Vooremaa 25.11.2000

Vooremaa
Laupäev, 25. november 2000. a.
SISUKORD

Põltsamaa lossi varemed on varisemisohus

Kõige suurem varisemine toimus 1995. aastal. Kui avariiohtlikkust ei likvideerita ja müüre konserveerima ei hakata, siis ei tea keegi, millal võib toimuda uus varing. FOTO: ANATOLI MAKAREVITŠ

Põhja-Euroopa ühe tähelepanuväärsema arhitektuurimälestise, Põltsamaa linnuse konvendihoone varemed on varisemisohus. Ohu võimaldaks kõrvaldada konserveerimine, milleks kuluks kuni 10 miljonit krooni.

Põltsamaa linnuse konvendihoone, mida Põltsamaa lossiks kutsutakse, purunes Teises maailmasõjas 1941. a. Viiekümne üheksa aasta vältel on varemetele jälje jätnud külmumine ja sulamine, vihmad ning tuuled. Loodusnähtuste mõjul on konvendihoone müürid lagunema hakanud. "Kõige suurem varisemine oli 1995. aasta aprillis, kui rusuhunnikuks muutusid edelatiiva sisesein ning osa kagutiiva siseseinast. Tõsises varisemisohus on ka torn," rääkis Põltsamaa linnapea Margi Ein.

"Ise pole ma varisemist pealt näinud. Kord rääkisid konvendihoone varemetes töötavad ehitajad, et ajal, mil nad lõunal olid, hakkasid kivid just sellest kohast alla kukkuma, kus parajasti ehitustöid tehti. Nii ei julge ma konvendihoone lähedale õieti minnagi," lausus lossihoovis asuva muuseumi töötaja Jüri Pärna.

Põltsamaa linnuse probleemidele on otsitud lahendusi kaalukatel nõupidamistel. Konvendihoonega seonduv oli kõneaineks tänavu 5.

augustil toimunud ajalookonverentsil. 16. oktoobril kogunes Põltsamaale Muinsuskaitseinspektsiooni arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu.

"Pidasime otstarbekaks konvendihoone varemete konserveerimist ning säilitamist muinsuskaitseobjektina. Konserveerimist rakendatakse sageli ka välisriikides," teatas Muinsuskaitseinspektsiooni peadirektor Anneli Randla.

"Nõukogu leidis, et müüride ülaosade konserveerimise seisukohalt oleks vaja rajada katus kõikide tiibade kohale. Samuti peeti tarvilikuks vanaaegsete konstruktsioonide säilitamist ja eksponeerimist. Tõdeti, et konvendihoone müüride avariiohtlikkus tuleks väga kiiresti likvideerida," lisas Margi Ein.

Viimasel ajal on riigieelarve muinsuskaitsevahenditest ehitustöödeks Põltsamaa linnuses eraldatud ligi 300 000 krooni aastas. Kui arvestada juurde valitsuselt saadud 1,83 miljonit krooni väravahoone taastamiseks, siis lähiperioodil on riik Põltsamaa linnuse huvides kokku investeerinud neli miljonit krooni. Konvendihoones valati selle summa eest monoliitsest betoonist vahelaed, ehitati kolmandale korrusele viiv puittrepp ning sisehoov puhastati võsast. Suuremate tööde tegemist on takistanud rahapuudus. Arvestades renoveerimistööde mahukust, peab Margi Ein riigi panust liiga tagasihoidlikuks. "Ainuüksi konvendihoone konserveerimiseks kuluks 10 miljonit krooni. Ilma rahata pole võimalik midagi teha ja nii võib konvendihoone lõplikult laguneda," arutles linnapea.

Muinsuskaitseinspektsiooni Jõgevamaa vaneminspektor Helju Sihver usub, et konvendihoone varemed päästetakse lagunemisest. "Plaanitsetud tööd Põltsamaa konvendihoone varemetes kuuluvad muinsuskaitsealaste prioriteetide hulka nii Jõgevamaal kui ka Eestis tervikuna. Loodetavasti suudetakse varemete varisemisoht peatada. Optimismiks annab põhjust oktoobris koos olnud arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu otsus, millel peaks olema kandejõudu riigi raha eraldamisel," arvas ta.

Mõistagi ei jää põltsamaalased lossiprobleemides ise pealtvaatajateks. Raha kogumiseks ja teiste toetusvõimaluste rakendamiseks on loodud sihtasutus Põltsamaa Lossi Taastamisfond, mille arveldusarve Eesti Ühispangas on 10152001644002.

Margi Eina sõnul lubas 1998. aastal tollane kultuuriminister Jaak Allik, et peale Jaani kiriku valmimist hakatakse restaureerima Põltsamaa lossi.

JAAN LUKAS

Põltsamaa vallavolikogu sai koolitust

Kolmapäeval ja neljapäeval olid Põltsamaa vallavolikogu liikmed ja vallavalitsuse töötajad Pühajärvel koolitusseminaril, kus teadmisi täiendati mitmel erineval elualal.

Vallavolikogu esimehe Jaan Aiaotsa sõnul korraldati seesugune kahepäevane koolitus volikogu liikmetele ja vallaametnikele esimest korda. Selliseid koolitusseminare pakub Haldusjuhtimise Instituut. Räägiti eelarve koostamisest ja sellega seotud probleemidest. Oma kogemusi selles valdkonnas jagas Järvamaa rahandusosakonna juhataja. Keskkonnaprobleemide arutelus osutati tähelepanu sellele, mida vallas oluliseks pidada. Käsitlemist leidis erinevate suuremate projektide koostamine eelkõige taotluste esitamiseks väljapoole riiki. Saadi ka juriidilist koolitust, lähtuvalt põhiseadusest ja omavalitsuste ülesannetest jne.

"Julgen sellist koolitust soovitada teistelegi omavalitsustele. Saab nii teadmisi kui ka kinnitust sellele, kas ollakse õigel teel. Vahel on ka vaja ennast natuke kõrvaltki vaadata ja sellepärast on kasulik valla territooriumilt välja minna, et ühtlasi mõningatest muredest prii olla. Kaks päeva olid väga sisutihedad ja osavõtt oli samuti hea. Osaleda ei saanud ainult need, kes töö iseloomu tõttu pidid kohapeal olema," ütles volikogu esimees Jaan Aiaots.

VAIKE KÄOSAAR

ARVAMUS

KÜSITLUS

Kas olete tänavu sünnipäeva pidanud?

Alo, ehitaja:

"Juba peetud. Sünnipäev on üks vägev, oodatud pidu. Väljaminekuid see toob, kuid hää, et meeles peetakse. Sõpru on palju, ja teiste sünnipäevadel saab tihti käia. Väike naps kuulub peo juurde. Alati ei tarvitsegi kingitust kaasa võtta, tavaliselt kingime mõne uuema kasseti. Pidude vastu pole mul midagi. Eestiski võiks hakata nimepäevi tähistama - siis oleks igal kaks tähtpäeva ja saaks pidu panna. Oleks vägev!"

Meelis, lihatöötleja:

"Jah. Mul kuus õde-venda ja mõned head sõbrad, kes peavad ikka meeles. Uuem komme on kaardi saatmise asemel raadio kaudu õnnitleda. Olin täitsa õnnelik, kui mind Elmari kaudu meeles peeti. Sissetulekud on jäänud väikeseks ja suuri sünnipäevi peetakse vähe. Kui see tähistamata jätta, ei juhtu ka midagi. Horoskoopidesse suhtun skeptiliselt, kuid tundub, et Skorpioni asemel võinuks midagi teist olla."

Elvi, kanatalitaja:

"Alles tuleb. Ootan, et tuleks rutem. Muidu ei ootaks, aga aasta pärast pääsen pensionile. Tähistame ikka: raha on vähe, ega suurt midagi ei valmista, kuid laua peale ikka midagi saab. Nüüd pole nagu vanasti, et kui külla tuldi, võeti toidukott kaasa. Nüüd vaid lilled ja väike kink. Omal ka teistele lihtsam külla minna, aga laua katjale on see kulukas. Öeldakse ju, et oma töö ja võõra viina juures pole vaja tervist hoida."

Juta, müüja:

"Endal on sünnipäev möödas. Tähistasime vaikselt, lapsed ja lapselapsed tulid külla. Teiste sünnipäevadel ei käi ma kuigi tihti ja ega maainimene ei jõuagi enam nii väga pidu pidada. Tähtpäevadel saab küllaminekut lubada vaid väga heade sõprade või tuttavate poole. Võiks ju ka nii olla, et kingituse asemel tehakse sünnipäevalapsele laud valmis, siis oleks tal enne ja pärast pidu vähem rabelemist."

Eevi, pensionär:

"Vana-aasta õhtul, vaat siis teen sünnipäeva, siis on pidu. 31. detsembril saab minu ema 95-aastaseks. Ema on nii seadnud, et minagi olen samal kuupäeval ilmavalgust näinud. Tütretütre sünnipäev on üks, õetütrel kaks päeva hiljem. Ühel ajal sünnipäevadel on suur eelis tuleb odavam pidada. Ju siis emagi seda mõtles tol vaesel ajal. Laulame vanu armsaid laule ja oleme napsutagi lõbusad."

Mäidu, metsamees:

"Praegune elu Eesti Vabariigis pole meelakkumine ja ega enam suurt sünnipäeva pole võimalust pidada. Kui pidu teha ei saa, siis polegi see päev kuigi oluline. Sünnipäevapeod ja kingitused jäävad järjest väiksemaks ja väiksemaks. Kui pärast sünnipäeva rahakotti vaatad, siis jääb rõõm enda ja teiste sünnipäevast väiksemaks. Normaalseks pean väikest, alla kümne kutsutud külalisega pidu."

Angela, tööline:

"Minu sünnipäev on maikuus - aeg on nii ilus. Sünnipäeva ootan ja ilma külalisteta pole ükski mööda läinud. Laua katmine pole mulle tüli. Mõnus, kui rahvast on palju. Teiste sünnadele on ka mõnus minna: näeb neid, kellega pole kaua kohtunud. Nendega on, millest rääkida. Parim kink on lilled. Kelle lilled kaua vaasis seisavad, see on need südamest kinkinud. Sünnipäev ja jõulud on aastas kõige tähtsamad."

Raul, ettevõtja:

"Juba tähistatud. Tavaliselt pean kahte sünnipäevapidu: ühe koos töökaaslastega, teise perekonna ja sugulaste ringis. Sööme, võtame mõõdukalt napsu, kindlasti lööme laulu ja tantsu. Sünnipäev on oodatud, ainult aastate arv võiks viimasel ajal olla väiksem. Sünnipäeva kõrval pean teiseks tähtsaks päevaks pulma-aastapäeva."

Kamaris küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja

ANATOLI MAKAREVITŠ

KIRJAD

Haldusreform kui kärbsepiits

Eesti on demokraatlik riik, kus rahvas on kõrgem võimukandja. Rahvas andis viimastel Riigikogu valimistel oma mandaadi tänasele kolmikliidule, see tähendab, et usuti nende programmilisi lubadusi. Kuivõrd me üldse poliitikat hakkame mõistma ja aru saama, on aja küsimus. Ühest saame raudselt aru, mis on meile kasulik ja mis ei sobi kuidagi meie rahvuslike huvidega.

Tänased valitsusjuhid kordavad väsimatult - haldusreformi on vaja, sest seda iseloomustab demokraatlik juhtimine ja elanike osalemine elutähtsate küsimuste lahendamisel, avalike teenuste kvaliteetsus ja kättesaadavus elanikkonnale. Demokraatliku riigi eesmärgiks on võimalikult täiel määral haarata elanikkonda otsustusprotsessidesse. Enne iga tasandi otsuste langetamist tuleb pöörduda nende inimeste poole, keda otsused puudutavad.

Võimuorganid ja riigi esindajad on kohustatud elanike soove ja huvisid lahendama, sest valisid nad oma esindajad võimustruktuuridesse. Rääkida, et rahvas ei suuda haldusreformi osas kaasa rääkida, on tendentslik, tänased valitsusjuhid on saanud valitsemiseks mandaadi sellelt samalt rahvalt, keda nad halvustavad.

Haldusreformi on vaja, aga see ei alga liitmisest ega lahutamisest, vaid tuleb ära jaotada funktsioonid keskvõimu ja kohalike omavalitsuste vahel. Funktsioonide täitmise juures on oluline koht kontrollimehhanismil, kas pole liialt palju võimu keskvõimu kätte sattunud ja teiselt poolt kontroll kohalike omavalitsuste üle. Funktsioonide jaotamisega peab järgima põhitõde, et kõik funktsioonid oleksid rahastatud, see tähendab seda, et funktsioonid ja raha oleksid vastavuses.

Kohalik omavalitsus peaks olema keskvõimust sõltumatu võimutasand, mis täidab oma ülesandeid inimeste elu ja töö korraldamisel seadusega antud volituste ja vahendite abil. Meile on ajalooliselt olnud omane regionaalne tasand, kus põimub riiklik ja omavalitsuslik regionaalne juhtimine. Enne valdade ja maakondade piiride määra mist tuleks määratleda, mis on valla ja maakonna sisu.

Loomulikult nõuab ka omavalitsuse ühinemine kulutusi, nende katmine võiks küll olla riigi mure. Kuna valitsus ei arvesta rahva arvamusega, põhimõttel, et me kuulasime teid ära ja teeme haldusreformi nagunii, siis on küll tunne, et haldusreform on kui kärbsepiits valitsuse käes, millega hakatakse tüütuid klobima. Sellist haldusreformi, kus tegu ainult piiride muutmisega, pole küll Eesti rahval tarvis.

Eesti Vabariigis on ainuke põhiseaduslik arvamuse õigus rahval. Teised arvamused on administratsiooni arvamused. See, mida keegi täna Eesti Vabariigi territoriaalsele kaardile joonistab ja kuhu seda joonistust edastab, on igaühe oma asi. Rahva arvamus oli, on ja jääb.

TOOMAS PAUR,

Eestimaa Rahvaliit

JUHTKIRI

Milleks on vaja haldusreformi?

Levinud stereotüübi järgi koosneb haldusreform peamiselt seniste halduspiiride lammutamisest ning rahvale armsaks saanud omavalitsusüksuste liitmisest. Kummatigi kinnitavad näiteks Isamaaliidu juhtpoliitikud, et haldusterritoriaalne reform on vaid üks ning sugugi mitte kõige tähtsam osa suuremast plaanist, mille eesmärgiks on tuua ametnikkond taas riigi ja rahva, mitte ametkondlike või erahuvide teenistusse. Eesmärk on üllas ja üldkasulik, kuidagi liigutavalt naiivne ning toob tõenäoliselt kaasa valitsuskoalitsiooni langemise hiljemalt järgmistel valimistel.

Ajuti tundub tõesti, et valitsuskoalitsiooni ei kuulu mitte Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad, vaid Rahandusministeerium, Justiitsministeerium ja Sotsiaalministeerium. Tihtipeale juhtub, et riigi või omavalitsuse jaoks olulisi küsimusi ei otsusta mitte rahva valitud inimeste poliitiline tahe, vaid ametkondlik diktaat. Nii mõnigi ühing, asutus või ametikoht näib eksisteerivat peamiselt selleks, et riigikassast raha pumbata. Aga raha ei teki riigikassasse mitte jumal teab kust, vaid meie kõigi taskust.

Kui valitsusel õnnestub tõesti haldusaparaati kokku tõmmata ning kaotada sellised omavalitsused, mille eelarvest lõviosa tuleb riigieelarvest ning läheb halduskuludeks, tabab mitut Jõgevamaa valda ning eriti peamiselt administreerimisele orienteerunud Jõgeva linna tõenäoliselt finantskatastroof. Niisamuti tabab finantskatastroof ka riigi käest palka saama harjunud ametnikke, kes seda suurepäraselt juba praegu tajuvad ning rahvast haldusreformi vastu üles keeramast ei väsi.

Nii mõnigi vallavanem saadab haldusreformi piltlikult öeldes pikalt ning teatab, et enne pole mõtet sellest rääkida, kui riigi ja omavalitsuse ülesanded paika pandud. Niisugune käitumine meenutab pärisorjade staatuse üle kauplevat osastisvürsti, kusjuures pärisorjad on muidugi antud haldusüksuses elunevad maksumaksjad. Loomulikult põhjendatakse haldusreformi vastast kampaaniat rahva huvidega, kuid tasuks siiski mõelda, kas rahvas on see, kelle huve tegelikult kaitstakse.

25. november 2000

ELU JA INIMENE

Tooma, teaduse tõttu sündinud küla

Kui üldjuhul varjutab Eestimaa külade tekkelugu aegade hämarus, siis Jõgeva vallas asuva Tooma külaga on asi selge: see küla on teaduse tõttu sündinud. Ja teadus toidab tema vaimu tänapäevalgi.

Tõepoolest: kui Balti Sooparanduse Selts poleks sookatsejaama rajamiseks ostnud Selli mõisale kuulunud Tooma talu maid, poleks Tooma küla tänini olemaski. Ent seltsi valik langes just sellele paigale ja Tooma küla kirjutas end kindlalt eesti sooteaduse ajalukku. Uuriti siin soid kui niisuguseid ning kuivendatud soode põllu ja karjamaadena kasutamise võimalusi.

Aastatel 1928-1944 tegutses Toomal koguni sookool, kus lisaks teisteski põllunduskoolides omandatavatele saadi tugev sooharimis- ja maaparandusalaste teadmiste pagas. Katsejaama ja kooli tarvis kerkis Toomale 1910-1938 mitu suurt ja omapärase arhitektuuriga kahekorruselist puumaja.

Küla ilme hakkas luituma siis, kui Tooma katsebaasi keskus 1960. aastal Kärdesse ehitatud uude hoonesse kolis. Ent teatav ajude äravool Toomalt oli alanud juba 1956, kui iseseisev Tooma katsebaas muutus Sakus asuva Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi allasutuseks. 1974 liideti katsebaas Jõgeva näidissovhoosiga ning 1989. aastal likvideeriti selle jäänused hoopis.

See ei tähendanud teadusetegemise lõppu Toomal. Esiteks oli juba 1950. aastal loodud Tooma katsebaasi koosseisus tegutsenud väikese meteoroloogiajaama baasil Eesti Hüdrometeoroloogia Valitsusele alluv soojaam. Teiseks otsustati 1985. aastal moodustatud Endla looduskaitseala keskus rajada Toomale, endise sookooli hoonesse, kus see praegu asubki.

Tooma kuldajad

Küla praegusest paarikümnest elanikust on suur osa eakad, kes mäletavad veel Tooma rahvarohkeid kuldaegu. Proua Alma (kuna vanaproua teatas ilma otsest põhjust mainimata, aga kindlalt, et tema nime lehes avaldada ei tohi, siis on nimi muudetud) tuli Tooma katsejaama tööle 15-aastase neiuna 1939. aastal, hakates kohe tegema ränkraskeid kümnetunniseid tööpäevi.

"Ega traktoreid siis olnud. Katselappidel tuli muld kõblastega kobestada ning täpselt norme järgides väetis, seejärel aga vili, kanep vms maha külvata. Isegi kartuleid panime soosse maha ja kasvasid päris ilusti," meenutas Alma. "Kõige ilusam asi oli sooaed, kus kasvasid köögiviljad, maasikad ja marjapõõsad. Laupäeviti tuli see alati korralikult puhtaks teha, sest nädalavahetusel võis külalisi tulla. Männikjärve äärselt kultuurheinamaaltki käisime orkidega karuohakaid välja torkimas - nii puhas pidi see olema. Katsejaama sõjaeelne juhataja Leo Rinne elas suviti Toomal, muul ajal sõitis siia Tartust nädalavahetuseks. Minu ema käis tal hobusega jaamas vastas ja mina pidin korteri soojaks kütma. Ilusad toad olid, rõdul korvmööbel ja puha..."

Pärast sõda tulid teised ajad ja ülemused. Alma tegi aga tööd ka nõukogude ajal nii kohusetundlikult, et pälvis katsebaasi 50. aastapäeva puhul "viljaka teadusliku ja tootmistöö eest" Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirja. "Nüüd on kraavid umbes ning katsepõllud ja heinamaad võssa kasvamas: ei taha sinnapoole enam vaadatagi," ütles looduskaitseala keskuse koristajana pensionilisa teeniv Alma.

Pealinnast pakku

Ent Toomal ei ela sugugi üksnes pensionärid. Kui praegu on moes maalt pealinna pageda, siis geograafid Kai ja Andres Kimmel "pagesid" 16 aastat tagasi lastega Toomale pealinna korterikitsikuse eest. Andres töötas ennegi hüdrometeoroloogia süsteemis ning kuna Tooma soojaamas oli inseneri koht vaba, tuldigi siia. Kai jäi esialgu Tallinnas asuva Geoloogia Instituudi hingekirja: käis suviti instituudi rahvaga välitöödel ning talvel uuris kodus köögis mikroskoobi all turbasse ja järvesetetesse ladestunud

õietolmuterakesi.

Eri turba või settekihtides säilinud õietolmuterad ja eosed võimaldavad nimelt teha järeldusi taimestiku kujunemise kohta. Nii et mikroskoopi vaadates vaatas Kai ajas oma kümme tuhat aastat tagasi. Tema tollane töö oli Toomaga seotud ja polnud ka. Polnud selles mõttes, et setted olid pärit hoopis Peipsi nõost ja järvest, ja oli selles mõttes, et selle õietolmunduse ehk täpsemalt palünoloogilise uurimismeetodi tõi Eestisse Paul William Thomson, kes töötas 1923-1939 suviti Tooma Sookatsejaamas botaanikuna.

Endla looduskaitseala töötaja sai Kaist kaheksa aastat tagasi ja praegu on ta ametinimetuse järgi seirespetsialist. See tähendab näiteks riikliku keskkonnaseireprogrammi raames pinna ja põhjaveeseire tegemist, aga ka bioloogilist, täpsemalt mõnede linnu-, liblika- ja taimeliikide seiret. Ning ka nende uurijate abistamist, kes tahavad Endla looduskaitsealal uurimistööks andmeid koguda või siin olemas olevat andmestikku kasutada.

Teaduse vaim

Nii Kai kui ka tema kolleeg, kaitseala loodushariduse spetsialist Katrin Möllits väitsid, et Tooma võlus neid kohe esmasel nägemisel nende vanade auväärsete hoonete ja mingi tajutava teaduse vaimuga. Ja nagu Kaigi, pole Katrin - samuti geograaf - kümne aasta tagust Toomale tulekut kahetsenud. Mõlemad arvavad, et Eestis on ilmaelust palju äralõigatumaid paiku kui Rakvere-Tartu maanteest vaevalt pooleteise kilomeetri kaugusele jääv Tooma, kuhu rongimüragi ära kostab. Ning tööasjade ajamise ja koolituste tõttu on mõlemal ka piisavalt põhjusi kodukülast väljas käia. Seda enam, et Kai, kel geoloogiamagistri kraad juba ammu käes, astus hiljuti Tartu Ülikooli doktorantuuri ning Katrin käib ülikoolilinnas geograafiliste kaartide arvutis töötlemist võimaldavat Mapinfo programmi tudeerimas.

"Kui ma vahel mõnes Tallinna büroos pean viibima, kus inimesed umbses toas, laud lauas kinni ja telefonid tirisemas, istuma peavad, siis hingan Toomale tagasi jõudes kergendatult: hea, et tulema sain!" ütles Katrin. Sel sügisel läks ta pärast kahest järjestikusest koolitusest tingitud viiepäevast toasistumist koju jõudes koguni Männikjärve raba laudteele jalutama. Kuigi kooliekskursioonide kõrgperioodidel tuleb tal, lapsed sabas, seda teed läbida oma paar-kolm korda päevas. Ning patoloogiliselt looduskaugeks jäänud noortele lihtlausetega seletada, misasi see raba on ning mis siin kasvab ja kes siin elavad.

Unistuste Himaalaja

Andres Kimmel, kellest vahepeal on saanud Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi Tooma soojaama juhataja, väidab, et oma üheksa alluva juhtimisega pole tal erilisi probleeme, kuna nii mõnedki on jaamas töötanud juba mitukümmend aastat ja toimivad järjekindlamalt kui automaadid. Seire on Kimmelitel kui perekondlik "kutsehaigus": ka Andrese töö on seotud seiretööde või monitooringuga. Tema jälgib raba veebilanssi ehk seda, kui palju vett alla sajab ning kui palju aurub või kraave pidi ära voolab. Tooma soojaama viiekümneaastane vaatlusrida võimaldab protsesse modelleerida ja siinset andmepanka on viimasel ajal varmad ära kasutama välismaa teadlasedki. Nii et kuigi Eestit Euroopasse udjav vemmal näib rohkem Toomast ohutus kauguses vihisevat, on Tooma nii soojaama kui ka looduskaitseala teadussidemete tõttu ammu Euroopas. Internetiühenduski jõudis Toomale juba mitu aastat tagasi, kui paljudes muudes Eestimaa paikades ei osatud sellest veel unistadagi.

Internettipidi välismaailmaga suhtlemise kõrval käib aga Andreski loomulikult aegajalt füüsiliselt Toomalt ära. Möödunud aastal võttis näiteks kätte ja sõitis koos sõbraga Nepaali. "Olin Himaalajast kogu elu unistanud," on Andrese lihtne ja loogiline põhjendus.

Toomal tunduvad asjad nii turumajandustõmblustes linnade kui ka traditsiooniliste Eesti küladega võrreldes kuidagi mõnusalt nihkes olevat: naised lähevad aeroobika- või kudumisringi asemel doktorantuuri, mehed unistavad mersu asemel Himaalajast - ja käivad seal ka ära. Ning jõuludeks "illumineeri takse" küla sel moel, et ehitatakse soojaama poole viiva tee äärde väiksed lumeonnikesed ja asetatakse nende sisse teeküünlad. Ilus endal vaadata. Ja sookollidel, kui neid peaks siinkandis elama.

RIINA MÄGI

KULTUUR

Väikesed näitlejad suure publiku ees

Neil päevil sai ring peale maakonna lasteaedade näitemängupäevadele. Kokku saadi kolmes piirkonnas, kus väikesed näitlejad mängisid kõikvõimalikke tegelasi harilikust suurema publiku ees.

Esimesena said kokku Põltsamaa piirkonna mudilased kaheksast linna ja ümbruskonna lasteaiast Põltsamaa kultuurikeskuses. Korraldamise olid enda peale võtnud lasteaiad Tõruke ja Mari Põltsamaa linnast. Mõlemad on oma näitemängutraditsioonidega juba aastaid teada.

Seekord oli nii linna kui ka ümbruskonna lastel võimalus esineda kultuurikeskuse suurel laval. Kahe ja poole tunni jooksul jätkus vaatamis- ja kaasategemisrõõmu ning vaheaegadel saadi üheskoos

lustida. Peipsiäärse piirkonna lasteaiad võeti vastu Torma Linnutajas. Jõgeva piirkonna lasteaedade näitemängutruppe jagus koguni kaheks päevaks. Sellel teisipäeval kogunesid nelja lasteaia väikesed näitemängutegijad koos oma juhendajatega Jõgeva lasteaeda Karikakar, kolmapäeval mängisid viie lasteaia mudilasnäitlejad lasteaias Rohutirts.

Kohalikud suursündmused

Muidugi moodustasid suure osa tänulikust publikust ka lasteaedade mudilased. Nii vastuvõtjate kui ka küllatulnute jaoks said näitemängupäevadest omamoodi suursündmused ja pidupäevad.

Kohalikud lasteaiad püüdsid neid päevi nii sisustada, et kõikidel oleks lõbus ja huvitav. Põltsamaal sisustas näitemängude vaheaegasid Karutädi, Jõgeva Karikakras sidus näitemängupäeva Muinasjutuhaldjas jne. Päevad lõpetati enamasti pidulikult, juhendajatele anti üle tänukirjad ja lilled ning lastele jagati kommi.

Järgmine on sportlik

Kokku on Jõgevamaal 21 lasteaeda ja peaaegu kõikidest neist astuti näitemängupäevadel ka lavastustega üles. Parimaid ei selgitatud ja ülevaatajaid kui selliseid ei olnud. Peamine eesmärk oli pakkuda lastele mängurõõmu ja esinemiskogemust.

Maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna alushariduse nõunik Kaire Kampus, kes seda ettevõtmist koordineeris, ütles, et sellised kokkusaamised ei jää kindlasti viimaseks. Järgmised, sportlikku laadi ühisettevõtmised on plaanis kevadel, kui ilmad on soojemad ja õues olla saab. Seekordset ettevõtmist toetas Jõgevamaa Omavalitsuste Liit ning tänuväärne osa oli täita ka neil lasteaedadel, kes olid vastuvõtjad. Kevadise ettevõtmise tarvis loodab Kaire Kampus kirjutada mõned projektid, mille kaudu ehk õnnestub raha taotleda.

Ideid, mõtteid ja vaheldust

"Lasteaedadel selliseid kooskäimise võimalusi pole olnud nagu koolidel. Esimesena käis piirkondlike kokkusaamiste mõtte kunagi välja Kadri Peterson. Nüüd, kui see teoks on saanud, on tagasiside olnud ainult positiivne. Et lapsed olid nii julged esinema, see üllatas kohati isegi õpetajaid. Innukalt elasid ettevõtmisele kaasa ka

lapsevanemad," ütles Kaire Kampus. Olulisemaks pidas ta seda, et lastel oli võimalus oma majast välja saada ja mujale esinema minna. Ideid ja mõtteid oli võimalik vastastikku saada ka juhendajatel.

"Lasteaedades lavastatakse jutukesi tihti igapäevatöös, aga suure publiku ette esinema minna on iseasi. Väikesel lasteaialapsel on ju osatäitmine ja teksti päheõppimine päris suur asi," leidis Kaire Kampus.

VAIKE KÄOSAAR

Lehte Hainsaluga loomadest riigini

Teisipäeval kohtus kirjanik Lehte Hainsalu Eesti Raamatu Aasta raames lugejatega Tabiveres ja Maarjas.

Maarja raamatukogu juhataja Kaie Põdra sõnul jätkus jututeemasid lastega loodusest, loomadest ja haldjatest kuni koos täiskasvanutega arutusele tulnud poliitikateemadeni välja. Maarja rahvamajas ootas külalist kõigepealt saalitäis Maarja kooli IVI klassi lapsi. Välja oli pandud näitus laste joonistustest Lehte Hainsalu raamatute põhjal.

Laste loetud luuletuste järel sai sõna külaline. Kõige enam pakkusid kõneainet loomad. On ju Lehte Hainsalu kirjutanud mitu lasteraamatut just loomadest. Eriti tundsid lapsed huvi lugude vastu raamatust "Ega sina ometi kärnkonna karda", milles kirjeldatud sündmused autori kinnitusel peamiselt ka päriselus on aset leidnud.

Kirjanik rääkis oma lapsepõlvest, mille vastu samuti elavat huvi ilmutati. Loomade juurest jõuti kirjutamise, reisimise ja paljude muude asjade juurde. Õnnestus teada saada, et kirjanikul on ideid veel nii umbes kümne raamatu tarvis ja arvab, et üldse kavatseb kokku oma kakskümmend raamatut kirjutada lisaks seni ilmunud

kolmekümne kuuele.

Pärast seda luges kirjanik mõned oma trükis veel ilmumata jutukesed, misjärel lastel oli võimalus küsimusi esitada. Uuriti, kes oleks Lehte Hainsalu siis, kui temast poleks saanud kirjanik, mille peale ta vastas, et siis oleks ta lihtsalt vanaema, sest tal on kümme lapselast.

Seejärel kohtuti kohvilaua taga peamiselt eakama publikuga, kellega liitus kooli abituuriumiklass. Et käsil on kodanikunädal, kõneles külaline kõigepealt Eesti riigi tekkimisest, rõhutades ajaloolisi etappe, mis aegajalt on kordunud. Poliitika pinnale jäi jutt triivima enamiku ajast, pikemalt 40 kirja loole, milles Lehte Hainsalulgi palju kaasa rääkida oli. Kõneks tuli ka töö poliitikuna ajast, mil Lehte Hainsalu kuulus Riigikogusse.

Lõpuks viis jutt välja aruteluni elu üle tänapäeva Eestis. Oma 1994. aastal ilmunud luulekogust "Pika Hermanniga" luges külaline ette luuletusi. Selle luulekogu kinkis ta ka Tabivere ja Maarja raamatukogule.

VAIKE KÄOSAAR

Tulnukad aastatuhandete tagant

Kui tavaliselt avatakse Põltsamaa kultuurikeskuse galerii näitused pidulikult ja rahvarohkelt, siis graafik Tiina Reinsalu pliiatsijoonistused pani Põltsamaa kunstiseltsi esinaine Ethel Hakkaja möödunud laupäeval lihtsalt galeriisse üles ja sellega oligi näitus avatud.

Kui neljapäeval lõpuks Põltsamaale Reinsalu näitust kaema jõuan, valdavad mind kümmet väikesemõõtmelist pilti vaadates kaks tunnet: kunstniku pliiatsikäsitsuse filigraansusest ja nüansirikkusest tingitud šokk ning kujundite lahtimõtestamatusest tingitud nõutus. Tõepoolest: pildid on küll väikesed, aga kujundeid täis kuhjatud. Olendid piltidel oleksid kui inimesed ja ei ole ka. Või oleksid kui loomad ja ei ole ka. Uurivatepuurivate silmadega, ei ühtegi inimrassi meenutavate näojoontega, lopsakate suudega, siuglevate sõrmedega, teravate küüntega, karu või kassikõrvadega, lõvilakaga jne. Juurde kirjutatud nimed ja numbrid - Maryan Shinet IV, Hirnet VIII, Printsess Henia VIII, Shin Sher VIII jne - ei lõhna ühegi tuntud mütoloogia järele ega ütle ülepea midagi. Ning tükati hõljub piltidel sootuks tundmatutest tähtedest koosnevat kirja. Kõik see on juuspeenelt töödeldud, nii et tekib kahtlus, kas tegija isegi päriselt maiste kahejalgsete kilda kuulub. Seinalt loen siiski, et kunstnik on sündinud 1955 Tallinnas, õppinud ERKIs ehk kunstiinstituudis graafikat ja õpetanud sellessamas, nüüdseks mitu korda nime vahetanud kunstikõrgkoolis akvarellmaali, graafikatehnikaid, raamatukujundust, joonistamist. Järgneb pikk näitusteloetelu.

See on kõik, mida näituselt lahkudes öelda oskan. Et targemaks saada, helistan õhtul kunstnikule Tallinna. Küsimusele, kes need seal piltidel siis ikkagi on, vastab Reinsalu: "Mitteinimesed, vaimolendid, kellel tegelikult keha polegi. Kui ma neid joonistan, püüan ma ette kujutada, milline nende keha oleks, kui see neil oleks," ütleb kunstnik. Nende vaimolenditega ehk aastatuhandeid tagasi elanud inimestega õpetas Tiina Reinsalu suhtlema Viktorinimeline nõid. Nendega kontakteerumine polevat raske, aga nõudvat harjutamist.

"See on umbes nagu puudega rääkimine: sa ei kuule teksti, aga vastuseks oma mõttes esitatud küsimusele saad sa mõtteimpulsi," ütleb Reinsalu ja lisab, et olendite nimed on kokkuleppelised tema ja nende vahel: omavahel või teiste kontakteerujatega suheldes nimetavad nad end ilmselt teisiti. Numbrid nimede taga näitavad aga tasandeid. Inimesed asuvat vaimsete võimete jms järgi I-III tasandil, piltidel on kujutatud olendeid kuni XII tasandini välja.

Pliiatsi ihub kunstnik peene liivapaberi abil nõelastki teravamaks ja sellega ahta paberipinna täitmine olevat lausa sadistlik mõnu. "Teisalt on see isiklik hullumeelsus, sest kui ma arvestan oma töötunni hinnaks sada krooni ja korrutan selle umbes neljakümne tunniga, mis töö valmimisele kulub, saan ma hinna, mille eest 12 x 10 mõõdus pliiatsijoonistust keegi ei osta," ütleb Reinsalu. Seda enam, et paljud koguni kartvat tema pilte, sest seal olevat kõik liiga tõsi ja ilustamata, nii et vaadates võib enda kohta midagi ülearust teada saada.

Näitusetööd on valminud kolme viimase aasta jooksul. Praegu joonistab Tiina Reinsalu inimese energeetilist keha. Värvipliiatsitega, sest energiakogumid on värvilised. "Ainult ma ei tea, kuipalju see kunst on," ütleb kunstnik, kes leiba teenib joonistustundidega kunstiakadeemias ja raamatute illustreerimisega, suved aga veedab enamasti Palamuse kandis Imukveres oma sõbra maakodus.

RIINA MÄGI

Ilmateade

Laupäeval on muutliku pilvisusega ilm. Puhub kagu- ja lõunatuul 5-10 m/s. Õhutemperatuur on -1°C ... +6°C.

Pühapäeval on vahelduva pilvisusega ilm. Puhu valdavalt lõunatuul 5-10m/s. Õhutemperatuur öösel -4°C ... +2°C, päeval -2°C ... +4°C.

Vooremaa

Laupäev, 25. november 2000. a.

Põltsamaa lossi varemed on varisemisohus

JAAN LUKAS

Põltsamaa vallavolikogu sai koolitust

VAIKE KÄOSAAR

ARVAMUS

KÜSITLUS