Vooremaa 04.08.2001

Vooremaa
Laupäev, 4. august 2001. a.

Jõgevatreff 2001 algas täie hooga

Kolm rõõmsameelset sõbrannat Silvia, Molly ja Hanna tulid kokkutulekule Jõgevatreff klubist MR/MC. FOTO: ANATOLI MAKAREVITŠ

Jõgevamaast on taas saanud tsiklimeeste ja naiste Meka. Neljapäeval algas Kuremaal X harrastusmootorratturite ja motomatkajate kokkutulek Jõgevatreff 2001. Ligi tuhat mootorratturit erinevatest riikidest veedavad aega laagris, tutvuvad Eestimaa erinevate paikadega ja esinevad täna Põltsamaa lossihoovis toimuval Motosummeril.

Tänavusele Jõgevatrefile saabusid esimesena mootorratturid Hollandist, kes varasemate aastate kogemusi teades arvasid, et kokkutulek algab juuli viimastel päevadel. Kokkutuleku peakorraldaja Igor Ellisson juhatas hollandlased tutvuma Eestimaa huvitavate paikadega.

Noor Ellisson isa jälgedes

Mootorrattureid, kes rahvusvahelisele kokkutulekule tulevad panevad Kuremaa lossi trepil kirja kaheksa noort naist ja neidu. "Kui mootorratturid saabuvad palume neil täita ankeedi. Iga mootorrattur saab kingituseks kleepsu ja võtmehoidja. Esimeste Jõgevatrefile saabujate hulgas jäi mulle eriti meelde eakas ja hallipäine mootorrattur Soomest," rääkis registeerija Andra Lätt.

Kõigi kokkutulekuliste kohta sisestatakse andmed ka arvutisse. Infotehnoloogia tööga on ametis ka Argo Ellisson "Praeguseks on arvutisse sisestatud ligi 80 kokkutulekul osaleja nime. Tuldud on Eestist, Soomest, Rootsist, Inglismaalt, Saksamaalt ning Hollandist," ütles Argo. "Koos isa Igoriga olen osalenud kõigil kümnel Jõgevarefil. Esimesel kokkutulekul nägin esmakordselt lääneriikide päritoluga mootorrattaid. Esimene mootorsõiduk, millega ma sõitma õppisin oli mopeed, olin siis viieaastane. Tänavusele kokkutulekule olen tulnud 1957. aastast pärineva mootorrattaga IZ 56," rääkis motohuviline noormees.

Neljapäeva õhtuks oli kokkutulekule jõudnud 600 mootorratturit. Jõgevatrefi üks algatajatest ja tänavuse kokkutuleku toimkonna liige Urmas Kauniste paigaldas eile Tartust alates maanteele suunaviitasid, mis juhatasid Jõgevatrefile. "Autojuhid suhtuvad tsiklimeestesse üldiselt sõbralikult, kusjuures sageli lehvitatakse teineteisele. Täna helistas mulle ka Autolehe toimetaja ja küsis, miks Tallinnas niipalju mootorrattureid on," lausus Kauniste, kes ise on seekordsele kokkutulekule sõitnud 900 cm 3 100 hobujõulise matkamootorrattaga Yamaha.

Koos Igor Ellissoni ja Urmas Kaunistega kuulub Jõgevatreffi organiseerivasse klubisse MC Jõgeva ka Eestisse elama asunud nägus soomlanna Kaija Rytkönen. "Motomatkamisega hakkasin tegelema 15 aastat tagasi. Senini olen mootorrattaga ringi sõitnud Eestis, Soomes, Põhja Norras ja Venemaal. Eile saabusin aga Ungarist. Endal on mul mootorratas BMW 656. Eestisse elama tulin aga seetõttu, et soovisin eesti keelt õppida," rääkis Kaija, kelle ülesandeks on korraldada ka Jõgevatrefile saabujatele meelelahutusüritusi.

Jõgevatreff on meeskonnamäng

Kokkutuleku peakorraldajalt Igor Ellissonilt uurisme, kuidas ta valib endale meeskonda, kes aitavad Jõgevatreffe korraldada. "Eelkõige teen seda iseloomu, töövõime ja huvide järgi. Naiste rinnaümbermõõt või muud sarnased tegurid aga rolli ei mängi," lausus tsiklimeeste pealik.

Üleeilne Eesti Ekspress tituleeris Ellissoni teatavasti nädala persooniks. Portreelugu illustreeris ka šarž. "Šarž on üldiselt tabavalt joonistatud. Ainus puudus on see, et ma istun pildil küüraka mootorratta seljas. Selline mootorratas võib sobida Kalevi suursõitudeks, mitte aga motomatkamiseks," lausus väsimatu Igor Ellisson.

JAAN LUKAS

Reede, 13. on soovitud pulmapäev

Jõgeva maakonnas registreeriti juulis 34 sündi ja 46 surma. Sõlmiti 14 ja lahutati 2 abielu. Tänavu seitsme kuuga on maakonna rahvastiku loomulik iive jäänud 92 inimese võrra miinusesse.

Juulis registreeriti Põltsamaa linnas viis, Jõgeval neli ja Mustvees kaks sündi. Maakonna valdades sündis kokku 23 last. Seekord jäi sündideta Kasepää vald, surmajuhtumeid ei registreeritud Pajusi vallas.

Kui tavaliselt soovitakse registreerida oma abielu pidulikult laupäeval, siis 13. kuupäev, eriti kui see juhtub olema reede, on erand. 13. juulil jõudis Jõgeva perekonnaseisuosakonnas abielusadamasse kolm noorpaari.

ARDI KIVIMETS

ARVAMUS

KÜSITLUS

Ega mootorratas pole teid ära tüüdanud?

Renno, tsiklisõber:

"Mitte mingil juhul, mootorrattad on lausa minu lemmikud. Kunagi sai krossi sõidetud, kuid nüüd pole enam selle alaga tegelemiseks raha. Ratta ülalpidamine ja treeningud, see on raskelt kallis. Mõne vana ratta, näiteks Tšehhi CC, jõuaks iga kell osta, aga sellega rajal enam saavutusi ei tee. Korraliku pilli jaoks pole enam võimu. See mõni päev, mis siin Kuremaal tsiklid plärisevad, on meeldivaks vahelduseks. On natuke nadi, et sellal on keskasula aiaga piiratud."

Meelis, kaupmees:

"Ma pole eriline motohuviline ja tsikliga ei sõida. Olen kuulnud, et sellega sõita on vägev ja vinge, kuid ise ajan jalgrattaga läbi. Korralik tsikkel maksab palju, kehvaga ei tahaks sõita. Motokokkutulek on hea nähtus. Poetöötajana mind mootorite plärin ja muud häirivad nähtused ei huvita. Kuremaal korraldatavad suurüritused toovad Vooremaale kuulsust juurde ja külalised jätavad kohe kindlasti oma raha siinsetesse poodidesse ja teenindusasutustesse."

Jane, meedik:

"Ei ta tüüta. Mootorrattaga sõitmine on elustiil ja kui abikaasa on tsiklifänn, siis kandub see fanatism paratamatult minulegi. Mõnes mõttes on autoga sõita mugavam, kuid mootorrattaga sõites viitsid vaadata rohkem ümbrust ja oma mõtteid mõelda, sest ratta sadulas

olles ei saa kaaslasega lakkamatult muliseda. Mootorratta tagaistmel olles saad meest paremini tundma, seda nii otseses kui ka kaudses mõttes."

Valter, remondimees:

"Muidugi tüütab, juba viies aasta on kokkutuleku ajal asularahval võimatu magada. Nagu see lärm pihta hakkab, lähevad ka koduloomad stressi. Kui vähegi võimalik, kaome nendeks päevadeks kodust kaugemale. Suurem plärin on asulas kuulda ka enne treffi - kohalikud noored harjutavad oma kõrvu. Tsiklile eelistan autot või jalgratast. Püüan ka motomehi mõista, ju see on neile samasugune hobi nagu minule kalapüük."

Martin, ohvitser:

"Mul on oma ratas, millega sõidan kogu suve ja ei saa juttugi olla, et see mind tüütaks. Motohuvi ühendab ja tsiklimehed on nagu vennad. Poest võib igaüks ratta osta, kuid kes selle ise üles ehitab või teistmoodi teeb, on midagi paremat. Need neli päeva, kui Jõgeval on motomeeste kokkutulek, on minu jaoks nauding ja aasta parimad päevad. Mootorrataste mürin on uinutav muusika ja ma saan rahulikult magada."

Tanel, motohuviline:

"Ei, veel mitte ja ei tüütagi. Tsiklisõit on omaette fiiling, seda tuleb nautida nõnda kaua, kui meie üürike suvi seda võimaldab. Tsikkel on hobi, seda putitatakse ja nikerdatakse talv läbi, et valmistuda suvisteks kokkutulekuteks. Motomehed on ikka klass omaette. Mul on külgkorviga ratas, sellel on oma eelis: saab laagrivarustust vedada ja kui vaja, võtan korvi küljest ja ongi sooloratas. Tsikliga sõites vuhiseb tuul kõrvus, katuse all roolides sellist tunnet ei saa."

Anu, raamatukoguhoidja:

"Arvan, et enam ei tüütagi. Tsiklisõit on saanud minu perele ja sõpradele lausa haiguseks ja harjumuseks. Võib juhtuda, et teen eksamid ära ja hakkan ka ise tsiklit juhtima. Autoga sõita on ehk turvalisem, kuid siis ei tunne sellist võlu ja vabadustunnet. Tsiklisõiduga harjud väga kiiresti ära ja enam ei kardagi, et võiksid rattaga külili käia. Minu jaoks peabki üks õige mees oskama mootorrattaga sõita."

Veroonika, teenindaja:

"Mootorrattaid on linnas veel küllaltki vähe ja need mind ei sega. Mõnda ratast ja sõitjat, kui tal on vastav kostüüm seljas, on ilus vaadata. Mulle meeldib, et motomatkajad on väga kultuursed õllejoojad ja ausad ostjad. Nemad soovivad rohkem gaseeritud jooke ja lahjemaid õllesorte. Ratta peale ma istuda ei karda, kuid autol on ikkagi neli ratast ja pole karta, et ümber kukub."

Kuremaal küsitlesid ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVITŠ

KIRJAD

Laialipillutatud said taas kokku

Mustvee I Keskkoolis olid 28. juulil koos 12 klassikaaslast, kes astusid Mustvee Reaalkooli I klassi 1939. aastal. Üldse oli meid klassis 54 õpihimulist, tükati isegi teaduse poole sihtivat algkooli läbi teinud noort, kes valiti välja 137 eksaminandi seast. Meie klassijuhatajaks ja inglise keele õpetajaks sai kooli noorim pedagoog Maja Olesk, kellest kujuneski meie lemmikõpetaja. Ka kooli lorilauludes ja hüüdnimede andmisel säästeti teda enam kui teisi õpetajaid.

Selle klassi pillutasid peatselt saabunud okupatsiooni- ja sõjaaeg mööda ilma laiali. 1941. aasta suvel viis Punaarmee mobilisatsioon kaasa ühe ja 1942./1943. õppeaastal Saksa sõjaväe mobilisatsioon veel paar poissi. 1943./1944. õppeaastaks jäi aga klassi tüdrukute kõrvale vaid paar noormeest, keda terviserikke tõttu sõjaväkke ei võetud.

Kui meie klassi tüdrukud lõpetasid Mustvee kooli 1944. või 1945. aastal, siis pärast eri rinnetel sõdimist, laatsarette ja vangilaagreid eri aegadel koju pääsenud poisid said lõputunnistuse aastatel 19461950. Kuna pea keegi meist ei saanud edaspidises elus ei kooli, elu- ega töökohta vabalt valida ega vastavalt sellele oma suhtlusringi kujundada, jääb meile ainsaks "oma klassiks" see seltskond, kellega 1315aastastena Mustvee Reaalkoolis 1939. aastal ühist kooliteed alustasime.

Koos paari klassikaaslasega olime juba paar aastat andmeid kogunud ning kindlaks teinud, et meie klassi 28 poisist peaks praegu elus olema 15 ja 26 tütarlapsest 24. Eestis elavatest klassivendadest-õdedest jäid kokkutulekule saabumata vaid need, keda ei lubanud tulla tervisehädad.

Ses mõttes jäime kokkutuleku korraldamisega hiljaks, et meie klassijuhataja suri aasta tagasi. Muus mõttes oli aga aeg õige: tulijaid ja seega jällenägemisrõõmu oli päris palju. Suur tänu Mustvee 1. Keskkooli direktorile Luule Nõmmele ja õpetaja Tiiu Palmile, kes kokkutulekut korraldada aitasid!

JOHANNES JALAK,

üks kokkutulekulistest

Mustvee linna päevad

Mustvee argielu kulgeb üldiselt vaikselt ja argiselt. Kel on võimalus, käib tööl, paljud kasvatavad koduaias köögivilja. 21. juulil teoks saanud Mustvee linna päev tõestas aga seda, et ka meie kodulinnas suudetakse korraldada midagi suursugust ja elevust tekitavat.

Linna päeval oli Mustvee eriliselt rahvarohke. Mustveesse olid saabunud külalised meie sõpruslinnast Oudovast, erinevate riikide diplomaadid, Riigikogu liikmed, maavanem Margus Oro, Jõgevamaa omavalitsusjuhid. Linna päeva eestvedajad olid mõelnud erineva ea ja huvidega inimestele. Tuhanded inimesed külastasid Mustvee laata. Lapsed hüppasid rõõmsalt batuudil ning osalesid innuga joonistusvõistlusel.

Rõõm oli kaasa elada Mustvee linna, Kasepää, Torma ja Pala valla abiturientidele, keda õnnitleti uuel Mustvee laululaval. Spordihuvilised jälgisid põnevil silmil tänavakorvpallivõistlust. Laevasõit andis võimaluse imetleda Peipsi järve. Suurepäraselt maitses uhaa. Muusikahuvilised said kustumatu elamuse omavalitsusjuhtide ansambli Mustad vestid ja Vello Orumetsa, Jüri Homenja ja trio Romansid esinemistest. Väsimatu noorsugu tantsis kuni pühapäeva varahommikuni Imre Tõekalju valitud muusika saatel.

Ürituselt üritusele ruttas noor ja energiline linnapea Pavel Kostromin. Nõudliku, kuid heatahtliku pilguga jälgis kõike kultuurikeskuse juhataja Jevdokia Abakanova. Hea, et meie kodulinnas leidub ettevõtlikke ja teotahtelisi inimesi, kes suudavad tagada, et Mustvee on hubane linn kohalikele elanikele ja ühtlasi arenemisvõimeline paik kauni Peipsi järve kaldal.

Aitäh linna päeva korraldajatele meeldejääva ürituse eest!

IRINA VOINOVA

JUHTKIRI

Omad vitsad peksavad

Mõtleme, kuidas käitub üks normaalne inimene. Kui ta näiteks lihtsalt kõrvetab triikrauaga oma käe ära, siis ta on selle riistapuuga tõenäoliselt tunduvalt hoolikam. Mõnda aega. Igatahes on ta peale valusaid kogemusi ettevaatlikum.

Eestlased pole vist eriti normaalsed. Igatahes tavalised refleksid nende puhul ei kehti. Kui eestlane elektrikarjuselt särtsu saab, siis ta vist proovib selle juhet vähemalt kuus korda katsuda, et ikka mõikaks. Kui aga astub koplis lehmakoogi sisse, siis kõnnib julmalt, silmad taevas, edasi. Eestlase jonn.

Viljandi politseinik sõitis purjus peaga noore jalgratturi surnuks. Normaalse rahva esindaja oleks selle peale kohe pea madalaks tõmmanud ja politseinikuna kolm kuud järjest karske olnud, sest teada on: kui üldsusel verelõhn ninas, tuleb patustajatele ajujaht! Aga mida teeb eestimaalane? Kindlasti, eriti kui ta on politseinik, kukub ta just roolis tipsutama, nagu tegi Tallinna tuntud kriminaaljälitaja. Paar aastat tagasi tegid peaaegu täpselt sama ju poliitikud. Üks ees, ja kui meedias kära lahti, siis teised järel.

Ei, eestlased ei ole normaalsed. Eitavad igasuguseid pavlovi reflekse. Arvavad, et venelaste avastused siin ei kehti.

Igatahes omad vitsad peksavad. Ai kuidas peksavad. Tarkus tuleb ju kuidagi taguotsast kätte saada.

4. august 2001. a

ELU JA INIMENE

Ventspilsis, saldejumsimaa naftasadamas

Kui meil nuumab Muuga sadam Tallinna niigi paksu rahakotti, siis Lätis aitavad naftatransiidimiljonid kosuda pealinnast Riiast 190 kilomeetri kaugusel asuval Ventspilsil: seda 46 000 elanikuga natuke Pärnut meenutavat linna peetakse saldejumsimaal kõige kiiremini arenevaks.

Meie satume Ventspilsis kõigepealt silmitsi mitte helge tuleviku, vaid juba ununema kippuva minevikuga, mida kehastab nädalaks meie koduks saav hotell Enkurs ehk Ankur - kunagine kalurikolhoosi ühiselamu, mille iga nurk lõhnab sotsialismi järele. Kui täpne olla, on see minevik siiski vaid kümmekonnale postsovjetile - eestlasele, lätlasele ja leedulasele; teistele meie seltskonna liikmetele - soomlastele, rootslastele, sakslastele ja ainsale hollandlasele Maartenile on see eksootika, šokiteraapia või mis iganes. Ent paari päeva pärast märkavad ilmselt vähesed meist auklikuks kulunud linoleumi põrandal, kriimulisi seinu ja ebamugavat ühispeldikut: meil on muudki teha.

Kirju pole meie seltskond mitte ainult rahvusliku koosseisu, vaid ka vanuse, hariduse ja ameti, samuti ilmselt tõekspidamiste, usutunnistuse, söömisharjumuste ja tont teab veel mille poolest. Vähemalt üks asi on meil aga ühine: teatav tõmme kunsti suhtes. Kunstiga me Ventspilsis nädal aega tegelemegi.

Kui ajalukku kaevuda, siis sai Nordic Art Campide ehk Põhja kunstilaagrite korraldamise traditsioon alguse kümme aastat tagasi Jõgeva, Kaarina (Soome) ja Enköpingi (Rootsi) vasttärganud suure sõpruse pinnalt. Kui palju sellest sõprusest alles on jäänud, ei tea, kunstilaagrid on aga kolme linna tasandist ammu üle kasvanud - seda eelkõige tänu laagrite projektijuhile, end sünergaatoriks ehk ühisenergia tekitajaks nimetavale Olli Kuusistole, Kaarina Rahvaõpistu rektorile.

Eesti "rakuke" koosneb Ventspilsi kunstilaagris peale minu veel jõgevlastest Eike Salust ja Gennadi Lapinist, Sadala mehest Rein Erebist, tartlasest Meelis Velsist ja tallinlasest Jan Tammikust. Õigupoolest peaksin mina selle nimekirja lõpus tilpnema, sest kõik teised peale minu on kunsti kas õppinud või pikka aega süvenenult

harrastanud.

Tabula rasa

Selleks, et veerand sajandit, st koolipõlvest peale mitte pintsli karvagi kõverdanud inimene ühtäkki vana harrastuse üles soojendaks ja tagatipuks veel teise riiki maalima sõidaks, peab ta ilmselt natuke "kiiksuga" olema. Mind ennast mu "kiiks" ei sega. Pigem hakkab siit, rahulikult loksuva Läänemere äärest vaadatuna hullumeelsena paistma keskkond, milles ma tavaliselt viibin: arvuteid, telefone ja inimesi täis kiilutud toimetusetuba, kus me kõik üksteisel, piltlikult öeldes, kõrvadel, ajudel ja närvidel tallame, aga sellele vaatamata siiski oma töö tehtud peame saama. Taibanud äkki, et terve ees seisva nädala võin töö- ja kodumajapidamisküsimuste asemel lahendada valguse ja varju, värvide kooskõla, kompositsiooni, perspektiivi jmsga seotud probleeme, tabab mind tohutu õndsus. Kuigi ka need probleemid pole kergete killast.

Akvarell on nimelt üks igavene nuhtlus. Teeb paberil üldjuhul seda, mida ise tahab, mitte seda, mida sina tahad, et ta teeks. Seitse korda üle maalida, nagu õli või guaši puhul, ei lase. Nii et pildi nö strateegiline plaan peab kohe valmis olema ning see tuleb ühe hingetõmbega ja ebaolulistesse detailidesse laskumata teoks teha. Kuna ma olen olulisel ja ebaolulisel eluaeg patoloogiliselt halvasti vahet teha osanud, tuleks akvarelliga tegelemine mulle ilmselt kohustuslikuks muuta: äkki aitab...

Vana maja

Meie lemmikmaalimispaikadeks kujunevad rand, sadam, kus alati palju laevu, rannakülade elu kajastav vabaõhumuuseum ja vanalinn. Viimati nimetatud paika satun õpetaja Ari Laitineni sabas teisel laagripäeval. Jumala õnn, et Ari meile kohe hommikul tõhusa perspektiiviõpetuse tunni annab, muidu läheks "majaehitus" untsu mis untsu.

Maalimiseks olen valinud maja, mis muidu üsna hall ja räämas, ent mida ilmestavad punane kivikatus ning rõõmsavärvilised aknaluugid. Möödujad suhtuvad tänaval istuvasse pintsliliigutajasse kes kuidas: minnakse niisama mööda, kõõritatakse ühe silmaga paberile ja tullakse juttugi rääkima. Seda viimast teevad põhiliselt mustlaslapsed: selle rahvuse esindajaid näib Ventspilsi vanalinnas õige palju elavat.

Õhtul, pisut enne kui töö lõpetan, astub väravast välja "minu" maja perenaine ja tuleb vaatama, kuidas ma tema kinnisvara "portreteerimisega" hakkama olen saanud. Lahke vanaproua elab tegelikult Riias, kus ta enne pensionile jäämist aastakümneid juristina töötas, Ventspilsi-maja on ta aga päranduseks saanud oma vanaemalt, elupõliselt laevakokalt. Paraku olevat maja väga viletsas seisus, nii et tõenäoliselt tuleb see linnaisade survel sügisel lammutada.

Nii et pole võimatu, et mu pilt jääb üheks viimaseks jäädvustuseks sellest vanast õdusast piparkoogimajast. Mulle endale meeldibki Ventspilsis maalituist see majapilt kõige rohkem. Ilmselt just sellepärast, et sellele nii ootamatult nö oma lugu külge tekkis.

"Sunset"-seep

Nii, nagu hiirejahilt tulnud kass peremehele, nii tassime meiegi oma päevase "saagi" õpetaja Ari Laitineni palge ette. Teiste tööde vaatamine ja Ari analüüs on ilmselt kõige õpetlikum osa laagrist. Maarteni, Susani, Birgitta, Eike ja mõnede teiste tööd kutsuvad üldjuhul esile kogu seltskonna imetlusohked, ent Ari oskab kiita igaüht - ükskõik, mille eest siis. Ning võibolla kõlab see tobedalt, aga kõige edasiviivamaks jõuks tundub olevat Ari võrratu huumor. Oma suurt armastust akvarelligi ei võta ta ülearu tõsiselt, vaid näitab meile, missuguseid efektseid jooni või pindu võib saavutada, kasutades pintsli asemel sõrmi, nuga, pangakaarti, Opeli võtmeid jne.

Ühtegi telekat meie vaatevälja Ventspilsi-nädala jooksul ei satu. Ent igaõhtust seebiseriaali nimega "Sunset" vaatame me ometi. Päikeseloojang mere ääres tundub nimelt liiga ilus, et olla eht, ning seepärast nimetame me selle seebiooperiks. Mere äärde või vahel ka kuhugi mujale koguneb kord kokku leppides, kord kokku leppimata siiski enamvähem kindel seltskond. Osa rahvast oleks justkui liiga suure maja soppidesse ära kadunud.

"Balti blokk", st Eesti, Läti ja Leedu esindajad on igatahes üldjuhul kohal. Ons meis vaatamata nõukogude ajast pärit ühiselumürgitusele ikkagi rohkem kambavaimu ja suhtlemisvalmidust kui skandinaavlastes? Rõõmsameelne ja avatud soomlanna Hannele ning üldiselt malbe ja sõnakehv, ent mõnikord juttu ootamatu puändi viskav hollandlane Maarten on siiski ka "omad". Mida aeg edasi, seda hirmutavam tundub mõte, et mõne päeva pärast neid inimesi su ümber enam pole ja uuesti näed neid paremal juhul alles aasta pärast - järgmises kunstilaagris.

Morskade lesila

Viimasel laagripäeval paneme me iidse Venta kindluse juurde plangule üles näituse. Kui teiste tööd on õhtustel aruteludel enamasti nähtud, siis Olli näitusetaies on kõigile üllatuseks. "Rohelise" mõtteviisiga inimesena on ta harrastanud nö ökoloogilist kunsti, st kleepinud kollaažiks kokku rannast leitud prügi, mida olnud, tõsi küll, vähevõitu. Tulemus on vaimukas.

Nagu selgub, on kohalik rahvas sel kellaajal paraku enamjaolt rannas, nii et publikut on vähevõitu. Sellele vaatamata tunneme me ennast vabaõhunäitusesaali rohelisel murupõrandal külitades mõnusalt. Eemalt võib see paista nagu mingi morskade lesila. Nüüd on lõpuks ka Sarmitel ja Viktorsil, laagri kohapealsetel korraldajatel aega rahulikult meiega olla.

Viktors võttis paar aastat tagasi vastu Ventspilsi linna peakunstniku koha, mistõttu mul tekkis hirm, et temast - võluvast taskufilosoofist ja boheemlasest (mäletan teda sellest ajast, kui kuus aastat tagasi Eestis, täpsemalt Kuremäe kloostris toimunud Põhja kunstilaagrist lugu tegemas käisin) - on mingi krõbisev ametnikuhing saanud. Mu hirm on asjatu: Viktors ei ole bürokraatiamülkasse vajunud, vaid suudab kogu masinavärki ja ennast selles aegajalt kafkaliku pilguga kõrvalt vaadata.

Pärin, milles tema töö tulemus minu kui linna külalise jaoks väljendub. "Selles, et sa igasugust - vabanda väljendust! - paska ei näe. Ma olengi nagu kunstipolitseinik, kes vaatab, et mingid tobedad reklaamikampaaniad ja muu kirju kilakola linnapilti ei reostaks," vastab Viktors.

Sarmite ja Viktors annavad vastuse ka mind kõik need päevad vaevanud küsimusele, kuidas on saanud terved kilomeetrid Ventspilsi tänavaid uhke, värvides ja mustrites varieeruva kivisillutise: nii palju üle ei peaks ju isegi nende naftarahakott ajama. Tuleb välja, et neid kauneid tänavakive toodab kohalik firma, mille omanikuks on... Ventspilsi linnapea. Hakkan laginal naerma: nii triviaalne kõik ühes postsotsialistlikus väikeriigis ongi!

Ent olgu postsotsialismi ja tänavakividega kuidas on - mõte, et võinuksin puhkusenädala veeta mingil trafaretsel turismimarsruudil giidi kannul kirikust lossi, lossist muuseumi ja muuseumist kose juurde tormates, kutsub minus esile üksnes tülgastuse. Iseasi, kas sisukas puhkuseveetmine on mõne kunstifriigi meelest piisav põhjus pintsli kätte võtmiseks.

RIINA MÄGI

KULTUUR

Kes ei osand lugeda...

Kavandatav haldusreform puudutab nii või teisiti kõiki eluvaldkondi. Kuidas see võiks mõjutada raamatukogude tööd, oli üheks arutlusteemaks teisipäevast neljapäevani Põltsamaal toimunud Eesti rahvaraamatukogude töötajate 21. seminarlaagris.

Seminarlaagris osales umbes kuuskümmend raamatukogutöötajat peaaegu kõigi maakondade keskraamatukogudest ja suurematest linnaraamatukogudest. "Osalt on meie kokkusaamine pühendatud Eesti taasiseseisvumise aastapäevale," ütles Rahvusraamatukogu täienduskoolituse peaspetsialist, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu esinaine Krista Talvi. "Vaatame tagasi Eesti rahvaraamatukogude kümneaastasele arengule iseseisvuse tingimustes ja kaalume, mis selles head või halba on olnud. Hea on see, et omavalitsused, kelle hallata rahvaraamatukogud praegu on, on osutunud headeks peremeesteks: paljud raamatukogud on saanud renoveeritud või päris uued ruumid. Kiire on olnud areng ka infotehnoloodia vallas: sellist raamatukogu, kus arvutit pole, naljalt enam ei leiagi ning umbes kuuesajast Eesti raamatukogust on interneti püsiühendus 169 ning interneti kasutamise võimalus 203 raamatukogul. Haldusreformi ees raamatukogutöötajatel sellepärast teatav hirm ongi, et me kardame, et see võib ohtu seada senised saavutused. Pole ju kindel, kas liitunud omavalitsused on valmis ülal pidama niisama suurt arvu raamatukogusid ning kui ka maakondlik jaotus muutub, satub ohtu seni hästi toiminud keskraamatukogude süsteem."

Neljapäeval raamatukogutöötajatega kohtunud siseminister Tarmo Loodus väitis küll, et raamatukogusid ei hakka keegi haldusreformi tagajärjel sulgema, sest nende roll muutub veelgi suuremaks. Kui isikut tõendava dokumendina tulevad käibele elektroonilised ID-kaardid, saavat kodanikud isegi raamatukogus olles interneti vahendusel vallavalitsusega ametiasju ajada.

Teler pole süüdi

Teisipäevasel seminariistungil Põltsamaa kultuurikeskuses pidas huvitava ettekande Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse direktor Anne Rande, kelle teemaks oli raamatuga ja raamatuta lapsepõlv. Tema sõnul ei ole selles, et lapsed tänapäeval üha vähem loevad, süüdi mitte ainult teler ja arvuti, vaid ka asjaolu, et hea ja huvitav lateraamat on lastele üha raskemini kättesaadav. Kuna raamatute hinnad üha kerkivad, ei osteta raamatuid enam koju (väiksemates linnades ja alevikes pole ju enam raamatupoodegi!) ega ole neid vajalikul määral kooli ja rahvaraamatukogudeski.

Ning kui koolilapse jaoks peaks olema teejuht raamatute juurde õpetaja, siis uurimused näitavad, et kaasaegset lastekirjandust tunnevad halvasti nemadki. Mittelugev laps on aga tulevikus vaese mõtte ja tundemaailma ning kesise analüüsi ja eneseväljendusoskusega täiskasvanu.

Uus "Kasuema"

"Mõni aega tagasi käivitas lastekirjanduse teabekeskus koos kirjastusega Tänapäev projekti, leidmaks väärilist originaalkäsikirja, mis vahetaks noorte lugemislaual välja head, aga pisut aegunud "Kasuema", "Miks sa vaikid?" ja "Õhupalli". Konkursile laekunud 33 käsikirjast tunnistas nii laste kui ka spetsialistide žürii parimaks Aidi Valliku jutustuse "Kuidas elad, Ann?" Märtsi lõpus Kultuurkapitali toetusel ilmunud esmatrükk on nüüdseks enamvähem läbi müüdud ja peatselt tuleb kordustrükk, nii et noored on uudisteose väga soojalt vastu võtnud.

Koostöös ajakirjaga Hea Laps, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu ja Eesti Õpilasomavalitsuste Liiduga on lastekirjanduse teabeksekus käivitanud ka projekti "Lugemine lubatud!"," ütles Anne Rande. Üldiselt puudub Eestis aga tema sõnul lastekultuuripoliitika, mistõttu see riigi tuleviku seisukohalt väga tähtis valdkond on jäänud põhiliselt vabatahtlike entusiastide kanda.

Huvitavaid jututeemasid oli raamatukogutöötajate seminaril veelgi. Kolmapäeval tehti aga väljasõit Endla looduskaitsealale ning Laiusele, kus külastati lossivaremeid, kiriklat, õletuba ja raamatukogu ning kohtuti vallavanem Toivo Ilvesega, tagasiteel põigati sisse ka Jõgeva ja Aidu raamatukogusse. Loomulikult tutvuti veinipealinna Põltsamaaga ning maavanem Margus Orogi leidis aega raamatukogutöötajatega juttu puhuda.

RIINA MÄGI

Kananahk tuli ihule rohkem kui korra

25. ja 26. juulil toimus Rakveres rahvusvaheline kunstiüritus Kananahk 2001, mille peakorraldajad olid Teet Veispak, Jaan Toomik ja Paul Rodgers.

Alguses teadustati seda kui performancei ja videokunsti festivali, aga nagu välja tuli, sisaldas üritus endas muudki. Eelreklaam oli nigel, nii et vähem teadlikud kunstisõbrad said värgist teada avamispäeval päevalehtede kidurate artiklite kaudu, kus mainiti mokaotsast, et peale kogu Eesti vastava eliidi on kohal ka sellised maailmanimed nagu Marie-Jo LaFontaine, Robin Deacon jt ning staaride staar, kuulus koerinimene kunstnik Oleg Kulik. Unine Rakvere linngi elas oma elu edasi, festivali kuigivõrd märkamata.

25. juuli lõunast peale näidati Rakvere teatri musta kasti tüüpi väikeses saalis Steina Vasulka videosid. Kogu ürituse vältel oli avatud LaFontainei näitus "Identiteediruum" Rakvere Kesklinna Galeriis. Seintel olid sajad fotod tavaliste inimestega, saali keskel seisnud pildistusautomaadiga sai igaüks iseendastki neljase fotoseeria teha ja selle seinale naelutada.

Eesti etenduskunsti suur vana mees Jüri Ojaver segas aga Rakvere liiklust, st teostas oma perfomancei keset autorohket tänavat, mille eest sai liikluspolitseilt 200 krooni trahvi. Muuseumis avati installatsioonide ning arvuti-ja videokunstitööde näitus.

Moodsa kunsti ning tolmuse muuseumikollektsiooni segunemine andis väga huvitava tulemuse. Kõige lärmakam teos oli Külli K. Kaatsi "Linnuriik III - koor": mitmelt ekraanilt paistvad pärani silmadega kuunäod tegid hääli, mis meenutasid suleliste tekitatuid. Ewan Robertson ja Alan Holligan dokumenteerisid väikese kaamera ja arvuti abil tsemendi kivistumist pisikeses kastis, leedulanna Egle Rakauskaite oli aga filminud vanainimesi ja pannud videole pealkirjaks "Jälle üks hingetõmme".

Markus Häberlin kogus inimeste juuksesalke ja keerutas neid kokku nö juuksegloobuseks. Oma huvitavate ideedega videosid näitasid Novosibirski kunstnikud Slava Mizin, Dmitri Bulnõgin ja Konstantin Skotnikov. Ainsad õlimaalid olid üritusele toonud rühma Avangard liikmed Margus Tamm ja Sandra Jõgeva, kelle triptühhonil "Avangard või surm" oli hüperrealistlikus võtmes kujutatud vägivaldseid stseene.

Õhtul hiljem toimus teatri Mustas Kastis pervomatsite õhtu, kus vaimukas Joe Silovsky riputas enda ümber vibraatoreid, tõmbles ja värises ning teatas, et tegelikult ta vibreerib ainult seksuaalsest energiast, eesti mees Elaan tegi pateetilises stiilis monoteatrit ja lõpuks imiteeris Ene-Liis Semper ujumist. Teatrimaja ühes saalis näidati Mirja-Mari Smidti ja Kristin Kalamehe videosid "Nimeta" ja "Elu algab neljakümneselt".

Kui unised kunstitegelased järgmisel päeval silmad lahti said, oli aeg minna musta saali Paul Rodgersi "Leivapead" vaatama minna. Rodgers jätkas oma ideed teha inimkeha (mängult) söödavaks. Siis tuli ronida lossivaremetesse, kus hispaanlane Francisco Felipe oli ühte ruumi pannud kaks koorimata pooleteisemeetrist kasekeppi, millest üks, kuldse otsaga, kandis nime "Päeva kingitus", teine, hõbedase otsaga, aga "Öö kingitus". Vanameister Jaan Paavle, Jõgevamaalgi tuntud vunts, oli välja tulnud koha suhtes väga õnnestunud videoga, kus teda oli filmitud paemüüri taustal alasti möirgavana ja jõuravana. Seda näidati ühes kiviseintega lossikoopas ja tulemus oli ürituse nime vääriline. Allan Tõnissoo "Sun Gong" oli igavavõitu "ambientvideo" päikesetõusu taustal gongi löömisest. Kahjuks jäi allakirjutanul osa pervomantse nägemata.

Vahepeal olid Avangardi liikmed teatri ühte nurka pannud värvitäppidega jänesed heina nosima ja pannud asjale vaimukaks pealkirjaks "Sajandi playboy". Kell neli pidi Musta Kasti tulema skandaalne Oleg Kulik, keda oli vaatama tulnud hord igasugu rahvast, kes ootas mingit karmi aktsiooni. Kuid projektoriga hakkas sebima tagasihoidlik prillidega mees, kes osutuski Kulikuks.

Ta pidas maha sisuka loengu oma senisest loometeest ja ideedest. Peale Kulikut tuli peale Joe Silovski, kes esitas etenduse "Vangi laul". Ta laulis keskaegset eepilist rahvalaulukest, illustreerides seda kõhule kinnitatud pabernukuteatriga.

Teatri taga pargis tegi oma etteaste Eesti üks suurimaid kunstimehi Jaan Toomik. Musta riietunud Toomik külitas lindiga eraldatud platsi servas. Siis ronis ta redeliga kahe puu vahele kümne meetri kõrgusele kinnitatud trossi otsani ja seejärel trossil rippudes selle keskpaigani. Rippus seal piinavalt pikalt. Ja kukkus muidugi alla. Kadus maa alla, st murukamara alla tehtud pappkastidega täidetud auku. Rahvas vakatas kananahani. Toomik tuli elusa ja tervena maa seest välja.

Ka vanameister Leo Lapin ei petnud millegagi tema groteski armastavaid fänne ja kogu Kananahast osavõtjate koondseltskonda. Palju edu festivalile edaspidisekski!

MARGUS KIIS

Serenaad Joaquin Rodrigo kitarrimuusikast

Soojad ja valged suveööd Eestimaal kutsuvad muusikuid mängima serenaade ehk öökontserte. Kitarrisolist Heiki Mätlik on koostanud oma eeloleva suve serenaadi kava Hispaania helilooja Joaquin Rodrigo (1901-1999) muusikast.

J. Rodrigot tuntakse eelkõige tema kuulsa Aranjuezi kitarrikontserdi meloodia põhjal. 2001. aastal täitub Joaquin Rodrigo sünnist 100 aastat ja seda tähistab kogu maailma muusikaavalikkus.

Helilooja Joaquin Rodrigo on oma elutööga saanud XX sajandi Hispaania muusika sümboliks. Tal on omalaadne koht Hispaania muusikas, kuna ta jätkas Manuel de Falla traditsioonilist rahvuslikul temaatikal põhinevat helikeelt ja sidus seda oskuslikult Hispaania vanamuusika vormide ja traditsioonidega. Helilooja oli kolmeaastaselt põetud angiini järel praktiliselt pime, kuid see ei takistanud teda loomast muusikat ja täiendama nooruspõlves end Pariisis Paul Dukase juhtimisel. Hiljem oli Rodrigo M. de Falla eraõpilane. Rodrigo helikeel on maaliline ja selles on palju nostalgilist temaatikat Hispaania folkloorist. 1939. a. valmis J. Rodrigo esimene kitarrikontsert Concierto do Aranjuez, mis on saanud eriti populaarseks. Aranjuez on 16. sajandil Filipp II valitsusajal teinud Joaquin Rodrigo nime tuntuks terves maailmas.

Helilooja on komponeerinud ka soolokitarrile ligi 30 teost, mis on ajendatud nii Hispaania ajaloost kui geograafiast ja põhinevad valdavalt rahvamuusika tantsu- ja lauluvormidel. Serenaadi kavas kuulete Heiki Mätliku poolt esitatuna J. Rodrigo kitarriteoseid tema heliloomingu pika perioodi igalt aastakümnelt. Kontserdi kavas kõlavad vanad tientod (fantaasiad), pastoraalid (karjuselaulud), seviljanad (külatantsud) ja teised J. Rodrigo kitarriteosed, mis on Rodrigol seotud loodusega nagu "Nisuväljadel", "Kirsiistandustes" ning muidugi kuulus teema Aranjuezi kitarrikontserdist.

Kitarrisolistina ja kammermuusikuna on H. Mätlikul aastate jooksul ilmunud erinevate plaadifirmadega üle 15 CD-heliplaadi. 1998/99.a. salvestas Heiki Mätlik firma Alba Records tellimusel kitarriga J. S. Bachi kõik lauluteosed. Eesti Raadio poolt on ta valitud 1999. a. aasta muusikuks.

Ilmateade

Hommikul pilvisus tiheneb. Mitmel pool on äikest ja sadu võib olla tugev. Puhuvad kagu- ja lõunatuul 5-10 m/s, äikese ajal võib olla tugevaid tuulepuhanguid. Õhusooja on 20-26 kraadi.

Pühapäeval on vahelduva pilvisusega ilm. Mitmel pool sajab hoovihma, kohati võib olla äikest. Puhuvad kagu- ja lõunatuul, mis pöörduvad öö jooksul läände, puhudes 3-8 m/s. Äikese ajal on tuul puhanguline. Sooja tuleb öösel 10-15, päeval 20-25 kraadi.

Vooremaa

Laupäev, 4. august 2001. a.