Vooremaa 26.02.2000

Vooremaa
Laupäev, 26.02.2000. a.

Müüjad kuulavad raadiot salaja

Kui varem andis otsida poodi, kus ei mänginud raadio või makk, siis eelmisel nädalal valitses enamikus poodides vaikus. Väiksemates kauplustes keerati ostja sisenedes raadionupp kohe kinni, sest kardeti karistust: enamikul poeomanikel on muusika kuulamiseks litsents ostmata.

1992. aasta 12. detsembril jõustunud autoriõiguse seaduse järgi ei ole lubatud raadiosaadete levitamine avalikus kohas ja sealgi, kus viibib isikuid väljastpoolt perekonda ja lähemat tutvusringkonda. Kohtades, kus saateid võib juhtuda kuulama laiem üldsus (kauplused, ühistransport, taksod, kohvikud, baarid) peab muusika esitamiseks olema litsents.

Juba teist nädalat on võõrastavalt vaikne ka Jõgeva kaubahallis. “Raadiod korjati meilt ära üle-eelmisel nädalal. Tahaksime muusikat ja päevauudiseid tagasi — vaikus on meilegi harjumatu,” selgitas müüja Ivi.

“Kesklinna restoranis mängitava plaadimuusika ja raadio eest oleme pidevalt maksnud. Tasusime sellegi eest, kui restoranis esines mõni solist või ansambel. Kui Viljandimaal alustati poes raadio kuulamise pärast kohtuprotsessi, olime sunnitud raadiod kinni keerama. Tahame, et vähemalt kaubahallis ja suuremates poodides ei kestaks vaikus kaua,” lootis Jõgeva majandusühistu kaubandusjuht Endla Raud. Kuna autoritasu määr sõltub teeninduspinna suurusest, tuleb ühistul välja käia üsna kopsakas summa.

Jõgeval KSK kaubakeskuse raadiote ja televiisorite müügi osakonnas mängib vaikne muusika. “Minu arvates ei ole see esitus, kui keegi juhuslikult muusikat kuulab. Kuidas saaksimegi kaupa müüa, kui ostja raadiot ega plaati ei kuulaks. See on õige, et autorid tahavad tasu saada, kuid ei tohi absurdini minna,” arvas müüja Ivar.

Baar ja musa kuuluvad kokku

OÜ Hetairia baaris Löwen tuleb kõlaritest mõnusat eestikeelset laulu. Lõbus seltskond üritab refräänijupikest kaasa laulda. Seaduse järgi pole vist seegi midagi muud kui teose avalik esitamine.

Restoranides, baarides ja kohvikutes, kus on kuni 20 istekohta, tuleb raadio või plaadimuusika kuulamise eest maksta autoritasu üle saja krooni kuus, elava muusika eest aga saja krooni ringis päevas.

“Baarid ja musa kuuluvad kokku. Siinne mitmekesine muusika istub mulle. Kui Maltis või Nuude esinema tuleksid, oleks veel etem,” arvas baarikülastaja Kaupo.

“Siia kallite ansamblite ja solistide kutsumine ei tasu end ära. Lindi ja plaadimuusika kasutamise eest oleme Eesti Autorite Ühingule tasunud juba 1995. a. märtsist,” kinnitas firma tegevdirektor Neeme Reinas.

Pubiööklubi Carmenil, Kastanil, pubil “Kaarli juures” ja Feeria kohvikul on omanike sõnul autorikaitseühinguga leping sõlmitud ja litsents olemas.

Üle jõu käiv muusika

“Plaate või linte poest ostes olen autoritele juba maksnud. Arvan, et lugude reklaamimise eest peaksin hoopis mina autorite ja esitajate käest raha küsima. Muusikamaks on aastaaastalt tõusnud: esialgu oli see 34, siis 122 krooni. Uus arve on küllap veelgi suurem. Omanikuna pidin ostma 8000kroonise tegevuslitsentsi. Arvestasin, et muusika esitamise eest pean tasuma 10 000 krooni aastas. Kas seda pole väikeettevõtja käest palju tahetud?” küsis Karelle Söögi juhataja Elle Sakarias.

Auto nagu oma tuba

“Autoriõiguste kaitsjate pärast ei hakka ma küll raadiot autost välja võtma. Isiklik auto on nagu võõrriigi laev sadamas: see on juba teise riigi territoorium. Kas firmadele kuuluvates taksodes muusika mängib, see on juba omanike mure,” arvas taksojuht Andre.

ARDI KIVIMETS

RAIVO SIHVER

Õpilased kirjutasid Vabadussõjast

Iseseisvuspäeva eel kutsuti Jõgeva maavalitsusse Vabadussõda ja Tartu rahu käsitlevate kirjandite konkursist osavõtnud.

Teemadel “Mida andis Vabadussõda eesti rahvale”, “Koolipingist Vabadussõtta. Milleks?”, “Elamata jäänud elud” ja “Läbi sajandite kättevõidetud vabadus” saatsid võistlusele oma kirjutisi Jõgeva Ühisgümnaasiumi, Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumi ja Jõgeva Kaugõppekooli vanemate klasside õpilased.

Kaitseliidu korraldatud temaatilisel kirjandivõistlusel said auhindu Karin Uibo, Peeter Somelar, Üllar Timusk, Herly Parve, Ülar Tooming, Kristi Mõte ja Tarmo Oldja.

Noortele autoritele jagasid tunnustust KL Jõgeva maleva pealik Ants Nurk ning maavalitsuse haridus ja kultuuriosakonna nõunik Heiki Sildnik.

ARDI KIVIMETS

ARVAMUS

JUHTKIRI

Andke raha!

Viimasel ajal on muutunud tavaliseks, et teatatakse mingi asja tasuliseks muutmise plaanidest. Kõik algas automaksuga, seejärel ennustati TVlõivu ja nüüd räägitakse tasulisest kõrgharidusest ning raadio kasutamiselt kümnise võtmisest.

Iga maksuähvarduse taga on mõni parasjagu probleemide käes vaevlev seltskond, kes tahab kitsast eelarvetekki rohkem enda peale tõmmata. Kui nimetada mingi maks hädavajalikuks, tulevikku suunatuks, rääkida säästueelarvest, tohtust vaesusest, finantshädadest jne, siis peab valitsus raha jagamise poliitikas korrektuure tegema.

Automaksu idee genereeris Isamaaliit, et õigustada regionaalse subsideerimise puudulikkust: kui tahate raha, peame tekitama just perifeeriat lööva (Tallinnas on juba automaks) maksu, kui me seda ei tee, pühkige suud puhtaks. Muidugi ei soovitud seda ja nii see asi jäi.

Mõõdukate vaimusünnitis telekalõiv ei tooks Eesti järelevalveorganite saamatuse ja traditsioonide puudumise tõttu suurt midagi sisse, pigem läheks kogu aur inimeste kodudesse kiikamise peale.

Eesti Autorite Ühing nõuab kolkapoodidelt raadios esitatava muusika eest raha. Absurdse idee eesmärgiks on ilmselt mõni seaduseparandus, mis nõuaks igasuguse avaliku esituse eest taksi tasumata jätmise korral karme sanktsioone, et ühingu arvele ka midagi koguneks.

Viimasel ajal on Tallinna kaks rektorit tasulise kõrghariduse teemadel suud pruukinud. Muidugi teavad nad, et seda ei tule kunagi, kuigi tasustamine oleks neile kasulik, sest see soodustaks sattumist karmi maailmakonkurentsi. Kuid raha võtmisega peab ähvardama, sest riik vähendas sel aastal rahaeraldisi ülikoolidele. Õppemaksu ei saa aga tegelikult tulla, sest ükski pank ei hakka väljastama üliriskantset, senisest vähemalt viis korda suuremat õppelaenu, kui juba praegu on õppelaenu võlgade kättesaamisega suuri raskusi. Mõttekam on jätkata vana süsteemiga. Pealegi oleks Eestile kasulik, kui kõrgharidus oleks võimalikult paljudele kättesaadav.

Tõenäoliselt lisandub selliseid jaburaid maksuettepanekuid edaspidigi. Neid ei maksa väga karta: tegemist on eelarvemänguga.

MARGUS KIIS

Hariduspoliitika on ka regionaalpoliitika

Õppemaksu kehtestamine lööks valusalt maakoolide lõpetajaid

Elukalliduse tõusu tõttu eelistavad tallinlased Tartu Ülikooli mineku asemel kodulinna õppima jääda: neil pole raha, et sõita teise linna kõrgkooli. Kui sellised probleemid kummitavad Eesti rikkaima linna elanikke, mis siis veel rääkida madalama elatustasemega maapiirkondadest? Seejuures ei tasu riiklike kõrgkoolide üliõpilased praegu õppemaksu. Mis saab aga riikliku haridustellimuse lõpetamise

korral?

Kõrghariduse riikliku tellimuse lõpetamisest rääkijad kipuvad unustama, et tegemist on regionaalpoliitilise küsimusega. Sellest sõltuvad maakondade abiturientide võimalused haridust saada. Kui muuta nad sisuliselt sunnismaiseks, siis ei ole kaugel päev, mil inimväärne elu on võimalik vaid Tallinnas ja Tartus, maakonnad muutuvad aga metropoli toorainega varustavateks feoodideks, kus valitseb vaesus ja lootusetus.

Kõrghariduse kättesaadavus kõigile aitaks seda vältida ja kindlustaks Eesti tasakaalustatud arengu. Praegugi on maakoolide lõpetajate konkurentsivõime kõrgkoolidesse astumisel nõrk, õppemaksu kehtestamine looks neile lisabarjääri.

Kergema vastupanu tee

Eestis on praegu ligi 45 kõrgkooli, mitmes neist õpetavad ühed ja samad õppejõud. Mitu kõrgkooli suudab aga pakkuda tõsise teadustöö võimalusi? Vahest kümmekond. Sama palju on ka koole, milles pakutavat haridust võib konkurentsivõimeliseks lugeda. Mitmed kõrgkooli nime kandvad asutused on vaid diplomimüügi kontorid.

Meie kõrgharidussüsteem vajaks tõepoolest reformi, aga mitte õppemaksu kehtestamisele suunatud reformi. Vaja on loogilist ja kogu Eesti arengut soodustavat lähenemist. Riikliku õppemaksu kehtestamise idee on kergema vastupanu teed minek, trendiidee, mille sisulistele tagajärgedele ei vaevu keegi mõtlema.

Haridus kui mootor

Haridus ei ole asi iseeneses, vaid see on mootor, mis käivitab kogu ühiskonna arengu. Sellest võidavad kõik: kogu ühiskond tarbib kõrghariduse poolt loodavaid hüvesid. Ja on täiesti loomulik, et kõik ühiskonna liikmed osalevad selle rahastamises.

Olukorras, kus riigi areng on äärmiselt ebaühtlane ja enamik raha asub Tallinnas, peaks maapiirkondade toetamine olema lausa kohustus. Riikliku haridustellimuse jätkamine ongi tugi eelkõige maapiirkondadele, kust rahapuudusel ei minda tasulistesse kõrgkoolidesse. Tõele näkku vaadates on ju selge, et akadeemilise hariduse ületootmine avaldub ainult Tallinnas ja Tartus. Näiteks Jõgevamaal on asi kõrgharidusega inimeste üleküllusest võrdlemisi kaugel.

Garanteerides hariduse ka maarahvale, garanteerib Eesti riik tegelikult endale tuleviku. Kui suurel kaubandus- ja tööstuskeskusel Tallinnal on tootlik ja elujõuline tagamaa maakondade näol, on võimalik kogu Eesti rikastumine. Kui aga maarahva haridustase langeb, tühjenevad maakonnad elanikest. See muudab küsitavaks kogu eesti rahva tuleviku.

JANELIINA LIIV,

TÜ üliõpilane, Rahvaerakond Mõõdukad

Kõik lapsed ei taha targaks saada

Eestis ettevalmistatav hariduskontseptsioon lähtub eeldusest, et kõik tahavad õppida ja targaks saada. Kahjuks on elu vastuoluline ning paljud õpilased segavad tundi, ei õpi ning kiusavad kaasõpilasi ja õpetajaid. Selle põhjused võivad olla erinevad: vanemad ei ole huvitatud laste õppimisest, kodus ei ole võimalik õppida, õpilase ja õpetaja vahel on tekkinud konflikt, “sõbrad” kutsuvad kaasa, miski on jäänud õpilasele arusaamatuks ning ta ei suuda enam tundi jälgida jne.

14. veebruaril toimus Jõgeva ja Viljandi maakonna alaealiste komisjoni initsiatiivil seminar, millel tutvustati positiivseid kogemusi käitumis- ja õpiraskustega noorte õppeedukuse parandamisel. Oma tööst rääkisid Voore ja Pala kooli õpetajad, samuti tutvustati Viljandis tehtavat tööd käitumishälvetega poistega ja Põltsamaa suvelaagrite kogemusi. Adavere ja Lustivere kooli esindajad rääkisid lapsevanemate koolitamisest ja kooli hoolekogu tegevusest.

Järgimisväärseks peeti järgmisi võimalusi: täiendav õpetamine enne tundide algust; etteõpetamine, et õpilasel tekiks tunnis eduelamus, ta suudaks tundi jälgida ja kaasa töötada; individuaal- ja grupiõpe; teiste õpetajate kaasamine järeleaitamisse, kui õpilasel on tekkinud mõne õpetajaga konflikt; tihe koostöö lapsevanematega.

Alaealiste komisjoni praktika näitab, et käitumisprobleemid tundides on meie maakonna alaealiste kõige levinum probleem. Selle lahendamiseks

on vaja kooli, lapsevanemate, valla või linna, noorsoo-organisatsioonide jt ühist tegevust. Õpilase koolist väljaheitmine ei ole lahendus, pigem on see uute ja palju tõsisemate probleemide algus.

Alaealiste komisjon toetab käitumisprobleemide lahendamisele suunatud tegevust koolides ka käesoleval aastal. Samuti toetame õigusrikkumisi toime pannud noorte rakendamist ühiskondlikult kasulikule tööle ja nende vaba aja sisustamist. Täpsemate tingimustega saab tutvuda alaealiste komisjoni sekretäri juures.

JÜRI GINTER,

Jõgeva maakonna alaealiste komisjoni esimees

Euroliidu ja Austria konflikt ei huvita jõgevamaalasi

Välispoliitikas on tekitanud laineid Austria äärmusliku (parem) populistliku vabaduspartei sattumine valitsusse ja sellest tingitud boikotitaoline suhtumine Austriasse Euroopa Liidus. Vooremaa küsis Jõgevamaa telefoniomanikelt, kas ELi sekkumine Austria siseasjadesse on õige.

Vastajaid oli Põltsamaalt, Jõgevalt (10%), Kuremaalt, Vanassaarelt, Tormast, Saarelt, Laasmelt, Adaverest, Varbeverest, Kassinurmest, Puurmanist, sordijaamast, Pajusist, Võhmanõmmest, Altnurgalt, Tabiverest, Palalt, Luualt (5%).

Teismelisi oli vastajate hulgas 5%, 20ndates aastates inimesi 20%, 30ndates 10%, 40ndates, 50ndates ja 60ndates 15%, 70ndates 20%. 20% vastanutest olid mehed.

60% vastas, et ei oska ELi sekkumisest Austria siseasjadesse midagi arvata. 20% pidas Euroopa Liidu käitumist õigeks, 20% valeks. Sekkumist pidasid valeks nooremad inimesed.

MARGUS KIIS

40% jätaks presidendi vastuvõtule minemata

22. veebruaril küsis Vooremaa oma telefoniküsitluses jõgevamaalastelt, kas nad läheksid Eesti Vabariigi aastapäeva pidulikule vastuvõtule, kui president neid sinna kutsuks.

Vastajaid oli Jõgevalt, Põltsamaalt, Puurmanist (10%), Vanaväljalt, Eskust, Pisisaarest, Altnurgalt, Luualt, Kalikülast, sordijaamast, Kablakülast, Siimustist, Saarjärvelt, Kaudest, Kaareperest, Voorelt, Murrust (5%). Teismelisi, 60-ndates, 70-ndates ja 80-ndates aastates inimesi oli 5%, 20-ndates, 30-ndates ja 40-ndates 10%, 50-ndates 50%. Naisi oli 70%.

Vastuvõtule jätaks minemata 40% jõgevamaalastest. Keeldumise põhjused olid erinevad: üks 17-aastane noormees ei viitsiks, 46-aastasele naisele oleks see liiga kallis, 57-aastane naine ei julgeks, 85-aastane mees peab end sellise ürituse jaoks liiga vanaks, 51-aastasel naisel ei ole sobivaid riideid, ühele 59-aastasele naisele Lennart lihtsalt ei meeldi.

MARGUS KIIS

ELU JA INIMENE

Kilde Aidu Põdra-järgsest elust

Aidu asub Jõgeva ja Põltsamaa vahel. Suurem osa inimestest, kes end aidulasteks nimetavad, elab tegelikult päris-Aidust umbes kilomeetri kaugusele jäävas kunagise Põdra sovhoosi keskasulas Vägaris, kuhu omal ajal kerkis jõudsalt paneelmagalaid.

Võõras möödasõitja ei pruugi paiga elujõu hääbumist märgatagi, sest koletuteks ahervaremeteks muutunud karjalaudad ja sigalad jäävad teest kaugemale karjakoplite taha. Ja teeäärsed põllud on seni ikka üles haritud olnud. Pajusi vallavolikogu esimehe Lembit Paali sõnul on Aidu kandi põllumajandusmaa enamjaolt AS-i Perevara ja talude käes.

Ühe kopsuga

“Vald hingab ühe kopsuga,” märgib Lembit Paal, pidades silmas seda, et ettevõtlus ja tööhõive on koondunud Pajusi ümbrusesse. Aidu pool pole peale algkooli, velskripunkti, sidejaoskonna, raamatukogu ja tillukese erapoe ühtegi tööandjat. See-eest on seal valla suuremad talud. Kerge neil praegustes oludes toime tulla pole.

Suurtest paneelmajadest vaatab üha enam vastu tühje aknasilmi. Pärast Põdra sovhoosi moodustati Nurme POÜ, mille järel olla ostnud mõned tootmishooned ja laudad pankrotivarana ära keegi soomlane, kellest nüüd enam midagi kuulda pole.

“Tootmist ta käima ei saanudki, kuna probleemid osutusid suuremaks, kui ta ette kujutas,” teatakse vallas öelda. Hakka või arvama, et kunagi sovhoosi ajal tekkinud ja nüüd ainult bussipeatuse sildil säilinud Põdra nimi oli tähenduslik, sest kabelimatsu siinsele suurtootmisele andis põtrademaa mees.

Omal ajal oli Põdra aga kõva sõna. Sovhoosi õitseng oli tihedalt seotud Maimu ja Karl Kaasikuga, kes tulid omaaegsesse majandisse 1957. aastal. 1961. aastal sai peaagronoomina töötanud Karl Kaasikust majandijuht ja selles ametis oli ta pensionile minekuni 1987. aastal. Maimu Kaasiku põhitööks oli kartulikasvatus. Tekkisid kloonipõllud ja seemneaiad. Kartuli ja heinaseemnekasvatus olidki need, mille järgi Põdrat tunti ja millest majandi jõukus kasvas.

“Kartulit sai meilt terve Venemaa,” meenutab Maimu. Praegu Põltsamaal elavad Kaasikud Aidu kandis enam eriti ei käi.

“Sant tunne on praegust laokilolekut nähes,” poetab Karl Kaasik mõrult.

Kohaliku elu peegel

Vägari velskripunkt on koha leidnud ühe paneelmaja allkorrusel. Valla kulul tehti remont ja kord nädalas käib siinseid haigeid vastu võtmas Pisisaare perearst Külli Paal. Muul ajal on ametis velsker Reet Kald, kes on siin töötanud 1961. aastast. “Mind tunnevad külakoeradki,” märgib Reet.

Külli Paali sõnul peegelduvad inimeste elus kuhjunud probleemid velskripunktis tervisehädadena. “Kui närvipingete põhjused ei kao, siis ei kao tervisehädadki,” väidab Külli Paal. Siinsel tohtril tuleb silmas pidada sedagi, et väga paljudel pole haigekassakaarti ja enne kallimate rohtude väljakirjutamist tuleb küsida, kas patsiendil nende jaoks ka raha on.

Kooliga ja koolita

Esta Väljaru tuli Aitu kooliõpetajaks nelikümmend aastat tagasi ja on siin üle elanud igasuguseid asju, algkooli kinnipanek 1973. aastal kaasa arvatud. Justkui vastukaaluks sai samal aastal Vägaris valmis Põdra sovhoosi lasteaed ja Esta kutsuti selle juhatajaks. Viieteistkümne aasta pärast, kui rahvusliku ärkamise tuhinas väikeseid algkoole taastama hakati, sai lasteaiast lasteaed-algkool.

“Põdra sovhoos oli siis heal järjel ning Aitu hakati koguni üheksaklassilist põhikooli projekteerima. Esimese kooliklassi avasime lasteaia ruumides teadmisega, et järgmisel aastal on uus koolimaja valmis,” ütleb Esta.

Paraku projekti valmimine venis ja lasteaed pidi riburada kõik neli klassi “ära seedima”. Appi tuli võtta ka üks korter lähedal asuvas elamus.

Enne ehitamiseni jõudmist said Põdra sovhoosi paremad päevad otsa. Põhikoolist tänapäeval ei unistatagi, aga algkooliklasse ja polüfunktsionaalset saali mahutavast juurdeehitusest on viimasel ajal küll juttu olnud. Siis saaksid kõik lapsed ühte majja ja vanasse ossa jääks ruume ka praegu hõredamalt asustatud päris-Aidus asuva raamatukogu jaoks. Valla rahast jääb juurdeehituse jaoks väheks ja riigi

rahaga on, nagu on.

Aidu kultuurimaja pandi kinni paar aastat tagasi. Kuna Esta Väljaru on ajast aega kooli ja lasteaiatöö kõrvalt ikka ka kultuuriasju ajanud, siis on kultuurimaja sulgemisest vähem kahju tõusnud, kui võinuks. Mõnigi taidlusring on alles. Ja kui kool korraldab mõnikord peo lastevanematele ja teinekord jälle vanavanematele, siis on kõigil külaelanikel põhjust aegajalt kokku tulla.

Mäng ja elu

Lasteaialaste mängudes peegeldub tegelikkus. “Lapsed mängivad töötu

abiraha saamist. Ja abiraha saamise päeval saavad mänguemmed mängupoes jäätist ja sardelli osta,” ütleb kasvataja Malle Arnek. Aga üldiselt on tänapäeva lapsed tema sõnul palju laiema silmaringiga ja nutikamad kui varem. Ning julgevad oma arvamuse välja öelda, nagu tulevastele kodanikele kohane.

Eesti Vabariigi sünniloos on Aidul Vabadussõja lahingu toimumispaigana tähtis koht. Üleeile tähistati Aidu lahingu mälestussamba juures iseseisvuspäeva. Võidualtariks nimetatud mälestussammas on Virve ja Hans Pagi koduaknast alati näha olnud. Kuigi vahepeal võis seda pigem aimamiseks nimetada. Esimese Eesti Vabariigi ajal käis puhkpilliorkestris mänginud Hans võidupüha hommikuti kell kuus võidualtari juures pilli mängimas. Mängiks ehk nüüdki, kui orkester hinges oleks.

Eesti Vabariik õnneks on.

VAIKE KÄOSAAR

RIINA MÄGI

KULTUUR

Sõnumileht otsib tegusaid naisi

Sõnumileht kuulutas möödunud nädalal välja konkursi, selgitamaks välja maakondade ja suuremate linnade tegusamad naised.

Kandidaatide ülesseadmise õigus on kõigil, eeldusel, et esitaja suudab kandidaati mõne sõnaga iseloomustada ning välja tuua, millega ta on esitajale või teistele inimestele meelde jäänud. Ettepanekule tuleb lisada enda ja tegusaima naise kandidaadi kontaktandmed. Reedeses Sõnumilehes on avaldatud vastav ankeet, ent arvamuse võib Sõnumilehe toimetusse (aadressil postkast 336, Tallinn 10503 või elektronpostiaadressil sleht@sl.ee) saata ka vabas vormis. Saadetud arvamuste õhjal hakkab Sõnumileht avaldama kirjutisi Eesti tegusatest naistest. Kokkuvõtte omamoodi rahvahääletusest teeb Sõnumileht 14. mail.

“V”

Laupäevaõhtu lauluga

“See juhtus 13 aastat tagasi, kui Kabala laulupeo ajal õnnestus Jõgeva meeskooril Mehis võrgutada Kose naiskoor Krõõt.” Nende sõnadega alustas Airi Rütter eelmisel laupäeval kahe koori ühiskontserti Jõgeva kultuurikeskuses.

Kohe kõlas Jõgeva lauluisa Kaarel Tetsmanni käe all avaloona “Laulud nüüd lähevad”. Järgnes külaliskoori esinemine. Lauldi kaasaegsete eesti heliloojate a capella koorilaule, aga ka kergemat klaverisaatega repertuaari. Meelde jäid kõrged, säravad sopranid, ilusa tämbriga aldid, südamlik esitus. Seejärel astus üles Mehis oma tuntud headuses. Kuulajaid vaimustasid meeste särtsakus ja huumorimeel, Kaarel Tetsmanni energia ja dirigent Merike Kati kaunis soolopartii. Lõpuks veel kahe koori ühislaulud ja lilledekingituste jagamine.

Aitäh laulunaistele ja meestele toreda õhtu eest!

ANU PIISKOPPEL

Parim poliitik fotoproffide seas

Teisipäeval avati Jõgeva kultuurikeskuses Riigikogu aseesimehe Tunne Kelami loodusfotonäitus, mis jääb avatuks täna õhtuni.

Kuigi kahest riigikogulasest koosnev perekond võiks endale ka ekstravagantsemaid puhkamisvõimalusi lubada, armastavad Tunne ja MariAnn Kelam lõõgastuda just Eestimaad tundma õppides ning selle ilu ja omapära kaameraga filmilindile püüdes.

Esimese avaliku näituse Tallinna fotomuuseumis pani Kelam 1996. aastal üles kadunud fotoguru Peeter Toominga õhutusel. Fotoprofid öelnud seda vaadates Kelamile, et ta on parim poliitik professionaalsete fotograafide seas. Sestpeale on Tunne Kelami loodusfotod väljas olnud paljudes Eestimaa paikades (sealhulgas Mustvees), samuti Viinis ja Budapestis.

Põgeneb poliitikast

Kelami fotograafiline lõõgastumine näib käivat kontrastiprintsiibil. Kui igapäevane poliitikutöö nõuab paljude inimestega suhtlemist ja riiklikul tasandil üldistuste tegemist, siis Kelami näitusepildid on inimestevabad ning sageli üles ehitatud just efektsetele lähivaates detailidele, nagu kollased kännuseened puutüvel, sügisesed vahtralehed ja päevakübaratel mängivad putukad. Tippsaavutusteks selles liinis on kiriku ristil istuv kajakas ning lainel hõljuv kajakasuleke, millest annab muuhulgas edukalt hinge surematuse, elu kaduvuse jms vägevaid sümboleid kasvatada.

Kelami fotodel ilmneb tema kadestamisväärne kompositsioonitaju. Ning peale rahulikult paigal püsivate loodusobjektide on tal olnud oskust ja püsivust tabada ilusaid hetki kiiresti muutuvatest taevastest vaatemängudest, nagu pilvede kulg, vikerkaar ning päikesetõus ja loojang. Kelami stiili võib teatud mõttes klassikaliseks nimetada: eritehnikate või ootamatute vaatenurkadega ta ei raba, aga kvaliteetne ja ilus tulemus on kindlustatud.

Asespiikri kiusatus

Näituse pidulikule avamisele järgnenud kohtumisel tuli Tunne Kelamil vastata publiku mugavamatele ja vähem mugavatele küsimustele, mis fotokunstist kauge kaarega mööda käisid. Muuhulgas kinnitas Kelam, et ka kahekümnendatel aastatel kubisesid Eesti lehed värskelt kätte võidetud oma riigi ja selles valitseva sotsiaalse ebavõrdsuse kirumisest ning korruptsiooniskandaalidest. Kui aga 1924. aasta detsembrimäss näitas, mida eesti rahval oma riigi näol kaotada on, saabus kohe üksmeel.

Kaitsekõne Eesti Vabariigile iseseisvuspäeva eelõhtul näitas Kelami sobivust presidentlikku rahvalepitaja rolli. Küllap on tipp-poliitikust Kelam fotograafina menukam kui mõni teine, kes kaamera kaela riputab ja loodusesse kõnnib. Teisalt võib ta oma loodusfotode eksponeerimisest ka poliitilist profiiti lõigata. Üks venekeelne kirjutaja tunnistab Kelami näitustega kaasa rännanud külalisteraamatus näiteks, et poliitik Kelamit peab ta natsistiks, tema piltidel näeb ta aga isamaa-armastust.

Allakirjutanu küsimusele, kas heal positsioonil istuv Kelam pole Riigikogu saali fotoaparaati kaasa võtta tahtnud, vastas Kelam ülestunnistusega, et see olevat üks tema suuremaid kiusatusi.

RIINA MÄGI

Sädeinimesed ühinevad

Jõgevamaa külaseltside esindajad kohtusid teisipäeval Põltsamaa kodu ja põllutöökoolis Eesti külade ning väikelinnade liikumise Kodukant eestvedajatega. Toimus ka kodukandiliikumise volikogu koosolek.

“1997. a. oktoobris asutatud mittetulundusorganisatsioonide liikumisel Kodukant on oma organisatsioon 11 maakonnas,” ütles liikumise president Kaja Kaur. “Jõgevamaa külaseltsid on hästi tegutsenud, neil tasuks aga liituda.”

Külaliikujad Tabivere, Puurmani, Torma, Saare ja Põltsamaa vallast ning Põltsamaa linnast pooldasid ühinemissoovitust. 22. märtsil saadakse kokku Maarja rahvamajas, et ülemaakonnalise organisatsiooni asutamisest rääkida.

Kodukandi volikogu koosolekul oli kõneaineks ka koostöö maanoorte liikumisega 4H. “Külaseltsid on väga huvitatud ühistest ettevõtmistest noortega,” lausus Kaja Kaur. Tema sõnul kutsuvad külaliikujad end sädeinimesteks, et rõhutada oma algatusvõimet ja tegutsemistahet.

JAAN LUKAS

Vooremaa

Laupäev, 26.02.2000. a.

ESIKÜLG

Müüjad kuulavad raadiot salaja

ARDI KIVIMETS

RAIVO SIHVER

Õpilased kirjutasid Vabadussõjast

ARDI KIVIMETS

ARVAMUS

JUHTKIRI

Andke raha!