaiks isiksusteks, kes üldjuhul siiski tagasisidet, st oma metoodika toimivust arvestama on võimelised. Õpilased ja kiibitsejad nii pessimistlikud polnud ja hindasid suuremat osa õpetajaid võimeliseks suhtlema õpilastega kui võrdväärsete partneritega.
Samas tahaksid õpilased, et õpetajad tunnustaksid vähemasti gümnaasiumiklassides nende õigust ise valikuid teha ning suhtuda ainetesse, mis edasiõppimisplaanidega üldse ei seostu, teatava leigusega.
Kerkis üles ka küsimus, kes kaitseb last, kui ta õpetajate ja riikliku õppekava nõudmiste all murduma kipub ja ka vanemad oma auahnuses pigem tagantpiitsutajateks osutuvad.
Kool ja elu
Kooliteemaliste arupidamiste rohkus ajendas Ülo Vooglaiult küsima, on’s eesti kool tõesti nii hädine, et ta pärast muret tundma peab. “Ma ei tea riiki ega rahvast, kes julgeks öelda, et nende kool on laitmatu,” vastas Vooglaid. “Koolil on alati kalduvus elust maha jääda, elu lihtsalt läheb kiiresti eest ära. Ning kui rahvas, eriti haritlaskond kooli ja hariduse probleemidega ei tegele, tekib oht, et vahemaa elu ja hariduse vahel käriseb liiga suureks. See, mis tänasel foorumil öeldi, oli tegelikult väike osa, mis selles ruumis toimus. Põhiline oli siiski, et arutelu sundis selles osalejaid oma mõtteid süstematiseerima, teiste omadega võrdlema ja see toob alati selgust juurde.”
Koolide rahastamise kohalikele omavalitsustele üleandmise küsimuses Vooglaiul ühest seisukohta pole. “On arvatavasti omavalitsusi, kes on valmis võtma vastutust koolide eest enda peale, ent on kindlasti ka neid, kes selleks valmis pole. Igal juhul ei saa küsimust lahendada nii, et riik annab asja enda käest ära, kusjuures pole eelnevalt selge, kust tulevad vahendid koolide rahastamiseks ja kas koolide normaalne edasieksisteerimine on garanteeritud. Mulle ei meeldi eksperimendid, mille üks võimalik tulem on surm.”
RIINA MÄGI
Jõgeva õpetajad kuulasid Tallinnas Valgret
170 Jõgeva linna õpetajat, lasteaednikku ja kultuuritöötajat käis kolmapäeval Tallinnas Estonia kontserdisaalis Raimond Valgre sünniaastapäevale pühendatud kontserti kuulamas.
Linnavalitsuse korraldatud ühine väljasõit oli kingitus haridustöötajatele hiljuti möödunud õpetajate päeva puhul. Tallinna sõideti kolme suure bussiga ning kontserdi eel kontserdisaali fuajees toimunud vahuveinijoomisel tervitasid õpetajaid Jõgeva maavanem Margus Oro, maavalitsuse haridus -ja kultuuriosakonna juhataja Kadri Peterson, Jõgeva linnapea Aivar Lumi ning linnavolikogu esimees Vello Mäesepp. Jõgeva õpetajate kontserdil viibimise märkis ära ka konferansjee Mart Mardisalu, mispeale vallandus publiku aplaus.
Raimond Valgre loomingut esitasid kontserdil vanad “lavahundid” Katrin Karisma, Silvi Vrait, Ivo Linna ja Uno Loop, filmis “Need vanad armastuskirjad” Valgret kehastanud Rain Simmul ning noored lavatähed Liisi Koikson ja Kadi Toom. Kõige tormilisemalt reageeris publik aga ansambli Noorkuu suurepärastele a capella seadetele, kaunile mitmehäälsele laulule ja lavasarmile. Oli meeldiv mõelda, et nii Liisi, Kadi kui ka mõnede Noorkuu lauljate jaoks on Jõgeva Alo Mattiiseni muusikapäevade tõttu hästi tuntud paik. Kontsert lõppes “Saaremaa valsi” ühislaulmisega, milles Jõgeva rahvas muidugi aktiivselt kaasa lõi.
Ühise väljasõiduga tähistasid Jõgeva haridus- ja kultuuritöötajad õpetajate päeva teist aastat: möödunud aastal käidi Viljandis Ugala teatris. Seekordset sõitu aitasid linnavalitsusel finantseerida kohalikud ettevõtjad.
RIINA MÄGI
Möödunud pühapäeval alustas taas kooskäimist Jõgeva kunstikooli avatud stuudio, milles täiendavad oma teadmisi ja oskusi täiskasvanud kunstiharrastajad.
Esimest korda kutsuti täiskasvanud kunstiharrastajad kokku seitse aastat tagasi, kui kunstikooli veel polnud ning tegutsesid Jõgeva Laste ja Noortekeskuse kunstiringid. Kokkukutsumise initsiaatoriks oli hilisem kunstikooli juhataja Anne Nurmik, kes arvas, et võimalust oma teadmisi täiendada ning juhendaja käe all maalida-joonistada ei vaja mitte ainult lapsed. Kunstikooli aegadel on täiskasvanute gruppi avatud stuudioks nimetama hakatud.
Möödunud pühapäeval alustas avatud stuudio taas uut hooaega. Esimesele kokkusaamisele tuli 11 huvilist, kellest osa juba staa¾ikad stuudiolased, neli aga päris uustulnukad. Viimased pani kunstikooli õpetaja Ene LuikMudist kohe gua¹¹värvidega lillebuketti maalima, et teada saada, missugust abi uued õpilased kõige enam vajavad.
“Kunstiga tegelemine arendab isiksust tugevasti harmoonilisuse ja intuitiivsuse suunas ning õpetab maailma enda ümber hoopis teistmoodi, tähelepanelikumalt vaatlema,” ütleb Ene Luik-Mudist. Peale tema hakkab stuudiolasi juhendama Elita Järvela. Õpitakse nii maali, joonistamist kui ka kompositsiooni ja kuigi see pole eesmärk omaette, tahetakse kevadel taas üles panna ka stuudiolaste näitus, mis sel kevadel teatud põhjustel tegemata jäi.
RIINA MÄGI
Laupäev, 21. oktoober
Peedipõllud muutuvad haruldaseks
JAAN LUKAS
ASi Adavere Lihatööstus pankrotitoimkonda juhib Andres Hermet
RAIVO SIHVER
ARVAMUS
KÜSITLUS
Saarel küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
KIRJAD
HELDUR EVERTSOO
Vaevalt oletuste tegemistega saavutatakse lahendus
ALEKSANDER
KÕRGESAAR
JUHTKIRI
21. oktoober 2000
ELU JA INIMENE
Tapikule käib liinibuss kaks korda nädalas
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Heroiin - kas frustreeritud linnade tulevik
MARGUS KIIS
Juubelisünnipäev haridusfoorumiga
RIINA MÄGI
Jõgeva õpetajad kuulasid Tallinnas Valgret
RIINA MÄGI
RIINA MÄGI