Neljapäeval tegi AS Adavere Agro umbrohutõrjet Umbusi külas asuval teraviljapõllul. FOTO: ARDI KIVIMETS
Vooremaa
Neljapäeval
tegi AS Adavere Agro umbrohutõrjet Umbusi külas asuval
teraviljapõllul. FOTO: ARDI KIVIMETS
Jahedad ja niisked ilmad on põllul kiiresti kasvama pannud umbrohud. Jõgevamaa põllumajandusettevõtjad ja talunikud teevad praegu pingsalt umbrohutõrjet. Eriti visaks ja ohtlikuks umbrohuks peavad paljud põllumehed tuulekaera.
Põltsamaa valla suurimas põllumajandusettevõttes, Jõgevamaa firmade edetabelisse kuuluvas aktsiaseltsis Adavere Agro alustati umbrohutõrjega möödunud nädala algul.
"Kõige enne teeme tõrjet teraviljapõldudel, mida meil on kokku 1300 hektarit. Võrreldes eelmise aastaga tänavune umbrohutõrje mõneti hilines, sest ka teravili kasvas aeglasemalt. Õige aja valimine umbrohutõrjeks on oluline, sest kui põlde liiga hilja pritsida, ei pruugi kemikaalid enam umbrohtudele mõjuda,” rääkis ASi Adavere Agro peaagronoom Jüri Smitt. Umbrohutõrje ASi Adavere Agro teraviljapõldudel kestab orienteeruvalt kümme päeva ning seejärel hakatakse võitlema umbrohuga õlikultuuride põldudel.
Prits rikkis
Pajusi vallas aktsiaseltsis Pajusi ABF polnud veel eilse seisuga õnnestunud umbrohutõrjega alustada. "Mõned aastad tagasi ostsime üsnagi soodsa hinna eest kasutatud pritsi, mis nüüdseks aga kulunud on. Nii läksidki pritsil membraanid rikki, mistõttu peame otsustama, kas pritsi remontida või uus prits osta,” rääkis põllumajandusfirma juht Lembit Paal.
Jõgevamaa talunikest üks tõsisemaid teraviljakasvatajaid, Jõgeva vallas, Palupera külas asuva Reinu talu peremees Jaan Allingu lõpetas umbrohutõrje üleeile. "Tegime firmas Hardy valmistatud pritsiga umbrohutõrjet rohkem kui sajal hektaril. Kemikaalid ostsime kevadel, varem polnud selleks võimalust, sest piimaraha oli välja maksmata,” ütles Evi Allingu. "Kõige rohkem kasvab põldudel tänavu maltsa, piimaohakat ning orasrohtu, mille vastu tuleb tõrjet teha ka sügise poole,” lisas ta.
"Kui põllumees tahab saada korralikku teraviljasaaki, peab ta igal juhul tegema umbrohutõrjet. Talunike ühistud võiks endale ühiselt osta keemiliseks tõrjeks vajalikke pritse,” arvas Jõgeva Talunike Liidu konsulent Kalju Jalakas.
Igal aastal oma nuhtlus
Igal aastal vallutavad põldusid erinevad umbrohud. Põllumajandusettevõtja Lembit Paali sõnul põhjustab sel aastal kõige rohkem muret tuulekaer. "Tuulekaer on väga vitaalne umbrohi, mis levib kiiresti. Ausalt öeldes on tuulekaer põldudele sama hirmus vaenlane, kui suu- ja sõrataud veisekarjadele,” lausus Paal.
Põline agronoom Jüri Smitt selgitas: "1999. aasta oli tõeline maltsaaasta. Möödunud aastal kasvas palju põldmaranit ja kassitappu. Tänavu vohab põldudel jällegi kesalill.”
Aiapidajad on umbrohtude suhtes mõneti leplikumad kui põllumajandusettevõtjad ja talunikud. "Mina püüan umbrohtusid võimalikult vähe hävitada, sest umbrohudki on üks osa loodusest, keemilist tõrjet ei poolda ma aga mingil juhul. Mõndagi umbrohtu on huvitav pildistada,” rääkis harrastusaednik Harald Lindok.
JAAN LUKAS
Suu- ja sõrataudi raugemine lõdvendab kaitsemeetmeid
Alates 11. juunist leevendab Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) piiranguid veterinaar- ja toidukontrolli alla kuuluvate kaupade sisseveol Hollandist.
Mai alul võeti samalaadne otsus vastu Prantsusmaa ja Iirimaa puhul. Hetkel on veel niinimetatud lisapiiranguna keelatud lemmikloomade, hobuste, kodulindude, loomaaialoomade, haudemunade, linnuliha ja linnulihatoodete, söödana kasutatava kalajahu ja lemmikloomatoidu sissevedu Suurbritanniast. Samuti ei tohi sellest riigist saabuvatel reisijatel kaasas olla loomset toidutooret või toitu.
VTA peadirektori kehtestatud ülaltoodud piirangud täiendasid (Suurbritannia puhul täiendavad senini) põllumajandusministri 24. detsembri 1999. aasta määrusega "Loomade ja loomsete saaduste impordi veterinaarnõuded” kehtestatud keeldu kaupade, nagu veised, sead, lambad, kitsed, veise- ja seasperma, veiseembrüod, sealiha ja sealihatooted, veiseliha ja veiselihatooted, piim ja piimatooted jpt sisseveol, mis pärinevad riikidest, kus viimase 12 kuu jooksul on esinenud suu- ja sõrataudi.
11. juunil lõpetatakse ka kõikide riiki saabuvate sõidukite ja reisijate jalanõude desinfitseerimine sadamates ja piiripunktides. Nõue jääb kehtima Suurbritanniast otselendudega saabuvate reisijate puhul, kes peavad endiselt kõndima üle desomati.
"Olen väga rõõmus, et Euroopa riigid suutsid suu- ja sõrataudi leviku peatada ning et see laastav taud ei jõudnud Eestisse,” ütles põllumajandusminister Ivari Padar. "Kogu meie veterinaarteenistus sai viimaste kuudega põhjaliku ohusituatsiooni treeningu, oldi valmis tegutsema ka taudi puhkemise korral, kuid õnneks ei tekkinud selle järele vajadust.”
Otsese taudiohu äralangemine ei tähenda ministri kinnitusel seda, et meil pole tar vis edasi tegutseda, tagamaks veterinaarset turvalisust. "See, et Euroopa riigid suutsid suu- ja sõrataudi leviku peatada, tõstab kahtlemata kindlustunnet Euroopa veterinaarsüsteemi ja ühtlasi meie valikute suhtes,” rõhutas Padar.
KAI MARAN,
Põllumajandusministeeriumi pressiesindaja
Jõgeva vallavanemale avaldatakse umbusaldust
Eile esitasid kuus Jõgeva vallavolikogu liiget vallavanema Toivo Ilvese suhtes umbusaldusavalduse. Nad nõuavad avalduse arutamist volikogu juunikuu istungil.
Allakirjutanud Kadri Peterson, Kaja Pärn, Reine Koppel, Peep Lillemägi, Ergo Prave ja Vello Ründva kuuluvad valimisliitudesse Meie Vald ning Vald. Mõlemal liidul on volikogus võrdselt üheksa häält. Volikogu esimees Saima Kalev kuulub valimisliitu Vastutus. Üldse on volikogus 19 saadikut. Umbusalduse põhjuseks toovad volikogu liikmed vallavanema ebapiisava osalemise vallavalitsuse juhtimises, mis on hakanud takistama Jõgeva valla kui elujõulise omavalitsuse terviklikku ja tasakaalustatud arengut.
Üks umbusaldajatest, Peep Lillemägi ütles Vooremaale: "Umbusalduse algatus tuli Reformierakonda kuuluvatelt volikogu liikmetelt. Sellega tahame juhtida eelkõige tähelepanu probleemidele vallavalitsuse kui struktuuri juhtimises. Jõgeva vallavolikogus on kujunenud olukord, kus pikka aega nurga tagant räägitud kõhklused ja kahtlused tuleb selgelt välja öelda. Iseenesest on Toivo Ilves tubli ja kogemustega omavalitsusjuht. Olen kindel, et Jõgeva vald oskab ka edaspidi tema kogemusi ära kasutada. Peaasi, et vallavanem ei võta seda kui isiklikku solvamist.”
Volikogu esimehe Saima Kalevi andmetel tuleb umbusaldusavaldus arutlusele vallavolikogu istungil, mis toimub esialgsetel andmetel 15. juunil kell 14.
Toivo Ilves ütles maakonnalehele, et luges umbusaldamisest täpselt samamoodi avaldusest kui teisedki. Konkreetseid põhjusi ta nimetada ei osanud. Samuti ei kommenteerinud ta asjaolu, kas umbusaldajad enne avalduse esitamist temaga rääkisid või mitte.
Teatavasti koosneb praegune vallavolikogu koosseis asendusliikmetest. Pärast valimisi tööd alustanud volikogu esimene
koosseis lõpetas möödunud aasta 30. märtsi istungil oma tegevuse ja läks laiali, sest ei suutnud 2000. aasta eelarvet kinnitada ning pidi kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kohaselt oma tegevuse lõpetama.
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
Kolmapäeva õhtul sisenesid Põltsamaa poodi Õnne 13 kolm mustlast. Neist üks hoidis müüjat püssitoru ees, teised asusid kaupa röövima.
Põltsamaal nähakse mustlasi küllaltki harva ringi liikumas, kuid kesknädalal märgati neid linna mitmes poes takseerimas. Käisid ka bussijaama platsil asuvas poes kaupa ja hindu vaatamas. Kella poole viie paiku tuli mustlasnaine jälle poodi, vaatas veidi ringi ning lahkus. Kohe oli ta tagasi, nüüd juba kahe mehega. Leti taga seisvale müüjale suunati püssitoru ning käratati: "Vait, suu kinni!” Teised asusid riidekraami krahmama. Põhiliselt võeti laste dresse ja särke, ikka ilusamaid ja kallimaid. Tasku pandi ka müüja mobiiltelefon. Kui kaupa oli juba mitme tuhande krooni väärtuses saadud, pandi kähku minema. Kaoti nõnda kiiresti, et leti tagant välja jõudnud müüja neid poe lähedal enam ei märganud. "Tundub, et nad olid siin läheduses mitme autoga,” arvas mustlase püssi ees seisnud müüja. "Ma pole terve öö saanud magada, söök ei lähe ka sisse,” tunnistas Õnne 13 müüja neljapäeva õhtul.
Neil, kes märkasid kolmapäeval Põltsamaal midagi kahtlast, palutakse sellest teatada politseile.
ARDI KIVIMETS
ARVAMUS
KÜSITLUS
Sirli, õpilane:
"Eks terve suvi ole üks suur suvitamine ja lust, peaasi - lõbus peab olema. Pikal vaheajal on ka üks pisike miinus, kahju on olla klassikaaslastest nii pikka aega lahus. Ka sel suvel lähen koos sõpradega paariks nädalaks Peipsi äärde telklaagrisse. Käime ujumas, teeme lõket, grillime vorste. Kui vihma sajab, istume telgis ja kuulame musa või laulame ise. Sõpradega koos on alati hea ja lõbus.”
Rimas, abiturient:
"Käin tööl ja õpin ka. Vaja on palju lugeda, et järgmisel aastal eksamitel läbi lüüa. Puhkan pärast tööd ja enne õppimist. Kes otsib ja tahab tööd teha, see seda ka leiab. Kuhugi väljamaale suvitama sõita pole plaanis. Siin on ka ilus ja takkaotsa on raha vähe, seepärast tulebki tööle minna. Ongi nii, et õpin, töötan ja puhkan Põltsamaal. Ega siis terve päev tööl ole, suvepuhkuseks on ka aega.”
Keith, tulevane kokk:
"Kahjuks pole mul vaheaeg veel alanud. Suvi kujuneb töiseks. Kui päris laisk ei ole, pole töökoha leidmine kuigi raske. Lähen samasse kohta, kuhu mullugi, seal mind teatakse ja tuntakse. Saan oma erialal praktiseerida ja raha teenida. Igasuguste heade asjade jaoks on vaja raha koguda, näiteks uue mobiili, väikese maki või hoopis mõne arvutijublaka peale. See nõuab päris kõvasti raha.”
Eneli ja Maire, pinginaabrid:
"Otseseid plaane veel ei ole. Tahtmine on minna mõneks nädalaks töölaagrisse, et natuke raha teenida. Ehk õnnestub, linnavalitsus on selliseid laagreid ikka korraldanud. Õige vaheaeg hakkab meil peale jaanipäeva, siis kui eksamid ja lõpupidu on läbi. Plaanitseme minna Pärnusse ja Saaremaale. Ikka mere äärde. Suvega saame väga pruuniks, selles pole kahtlust.”
Kristo, pallipoiss:
"Mina lähen puhkama õe juurde Soome. Olen seal juba mitu aastat käinud ja mõned sõbrad on mul seal ka. Mängime jalgpalli ja korvi, sõidame rattaga ja käime ujumas. Kalale ei tasu mul enam minna, sest kalaõnne mul nagunii ei ole. Soome keel mul veel suus ei ole, sõpradega räägin eesti keeles. Kui on pahad ilmad, siis istun arvuti taga ja mängin.”
Andrus, ehitaja:
"Paar päeva tuleb veel koolis olla, siis algab praktika. Kaks kuud on kohustus, kuid tõenäoliselt jään kauemaks. Kui töö otsa saab, lähen puhkama kuhugi mere äärde. Mind tõmbab vesi ja ujumine. Mõnest laagrist, Eestimaal korraldatakse neid päris palju, tahan ka osa võtta. Tahtmine on minna Saksamaale või Taani. Nädal aega välismaal olemisest piisab.”
Merje, pressisõber:
"Kindlasti puhates, koos sõprade ja lähikondlastega. Tahaks teha reisi lähivälismaale. Kooliajast mäletan, et nagu ilmad ilusaks läksid, ei jõudnud enam õppida ja sai suvevaheaega oodatud. Paremate hinnete nimel tuli aga pingutada. Eredalt on meeles koolivaheaeg, kui seisime Läti piiri ääres Balti ketis.”
Triin ja Annika, südamesõbrad:
"Pikast kooliajast ja õppimisest on juba villand. Suvel tahame raamatutest eemal olla ja koos sõpradega pidutseda. Tervet suve pole veel ära planeerinud, kuid kindlasti oleme paar nädalat Saaremaal. Võsule tahame ka minna, meid tõmbab vee äärde. Suvel tahame end ilusti pruuniks päevitada. Meile meeldib suvi, koolivaheaeg ja priius.”
Põltsamaal küsitles
ARDI KIVIMETS
KIRJAD
Euroopa Liit ei ole paradiis, kuhu ummisjalu peaks tormama. Kuid pole ka põrgu, millest kabuhirmus peaks eemale hoidma. See on päris tavaliste inimestega riikide ühendus. Edu saavutamiseks peab Eesti arendama normaalseid suhteid selle maailma maadega just sellistena, nagu need parajasti on. ELiga ühinedes ei astu Eesti omakasupüüdmatu inglikoori liikmeks, kuid tegemist pole ka pahatahtlike paharettide parvega. Meie tulevik sõltub sellest, kui arukalt me ennast ELiga seome ja oma majanduse selleks ühenduseks ette valmistame.
Optimist lihtsalt usub, et ELiga ühinedes liigub ka Eesti sealse inimsõbraliku ühiskonna suunas. Pessimistil soovitan võrrelda ELi liikmeks astumist vanakuradi väljaajamisega peltsebuli abil. Et Eesti vabaneks Maailma Kaubandusorganisatsiooniga sõlmitud allaheitlikust lepingust ja ELiga sõlmitud ühepoolse vabakaubanduslepingu kahjulikust mõjust, tuleb ELiga ühineda.
Võrdsetel tingimustel ELiga liitumine kujuneb Eestile ka majanduslikult kasulikuks, toetab sotsiaalset arengut ja vähendab regionaalset tasakaalustamatust. ELis valitseb inimkeskne sotsiaalse turumajanduse poliitika. See tõkestaks Eesti senist, rahva enamuse majanduslikke ja sotsiaalseid huvisid eiravat poliitikat.
Loomulikult aga pole Eestile esmatähtis mitte ELiga ühinemine, vaid iseseisvust tagava võrdõiguslikkuse ja jätkusuutlikkuse säilitamine. Eesti ühinemine ELiga on võimalik ainult juhul, kui Eestile tagatakse ELi vanade liikmetega võrdsed tingimused ning liitumistingimuste täitmisel arvestatakse inimeste ja ettevõtete majanduslike võimalustega. Ei saa toetada valitsuse püüet lülitada Eesti võimalikult kiiresti Euroopa Liidu koosseisu, tehes läbirääkimistel kõigis valdkondades järeleandmisi, arvestamata reaalseid majanduslikke võimalusi. Eesti rahvuslikke huvisid ei tohi ELiga liitumise kiirusele ohvriks tuua.
ELiga ühinemise ettevalmistamine ei tähenda aga sugugi ainult läbirääkimisi ja kokkuleppeid. Riigivõim kannab vastutust Euroopa Liiduga läbirääkimistel kokkulepitud liitumistingimustest ettevõtetele ja inimestele tekkivate koormiste eest. Ei saa ega tohi jätta liitumiskulusid üksnes ettevõtete ja inimeste kanda, arvestamata nende majandussuutlikkust. Selline lähenemine tooks kaasa pankrotilaine ja töökohtade kadumise, eriti maapiirkondades.
Hädavajalik on välja töötada ja rakendada ettevõtlust toetavad riiklikud programmid, mis aitavad leida rahalise katte eurotingimuste täitmiseks nõutavatele investeeringutele. Valitsus peab esitama ELi keskkonnaalaste, töö- ja tarbijakaitse ning muude standardite ja tingimuste täitmiseks vajalike kapitalimahutuste rahastamise täpse kava - milline koormus langeb ettevõtetele ja tarbijatele, kui suureks kujuneb riigieelarve ja
ELi fondide toetus. Ulatuslikku riigi toetust (investeeringutoetus, intressikompensatsioon, pikaajaline krediidiressurss) nõuab pikka aega kahjumiga töötanud põllumajanduse konkurentsivõime tagamiseks vajalike investeeringute rahastamine.
Eesti ei saa aga ELi liikmeks täna-homme. Niikaua tuleb elada väljaspool euroliitu. ELiga ühinemise tingimused sõltuvad paljuski sellest, kuidas me enne liitumist endaga toime oleme tulnud. Eesti tegeliku ühinemiseni ELiga tuleb omavahelised kaubandustingimused imporditollide ja riiklike toetuste abil tasakaalustada, et hoida Eesti majanduses ära edasine töökohtade vähenemine ja töötuse kasv. EL peab kaotama Eestisse suunatava kauba eksporditoetused; likvideerida tuleb tootjatoetuste erinevusest põhjustatud turumoonutuse laostav mõju.
Eesti maapiirkondade arenguvõimalused ELis sõltuvad Eestile eraldatavatest ELi fondidest subsideeritavate toodete tootmiskvootidest. Need kvoodid peavad arvestama nii Eesti sisetarbimise kui ka põllumajandustootmise tegelike võimalustega (tarbimise ja tootmise maht aastail 1989-1991), mitte ELi ebaausa kaubanduse tagajärjel kujunenud enam kui poole võrra väiksema tootmise mahuga aastail 1995-1999. Vastasel korral ei teki võimalustki Eesti maaelu uuesti üles ehitada.
Suured probleemid on ELi astumisel seotud meie peamise rahvusliku rikkuse - maa - libisemisega välismaalaste kätte. Põllumajandus ja metsamaad võiks välismaalastele vabalt müüa mitte vähem kui kümmekond aastat pärast ühinemist ELiga. Kodanike maaomand on Eesti iseseisvuse tähtsaimaid tagatisi. Praegu on maa hind Eestis ELi ebaausa kaubanduse mõju tõttu ebanormaalselt alla viidud ja Eesti kodanike ostujõud liiga madal, mistõttu maa muutuks välismaalaste spekuleerimise objektiks. EL peab tagama Eestile selles valdkonnas sarnaselt teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega vähemalt 10-aastase üleminekuperioodi.
Vajalik on Eesti ELiga ühinemise asjaolude teaduslikult põhjendatud igakülgne avalik käsitlus. Hukka tuleb mõista nii valitsuse ühekülgselt heakskiitev kui ka ELiga ühinemise vastaste üheülbaliselt mahategev propaganda. ELiga liitumise võimalikkusele saab lõpliku hinnangu anda alles siis, kui selgub liitumistingimuste võrdõiguslikkus ja nende täitmiseks rakendatavate abinõude vastavus inimeste ja ettevõtete majandussuutlikkusele.
Eesti ühinemise ELiga peab otsustama hästi informeeritud ja majanduslikult ettevalmistatud Eesti rahvas referendumil, mille tulemus on siduv nii valitsusele kui ka Riigikogule.
JANNO REILJAN,
Eestimaa Rahvaliit
JUHTKIRI
Mida teeb üks õige eestlane jaanipäeva paiku? Unustagem hetkeks meie tublide kultuuritöötajate ponnistused elustada muinasaegset kombestikku ja integreerida see kaasaegsesse massikultuuri või pakkuda laiadele rahvamassidele kaasaegseid tippteoseid. Unustagem ka korraks, igavese mälestuse kiuste, meie vaprate esiisade kuulsusrikkad võidud landesveeri, punaste ja muude vaenlaste üle ning nende suurejoonelise meelespidamise meie militaar- ja muude riigistruktuuride poolt. Kõik see võtab vaid loetud tunnid pühadeaegsest päevakavast, mis sisaldab endas peaaegu kolm vaba päeva jutti (mõnikord ka rohkem).
Millega siis tegelevad jaanipäeva paiku kõik need tuhanded Gunnarid, Sirlid, Antsud ja Heljud, tädi Maalist ja onu Elmarist rääkimata? Pärast seda, kui paraadil või pidulikul koosolekul käidud (kui sedagi) ning lõkke ümber jalakeerutamiseni veel veidi aega? Loomulikult söövad. Ikka kartulikrõpsu ja kapsast, grillvorsti ja saslikut. Iseenesest hüvad toidud, kõht saab ilusti täis ja jätkub ka rinnaesisele tilkumiseks. Kuid üks puudus, või kuidas kellelegi, on neil ometi. Janutama ajavad.
Ja mida teeb üks täies mehejõus või naiseilus eestlane siis, kui tal on janu? Võtab. Mitte küll kohe seda va kangemat, aga väikse õlle teeb küll. Või mis ta nüüd ikka nii väga väike on. Ühesõnaga, napi paari päeva jooksul juuakse ära oluline osa kodumaise õlletööstuse aastasest tootmisvõimsusest. Teisiti lihtsalt ei saa, sest janu on ju, talve jooksul kogunenud pinged vaja ka kuidagi ära maandada. Lisaks on korduvate loomkatsetega kindlaks tehtud, et üks õige eesti mees pole ilma vastava dopinguta võimeline vastassoole külge lööma, seega on jaanipäevane õlletarbimine otseselt meie iibega haagitud.
Aga mida teevad meie kodumaised õlletootjad? Kas nad toetavad meie rahvuse edasikestmist ning tuhandete eestimaalaste heaolu ja mõnusat äraolemist? Hoopis tõstavad just vahetult jaanipäeva eel õlle hinda keskeltläbi 10-20 senti pudelilt! Ja mida teeb valitsus, kelle püsimine teatavasti õlle hinnaga otseselt seotud? Kaitseb ettevõtlusvabadust! Ning mis jääb üle vaesel tarbijal, kelle jaoks just need 20 senti võivad olla kaalukeeleks õlleraha kokkusaamisel? Minna üle jõhvikamahlale, mis muud.
9. juuni 2001. a
ELU JA INIMENE
Sääritsa külas, Eesti serva peal
Sääritsa külaga lõpeb Eesti piir, vesi on vahel ja siis tuleb Venemaa. Rannakülas Sääritsal pole just palju aastaringseid majapidamisi, seevastu suvi toob siia rahvast igast ilmakaarest. Tulijad on enamikus omad - kes suveks koju või vanavanemate juurde, kes lapsepõlvekülla suveelamisse.
Väikesel Sääritsal on vaimu ja väge. On alati olnud. Siin kõneldakse kõige puhtamat kodavere murret. Selle küla inimesi ning Kodavere pajatusi on jäädvustatud ajalukku ja raamatutesse. Siit on mindud laia maailma ja tuldud aina tagasi juurte juurde.
Endised ja praegused sääritsalased on võtnud koos nõuks küla nii otseses kui ka kaudses mõttes korda teha ja õitsema panna ning igapidi selle vaimu äratada. Ees on teine küla kokkutulek, valminud
on küla mälestusteraamat "Kodukaja”. Kunagises piirivalvekordonis avatakse juba selle kuu jooksul tipptasemel külalistemaja.
Sääritsa küla teatakse olevat ligemale 400 aastat vana, sest esimest korda on küla nime mainitud kroonikates 1638. aastal. Nime saamisest räägitakse erinevaid legende. Kõneldakse, et omal ajal ulatunud maasäär metsast järve ulatuses justkui sääre otsana välja. Teine legend pajatab, et küla kogukonna vanemaks olnud heledapäine ilus naine, keda Novgorodimaalt tulnud vanausulised tsaaritariks(tsaritsa)nimetanud. Kolmas legend räägib midagi Sääritsa ja Omedu vahelisest piirijõest.
Palale, praegusesse vallakeskusesse, on Sääritsalt kümme kilomeetrit ja seal on praegu ka lähem kool. Sama palju maad tuleb Kallastele, veidi kaugemale jääb Mustvee. Kuue kilomeetri kaugusele Kodaveresse käib Sääritsa rahvas kirikusse ja Kodavere surnuaeda on maetud enamasti külarahva omaksed. Ent olgu küla piirid nihkunud siia või sinnapoole, metsad, teed ja majad muutunud, on kindel, et ühele poole külaäärt jääb ikka järv, aegadest aegadesse sama ja oma.
Kuidas nad metsas ära elavad?
Piirikülas Sääritsal pole kunagi kindel, kas leotad parasjagu varbaid Eestis või välismaal. Veepiir on selline isemoodi. Puhub tuul Venemaa poolt, võid siin kaldal vabalt vette astudes olla Venemaa vetes. Kalaga on samamoodi. Seina ju ees ei ole ja kala paigal ei seisa. Umbes sedamoodi arutasime mõni päev tagasi Sääritsal koos Eevi ja Elluga, meie toredate ja nooruslike teejuhtidega.
Eevi Treial ja Ell Veider on ühed siinse külaelu eestvedajad, kes praegu agaralt 30. juunil peetavate II Sääritsa küla päevade ettevalmistamisega ametis. Mõlemad on selles külas sündinud ja kasvanud ning põlistest suguvõsadest pärit.
Nii Eevi kui ka Ell kinnitavad, et Eestimaal on ilusaid paiku küll, aga enamasti on seal ikka puudu järv ja see justkui kisub siia tagasi. "Meie oleme siin harjunud oma veega. Ei oska kohe hästi ette kujutadagi, kuidas inimesed metsas ära elavad, kui vett kõrval loksumas ei ole,” ütleb Ell. Üksi ja kalda all, varbad vees - see olevat stressi maandamiseks ja elu üle järelemõtlemiseks parim.
"Siin on kõrge kallas, männimets ja enamasti sambla peal,” räägivad naised. Kaks aastat tagasi küla kokkutulekul imestanud Floridast tulnud Elin Toona, kirjanik Ernst Enno lapselaps: "Küll on teie kasetüved valged ja õhk puhas.” "Ise ei oska tähele pannagi, aga eks võõras märkab ära. Meie kaskede tüved on ikka tõesti ilusad küll,” ütleb Eevi. Ja pääsukesepesi on Sääritsal majade räästaalused täis. Neile meeldib siin.
Küla mälestusteraamatu koostaja ja kokkutulekute peamisi initsiaatoreid, praegu Alatskivil elav Eha Annast on öelnud, et rannaelanik Peipsi kohinat ei kuule, sest see on sünnist alates ta igapäevane elu. "Aga tõsiselt olin ma mures, kuidas küll need inimesed, kes ei ela järve ääres, saavad teada, kust puhub tuul, kui tugev ta on. Mina vaatan Peipsi poole ja kohe on kõik selge: täna on "järve tuul”, täna on "suarte tuul”. Tuule tugevust näitasid lained: väike virvendus veepinnal - nõrk tuul; lained valgete harjadega - tugev tuul; lained põrkavad vastu rannakive pritsmeid õhku paisates - torm; kõige kaunim pilt järvest - sile-sile veepind ühtib silmapiiril taevaäärega - tuulevaikus,” kirjutab Eha Annast.
Mälestuskivi kodavere murdele
Eha Annast on olnud ka kodavere murdele mälestuskivi paigaldamise peamisi algatajaid. Kaks aastat tagasi, küla esimesel kokkutulekul, avatigi endise Sääritsa piirivalvekordoni õues mälestuskivi kodavere murdele. Keeleteadlaste hinnangul on just siin külas räägitud kõige puhtamat kodavere keelt. Sääritsa jutuvestjatelt on rohkesti pajatusi üles kirjutamas käidud, millest kirjandusmuuseumi vanemteadur Mall Hiiemäe on kokku pannud "Kodavere pajatused” ja avaldanud pajatusi "Vainoköies”.
Sääritsalt pärit pajatajatest on Aliide Õunap ja Anna Lindvere ehk KiissaKaelu Anna tuntud üle Eesti ja kaugemalgi. Viimane sai tuntuks eelkõige pärast seda, kui 1909.-1911. aastani käis siin keelemurret kogumas hiljem rahvusvaheliselt väga tuntud soome keeleteadlane Lauri Kettunen. Oma peatuspaigaks valis Kettunen just Kaarel Kursi ehk Kiissa Kaelu väikese maja. Peretütrest Kursi Annast, pärastisest Anna Lindverest sai talle sel ajal hea keelejuht. Jutustajana, laulikuna ja usundite tundjana oli andnud Anna suurepärast ainet murdekogujatele hiljemgi.
Puhast kodavere keelt oskab Sääritsa rahvas nüüdki. Nii nagu esimesel küla kokkutulekul, on kavas tänavugi lavastada kodavere murdes etendus. Praegu käivad hoolega proovid. "Oma murre, oma jutud ja oma näitlejad,” kinnitavad Ell ja Eevi uhkusega.
Veel tuntud sääritsalasi
Teada on, et Sääritsalt pärit kirjamees Eduard Ertis on oma romaanis "Põikpea” kõnelnud siitkandi rannarahva elust sedavõrd tõetruult, et isegi inimeste ja kohtade nimed on tegelikult niisugused olnudki. Romaani on autor pühendanud esivanematele, kelle elu ta ka kirjeldab. Oma kodukandile on pühendanud palju ilusaid luuletusi Selma Vaiksaar, kes praegu elab Tallinnas. Temalt on ilmunud mitu luulevihikut.
Selma on üldse kodukoha suur patrioot. Mälestusi kodukohast ja siinsetest inimestest on temalt ka küla mälestusteraamatus. Selma Vaiksaart teatakse siinkandis ka kui tuhandeaastase tamme ehk Rannamõisa tamme juurde millenniumitamme istutamise idee autorit. Tamm istutati möödunud aasta 13. mail.
Esimesel küla kokkutulekul olid vaadata harrastuskunstniku Peeter Pae ja tema ema Lilli Pae maalid. Nemadki ju Sääritsaga seotud. Suviti elab oma kodukülas ning kasvatab Ukuaru talus maasikaid põllumajandusülikooli õppejõud Jaan Kivistik, nõu ja jõuga on koduküla rahval abiks olnud Juristide Liidu president Maido Pajo jne.
Järveäärsed "spekulandid” ja teised
Kui Venemaa piir veel lahti oli, käis peaaegu kogu Sääritsa küla Leningradis kurke, tomateid, porgandeid müümas. Sellega ehitati majad, osteti autosid ja koolitati lapsi. "Hea, et see ära lõppes, ehk oleksime ennast niimoodi ära tapnud,” ütleb Eevi ning eks selles ütlemises ole omajagu tõtt. "Valve Kirsipuu rääkis ükskord, et need järveäärsed olevat ainult spekuleerimisega oma raha saanud. No küll ajas vihale. Kena spekuleerimine küll, kui niisugune tamp peal. See kastmine, hooldamine, öised kütmised, sõidud Leningradi. Hein sai tehtud, tööl käidud. Magada sai kõigest mõne tunni. Taimedega on ju nagu väikeste lastega, nendega peab hoolas olema,” leiavad naised ning lisavad, et ega kellegi käsi kinni siduda saa, kõik võivad kasvatada ja "spekuleerida”. Rannaäärsed maad on liivased, porgandi jaoks on soodsad, vili nii hästi ei edene, kaer pidavat keltsa peal küll hästi kasvama.
Praegu on külas kilemajasid kõige rohkem Pajoperel Teelahkme talus. Aive ja Mart Pajo käivad peale selle igapäevaametis Mustvee 1. Keskkoolis, kus Aive on sekretär ja Mart majandusjuhataja. Peale kurgi ja tomatimajanduse tegelevad Pajod veel mõningal määral roosikasvatusega.
Kui palju hoolt ja vaeva nõuab kokku nii 8000 kurgi- ja tomatitaimega tegelemine, võib vaid aimata. Ilmselt ei õigusta praegusel ajal väiksemad ettevõtmised, sest pererahvas on püüdnud tööd võimalikult mehhaniseerida.
"See on kahe otsaga asi. Investeerimiseks jääb raha vähe. Kõik see käivitamine ja järeltööd sügisel nõuavad suurt kulu,” ütleb peremees Mart pärimise peale, kas kilemajandus ennast praegu ka ära tasub. Et eesti inimene järjest enam kodumaist tomatit-kurki eelistama on hakanud, on aga märgata küll, ja seda ollakse valmis isegi kallima hinna eest ostma.
Tulevikuusku Sääritsa
Sääritsa kunagine piirivalvekordon, mis vahepeal käest kätte käis, on nüüd omaette vaatamisväärsus nii seest kui ka väljast. Varsti peaks hakkama euroremondist tulnud toad vastu võtma külastajaid. Õuel on valminud uus hoone, milles konverentsisaal ja söökla. "Meie Aare,” kutsub külarahvas Väike-Maarjast pärit Aare Kalsonit, kes selle ära ostis ja siin puhkemajandust arendada kavatseb. Rannarahvas kedagi naljalt nii ruttu omaks ei võta, aga Aare Kalsoni ja ta pere on ometi võtnud. Lugupidamine on vastastikune. Ka küla kokkutulek tuleb 30. juunil kordonis nagu kaks aastat tagasi.
Kohe pärast kokkutulekut peaks hakatama vastu võtma külastajaid. "Meie, praegused ja endised sääritsalased, tahame ja loodame, et Sääritsa kujuneks Peipsi turismiala piirkonnas arvestatavaks paigaks,” on kirjutanud küla mälestusteraamatus "Kodukaja” Eevi Treial.
Kogu Sääritsa küla vaimsus ja kultuur on kahtlemata väärt, et seda säilitada ja teistelegi näidata.
VAIKE KÄOSAAR
(Järgneb)
KULTUUR
Möödunud nädalavahetusel toimus Kuremaa pargis tehnikumi 80. aastapäeva pidu.
Ligi 500 Kuremaa Tehnikumi lõpetanut kuulas hardunult direktori Andrus Kompuse ettekannet tehnikumi arenguteest, kooli häid ja halbu aegu, kujunemisest kaasaegseks õppeasutuseks. Järgnes õpilaskontsert, hiljem aga meenutused kursusekaaslaste ringis: mis tehtud, kuhu jõutud.
Kuremaa kooli areng on olnud samanäoline meie rahva elukäiguga. On olnud õitsvaid aegu, aga ka sulgemisohtu. Vabadussõja järgne riik oli vaene. Koolitöö toimus ainult mõisahoonete baasil. Samas elasid ka õpetajad ja õpilased. Edasi viis kõike õpetajate patriotism, õpilaste tahe ehitada oma noort vabariiki. Tehnikumi sügavaim madalseis oli nõukogude aja algusperioodil. Täishoo sai õppetöö Kuremaal sisse kooli ühendamisel majandiga. Sovhoostehnikumi variant oli tolle aja parim maaspetsialistide koolitamise viis. Teooria ja praktika põimusid üheks õppetööks. Majandi kasumiga osteti õppevahendeid, korrastati hooneid, ehitati. Õpetajate koosseis stabiliseerus, Kuremaale jäädi eluajaks. Nõukogude ajal sai õppetööd ka poliitikast lahutada, kujundada eestimeelseid põllumajanduse asjatundjaid kõigisse majandusvaldkondadesse.
Esmase põlluhariduse on Kuremaalt saanud Eesti Seemnekartuli president Ilmar Polli ja Jõgeva SAI asedirektor Vahur Kukk. Kuremaa lõpetajad on tõusnud tuntud spetsialistideks kogu vabariigis. Kuigi talujuhtimisest ei osatud siis veel undki näha, on tollane põhjalik traktoriõpe, praktikatöö majandi põllul ja farmides andnud oskuse ja karastuse ka talumajapidamiseks.
Kuremaa lõpetajatest abielupaar Kalmud on lühikese ajaga üles ehitanud näidistalu Vaiatus. Samas Koimulas on Aarne Neimann rajanud elujõulise tootmistalu, mille koosseisu kuulub alternatiivalana suurim marjaistandus maakonnas. Saarel on tuntud Müürseppade talu, kus perepoeg Tanel saab Kuremaalt diplomi veel tänavu. Edukaid Kuremaalt sirgunud talutegijaid on Palamusel, Tabiveres, Põltsamaa kandis. Ei ole ühtegi ühistut ega suurtalu, kus ei tegutseks meie lõpetajad. Edukalt töötab Perevara tootmisdirektorina Aare Simmulmann. Kuremaalt on sirgunud rahvusvahelise tasemega künnimeistrid Mait Pajo ja Raido Kunila, mõlemad Torma poisid.
On kindel, et Eesti põllumajandus hakkab lähiaastail tõusma kiirenevas tempos. Suureneb asjaliku kaadri vajadus. Kuremaa Tehnikumil on olemas kaasaegne õppebaas, kõrge kvalifikatsiooniga õpetajate kaader, spordiobjektid, eluhooned.
Kõige selle juures paneb hämmastama kuuldus: haridusministeerium teeb ettevalmistusi Kuremaa Tehnikumi sulgemiseks. Ja vaatamata sellele, et ka Tartu maakonnas puudub taoline kool. Maalapsed soovivad saada hariduse ja kutse elukoha lähedal, põlvkondade viisi käidud koolis.
Järjekordsele reformimeelsusele vaatamata avatakse Kuremaal uusi erialasid, tugevdatakse õppebaasi, elatakse tulevikus. Loodame, et Kuremaa Tehnikumi kui varsti saja-aastaseks saava õppeasutuse säilimise eest seisavad ka Jõgeva maakonna ja valdade juhid.
ENDEL SÖÖT
Vallapäev tõi Kasepääle lusti ja lilli
Maikuu viimane laupäev tõi Kasepää valda tavapärasest enam rahvast: kes tuli laadale kauplema, kes lillitaimi ostma, kes lihtsalt vallapäevale lustima. Kasepää jaoks oli see teine kord oma valla päeva tähistada.
Vastvalminud laulukaare alt ütlesid vallavanem Jüri Vooder ja volikogu esimees Anatoli Bõstrov tervitussõnad vallapäeva avamiseks. Külmast tuulest hoolimata pakkusid Mustvee Vene Gümnaasiumi tantsulaste temperamentsed kavad tõelist naudingut.
Esinesid ka kohaliku Raja kooli lapsed. Vallapäev avatud, võisid lapsed minna hobuse või poniga sõitma ja batuudile hüplema. Samal ajal said vanemad laadal kaubelda.
Siinsete aiapidajate rõõmuks olid aiandid ja taimekasvatajad kevadise istiku ja taimekauba lausa kodu juurde kohale toonud. Samal ajal käis palliplatsil indiacavõistlus. Julgeid katsetajaid oli kokku tulnud kolme võistkonna jagu. Võitsid naabervallast Palalt pärit "indiacameistrid”. Palalt olid tulnud
meile lusti pakkuma ka rahvatantsijad. Rahvalikke palu esitas Raimond Laatsi kapell. Lõunaks võis iga vallapäevaline saada mõnusa kõhutäie uhhaad. Kooli saalis sai imetleda käsitöönäitust tikandpiltide, linikute ja muu näputööga. Lapsi rõõmustas kõige enam kloun Ummi tsirkus.
Õhtupoolikul oli kõigil võimalus kaasa lüüa mitmesugustel võistlustel. Rahvuslikud võistlusmängud - poti lõhkumine ja käbide täpsusvisked olid igale lapsele jõukohased. Potti küll päriselt ära ei lõhutud, seotud silmadega lapsel tuli kaikaga maas lebavale potile pihta saada, siis sai poti alt auhinna.
Täpsemateks käbiloopijateks osutusid Dimitri Randoja, Merli Reinuste ja Rain Koppel, ära märgiti noorim osaleja Kerttu Saar. Aja peale köie lappamise võitis kaluriametit pidanud Aleksander Katšan. Vägevamad vägikaika vedajad olid Reigo Jürgenstein, Rain Koppel ja Erki Post, tüdrukutest aga Rita Kalinina ja Merli Reinuste. Populaarseks saanud naisekandmises osales kolm julget paari, tublim kandja oli Lauri Meimre ja kantav Helen Liin. Päeva aitas läbi viia Ülo Lodeson. Õhtusel jalakeerutusel mängis ansambel Blue Note Rakverest.
Kui ka järgmisel aastal leidub tublisid korraldajaid, siis võib Kasepää vallapäeva juba traditsiooniks nimetada ja mis muud kui traditsioonid on need, mis inimestele oma valla tunde annavad. Selleks ju vallapäevad ongi.
ÜLLE SÄÄLIK
Jõgeva Ühisgümnaasiumis on kolmel viimasel õppeaastal algklassidele majandusõpet jagatud ning õppeaasta algklasside majanduslaadaga lõpetatud. Tänavune laat toimus möödunud reedel.
"Kõik, mis kodus ülearu, laada jaoks nüüd valmis varu!/ Mänguasju, kleepse, märke - igasugu kaadervärke!” kutsutakse üles IV a klassi toimetatud laadalehes, mille eelviimase eksemplari algklasside õppealajuhataja Ilme Kraaner mulle tutvuse poolest annetab: lehel on olnud erakordselt hea minek.
Laada põhisortiment on tsiteeritud luuletuses tegelikult väga hästi ära tabatud: mänguasjad, kleepsud, märgid - igasugu kaadervärgid. "Kaadervärkide” alla võib mahutada kõik - vanadest raamatutest väikseks jäänud käimadeni.
Lisaks selle kevade kohta tavatult soojale ja ilusale ilmale tõstab laadaliste tuju kultuuriprogramm: mikrofoni ette astuvad üksteise järel algklasside hõbehäälsed laululapsed. Kultuuriprogramm on tänavune uuendus, samuti see, et laadal võivad kaubelda ka värskelt algkoolieast välja kasvanud, st viies ja kuues klass. Laadaleht selgitab, et kui kogu äri nüüd viiendike ja kuuendike kätte ei koondu ja väiksemate käest ka ikka ostetakse, siis jääbki vanuse ülempiir edaspidi kuuenda klassi peale.
"Perefirma”
"Palju siis teeninud oled?” küsin "kleepse ja kaadervärke” müüvalt Renelt. "Kuusteist krooni,” tuleb kolmanda klassi ärimehelt kiire vastus. "Möödunud aastal teenisin üldse kokku kolmkümmend.”
"Päris”ärimeeste silmis pole see muidugi mingi raha, aga Rene-vanustel on paras just selliseid summasid liigutada. Osa teenitust võib kohapeal käiku lasta: Rene ongi viie krooni eest soetanud ühe konkskäega multikategelase, kellega hea mängida, kui ostjaid parasjagu silmapiiril pole.
Rene klassiõde Kerttu on enda ümber laotanud neli vahvat õlipastellidega maalitud kassi ja lillepilti. "Osa on minu, osa mu vanema õe tehtud. Raami pani pildid isa,” ütleb Kerttu ja tunnistab, et tegelikult olevat need raamid mingid vanad laedetailid, mis ühes renoveeritud hoones üle jäid: Kerttu isa on nimelt ehitaja. "Perefirmas” valminud soodsa hinnaga taiesed on osutunud menukaks - üks ongi veel ainult saadaval, kolm on juba nö kinni pandud.
Kauplemisluba
Ise jätan laadale "tervelt” seitse krooni: kolm läbipaistvast plastikust pinali eest, kaks poolekilose koti hästisäilinud kodumaiste talveõunte eest ning kaks krõbisevate vahvlitorude eest. Laadakaupa on varmad ostma ka õpetajad. Bioloogiaõpetaja lehvitab kummist tuhatjalgsega ja kilkab: "Näete, ostsin õppevahendi!” Ühele õpetajale on noored müüjad nokatsmütsi näol koguni kingituse teinud. Üks õpetaja pärib aga viienda klassi piigadelt muiates, et mis kiituskirjad ka maksavad. Tüdrukud on tõepoolest muu kauba kõrvale laotanud kiituskirjad, aga mitte selleks, et need maha müüa, vaid selleks, et need kotis kortsu ei läheks: on viimane koolipäev ja aasta otsa tubli tööd teinud tüdrukud on tähtsad paberid auga välja teeninud. Ent kaudselt toimivad kiituskirjad ka kauplemislubadena: nende omanike puhul peaks arve kokku rehkendamisega eksimine küll välistatud olema.
RIINA MÄGI
Kultuurirada ja Jakobsoni instituut
Võtikveres toimus üleeile õppepäev Torma valla külavanematele ja teistele külaaktivistidele.
Torma vald ongi Jõgevamaal ainulaadne selle poolest, et seal on enamvähem kõigis suuremates külades suudetud paika saada külavanemad. Ühtekokku on neid praegu ametis 12. Kuigi esimesena sai külavanema Kõnnu küla, hoogustus külavanemate valimine ja külaliikumine kui niisugune vallas just pärast seda, kui Võtikvere rahvas külaseltsi moodustas ja teisi nö tagant torkima hakkas. Võtikvere külaseltsi korraldatud oli ka üleeilne õppepäev.
Kuna raha on kõikvõimalike ettevõtmiste tarvis tänapäeval üldjuhul võimalik saada vaid projektide abil, siis oligi õppepäeva olulisimaks teemaks projektide koostamine. Külaseltsi esinaine Imbi Paju kõneles sellega seoses kohalike ressursside kaardistamisest, meeskonna loomisest, koostööpartnerite leidmisest, kokkulepete sõlmimisest ja nendest kinni pidamisest, suhtlemisest, projekti ajakava koostamisest ning lõpptulemuse ehk resultaadi hindamisest. Imbi Paju sõnul pole aga projekt pelgalt raha küsimise abivahend, vaid kogu küla puudutavat projekti ette valmistades ja seda läbi viies õpitakse koos eesmärke püstitama, koostööd ja ühiseid otsuseid tegema, konflikte lahendama, üksteist motiveerima jne. "Ühiste projektide tulemusena areneb igaühe isiksus ning kujuneb ja tugevneb külakogukond,” ütles Imbi Paju. Just see on näiteks Võtikvere külas tänu raamatuküla- ja muudele projektidele juhtunud.
Konkreetse, sedakorda kogu valda puudutava projektina on kerkinud esile idee valla külade kultuuriraja projekti käivitamisest. See tähendaks seda, et iga küla rahvas kaaluks läbi, missugused on need ajaloo- ja kultuuriväärtused, mis nende külas kaugemalt tulijaile tutvustamist vääriksid ning ühiselt pandaks kokku vastavad kirjalikud materjalid. Kõne all oli ka idee luua Torma valda täiskasvanuile täiendõppe võimalusi pakkuv rahvakool, mis võiks kanda kunagi Tormas vaimuvalgust jaganud Adam ja Carl Robert Jakobsoni auks nime Jakobsoni instituut.
Õppepäeval tehti ka vallasisest reklaami: 21. juulil Tormas toimuvast puhkpilliorkestrite festivalist Topof 2001 kõneles selle korraldustoimkonna juht Ahto Vili, 25. augustil toimuvast Võtikvere raamatuküla peost ja laadast Imbi Paju ning 14. juulil toimuvast viiendast tantsubändide festivalist Vaiatu Rosolje Vaiatu rahvamaja juhataja Aili Oja. Külaaktivistide Pille Tuti ja Krista Pindi eestvõtmisel on aga peatselt plaanis sõita tutvuma Ida-Virumaa külaliikumisega.
Sõna said ka külalised: maavanem Margus Oro, vallavanem Mati Kepp, maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja kt Mati Jõgi ning maavalitsuse eurointegratsiooni talituse juhataja kt Katrin Rajamäe.
"Meeldiv on näha, et Torma vallas külarahva initsiatiiv poenuka taga õllepudeli juures suupruukimisega ei piirdu, vaid asjalike tegudeni viib," ütles maavanem.
RIINA MÄGI
Laupäeval on pilves, selgimistega ilm, sajab vihma ning paiguti võib olla äikest. Sadu on tugev. Põhjakaarte tuul pöördub edelasse ja läände ning puhub 4-10, paiguti 13-16 m/s. Sooja tuleb 9-14, paiguti kuni 18 kraadi.
Pühapäevane ilm on vähese ja vahelduva pilvisusega, peamiselt sademeteta. Puhuvad lõuna- ja edelatuul 2-8 m/s. Sooja on öösel 4-9, päeval 11-16 kraadi.
Esmaspäeval on vahelduva pilvisusega, peamiselt sademeteta ilm. Päeval võib paiguti sadada hoovihma. Puhub lõunakaarte tuul 2-8 m/s, sooja on öösel 4-9 ning päeval 12-17 kraadi.
Teisipäeval on vähese ja vahelduva pilvisusega, sademeteta ilm. Puhub muutliku suunaga tuul 1-6 m/s. Sooja on öösel 5-10, päeval 13-19 kraadi.
Laupäev, 9. juuni 2001. a.
Tuulekaer, malts ja teised põllumeeste vaenlased
JAAN LUKAS
Suu- ja sõrataudi raugemine lõdvendab kaitsemeetmeid
KAI MARAN,
Põllumajandusministeeriumi pressiesindaja
Jõgeva vallavanemale avaldatakse umbusaldust
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
ARDI KIVIMETS
KÜSITLUS
Põltsamaal küsitles
ARDI KIVIMETS
KIRJAD
JANNO REILJAN,
Eestimaa Rahvaliit
JUHTKIRI
9. juuni 2001. a
Sääritsa külas, Eesti serva peal
VAIKE KÄOSAAR
(Järgneb)
ENDEL SÖÖT
Vallapäev tõi Kasepääle lusti ja lilli
ÜLLE SÄÄLIK
RIINA MÄGI
Kultuurirada ja Jakobsoni instituut
RIINA MÄGI