"Tänavu on väga hea meeaasta," rõõmustab Saksa talu peremees, endine metsavaht Richard Saks. Mesilasi on ta pidanud paarkümmend aastat ja nende sutsamist ei karda. FOTO: ANATOLI MAKAREVIT©
Vooremaa
Tänavune meesaak on üllatavalt hea
"Tänavu
on väga hea meeaasta," rõõmustab Saksa talu
peremees, endine metsavaht Richard Saks. Mesilasi on ta pidanud
paarkümmend aastat ja nende sutsamist ei karda. FOTO: ANATOLI
MAKAREVIT©
Suve alguses kurtsid mesinikud, et tänavu tuleb väga kehv meeaasta. Nüüd ollakse saagiga üsna rahul - paljud pered on kogunud mett rohkem kui mullu. Jõgeva turul on mee hind langenud.
"Selle aasta meesaak on täitsa hea. Tunamullust pean ma väga heaks, mullust keskmiseks, kuid tänavune saak on eelmisest parem. Meekorje jaoks oli kevad sant: ei tulnud paju ega võilillemett. Alles juunikuu kümnenda paiku hakkas mett tulema, sellal tegi vaarikas õied lahti.
Meesaak hilines
Pärast jaanipäeva hakkasid õitsema raps ja rüps. Tavaliselt lõpeb mesilastel korje juba augusti alguses, kuid tänavu on õitsemine paarinädalase nihkega ja huvitav, et valge ristik õitses ka teist korda - sellest see põhiline mesi mulle toodigi. Põdrakanep ja mesikas õitsesid ka erakordselt kaua," arutles Mesika talu peremees Heldur Laumets. Tema peab Kurista ja Kõola külas mesilasi ligemale paarkümmend aastat. Mesilasperesid on ligemale poolsada, mõnest tarust on ta saanud mett sada, teistest vaid kümme kilo. "Üleriigilisel mesinduspäeval rääkis üks vend korpustarudest ja ütles, et 200 kilo pere kohta saada pole probleem, peab olema vaid hea korjemaa. Mesilased korjavad nektarit kolmenelja kilomeetri raadiuses. Et nad jõuaksid koguda endale rohkem toitu kui neile endale toiduks kulub, ei tohiks selles piirkonnas üle tosina mesilaspere olla," teab mesinik ning tuletab meelde Jõgevamaa ühe tuntuma mesiniku, kadunud Arved Übneri poolt ühel mesindusalasel õppepäeval öeldut: "Mesilane on nagu joodik, kes tühja viinapitsi taha ei istu. Kui õis on nektarist tühi, ega mesilane siis sinna ei lähe." Kui õitsemise aeg kas liiga märg või kuiv, ka siis ei eraldu nektarit. Tänavu saadi küllaltki vähe pärnaõiemett.
Mee hind langes ootamatult ruttu
Eile küsiti Jõgeva turul 370-grammise meepurgi eest 20 krooni, seega tuli meekilo hinnaks 55 krooni. "Jõgeval on läinud mesi odavamaks, maksab veel vähem kui mullu. Väikestes purkides on mesi muidugi kallim, kuid suuremas koguses ostes saab kilo mett üle kümne krooni odavamalt. Purk ja kaas, need maksavad ju ka midagi," selgitab üks kolmest turul olnud meemüüjast.
Liiga odavalt ei tasu mett müüa
"Väga odavalt ei saa ju müüa - turul kauplemise eest peab ka maksma. Et mett müüa, peab minema oma kraamiga Tartusse mee keemilist analüüsi tegema," näitab ligemale kolmkümmend aastat mesilastega tegelenud Einer üle saja krooni maksma läinud tõendit, millel on kirjas, et toodud mesi on pruunikas, kollase värvusega nõrgalt läbipaistev paks vedelik, meele omase lõhna ja maitsega ning kõrvallõhna ja maitset ei esine. Tõepoolest, tema kogub oma kolmeteistkümnest tarust (huvi pärast hoiab ta perede arvu just tonditosinana) väga head mett.
ARDI KIVIMETS
Jõgeva valla esindajaks presidendivalimistel on Kadri Peterson
Neljapäeval toimunud Jõgeva vallavolikogu istungil valiti 10 poolthäälega presidendivalijaks reformierakondlane Kadri Peterson valimisnimekirjast Meie Vald.
Istungist võtsid osa kõik 19 liiget. Volikogu esimehe, valimisnimekirja Vastutus kandidaadi Saima Kalevi poolt hääletas 9 volikogu liiget. Algselt seati üles ka kolmas kandidaat, Mart Uudla valimisnimekirjast Vald, kes aga taandas end.
Üldse oli istungi päevakorras 11 küsimust. Arutati maaküsimusi ja valla arengukava menetlemist. Kinnitati Jõgeva maakorralduskava. Valla eelarve reservfondist otsustati eraldada tormikahjustuste likvideerimisega seotud kulutuste osaliseks katmiseks 89 561 krooni.
RAIVO SIHVER
Ülle Krikmann siirdub Geenivaramusse
Senine Jõgeva maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja ja maakonnaarst Ülle Krikmann asub alates 1. oktoobrist tööle Tartus asuvasse sihtasutusse Eesti Geenivaramu fenotüpiseerimise projekti üldjuhina.
Arstneuroloog Ülle Krikmann, kes on töötanud alates 1994. aastast Jõgeva maakonnaarstina ning 1999. aastast alates ühtlasi maavalitsuse sotsiaal ja tervishoiuosakonna juhatajana, võitis konkursi sihtasutuse Eesti Geenivaramu ülalmainitud projekti üldjuhi ametikohale. Kinnitamata andmetel valiti Ülle Krikmann välja 26 kandidaadi hulgast. "Ülle Krikmanni kasuks tehti valik arvestades tema kogemusi, head ettevalmistust ja suhtlemisoskust," teatas Eesti Geenivaramu tegevjuht Krista Kruuv.
"Fenotüüp sisaldab infot inimorganismi ja haiguste kohta. Selle projekti raames hakatakse vastavat infot koguma perearstidelt," ütles Ülle Krikmann, kellele kolleegid maavalitsusest soovisid eile õnne sünnipäevaks.
"Info, mida me valdame, on kaitstud andmekaitseseadusega ja inimgeeni uuringute seadusega," lisas ta.
"Ülle on olnud hea kolleeg. Konkursi võitmine on tema jaoks kahtlemata edasiminek," arvas sotsiaal ja tervishoiuosakonna peaspetsialist Mare Vaas. Ülle Krikmann on ka doktorantuuris ja tal on valmimas väitekiri teemal "Parkinsoni haigus, elukvaliteet ja genotüüp".
"Uue sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja leidmiseks korraldatakse konkurss. Sellel ametikohal töötamiseks on eelduseks kõrgem haridus. Maakonnaarsti ametipositsioon sisuliselt kaotatakse, sotsiaal ja tervishoiuosakonna juhataja võib aga vajaduse korral kasutada meedikust konsultandi abi," selgitas maavanem Margus Oro.
JAAN LUKAS
Jõgeva "lõvid" armastavad lapsi ja pannkooke
Esmaspäeval toimus Jõgeva regiooni Lions-klubi üldkoosolek,
millega algas klubi tegevuse uus hooaeg.
Traditsioonilises nõupidamispaigas, Sinu Pubi banketisaalis korraldatud üldkoosolekul selgus, et Jõgeva lõvid ei "maganud" ka suvepuhkuse ajal. Klubi meister Sulev Schasmin andis ülevaate pannkoogiprojektist, mille raames Laiusel toimunud kuningapäevade aegu küpsetati pooltuhat pannkooki.
Usinamad küpsetajad olid "lõvid" Vahur Kukk, Priit Kirsimäe, Aleksander Kibal ja Raivo Lill. Klubi liikmed otsustasid heategevusotstarbeks pannkooke küpsetada ka edaspidi ja järgmine võimalus selleks avaneb arvatavasti Virtuses peetaval õllepeol.
"Jõgeva regiooni Lions-klubi kreedoks jääb ka edaspidi Jõgeva lastesõbralikkus. Tulevikus on plaanis renoveerida Jõgeva lasteaia mänguväljak. Septembri lõpul oodatakse külla aga Soome sõpruslinna Keuruu sama klubi liikmeid ja nende vellesid,"
lausus klubi president Ants Paju.
Jõgeva regiooni klubiliikmetel oli külas ka Palamuse klubi teine asepresident Toivo Ilves, kes koos abikaasa Aimega käis Ameerika Ühendriikides Indianapolises toimunud Lions-klubide ülemaailmsel konverentsil.
JAAN LUKAS
ARVAMUS
KÜSITLUS
Anna, pensionär:
"Eks ikka maasikamoos. Vaarika ja mustsõstra oma ka, olen neid vahel segamini keetnud. Meie kandis kasvab metsmaasikaid vähe ja ega vanas eas ei julge ja ei jõuagi enam minna metsa marju taga ajama. Kevadepoole ostan mõne purgi poest. Ikka eestimaist, nendel aprikoosi- ja muudel välismaistel keedistel on võõras maitse juures. Vahel ostan moosi asemel kommi - ka vanainimese suu peab magus olema. Külmkappi ma marju ei pane, nendel pole enam sellist head maitset kui toormoosil."
Helmi, vanaema:
"Maasikamoosi ma küll ei taha, see on kole magus. Armastan pohlamoosi, eriti koos õuntega. Moosi keetmisel on kõige tähtsam, et saaks vaht, mis toob marjades või õuntes oleva kõntsa üles, korralikult ära riibutud. Nagu vahtu jääb, nii läheb moos käärima või hallitama. Käreda tule peal ei saa moosi keeta, siis kõrbeb moos põhja ja seda kõlbab ainult põrsastele anda. Meil oli paarkümmend õunapuud ja moosi olen ma ämbriteviisi keetnud. Lapsed kommi ei küsinudki, anna vaid moosileiba või kooki."
Urve, Ardo ema:
"Võibolla vaarika või maasikamoos. Vaarikaid sai tänavu kõvasti, metsmaasikaid vaid natuke. Oleme siinkandis uued elanikud ega teagi, kus marjametsad asuvad. Vahel tuleb osta lapsele poest ka d¾emmi. Endakeedetud moos tuleb peaaegu sama kallis kui poest ostes. Siin on kõik kaubad aga palju kallimad kui Tallinnas. Moosikeetmiseks mul erilist retsepti ei ole, jälgin ema õpetust: marju ja suhkrut tuleb panna peaaegu pooleks, siis jääb moos parasjagu paks, nii et lusikas seisab püsti."
Sten, koolipoiss:
"Minu arvates maasikamoos, punase sõstra oma ka. Jõhvika- ja pohlamoosid on minu jaoks natuke hapud. Moos on eriti hea koos pannkoogiga, mannapudru peale kõlbab ka. Kodus keedetakse päris palju moosi, nii et jätkub. Poemoose pole ma proovinud. Mooside jaoks peab vahel marju korjama, kuid selle asemel mängiksin ma parema meelega jalgpalli. Pannkookide tegemisega saan ma ise hakkama. Kui koogid ära moositada ja piima peale võtta, on veel parem."
Katrin, kokk:
"Vaarikamoos. Kui see teha mustsõstraga segamini, saab eriti hea. Mustikamoos, ja üldse - kõik moosid on head, eriti omakeedetud. Mitut sorti moose peab olema, neid saab omavahel kombineerida, saiale või tordile panna. Moosi keetmine pole mul mingi vaev, minu amet ongi kuuma pliidi juures olemine. Vaarikad keedan põhiliselt moosiks, kuid sõstraid, kirsse ja teisi marju panen ka sügavkülma. Talvel on neid sealt hea võtta."
Uudo, endine mehhaanik:
"Moosi ei ole ma kunagi tahtnud, pole eriline magusasõber. Mahla ja veini ma ka ei tee, seeni ei söö ma üldse. Põhiline on lihatoit, nii et meie peres hoidiste vaaritamise ja purkidesse panemise muret ei ole. Ega tänapäeval vist ei tasugi neid kodus teha, poed on ju kõiksuguseid hoidiseid täis ja perenaistel lihtsam - pole enam muret, kas purki pandud moos või kompott säilib. Mett võiks süüa, kuid mesipuud endal ei ole ja ostes on mesi kallis."
Maarika, õpetaja:
"Lisaks aedmaasikale on ka mustikas väga hea. Eriti toormoosina, sest keedetuna jääb see natuke vedelaks. Lastele moosid meeldivad ja me teeme neid päris palju: murakast, sõstardest, vaarikast, ploomist. Murakaid olen ka koos karusmarjadega keetnud, tuleb päris huvitav. Moosi keetmine on küll tülikas, kuid talvel on hea omast käest võtta. Õige moos peab olema magus, muidu ta polekski moos. Moosidest saab teha head kisselli."
Robert, pensionär:
"Väga hea on pohlamoos, eriti koos verivorsti ja õllega. Vaarikamoosi on mul ka üle kümne liitri. Põhiliselt sööngi saia ja moosi, võtan õlut peale ja kõht saab täis. Sealiha pole vajagi. Hapukurki ma ei taha, elu on isegi hapu. Ei tea, miks poes enam verivorste ei müüda, kas ei tasu neid enam teha või on veri otsa saanud."
Eskus küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
KIRJAD
Skulptor Tauno Kangro meisterdas pronksmehikese, mis Tallinnast veoautoga toimetati Jõgevale. Siin kraana tõstis mehikese veoauto kastist maha, tal pesti tekkinud tolm ära ja siis kinnitati muruplatsil asuvale kivirahnule.
Nüüd arvatakse, et see pronksmehike on "Hea linna vaim". Jeesus ütleb, et Jumal on vaim, meist erinev olevus, mida meie maised silmad tavalises olukorras ei saa näha. Aga seda Jõgeva linna head vaimu saab näha.
Hiljuti käisin Jõgeval ja otsustasin vaimuga tutvust teha. Käisin ümber muruplatsi, kuid ühtegi teerada ei olnud mehikese juurde. Ma pole senini linnas üle muru käinud, sest piinlik on seda teha - tallata jäljed murule.
Imetlesin eemalt seda linna head vaimu ja mõtlesin, et miks sinna ei ole rajatud teed? Ju see peab nii olema. Ent kui mehikese juurde ei saa, võib see paljudele tunduda kuidagi võõrana. Aga kas sul on vaja kõike ligidalt näha, aitab sellestki, et tead, Jõgeval on hea linna vaim.
Lehvitasin pronksmehele hüvastijätuks ja leppisin olukorraga. Hea seegi, et mehikest eemalt nägin.
Elukogemused on näidanud, et inimesed teevad plaane ja märgivad maha tuleviku rajajooned, lähtudes reaalsetest võimalustest. Küllap need, kes selle pronksmehikese siia muruplatsile kivirahnule paigaldasid, ei tulnud mõttele, et kindlasti leidub unistajaid, kes tahaksid seda skulptuuri lähedalt näha.
Ei saa nii olla, et selle juurde ei ole kõnniteed. Usun, see on vajalik. Miks mitte asetada siia ka pingid ja istutada mõned ilupuud. Nii on see pronksmehikese paik palju kaunim.
ALEKSANDER KÕRGESAAR
6.-9. augustini olid Rannal koos noored vaimuinimesed ehk näitlejad. Toimus kooliteatrite suvekool, kus õpiti liikumist, mänge ja nukuteatri tegemist. Laager oli muidu nagu laagrid ikka - telgid ja tuntud laagrisöögid, kuid igas laagris on ka alati midagi erilist.
Esimeses õppetunnis said kõik sotti sellest, millega nad tegelema hakkavad. Toimus ka truppide tutvustamine ja õhtul oli disko.
Järgmisel päeval oli kaks õppetundi ja nende vaheajal võis käia Peipsis ujumas või ise midagi toredat välja mõelda. Õhtupoolikul olid spordivõistlused, mis olid väga koomilised. Õhtul oli jälle disko ning Rannapiiga ja Rannanoormehe valimine.
Kolmandal päeval oli jälle kaks õppetundi, õhtul aga pidas meile loengu Vanemuise teatri näitleja ja lavastaja Ain Mäeots. Pärast loengut esines Pala näitetrupp lavastusega "Okasroosike". Hiljem võisid kõik nautida Viljandi Kultuurikolled¾i bändi esinemist. Bändi puhkehetkel paluti meil kõigil panna küünal kohta, mis meile laagri ajal kõige armsamaks on saanud. Rannas oli hästi palju küünlaid. Väga paljud panid oma küünla vette ujuma. Rannast veidi kaugemal oli kolm puupakku põlema süüdatud. See kõik oli nii vapustavalt kihvt ja ilus!
Neljas päev oli laagris viimane. Oli viimane õppetund, etendused ja laagri lõpetamine. Etendusi oli väga erinevaid, kuid nad kõik olid huvitavad. Kõik see lõpetamine käis väga kiiresti, kuid eks kõik tahtsid ju ruttu koju saada. Mulle meeldis kooliteatrite suvekool väga!
KÄRT-KATRIN KULL
Palamuse Gümnaasiumi kooliteatrist
JUHTKIRI
Ehkki kalendrisügiseni on veel paar nädalat aega, ei anna õues toimuv enam ammu suve mõõtu välja. Lehed puudel (ja mõnede arvates ka postkastides) lähevad üha kollasemaks, ööd külmemaks ning kalosside hinnad kerkivad tasahilju. Läheneb tibude lugemise aeg.
Tänavune suvi oli jälle kord seesugune, mil saime kõik omal nahal kogeda kliima globaalset soojenemist. Kõik see päike, mida meile sel hooajal nii heldelt pakuti, on nüüd kenasti viljapuudesse ja juurviljapeenardesse salvestunud ja vaatab meile vastu lookas turulettidelt või hoolsate perenaiste poolt sahvririiulitele lükitud purkidest. Ja õige ka, sest ehkki eelmine kõle ja väsitav talv on kõigil juba meelest pühitud, võib järgmine ju väga vabalt veelgi hullem tulla.
Nii et varuge vitamiine, kodanikud! Praegu tundub see küll tüütu tegevus ning vägisi tikub pähe mõte, kes selle kõik ära jõuab süüa, kuid gripihooajal Poola konserve mugides paistavad asjad hoopis teises valguses. Arvestades meie inimeste ületöötamisest laastatud tervist, enam kui kokkuhoidlikult köetud kortereid ning pehmelt öeldes mõõdukat huvi spordi vastu, külastab nii gripp, viirusinfektsioon kui ka lihtlabane nohu meist igaüht vähemalt korra talve jooksul. Ei pääse ka parimad meie hulgast.
Seega kasutagem võimalust, kuni veel saab. Söögem värsket, niipalju kui sisse mahub ning täitkem keldreid ja sügavkülmikuid. Omakorjatud pohladest keedetud moos on iga kell väärt pingutusi, mis selle purkisaamiseks kuluvad - lisaks maitsvale ja vitamiinirikkale toidukõrvasele lisandub ju käik sügisesse, nõiduslikult kaunisse metsa või rabasse ning ainuüksi see pilt, mille talvel avatud moosipurgist leviv aroom teie mällu toob, peletab talvetüdimuse tükiks ajaks.
Või olete te üks nendest õnnetutest inimestest, kes moosist ei hooli ning kellele see ei maitse?
8. september 2001. a
ELU JA INIMENE
Kaitsemõisa, sõjapõgenike rajatud küla
Kaitsemõisa küla Tabivere vallas võib võõraid intrigeerida eelkõige omalaadse nime poolest. Kaitsemõisalastele endile pakub nende kodupaik rahulikku ja turvalist elulaadi. Mitmedki siinsed elanikud, kes vahepeal on mujal elanud, on kodukülla naasnud. Sageli leiavad tee Kaitsemõisasse ka Eesti tuntuim judotreener Aavo Põhjala ning tema kuulsaim õpilane, olümpiapronksi võitnud Indrek Pertelson.
Küla rajasid sõjapõgenikud
Välimuselt meenutab Kaitsemõisa küla pikka tänavat. Külla jõudmiseks peab Tartu-Peterburi maanteelt Pataste külast Alatskivi poole pöörama ja mööduma Välgi teeristist. Pärast poolekilomeetrist sõitu jõuabki Kaitsemõisa külla. Külaelanike hulgas on ülekaalus eakamad prouad. Nende lapsed, lapselapsed ja teised lähedased sõidavad siia põhiliselt puhkuse ajaks ning nädalavahetusteks.
Vaike Salumaa, üks küla põliselanikke, korjas parajasti oma koduõues mirabelle. Istusime vilusse aiatoolidele ja Vaike hakkas pajatama endast ja oma kodukülast.
"Varem elasin põhiliselt Tartus ja töötasin koolis ajalooõpetajana. Nüüd, pensionipõlves, kolisin tagasi kodukülla, kusjuures maal on tööd rohkemgi kui linnas," rääkis Vaike, kes suure osa ajast aias askeldab.
"Legendi järgi olid Kaitsemõisa küla esmaasutajateks Põhjasõjaaegsed sõjapõgenikud, kes pärast nende kodude mahapõletamist siia elama asusid. Kaitsemõisa küla kunagine nimi olevat aga olnud Kantsi küla, mis viitab muistsele kantsile. Kunagi olevat siit koguni kaevamistel kantsi jäänuseid leitud. Oma mõisa pole Kaitsemõisas kunagi olnud ja küla ennast võib pidada Kaiavere mõisa ääremaaks. Eks meie küla üheks eripäraks ongi eraldatus teistest küladest. Samuti võib Kaitsemõisa küla lugeda metsakülaks, kus olid väikesed põllud. Mõnelegi on siinne elupaik aga meeldinud. Näiteks ülemöödunud sajandi lõpul kolisid siia kolm talumeest jõukalt Mulgimaalt," rääkis Vaike Salumaa, kellel on kolm last ja kümme lapselast.
Metsavahi ja karu õnnelik kohtumine
Kaitsemõisa küla üks vanemaid elanikke Elviire Piip elab väikeses, 19. sajandil ehitatud palkmajas, mille pool katust on kaetud sindlitega ja pool plekiga. 81-aastane memm, kes kõndimiseks keppi vajab, avas ukse ja jäi maja ette seisma. Kui tal puupakule istuda soovitasime, vastas Elviire: "Küll ma seista jõuan, vaid käimine on veidi väsitavaks muutunud."
"Meie küla ümbruses on ilusad metsad ja mina elan lausa metsade keskel. Ligi kakskümmend viis aastat olin Kaiavere metskonnas metsavahiks. Käisin siis päevad läbi metsas ringi, märgistasin puid, mida metsamehed maha saagisid. Korra tuli kuusemetsas vastu ka karu. Vaatasime metsaotiga teineteisele silma, mõmmik mõmises korraks ja läksime kumbki oma teed," jutustas Elviire, kes ise on pärit Palamuse vallast Ehaverest.
"Praegu ootan ma koju tütar Tiinat, kes Tartus busse peseb. See on väga tähtis töö, sest puhastes bussides on inimestel hea sõita," arvas Piibumemm, kes ise pole elu sees ei sigaretti suitsetanud ega piipu tõmmanud. Elviire Piibu priske kass istus algul korvis, kuid lõpuks jooksis võõraid märgates teadmata suunas. Loodetavasti on ta nüüd õnnelikult kodus tagasi.
"Aastaid tagasi oli Kaitsemõisa külas 25, nüüd aga 14 majapidamist," lausus Tralla talu perenaine Evi Rosi. Temagi on üks neid, kes pärast tööperioodi Tartus oma sünnikülasse Kaitsemõisasse tagasi kolis. Evi Rosi avarasse ja nägusa muruplatsiga kaunistatud koduõue paistab pidevalt selgest taevast päike.
Tralla talu perenaise kuulus väimees
Tralla talu õuel on Evi Rosi lapsepõlvemaja. 1992. aastal hakkas perenaine aga uut kahekordset eramut ehitama. Ehitustööd nägusas majas viis aga lõpule Evi Rosi väimees, kuulus jodotreener Aavo Põhjala. Tralla talu on Aavo Põhjalale ka maakoduks, kus teda nädalavahetustel tihti kohata võib.
Aavo Põhjala lemmikpaigaks on nägusa kaminaruumiga saun. Tralla talu elutuba meenutab aga tänu Evi Rosi kuulsale väimehele väikest spordimuuseumi. Siin on riiulitel ja vitriinides karikad, mida võimekas treener aja jooksul auhinnaks saanud on. Muuhulgas kaunistab tuba Tauno Kangro miniatuursetes mõõtmetes taies, kus kivil istub mehike, kes meenutab Jõgeva linna vaimukivil lamasklevat muhedat olendit. Selle auhinna sai Põhjala siis, kui tema kuulsaim kasvandik Indrek Pertelson pronksmedali võitis.
"Vahel kutsub väimees Pertelsoni ka Tralla talusse kaasa. Millest nad omavahel räägivad, seda ma ei tea. Igatahes judotreeninguid taluõuel ei tehta. Minul polnud varem judost aimugi, kuid nüüd tean sellest spordialast nii mõndagi," selgitab Evi Rosi.
Tralla talu elumaja ülemisel korrusel paiknev tuba on piisavalt mehine ja sõjamehelik. Siin ripuvad laes mudellennukid ja aknalaual on sõjaväljade maketid koos tankide ja teiste lahingumasinatega. Need on ehitanud Evi 15-aastane tütrepoeg ja Aavo Põhjala poeg Priit. Kui Priitu kodus pole, peab vanaema tema sõjatehnikat korras hoidma ja kastma ka miniatuurseid sõjavälju, kuhu rohi on kasvama pandud.
Kaitsemõisa küla asub Tabivere ja Alatskivi valla piiril. "Kui mitmete paikade elanikud kurdavad viletsat bussiliiklust, siis meie külast pääseb Tartusse kolm korda päevas. Jõgevale saab vaid Tabivere kaudu sõita. Mis puutub haldusreformi, siis võiksime ka edaspidi Tabivere valla koosseisu jääda, sest meie vallavalitsuses on igati lahked ja sõbralikud ametnikud," arvas Evi Rosi.
"Kui meie talul veel aeda ümber ei olnud, külastasid meid kolm metskitse. Viisime neile söögiks leiba, õunu ja muud toidukraami. Siilid pole meie õue millegipärast jõudnud. Sauna taga kasvavad aga männid, mille otsas elab oravapaar," rääkis Tralla talu perenaine.
Kõnelesime Eviga ka Kaitsemõisa kultuurielust. "Kunagi elas meie külas kuulus lõõtsamees. Minu isa oli aga populaarne suupillimängija. Enamus külaelanikke tegeles aktiivselt isetegevusega. Küla "kultuurikeskuseks" oli aga metsas paiknev mägi, kus peeti mitmeid rahvapidusid. Eriti populaarsed oli kadri- ja mardipeod, kus sai nalja, lauldi ja tantsiti," rääkis Evi Rosi.
Kaks aastat tagasi rajasid Kaitsemõisa külasse suvekodu ka Niina Seppelainen ja tema abikaasa. Töökas pererahvas kasvatab kitsi. "Meil on kolm kitse, kes alles noored. Kitsi kasvatame seetõttu, et kitsepiim on igati tervislik," rääkis peremees Viktor Seppelainen.
"Kunagi olnud Kaitsemõisa külas koguni üheksakümmend suitsu. Praegu on siin vaid üksikud majapidamised ja mõned suvekodud. Kõik kaitsemõisalased on aga meeldivad ja sõbralikud inimesed, kellega on alati hea suhelda," arvas naaberküla Pataste elanik Merle Haossar.
JAAN LUKAS
KULTUUR
Esimene teatrietendus leiab värskelt renoveeritud Jõgeva kultuurikeskuses aset tuleval laupäeval: VAT-Teater näitab oma lavastust "Kivid". Üleeile viibisid Jõgeva kultuurikeskuses aga Pärnu Endla teatri esindajad, uurimaks võimalust anda siin üks oma selle hooaja esietendustest.
Endla trupp on hetkel nö kodutu, kuna Endla teatrimajas käib ulatuslik remont, mille käigus ehitatakse välja uus kohvik, rajatakse vana kohviku terrassi asemele uus blackbox-tüüpi eksperimentaalsaal, laiendatakse vana väikese saali arvelt publiku nn hajumisruumi, paigaldatakse lift, mis aitab maja ratastooliinimestele täiesti ligipääsetavaks muuta jne. Kuigi algselt loodeti maja korda saada oktoobri lõpuks, mil Endla teatri avapidustustest täpselt 90 aastat mööda saab, tuleb statsionaaris mängimise võimaluseta siiski läbi ajada 8. detsembrini. Kuna selle aja sisse on planeeritud ka üks esietendus, hakati mõtlema, kus see maha mängida.
Jõgeva kultuurikeskus tuli Endla direktorile Ain Rootsile ja lavastaja Andres Lepikule meelde õigupoolest väikeste süümepiinade pärast: maja 20. augustil toimunud avamispeole Endla esindus ei jõudnud, kuigi oli kutsutud. Koos lavameister Kaido Päästeliga tulidki Roots ja Lepik siis üleeile Jõgevale, et renoveeritud maja üle vaadata ja linnavalitsuse esindajatega esietenduse suhtes aru pidada.
Pretsedendi loomine
Nii linnapea Ants Paju kui ka linnavalitsuse kultuuri- ja haridusnõunik Hele Tallinn olid Endla esietenduse Jõgevale toomise mõttest vaimustuses ning loomulikult polnud asja vastu midagi ka kultuurikeskuse esindajatel. Nii pandigi paika, et pidulik ja mõnes mõttes pretsedenti loov päev saab olema 3. november.
Kuna esietendusel hõivavad osa saalist teatri poolt kutsutud külalised, antakse Jõgeval sama tükiga 7. novembril veel teinegi etendus. Kultuurikeskuses sel ajavahemikul muid suuremaid üritusi ette pole näha, nii et teater võib lavakujunduse paika jätta ning selle võrra tööd, aega ja transpordikulu kokku hoida.
"See, et üks teater siia esietendust andma tuleb, peaks jõgevlaste eneseuhkust parasjagu tõstma," arvas Ants Paju. Tõsi: allakirjutanu mäletab üht varasematki pretsedenti: 1983. aasta märtsis toimus Jõgeva kultuurimajas Vanemuise "Tuulemurru" esietendus. Põhjusi esietendust siin mängida oli tookord koguni kaks: tüki autor oli Jõgevamaalt pärit mees Olev Anton ja parasjagu oli käimas teatrikuu, mille raskuskese oli Jõgeva rajoonil.
Esikrolliga kodukanti
Tükk, mis Jõgeval 3. novembril esietendub, on inglise dramaturgi Ben Traversi 1926. aastal kirjutatud "Varjuline linnumaja".
""Varjuline linnumaja" on komöödia, aga mitte mõni labane lustmäng, vaid näitlejalt nö koomilist kõrgpilotaa¾i nõudev lavalugu," ütles lavastaja Andres Lepik. "Loo tegevus toimub pansionaadis, kus viie nais ja viie peategelase vahel huvitavad suhted sõlmuvad. Segadusi ja vürtsi lisavad tegevustikku ühe tegelase ülikriitiline meelelaad ja teise võõramaine päritolu."
Põhikolmiku, kes sündmustikku edasi viivad, moodustavad Lepiku sõnul Endla noored näitlejad Ago Anderson, Lauri Kink ja Ranet Rees. Vanematest tegijatest löövad kaasa Helle Kuningas ja Enn Keerd. Jõgevamaalaste jaoks peaks aga tüki atraktiivsemaks muutma seegi, et üht rolli hakkab vaheldumisi Hilje Mureliga täitma Palamuselt pärit ja tänavu Viljandi Kultuurikolled¾i lõpetanud noor näitlejatar Ingrid Isotamm. Arvatavasti pääseb ta lavale teisel, 7. novembri etendusel.
"Laipu, roppusi ja nilbusi selles tükis pole, armastust aga küll," ütles Lepik. "Kavva võetud sai see ühest küljest sellepärast, et see on hea ringsõidutükk, teisest küljest sellepärast, et ka näitlejatel on mõnikord vaja puhata lavastaja nö eneserahulduslikes unenäoprojektides osalemisest, saada kehastada täisverd karaktereid ja edasi anda teravmeelset dialoogi."
Tere tulemast Jõgevale, Endla rahvas!
RIINA MÄGI
Stereotüüpe noorteajakirjade juures
Eestis on keegi jälle tulnud ideele, et vaja ikka üht head noorajakirja.
Noorust pole enam ammu, X ja Meie Meel ka juba mõned ajad hingusel, Nael samuti. Ni¹¹ praktiliselt tühi. Ainult plikadekiri Stiina kükitab veel. Muidugi võib kohe küsida, miks neile tattidele seda ajakirja vaja veel on. Istuvad niikuinii kogu aeg arvuti kaudu internetis. Mõned lugemisoskusegi ära unustanud. Nojah, nüüd siis uus teismelisteajakiri ikkagi tehtud.
Nimeks Zäp, küllap kusagilt koomiksist võetud, parajalt paks ja punane. Kaas nagu ikka tänapäeval, läikiv, peal prominent või kaks koos mingi trendiesemega. Peategijad on tegelikult samad, mis TV 3 saatel Filter: Heidi Purga, Robert Kõrvits ja Sten Kramer erinevates toimetajarollides, pluss mõned kirjutajad veel.
Mis siis sisu on? Peab kahjuks kohe ütlema, et nagu Eestis halvaks tavaks on saanud, tehakse ainult seda, mida keegi juba valmistamas on. Zäp on praktiliselt järjekordne tüdrukuteajakiri nagu Stiina, vähemalt 86% ulatuses. Köide kubiseb beibekaupade reklaamist, möllavad igasugu lõhna, värvi, möksi, riiete jms pildid.
Mitu lehekülge on pühendatud asjadele, mis on ühele trenditeadlikule naisnoorele sügisel kohustuslikud ¹oppamisel kokku osta. Üks veidi vanem ja targem naine arvutas kokku, et kui ühele isikule sunduslikult vajaminev värk rahaks teha, siis läheb issi taskust julmade ärimeeste omasse oma 30 000 EEKi (kadus igasugune tahtmine saada endale tütar). Ja mis te arvate, kellega on tehtud pikad telefoniintervjuud? Muidugi Victoria Beckhami ja Geri Halliwelliga, endiste "spaisgöörlidega".
Ja millest räägitakse? Eks ikka riietest, keha kaalust ja enesehinnangust. Kuhugi vahele eksivad ära ka teoreetiliselt poistele mõeldud värgid. On intervjuu Aleksei Budõliniga, aga selles räägitakse jälle põhiliselt söögist. On jutuke mudellaevade ehitamisest. On ka tekst internetimängudest, aga see on nii spetsiifiliselt ja keeruliselt skribitud, et veidi vähem pühendunud isik ei saa sellele küll pihta. On üks kesine intervjuu Tõnu Trubetskiga anarhismi teemadel.
Muusikaleheküljed on õnneks toimetanud Robert Kõrvits ja need on küll mehelikuma iseloomuga, saab lugeda bändist Idrev ja arvustust DJ Criticali jts plaatidele. See on ikka andekalt kirjutatud. On isegi ansamblite aabits, aga sellise tempoga nagu praegu (4 bändi kuukirja numbris) jõutakse eesti pop/rock/metalmaastikule ring peale teha küll hea mitme aastaga.
Purga lubas enneolematult omapärast kujundust. Ainus veider asi on siiski teksti paigutus, mis teeb lugemise küll kohati väga segaseks. Muidu tavaline naisteajakirjalik kujundus, paksud kriitpaberilehed, must kiri valgel taustal, lahmakad segavad fotod jms. Rubriigid ja artiklid on segamini ning kuhjas nagu rootsi lauas ja kätte saada on ebamugav.
Üsna üllatavana torkab silma, et vähemalt Zäpi esimene number on täiesti seksivaba, eriti kui võrrelda teda kadunud X-Pressiga. Poisid ja tüdrukud elaksid nagu täiesti eri maailmades, ühed mängivad internetis mänge, teised ¹oppavad ja nad ei kohtu iialgi. Kui, siis olukorras, kus poiss üritab tüdruku mobiili varastada.
Niisiis. Tüdrukud, kes armastavad poes käimist, riideid, näovärve jms ning ajuvabade kuulsuste veelgi debiilsemaid intervjuusid, rõõmustage: teil on üks ajakiri paljudele juures. Mõned poisid võivad ka korra sisse vaadata. Teised - Läänerindel muutusteta ehk pühkige suud puhtaks. Targemad pead peavad ise hakkama saama.
MARGUS KIIS
Meediaarvustus: A 4 - midagi maavillast lõunaeestlasele
TV3 on leiutanud endale vaste ETV ülimenukale Pealtnägijale. Pentsik nimi pandud-A4.
Teatavasti tuntakse seda rahvusvahelise ISO märgina ja tavaliselt märgib see paberilehe suurust, tavalise kirjapaberilehe mõõtu. Samas on selline tehnitsistlik nimi justkui sobimatu, arvestades saate olemust. Kaks inimest on teinud mõned videoklipid, näitavad ja kommenteerivad neid sellises armsas amatöörlikus stiilis, varjamatu naiivsusega, ilma teravuse ja sarkasmita (mis iseloomustab Pealtnägijat). Vahele natuke ka välismaailmast huvitavamat kraami.
Need kaks tegijat on Piret Simpson ja Rein Sikk. Esimene on Elvast pärit näitleja, TV3 Filtri saate juhi Heidi Purga sõbranna, kes mõned aastad tagasi sai tuntuks sellega, et jättis maha koomikust elukaaslase Rednar Annuse. Teine on peamiselt Lõuna-Eestis tegutsev vabakutseline ajakirjanik. Klipid on üpris koduvideolikud. Näiteks näitab Rein Sikk mitu saadet järjest seda, kuidas ta ikka kordusõppustel käis.
Jõgevamaalaste ja teiste rõõmuks peab ütlema, et saade on väga lõunapiirkonnakeskne. Enamik juppe on siin tehtud. Isegi intervjuu sellest, kuidas Veiko Täär & kamp Tallinna Linnahalli katusel rockt¹ellokvartetti Apocalyptica parodeeris, oli filmitud hoopis Tartus.
Jõgevlasi peaks eriti erutama see, et üks seniste saadete parimaid kohti, kus Tartus tegutsev arvatavasti Vahemeremaadest pärit baaripidaja testib presidendikandidaatide keelteoskust, on üles võetud Jõgeva polikliiniku ukse juures. Nii on tore, et TV 3 teeb regionaalpoliitikat ja on eetrisse lasknud midagi lõunaosariikide maalidele ja juulidele. Midagi lihtsat ja arusaadavat.
MARGUS KIIS
Laupäeval on valdavalt pilves ilm, aeg-ajalt sajab vihma. Puhuvad lõuna- ja kagutuul 4-10 m/s, saartel ja rannikul puhanguti 12-14 m/s. Sooja on 14-18 kraadi.
Pühapäeval on ilm valdavalt pilves, aeg-ajalt tuleb vihma, kohati võib olla äikest. Puhuvad ida- ja kagutuul 4-10 m/s, puhanguti 12-14 m/s. Öösel on sooja 9-15, päeval 13-18 kraadi.
Laupäev, 8. september 2001. a.
Tänavune meesaak on üllatavalt hea
ARDI KIVIMETS
Jõgeva valla esindajaks presidendivalimistel on Kadri Peterson
RAIVO SIHVER
Ülle Krikmann siirdub Geenivaramusse
JAAN LUKAS
Jõgeva "lõvid" armastavad lapsi ja pannkooke
JAAN LUKAS
KÜSITLUS
Eskus küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
KIRJAD
ALEKSANDER KÕRGESAAR
KÄRT-KATRIN KULL
Palamuse Gümnaasiumi kooliteatrist
JUHTKIRI
8. september 2001. a
Kaitsemõisa, sõjapõgenike rajatud küla
JAAN LUKAS
KULTUUR
RIINA MÄGI
Stereotüüpe noorteajakirjade juures
MARGUS KIIS
Meediaarvustus: A 4 - midagi maavillast lõunaeestlasele
MARGUS KIIS