Vooremaa 28.10.2000

Vooremaa
Laupäev, 28. oktoober 2000. a.
Sisukord
Äksis asuv vutifarm varustab munadega tervet Eestit

Rene Treieri vutifarmis on kokku üle paari tuhande vuti. FOTO: ANATOLI MAKAREVITŠ

Kunagine Kaiavere vutifarm oli kuulus nii Eestis kui ka välisriikides. Praegugi asub üks kahest Eestimaa vutifarmist Jõgevamaal. Tabivere vallas Äksis kasvatab vutte 75-aastane peremees Rene Treier.

Tabivere ja Palamuse valla omaaegne veterinaararst ostis kakskolm aastat enne Kaiavere vutifarmi sulgemist ära osad selle põllumajandusettevõtte vutid kohapeal aretatud tõust eesti vutt. Nii rajas ta oma kodumaja lähedusse ühe kolmest Kaiavere farmi tugifarmist.

Tõuparandus vutifarmis

Praegu on Rene Treieri linnukasvatuses 1800 vutikana ning 300 kukke. "Vutt hakkab aktiivselt munema tavaliselt kahekuuselt ning muneb keskmiselt 300 muna aastas. Eesti vuti tõugu vuttide verd olen värskendanud prantsuse lihatõugu vuttide kukkede abil, selle tagajärjel suurenesid lindude kehakaal ja munad ning iseloom muutus rahulikumaks," rääkis vutifarmer Äksist.

Mõni aasta tagasi tegi Treier vutifarmile juurdeehituse. Kui Maalehe ajakirjanik Mart Porila sellest plaanist viis aastat tagasi kuulis, imestas ta, et 70-aastane mees mõtleb põllumajandusettevõtluse laiendamisele.

Rene Treier rääkis, milliseid tingimusi on vaja vuttide kasvatamiseks. "Temperatuur peab vutifarmis olema vähemalt +18 kraadi. Vuttide menüü peab olema väga täpselt koostatud, et linnud valgud, energia, vitamiinid ja mineraalid õigeaegselt kätte saaksid. Lähiminevikus sai vuttidele energiavajaduse rahuldamiseks ka maisi antud. Nüüd peab selleks söödale lisama rapsiõli. Vuttide söötmine kulgeb poolmehaaniliselt. Farmis on mul masin sööda segamiseks," rääkis ta.

Inimestele ja madudele

Äksi vutifarm müüb vutimune aktsiaseltsile Tallegg, mis neid omakorda edasi turustab. "Üldiselt ostetakse Eestis vutimune tagasihoidlikult. Näiteks minu farm varustab munadega peaaegu tervet Eestist. Sellele vaatamata läks mul tänavu ligi 14 000 vutimuna lausa raisku. Osa vutte olen müünud ka Tallinna loomaaiale, kus neid söödetakse madudele ja kullidele. Viljandimaal Leiel asub aga teine Eesti vutifarm, kus kasvatatavaid prantsuse lihatõugu vutte müüaksegi põhiliselt Tallinna loomaaiale," ütles Treier.

Vutimuna teeb targaks

Rene Treier meenutas, et veelgi suurem vutifarm, kui oli Kaiaveres, rajati Tartumaale Matjamaale, kus olid planeeritud kohad 100 000 linnule. Nüüd on nende tühjaks jäänud farmihoonete omanikuks poliitik ja ärimees Neinar Seli. "Välisriikides on rohkesti vutifarme. Inimesed ostavad vutimune, sest nad on jõukamad ning hindavad ka vutimunade tervislikkust. Näiteks Jaapanis on vutimunad koolide ja lasteaedade igapäevases toidumenüüs. Muuhulgas on kindlaks tehtud, et vutimunade söömine soodustab laste õppimisvõimet ja mõjub hästi intellektile. Välismaal on vutimuna kanamunast kaks korda kallim, Eestis on nende munade hinnad aga peaaegu ühesugused," selgitas ta.

Kümme aastat tagasi külastas Rene Treieri vutifarmi Jaapanis asuva ülemaailmse vutikasvatuse assotsiatsiooni president. Sel neljapäeval käis farmis Eesti Põllumajandusülikooli emeriitprofessor Harald Tikk, kes on üks riikliku preemia pälvinud vutitõu eesti vutt aretajaid.

"Eestis, põhiliselt Ida-Virumaal leidub ka majapidamisi, kus kasvatatakse vutte oma perele. Kuigi vutikasvatus turustamisotstarbeks on vähetasuv, võiks hobi korras vutikasvatajaid rohkemgi olla ja seda eelkõige vutimunade tervislikkust arvestades," ütles Rene Treier.

JAAN LUKAS

Werol Tehastel on rahvusvaheliselt tunnustatud kvaliteedisüsteem

ASi Werol Tehased kvaliteedijuhtimissüsteem sai ISO 9001:1994 sertifikaadi, mis kinnitab Werol Tehaste toote kavandamise, tootmise ja müügitegevuse vastavust rahvusvahelistele standarditele.

Werol Tehaste kvaliteedijuhtimissüsteem töötati välja käesoleva aasta jooksul koostöös firmaga Business Grain ning seda tunnustas BVQI (Bureau Veritas Quality International).

Vastava kvaliteedisertifikaadi andis Werol Tehaste juhatuse esimees Raul Kastanile üle BVQI esindaja Tiit Hindreus 24. oktoobril.

AS Werol Tehaste kvaliteedijuhi Arne Raidvere sõnul on oluliseks tehase toorainet, tootmist ja toodangut kontrollivaks lüliks toiduõlitehase labor, mis akrediteeringu järgi vastab samuti rahvusvahelisele standardile ISO 17025:2000 ning teostab nädalas 700 keemilist ja 700 ekspressanalüüsi. "Näiteks ligemale üks miljon krooni maksma läinud NIR ekspressanalüsaator võimaldab aatomite vaheliste sidemete ergastamise ja nende võngete uurimise teel analüüsida sisuliselt kõiki toiduainetetööstuses kasutatavaid aineid," lisas Raidvere.

Hiljutisel Eesti parima toiduaine konkursil tunnistati Werol Tehaste "Olivia" toiduõli omas grupis parimaks.

"V"

Jõgeva linnapead sunnitakse tagasi astuma

Valimisliit Oma Linn ning Reformierakond on esitanud Jõgeva linnavolikogule avalduse umbusalduse avaldamiseks Jõgeva linnapeale Aivar Lumile, tõenäoliselt ühineb umbusaldusavaldusega ka Isamaaliit. Küsimus tuleb arutlusele

linnavolikogu 2. novembri erakorralisel istungil.

Umbusaldusavalduse esitajad ei ole rahul linnapea juhtimisstiiliga, mis on tekitanud tõsiseid pingeid linnavalitsuses ning muutnud selle töö sisuliselt võimatuks. Vooremaale teadaolevalt on linnapeale varem ette heidetud vastutusest kõrvalehiilimist oma tegevusvaldkonnas, ebaadekvaatset suhtlemisstiili, linnavalitsuse töötajate süstemaatilist sõimamist ning nende isiklikes asjades sorimist.

Oma Linnal ning Reformierakonnal on 21liikmelises volikogus kokku 10 häält, kuid ei ole võimatu, et ka Isamaaliidu fraktsioon otsustab senise linnapea väljavahetamise kasuks. "Otsime kindlasti konstruktiivset ja linna jaoks parimat lahendust ning olen kindel, et see saab olema positiivne," kommenteeris Isamaaliidu Jõgevamaa piirkonna esimees Taisto Liivandi enne Isamaaliidu Jõgeva osakonna juhatuse reedeõhtust koosolekut.

Isamaaliidu nimekirjas Jõgeva linnapeaks kandideerinud Ants Paju on juba avaldanud valmisolekut linnapea ametipost üle võtta. "Siin on mängus mitte poliitiline, vaid isikuline problemaatika," iseloomustas Ants Paju umbusaldusavaldusega seonduvat. Juhul, kui Isamaaliit otsustab oma linnapea välja vahetada, on senine koalitsioonipartner Oma Linn nõus nendega koos jätkama. "Meil pole Isamaaliidu vastu midagi ning me kavatseme koalitsioonileppest kinni pidada," teatas fraktsiooni Oma Linn esimees Kaido Lehtla.

Aivar Lumi ei soostunud kommenteerima ei umbusaldusavalduse põhjuseid ega ka oma võimalikku väljavahetamist. "Ants Paju juba lubas kord linnapeaks hakata, kuid millegipärast ei hakanud, nii et ka nüüd pole kindel, et ta selleks saab," ütles Lumi Vooremaale.

AARE KIRNA

ARVAMUS

KÜSITLUS

Milline oli teie viimatine lugemiselamus?

Reet, üliõpilane:

"Elu lõpuni jääb meelde kevadel enne eksameid muusikaajaloo lugemine, läbi töötamine ja meelde jätmine. Raamatulugeja olen üldiselt väike, kuid kohaliku ajalehe loen läbi. Kui raamat sind esimestel lehekülgedel ei köida, on targem see kõrvale panna. Tütar oskab juba küll lugeda, kuid vahel paneb emme südametunnistuse proovile ja tuleb koos lugeda."

Rudolf, töötu:

"Olen raamatuhuviline, lehti loen ka. Üksi elan, poissmehe värk, mis ma muud ikka teen. Töötu ei jõua enam raamatuid osta, aga mul on vanast ajast raamatuid, mille olen jõudnud juba ära unustada. Viimati sai vahva sõdur Švejk uuesti käsile võetud. Tihti kirjutatakse lehtedes ühest ja samast asjast. Mõnest ajakirjanikust saad aru, teisest annab mõelda, mida ta ütelda tahtis."

Annely, õmbleja:

"Igasuguseid elamusi on, kohe ei oska midagi ekstra välja tuua. Loomulikult meeldib raha lugeda, kellele see ei meeldiks, kui teda on. Ajalehti ostan, küllaltki uusi raamatuid ja ajakirju laenutan raamatukogust. Olen kõikelugeja, kuid ulmet ma ei salli. Igasuguste usuajakirjade vastu, mida agaralt pakutakse, ma huvi ei tunne. Ajalehes on palju kirjavigu ja artiklite sõnastus vilets."

Priit, õpilane:

"Ingliskeelne raamat noorte elust ja tegemistest. Seda sai loetud rohkem keeleõppimise eesmärgil. Soovitatavat kirjandust peab ka lugema, et eksamitel läbi lüüa. Põhiliselt saan vajaliku info ajalehtedest ja internetist. Elu on läinud lihtsamaks ja kui oskad otsida, polegi kõiki raamatuid vaja läbi lugeda. Teisalt lööb see tagasi: ei oska enam nii hästi kirjandeid kirjutada."

Marve, õmbleja:

"Olen õudne lugemishuviline: kõik, mis kätte juhtub, sirvin läbi. Loen küllaltki palju kriminulle, armastusromaane ja ajalehti. "Tuulest viidud" ja "Ristiisa" olen kolmneli korda läbi lugenud, kuid ikka ja jälle kisub neid uuesti kätte võtma. Muinasjutud, need "Saja rahva lood", on samuti päris huvitavad, võib teistelegi soovitada. Varsti, talvel, hakkab lugemiseks rohkem aega olema."

Voldemar, suveniirimeister:

"Raha lugemine oleks kõige meeldivam, aga raskemini teostatav - mida pole, seda pole. Kodus on üsna suur ja täiuslik raamatukogu, üle 4000 köite. Koos abikaasaga oleme suured raamatuhaiged. Nüüd tuleb raamatupoest suure kaarega mööda käia, et pääseda kiusatusest jälle mõni uus raamat osta. Vahel loen paar lehekülge Švejki ja tuju läheb paremaks. Musketäri lugudega ja Lutsu "Suvega" on sama lugu."

Heldur, tehnikamees:

"Omal ajal ostsin väga palju raamatuid. Mitmeid, isegi poliitilisi raamatuid pole kahjulik üle lugeda ja võrrelda, mis räägiti siis, mis nüüd. Paljud lähevad kokku, vahe vaid selles, et ühes on nad punased, teises sinised. Kõiki ei jõua lugeda, tuleb valida. Näiteks telekas ainult kriminaal- ja seksisaated ongi, sellel teemal ei tasu lugeda. Mõned otsivad ajalehest lohutust ja lootust, et vahest palk või pension tõuseb."

Anne, noor pensionär:

"Viimati ostsin Kaur Kenderi "Ebanormaalse". Tundus päris hea, autoril sulg jookseb. Kui olin sama noor, kui Kender, siis mõtlesime samamoodi. Aastaid on pakkunud lugemiselamusi Maaleht. Seal pole väiklusi kirjutatud, teemasid kajastatakse ilusti, mitte nagu Õhtulehes, mis läks kollaseks. Meid ei huvita, kes kellega käib või magab ning mida sööb."

Põltsamaal küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja

ANATOLI MAKAREVITŠ

KIRJAD

Kokkuleppe kiituseks

Valdavalt negatiivse sisuga uudiste kõrval oli heaks vahelduseks tööandjate ja ametiühingute kokkulepe alampalga tõstmise kohta 1600 kroonini. Summa pole ju iseenesest teab kui suur, kuid parem siiski, kui mitte midagi. Oluline on siinjuures ka selge märk, et vajadusel suudavad ka vastakaid seisukohti kaitsvad pooled üksmeelele jõuda. See annab lootust, et madalapalgaliste töötajate huvide eest suudetakse ka edaspidi seista.

Minu arvates väärib märkimist end vahepeal kõrvalseisja rolli asetanud sotsiaalministri Eiki Nestori osa kokkuleppe saamisel. Olid ju tööandjad ja ametiühingud oma kõnelustega ummikusse jooksnud, viimased ähvardasid koguni üldstreigiga. Sotsiaalminister vist oskas vajutada õigetele nuppudele, et streigi asemel tuleks soovitud alampalk. Peaasi, et nüüd lauatagusest üksmeelest ka tegeliku lepinguni jõutaks.

Nestor peab nüüd oma vahemehe oskusi rakendama ka meditsiiniõdede palgaläbirääkimistel.

MEHIS RAND,

Voka

Ajad muutuvad, probleemid jäävad

Nelikümmend seitse aastat juhtis Eestis tootmist EKP Keskkomitee ning vastutas plaani täitmise eest Moskvas, Eesti rahva loodud lisaväärtuse jaotas Moskvas Riiklik Plaanikomitee NLKP Keskkomitee juhtimisel.

Okupatsiooni ajal olid eestlased võrdselt vaesed: töötajaid stimuleeriti moraalselt, tippjuhte ka materiaalselt. Pärast taasiseseisvumist ei olnud Eesti poliitikuil kogemusi lisaväärtuse jaotamiseks ja sellest loobuti. Loobuti Eesti rahva loodud kasumi jaotamise juhtimisest ning loodetakse reformitud majanduse evolutsioonile. Räägitakse uuest paradigmast ja järkjärgult loobutakse tootmise juhtimisest. Problemaatiliseks jääb optimaalse suhte saavutamine riikliku omandi ja eraomandi vahel.

Üks osa Eesti poliitikuist spetsialiseerus ideoloogilisele juhtimisele ning eelarvet profitsiiti viies - asetas rõhu Eesti materiaalsete väärtuste võõrandamisele. Viimaste motiivid võivad olla erinevad:

1. Hirm Eesti potentsiaalse vastase Venemaa ees ja soovimatus dialoogiks Venemaa juhtidega. Kuna Eesti armee on veel nõrk, siis jääb üle ainult dialoog. Jääb üle dialoog ideoloogia kriisis vaevleva ja föderatsiooni kooshoidmise probleemidega seotud Venemaa juhtkonnaga.

2. Lootus heaolu saavutamiseks Euroopa Liidus, sest Eestil puuduvad maavarad nagu teras ja süsi.

Euroopa Liit suhtub skeptiliselt konservatiivsesse ilma ümberõppeta nostalgilisse Eesti töörahvasse. Euroopa Liit suhtub skeptiliselt Eestis elavatesse, kuid aeglaselt integreeruvatesse migrantidesse.

Peale tööjõu ja tootmisest välja langenud maa on Eestil Euroopa Liidule vähe pakkuda. Kas töö ja maa eest saadud eurod ka pehmeks keevad? - Sel juhul, kui Euroopa Liit Eesti pakkumise kõikide tingimuste täitmisel vastu võtab, tuleb Eesti Riigikogul ratifitseerida Brüsseli seaduste ülimuslikkus, nagu seda tegi 1940. a Eesti "parlament" Moskva seadustega.

Seni on poliitikud Ida või Lääne asemel vähe arvestanud Põhja või Lõuna suunaga. Mõlemad need suunad tähendaksid kõikide võimaluste kasutamist. Ja seda mitte ainult diplomaatias.

HEINO TÜRK

Vaid kolmandik vastanutest tunneb hirmu AIDSi pärast

AIDS on aktuaalne teema ja Vooremaa tundis huvi jõgevamaalaste arvamuse kohta, küsides: "Kas tunnete hirmu AIDSi ees (isiklikult või lähedastega seoses)?"

Vastanutest oli 18% Jõgevalt, 10% Põltsamaalt, 6% Mustveest, 4% Kuristalt ja Kärdest, 2% Murrust, Lustiverest, Tormast, Liivojalt, Mõisamaalt, Tabiverest, Vaidaverest, Varbeverest, Luualt, Puurmanist, Kablakülast, Kudinalt, Kõnnust, Kantkülast, Umbusist, Pauastverest, Kuremaalt, Adaverest, Tormilt, Uhmardust, Kuristalt, Kõpust, Sirguverest, Sordist, Tõikverest, Tealamast, Võduverest, Kaeralt, Tooverest, Pudiverest. 32% olid mehed. 10% olid teismelised, 10% 20ndates, 12% 30ndates, 20% 40ndates, 26% 50ndates, 8% 60ndates, 14% 70ndates aastates.

Võibolla ka seoses vastanute vanuselise kooseisuga oli 34%l hirm AIDSi pärast. 12% ei osanud asjast midagi arvata. Ülejäänutel hirmu polnud. Muidugi olid rohkem aldis nooremad, kuid ka veerand 70-aastastest kartsid, rohkem küll oma lastelaste pärast.

MARGUS KIIS

JUHTKIRI

Dollari kursi tõus süvendab vaesust

Tänavune aasta on dollari juba viiendiku võrra ehk kolm krooni kallimaks muutnud. Sellel kolmapäeval aga jõudis dollari kurss koguni nii kõrgele nagu see pole iial olnud: dollar maksab 18,85 krooni. Järgmiseks nädalaks ennustavad asjatundjad dollari hinnaks rohkem kui 19 krooni.

Kui dollari kursi nii kiire tõus on kasulik kaupa dollarite eest välismaale müüvatele firmadele, siis tavakodaniku elu muudab dollari kallinemine ainult raskemaks. Keerulisemaks läheb muidugi ka ettevõtetel, kes ostavad tootmiseks vajalikku toorainet dollarite eest sisse. Eriti kahjulik on see veel juhul, kui sellest toorainest toodetud kaupa samal ajal dollarite eest vaid minimaalselt müüakse.

Kindlasti aga toob dollari kallinemine kaasa naftahindade kasvu maailmaturul ja see omakorda muudab kallimaks bensiiniliitri hinna. Viimane asjaolu toob laviinina kaasa hinnatõuse, mida päevapealt on isegi raske ennustada. Kahtlemata mõjub bensiinihinna kasv otseselt transpordile. Seega on juba ette arvata, et bussipileti eest tuleb õige varsti hakata senisest rohkem raha välja käima.

Võimalik, et bussifirmad hakkavad asja leevendamise huvides bussiliikluse reguleerimise peale mõtlema ja vähetasuvaid liine ära jätma. Nii et sinna, kuhu busse praegu harva käib, hakkab edaspidi käima veelgi vähem.

Kui palju maailmaturu naftahinnad ja dollari tõus bensiini hinda tõstavad, pole veel täpselt teada. Prognoosid kõnelevad 75-85 sendist liitri kohta. Neste on lubanud hindu tõsta juba lähipäevadel, Statoil pole veel oma hinnatõusu üle otsust langetanud.

Bensiinihindade suurenemisest pole raske edasi mõelda võimalike hinnauuenduste peale, mis kahtlemata kõige tavalisemale Eestimaa inimesele vaid negatiivseid emotsioone põhjustavad. Rohkem hakkavad ju kindlasti maksma kõik igapäevases elus vajalikud kaubad, sealhulgas ka leib. Masuudi kallinemisega on põhjust karta, et edaspidi peab hakkama rohkem maksma toasoojuse eestki.

Niisiis on krooni väärtuse vähenemine paratamatult seotud rahva elatustaseme langemisega, sest elu läheb igapidi kallimaks. Kasulik on kallis dollar Eestis vaid neile, kes müüvad kaupa neisse maadesse, kus dollarites makstakse, sealhulgas Venemaale.

28. oktoober 2000

ELU JA INIMENE

Kondiauruga ja elektrijõul mööda Turu saarestikku

Auto on tänapäeval omamoodi märk: ta kõneleb omaniku jõukusest ja staatusest, mõnelegi mehele on ta lausa tema teine mina. Ent Issanda kirjus loomaaias on ka isendeid, kes üldisest massist eristuvad ülbe leigusega neljarattaliste bensiiniõgardite suhtes.

Oma kolmkümmend seesugust - pärit Moskvast Pariisini ja Hollandist Šveitsini - on kogunenud ühel augusti alguse neljapäevahommikul Jõgeva sõpruslinna Kaarina jahisadamasse, et alustada neli päeva kestvat Ecotripi, st retke läbi Turu saarestiku nn ökoloogiliste sõiduvahenditega.

Nood sõiduvahendid pakuvad publikule ja vist ka tele-, raadio- ja lehemeestele Ecotripi avatseremoonia ajal palju rohkem huvi kui meie ise. Enamik sõidukeid kuulub kategooriasse, mille kohta inglise keeles tarvitatakse sõna recumbent. Algselt tähendab see sõna lamaskil olekut ja just sellises asendis neil kahe või kolmerattalistel ning jalgratta veosüsteemiga riistapuudel sõidetaksegi. Venelaste termin velomobiil on minu jaoks natuke suupärasem ja informatiivsem.

On ka elektri jõul liikuvaid sõidukeid, nagu näiteks soomlase Jarmo Perspirator: valge fiiberklaasist kabiiniga kolmerattaline käula, mida veavad akud, aga kui need üles ütlevad või kui tekib tahtmine pedaale sõtkuda, siis ka kondiaur.

Mina alustan saarestikuretke Ecotripi peakorraldajale, Kaarina-Piikkiö rahvakõrgkooli rektorile Olli Kuusistole kuuluval vene päritolu velomobiilil. Paraku on see üks varasemaid ja kohmakamaid sõidukeid moskvalasest konstruktori Vladimir Štrakini (ta osaleb ka ise Ecotripil) loomingus ning kui sellele lisada veel pärastlõunane koos kolme kaaslasega äraeksimine, mis toob niigi pikale marsruudile tosina kilomeetreid lisaks, ja minu olematu treenitusaste, siis pole ime, et olen õhtul Nagusse jõudes omadega õhtul.

Päev elektritoolil

Teiseks päevaks pakub Olli mulle võimalust sõita ühe tema sõbra konstrueeritud väikesel kahe akuga kolmerattalisel elektrisõidukil, mida naljahambad aegajalt hellitavalt elekritooliks kutsuvad. Mõeldud on ta õigupoolest selleks, et vanurid või puudega inimesed, kes autot kasutada ei saa või ei taha, sellega poes saaksid käia. Igati mõnus riistapuu ja lihtne käsitseda. Peaasi, kui akusid skleroosi tõttu ööseks laadima panemata ei unusta.

"Elektritoolil" istudes jääb tunduvalt rohkem aega Turu saarestiku hunnitut, tükati kaljust, tükati metsast maastikku, kenasid suve või päriskodusid ja aegajalt avanevaid merevaateid imetleda ning jälgida limusiinides vastu sõitvate suvitajate pärani avanevaid ja otsmikule koonduvaid silmi, kui nad meie isevärki karavani kohtavad.

Samuti jätkub nüüd praamisõitudel (neid tuleb kogu reisi jooksul ette üheksa) või lõunapausidel vaimujõudu teekaaslastega tutvust sobitada. Esimene, kellega jutule trehvan, on Šveitsis elav Karl. Kuigi ta võiks endale ilmselt üsna kallist kurvasilmset autot lubada, veereb arvutispetsialist Karl iga päev oma Zürichi kontorisse Inglismaal valmistatud Windcheetah-nimelisel kolmerattalisel kondiaurumobiilil.

Mis on tegelikult ka väga vinge ja päris kallis riist. Ning vaieldamatult haruldasem kui mersu. Autot Karlil polegi. Ta kavatseb mõne väikese ja ökonoomse osta alles siis, kui naine sügisel lapsega maha saab ja temaga aegajalt arstil käima tuleb hakata. "Mõtled ökoloogiliselt?" küsin. "Pigem loogiliselt," vastab Karl. Liiklusummikud olevat mägises ja autoderohkes Šveitsis tavaline asi, nii et lühemaid otsi saab autost kiiremini läbida jalgrattal või velomobiilil (jalgrattateed on seal niisama head kui Soomeski), pikemaid maid aga rongiga.

Hommikune töölesõit pole nii pikk, et Karl end pärast seda duši all higist puhtaks uhama peaks. Küsimusele, mis siis saab, kui vihma sajab, vastab elurõõmus punapea naerdes: "Siis ma saan märjaks."

Tempodiktaator

Rootsis elav soomlane Tero, kes samuti kondiauruga tööle sõita eelistab (ta töötab ühes Stockholmi ravimilaboris), võib aga vihmale vilistada: tema Taani ühemehefirmas valmistatud Leitra-nimelisel velomobiilil on peal valgest fiiberklaasist kabiin, milles istudes mind ilmselt klaustrofoobiahoog tabaks. Terot ei häiri muu kui see, et väikese akna tõttu pole vaateväli alati liikluses orienteerumiseks piisav. Ei oskagi öelda, kas peapõhjuseks on mehe treenitus või Leitra hästi konstrueeritud ülekandesüsteem ja voolujoonelisus, mis tagab väikese õhutakistuse, aga just Tero kipub enamasti sõitjaterivi etteotsa libisema ja teistele karmivõitu tempot dikteerima.

"Tavaliselt küsivad uudistajad, et kus mul see mootor siin on," ütleb Tero muiates. Oma sõiduriista võib ta vajaduse korral südamerahuga tänavale jätta. Kuna tervel Rootsimaal olevat ainult kaks Leitrat, siis oleks selle varastamine üsna arutu tegu: politsei nabiks kohe kinni.

Soomlase Heikki neljakandilise raami sisse ehitatud originaalse pedaali, rooli ja pidurisüsteemiga velomobiil on aga täiesti unikaalne, st tema enda ehitatud. Soomlased ongi enamasti väljas omaehitatud sõidukitega. Neil on kergsõidukisõpru ühendav organisatsioongi - Kevytkulkuneuvojen Ystävätry. Ja soomlased on vabadel hetkedel kõige agaramad teiste masinate ehitust uurima ja sõiduomadusi proovima. Kuigi tegelikult harrastavad seda kõik.

Mees vandlitornist

Kui Heikkilt tema töö kohta küsin, vastab ta: "Teen raha." Antud juhul tuleb seda sõnasõnalt võtta: ta töötab firmas, mis trükib eurosid. Neid, mis enamikus Euroopa Liidu riikides 2002. aastal käibele tulevad.

Mis ei tähenda, et Heikki, vähemasti oma välistes eluavaldustes, eriline euromees oleks. Pigem ürgsoome üksiklane, kellele arhitektist sõber Esko (temagi teeb saarestikureisi kaasa oma ekstravagantsel Hipparioni-nimelisel velomobiilil) kuhugi metsa sisse künkale midagi elevandiluutorni laadset on projekteerinud. Vältimaks massikultuurset ajupesu ja tehnoloogilist aheldatust, pole Heikki endale isegi telerit ega mobiiltelefoni muretsenud.

Viimase puudumise kohta küsib Karl itsitades: "On see Soomes seadusega lubatud? Mina arvasin, et siin peab igaühel patriotismi märgiks vähemalt kolm Nokiat taskus pinisema!"

Kuigi enamik mu teekaaslasi arvatavasti teleka ja mobiilieitamiseni ei lähe, on neis siiski teatavaid ühisjooni Heikkiga. Näiteks julgus erineda massist ja oskus jääda igas olukorras iseendaks.

Ellujääjad

Kolmanda ja neljanda reisipäeva liigun taas lihasjõul: moskvalased laenavad oma tehnilisest arsenalist velomobiili uuema ja kiirema mudeli, millega sõitmisest ma juba mõnu tunnen. Kuigi ohtrad pikad tõusud võtavad võhmale ja sunnivad vahel sõidukit käsitsi lükkama, järgneb alati magus preemia: pikk laskumine, mille käigus võid avarat vaadet nautida, tuul kõrvus vuhisemas. Kuigi velomobiil pole tavalisest jalgrattast kiirem, on selle iste mugavam kui rattasadul ning poollamaskil sõiduasend väsitab selga vähem kui jalgrattal küürutamine.

Liiatigi pole vaja peatudes sadulast ronida või jalga maha panna. Hollandlane Erik võib aga sirgematel teelõikudel isegi käed kõhu peale risti visata ja vilet lasta: tema on konstrueerinud endale niisuguse velomobiili, mida annab teatud määral ka jalgade ja puusadega juhtida.

Eriku ja tema elukaaslase Saskiaga satume ühe pika praamiootepausi ajal koos kohvi jooma. Erik töötab arstina paranematute haigete hooldekodus. Koos Saskiaga on nad oma velomobiilidel pool Euroopat läbi sõitnud ning neile teeb nalja ja pisut ka muret see, kuidas inimesed heaoluühiskonnas loodusest kaugenevad.

"Nad on ilma tsivilisatsiooni hüvede, elektri, kraanivee, auto ja muu seesuguseta täiesti abitud. Vabas looduses ei juleta marjugi süüa, arvates, et need on mürgised. Marjad peavad ikka karpi pakitud olema ja hulga raha maksma, siis on nad õiged! Kui mingi suurem katastroof peaks toimuma, siis ei oskaks sellised inimesed endal küll kuigi kaua hinge sees hoida." "Aga meie jääme ellu," resümeerib kolmas lauakaaslane, rootslane Hans.

Ellujääjate vennaskond - vahest see me olemegi, kui pühapäeva õhtupoolikul Turu Varvintorile lõputseremooniale koguneme. Nagu mitmes muuski paigas, koguneb hulk rahvast meie sõiduriistu vaatama ja proovima. Olli teeb rahvale kinu, demonstreerides oma "ökoloogilist leiutist": päikesepatareiga mütsi, mis võiks näiteks tsivilisatsioonist kaugel asuvas paigas telefoniakut täita.

Esialgu on see muidugi nali, aga kes ütleb, et tulevikus mitte teostatav: on ju mõnest tunduvalt napakamastki ideest lõpuks asja saanud.

RIINA MÄGI

KULTUUR

Kunstniku loominguline kojutulek

Laiuse raamatukogus avati üleeile Rein Mägari akvarellinäitus.

Selles, et Laiusel sündinud ja kasvanud, ent praegu Tallinnas elava kunstniku taiesed Laiusele jõudsid, on "süüdi" Laiuse raamatukogu juhataja Asta Leiten. Tema võttis suvise surnuaiapüha aegu mehel nööbist kinni ja ütles, et raamatukogus on hea tükk tühja seina ning see Karl XII kolme aastasaja tagusele visiidile pühendatud kuninga aasta ka käimas. Kunstnik kaalus asja, tegi pildid valmis ja rõõmus loominguline taaskohtumine sünnipaigaga sai teoks.

Tosinal akvarellil on kunstnik kujutanud loodusmotiive. Kohe trepiotsal võtavad näitusele tulija vastu kolm ekspressiivsetes toonides pilvi kujutavat pilti. Pilved on allakirjutanu arvates põhielementideks ka neil piltidel, mis teevad reveransi kuninga aastale, st piltidel, kus on kujutatud Laiuse lossivaremeid. Et valgete pilvede servad koguni rootsilikult sinikollaselt helgivad, poleks ma, ausalt öeldes, ilma kunstniku lõbusa vahemärkuseta tähele pannudki.

Veel tunneb tähelepanelik ja kodukanti tundev vaataja piltidel ära Laiuse mäe, Kuremaa järve kanaliotsa, Pedja jõe vaadatuna Puurmani sillalt jne. Ilusad, rahulikud ja mitte liialt detailidesse laskuvad pildid.

Laiuselt Leipzigi

Et loodusläheduse süstis kunstnikusse karjapõli ja üksipäini kodukandi metsades hulkumine, kõlab omajagu kulunult, aga just nii see Rein Mägari arvates tema puhul oli. Pärast Laiuse tollal seitsmeklassilise kooli lõpetamist läks ta Tartu kunstikooli ja sealt Tallinnasse Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti graafikat õppima. ERKI päevil avanes Rein Mägaril tollastes oludes vägagi haruldane võimalus: õppida kolm ja pool aastat tudengivahetuse korras Saksa DVs Leipzigis kirjakunsti ehk kalligraafiat.

Sealt naasnud, kuulutati Mägar kui N. Liidu rahaga koolitatud spetsialist nö riigi omandiks ja kupatati riikliku kirjastuskomitee käsutusse. Mistõttu järgnesid tööaastad mitme kirjastuse (kõige pikemalt Eesti Raamatu ja Valguse) kunstilise toimetajana. Põhiliselt tähendas see raamatumakettide koostamist, kaanekujunduste tegemist, illustratsioonide tellimist jms tavainimesele märkamatuks jäävat tehnilist sebimist.

Natuke suuremat tuntust tõi plakatikunsti viljelemine. Poliitilise plakati eest maksti tollal päris hästi ja Mägar täitis ka selliseid tellimusi, ent rohkem paelus teda siiski nn autoriplakat: see, mida tehti plakatinäitusel esinemiseks ja mis oli tunduvalt kõrgemal kunstitasemel kui trükiplakat.

Vesised tööd

Kui nõukogude aeg otsa sai, sai otsa ka väiketrükiseid tootev kirjastus Bit, milles Mägar parasjagu töötas, ja kuna erialast tegevust ei leidunud, tõttas ta appi vastloodud erastamisagentuurile, mis vajas oma sakslasest nõuniku ja peaideoloogi tarvis tõlk-autojuhti. Mägaril oli saksa keel Leipzigi-õpingute ajast suus ja neli aastat "herr Schmidti" teenistuses andsid põneva kogemuse.

Kui seegi töö otsa sai, möllis Mägar end ühte keskkonnafirmasse veeinseneriks ja hakkas PHARE rahaga teostatavate Pärnu jõe vesikonna uuringute tarvis veeproove võtmas käima. Eri paikades veeproovide võtmise vahele jäänud tühjad päevad otsustas Mägar täita teise vesise tegevusega: akvarellmaali viljelemisega.

"Akvarell ei ole väga töömahukas, aga samas on ta selline salapärane ja üllatusi täis," ütleb kunstnik. "Ei või iial ette teada, kuidas värv just selle paberi peal ja sellise veehulga juures käitub, st kas tulemus vastab su kavatsustele või ei."

Alustanud akvarellistikarjääri vaid kolm aastat tagasi, on ta sestpeale osalenud kõigil Eesti Akvarellistide Ühenduse näitustel ning astunud üles ka isiknäitustega.

Kuigi plakatistina võeti Mägar Kunstnike Liitu juba 1977. aastal, arvab ta, et peab kunstnikuks alles saama. "Picasso ütles kunagi, et kunstnik on inimene, kes maalib seda, mida on võimalik müüa, aga hea kunstnik on see, kes müüb seda, mida maalib. Mina ei ole teise staadiumi veel jõudnud," arvab Mägar. Kuigi ebaprofessionaalse hindajana on allakirjutanu ka Laiusel nähtut valmis professionaalseks kunstiks tunnistama.

RIINA MÄGI

Tõrukeses lõppes raamatunädal, mis kestab edasi

Möödunud nädal oli lasteaedalgkoolis Tõruke Põltsamaal kuulutatud raamatunädalaks, mille jooksul tutvuti erineval moel raamatutega, korraldati võistlusi ja konkursse ning seati üles põnevaid näitusi. Kuigi raamatunädal on möödas, kestab see mitmeski mõttes edasi.

Et on raamatuaasta, on sellel õppeaastal Tõrukeses võetud koolielu läbivaks teemaks "Väikelapse elu läbi raamatu". Seda eesmärki teenis ka raamatunädal. Nädala esimestel päevadel selgitati klassides välja parimaid raamatutundjaid. Lasteaiaosas lugesid õpetajad lastele ette muinasjutte ning näitasid erinevaid raamatuid. Rühmades alustati õpetajate juhendamisel raamatute põhjal dramatiseeringute õppimist. "Tegelikult töötatakse dramatiseeringutega huviga veel sellelgi nädalal, lapsed elavad raamatutes edasi," ütles Tõrukese huvijuht Aala Kraaner teisipäeval.

Kõikidel lastel oli terve nädala jooksul igal pärastlõunal võimalik maja raamatukogus kuulata ka muinasjuttude linte. Üks raamatunädala ettevõtjaid, õpetaja Ülle Kutsar on Tõrukeses ühtlasi ka pärastlõunati raamatukogutädi ülesannetes.

Kolmapäevaks sai koolimajja üles näitus vanadest raamatutest, see pakkus suurt huvi nii lastele kui ka täiskasvanutele. "Selleks näituseks tõid lapsed kodudest vanu raamatuid. Kujunes väga huvitav näitus. Lapsed tõid kõikvõimalikke raamatuid, nende seas ka vägagi ammustest aegadest pärinevaid. Eriti pakkusid lastele huvi vanad kooliõpikud," rääkis Aala Kraaner.

Teine näitus "Minu lemmikraamat" oli pigem raamatute tutvustus. Välja olid pandud lemmikraamatute tutvustused koos illustratsioonidega, juures põhjendused, miks see raamat teistele huvi pakkuda võiks. Parimad raamatutundjad I-III klassidest võistlesid viktoriinis. Võitjateks osutusid I klasside õpilastest Raul Kohama, II klassidest Kristjan Mölder, III klassidest Hedi Heinaru.

Nädal lõppes reedel etlemiskonkursiga, mis on kujunenud üheks Tõrukese igaaastaseks traditsiooniks ja millele on igal aastal antud erinev teema. Seekord loeti luuletusi loomade teemal. Kokku 25 I-III klasside õpilase kõrval astus üles ka kaheksa vanema rühma lasteaialast, kes arvati kõik tublideks.

Koolilaste hulgas selgitati aga parimad - I klassides Fredi Pärss, II klassides Oliver Oskar Sõmermaa, III klassides Hedi Heinaru.

VAIKE KÄOSAAR

Pala raamatukogus käidi mõttematkal

Pala raamatukogus oli kolmapäeval külas Rahvakultuuri Koolituskeskuse spetsialist Juta Jõgi, kelle juhatusel võisid kuulajad teha läbi huvitava mõttematka inimese eluteel.

Juta Jõgi juhendab Rahvakultuuri Koolituskeskuses ennekõike raamatukogutöötajatele mõeldud vaimuvara kursust. Sellel käsitletu võttis ta lühidalt kokku ka kohtumisel kohalike huvilistega Pala raamatukogus. Kohtumine oli ette võetud eelkõige praegu kestvat raamatuaastat silmas pidades. Seepärast seostas kõneleja inimese eluteekonna erinevad etapid raamatutega ning tõi näiteid ilukirjandusest.

Koos kuulajatega tegi kõneleja mõttelise matka inimese noorusest kuni elulõpuni, rõhutas sidet elutee eri aastakäikude ja erinevate põlvkondade vahel. Koos jõuti välja tõdemuseni, et kui laps saab oma elutee hakatuses teda saatvate täiskasvanute juhatusel paika põhitõed headusest, aususest ja armastusest, võib sellele rajada kogu edasise elukäigu ning püsib kindlalt teel, ja et eluteekonnal erinevaid etappe lahtritesse jagada polegi päriselt võimalik. Pala raamatukogu juhataja Reet Kuke arvates oli see kohtumine igati kosutav ja hingehariv, just selline, mis annab veel päris pikaks ajaks mõtteainet, kuidas igaühel iseennastki paremini mõista.

VAIKE KÄOSAAR

Paarkümmend rebast sebisid rongis

25. oktoobril võis kell 17.50 startinud Tartu-Tallinna rongis näha enneolematut vaatepilti: hulganisti punasekuuelisi vurrudega ja pikaninalisi olendeid, kes olid koos oma peremeestega vallutanud terve ühe vaguni.

Loomad olid väga rahutud juba reisi alguses, ning liikusid ja tegid pidevalt häält. Oma loomaseisusest hoolimata tuli saatjatel neile kõigile eraldi pilet osta.

Loomade peremehed teatasid küsimise peale, et nad lähevad Kaareperes maha, et seal rebastega üksnull teha. Saatjad olid Tartu Ülikooli geograafiateaduskonna tudengid ning seetõttu on natuke arusaamatu, miks just nemad nende loomadega pidid tegelema (bioloogiatudengitest oleks veel aru saanud). Võibolla Kaareperes oskab keegi kommenteerida.

Justkui oma saatust teadvad rebased muutusid sõidu ajal nii rahututeks, et pääsesid valla ja hakkasid rongis ringi jooksma. Peale selle hüppas osa neist ka peatustes maha ja lõpuks vedurijuht pani ukse kinni ja ei lasknud rebaseid ning neid püüdma läinud tudengeid enam Navas peale tagasi. Rong seisis pikka aega, kuni lõpuks rongimehed halastasid ja uksed jälle avasid. Punakasukad ja nende saatjad läksid Kaareperes maha siiski suhteliselt rahulikult. Loodetavasti käituti reinuvaderitega vastavalt loomakaitseseadusele ja ei lastud neil kaua piinelda.

MARGUS KIIS

Tõrvas tõrva ei valmistata

Valgamaal asuvas väikelinnas Tõrvas tänapäeval tõrva ei valmistata. Legendi järgi saanud Tõrva aga nime just TõrvaTõniseks hüütud mehe järgi, kes suures tõrvategemise hoos rohkesti männimetsa maha raius. Endise metsalahmaka kohale olevatki Tõrva linn ehitatud. Tänane Tõrva on nägus väikelinn, mis kohalike elanike arvates peaks kohale meelitama ka puhkajaid ja turiste.

Tõrva sai linnaõigused 1927. aastal. Praegu on selles linnas 3200 ja ümberkaudses Helme vallas, mis on üks Eestimaa rõngasvaldadest, 2500 elanikku. Helme vallamaja paikneb Tõrva linnas.

Tõrva on Eestimaa linnadest kõige järvederikkam. Linnas asuvad ujumiskohana tuntud Vanamõisa järv, Riiska järv ja Tikste paisjärv.

Tõrva linnavalitsuse kultuurinõunik Irja Piiskoppel, kes Valgamaal viibinud ajakirjanikele linna tutvustas, rääkis kultuuri ja hariduselust: "Kontserte korraldatakse meil eelkõige Luteri kiriku kammersaalis, mida haldav mittetulundusühing saab toetust Tõrva linna ja Helme vallavalitsuselt. Ühte kultuurimaja, mis asub kunagises koolimajas, kasutavad põhiliselt huvialaringid. Varem oli linnas ka teine kultuurihoone, mis aga omandireformi käigus 1997. aastal Baptistide koguduse omandusse anti ja nüüd on seal misjonikeskus. Populaarseks vabaõhuürituste paigaks on aga tantsumägi."

1998. aastal toimus Tõrva kesklinnas Ameerika Ühendriikide näitlejate etteastes George Gershwini ooperi "Porgy ja Bess" suurejooneline vabaõhulavastus. Selleks ajaks ehitati Tõrvasse ka hotell De Tolly (Helme vallas Jõgevestes asub kuulsa väejuhi Barclay de Tolly mausoleum), mida hindavad populaarse majutuspaigana erinevate Eestimaa piirkondade inimesed. Samuti on Tõrvas hotell Pigilinna. "Seevastu maakonnakeskuses Valgas pole ühtegi hotelli," ütles Irja Piiskoppel.

Tõrva linnapea Väino Tõemets arutles: "Tõrva on looduslikult kaunis väikelinn, mis asub suhteliselt lähedal ka Tartule. Nii peaks olema täiesti mõeldav, et inimesed, kes töötavad Tartus, rajavad oma kodud Tõrvasse."

Tõrva linnas ja Helme vallas on mitu puidutöötlemisettevõtet. Linnapea Tõemets on aga välja mõelnud ka Tõrva Nokia. "Meie linna Nokiaks võiks olla maasikas. Nimelt Helmes on suuri maasikapõlde. Nii võiks Tõrva pretendeerida Eesti maasikapealinnaks, kus propageeritakse maasikate kasvatamist, valmistatakse maasikatooteid ja korraldatakse ka maasikalaata analoogiliselt Türi lillelaadale. Meie maasikaunistused on pälvinud ka Soome saatkonna heakskiidu," rääkis Väino Tõemets Vooremaale.

Kavandatavast haldusreformist ei mõelda Tõrva linnas ja Helme vallas ühtemoodi. Väino Tõemets peab otstarbekaks kahe omavalitsuse ühinemist. Vallavanem Toivo Põlma arvates võiks vald aga säilida iseseisvana.

JAAN LUKAS

Vooremaa

Laupäev, 28. oktoober 2000. a.

Äksis asuv vutifarm varustab munadega tervet Eestit

JAAN LUKAS

Werol Tehastel on rahvusvaheliselt tunnustatud kvaliteedisüsteem

"V"

Jõgeva linnapead sunnitakse tagasi astuma

AARE KIRNA

ARVAMUS

KÜSITLUS

Milline oli teie viimatine lugemiselamus?