Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpilased ja õpetaja Helge Maripuu Eeva Niinivaara kodutalu Pälluri asemele püstitatud mälestuskivi juures. FOTO: RIINA MÄGI
Vooremaa
Jõgeva
Ühisgümnaasiumi õpilased ja õpetaja Helge
Maripuu Eeva Niinivaara kodutalu Pälluri asemele püstitatud
mälestuskivi juures. FOTO: RIINA MÄGI
Siimustis tähistati üleeile sealt pärit keele ja kirjandusteadlase Eeva Pedriks-Niinivaara 100. sünniaastapäeva.
Kõigepealt koguneti Niinivaara sünnikodu Pälluri talu maile püstitatud mälestuskivi juurde, kus tema Väike-Maarjas elav vennatütar Maret Terav ja Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpilased lugesid Niinivaara koduteemalist luulet. Jätkati Siimusti Lasteaed-Algkooli saalis, kus sai teoks juubelikonverents. Selle pealkiri "Eesti-Soome sillal" väljendas hästi rolli, mida Eeva Niinivaara oma põhiliselt Soomes elatud pika ja töörohke elu jooksul kandis: ta oli üks järjekindlamaid ja tulemuslikumaid kultuurisilla ehitajaid Eesti ja Soome vahele. See andis esimesele konverentsiesinejale, Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna õppejõule Maarja Lõhmusele alust nimetada rohkem kui veerand sajandit Helsingi ülikoolis eesti keelt ja kirjandust õpetanud Niinivaarat millekski institutsioonilaadseks.
"Eeva Niinivaara suutis eesti kultuuri oma soomlastest õpilastele lähedaseks teha, kuna ta oskas välja tuua selle põhimüüdid ja väärtused. Imeteldav oli ka tema oskus käsitleda eesti kirjandust poliitikavabalt ning võime üle lahe vaadates ära näha siinse kirjanduselu olulised tendentsid ja arengud," ütles Maarja Lõhmus. "Kui tema arvukad õpilased 1981. aastal tema 80. sünnipäeva puhul kokku tulid, tunnetasid nad end vaat et omamoodi religioosse kogudusena." Selsamal koosviibimisel tekkis mõte asutada Friedebert Tuglase Selts, mis toimib edukalt tänaseni, ajades Soome lahe põhjakaldal nö Eesti asja. Maarja Lõhmus kohtus Eeva Niinivaaraga esimest korda 1990. aastal, mil ta Soome Instituudi Tartu osakonnas töötades hakkas välja andma Soome kultuuri tutvustavat ajakirja Kullervo.
"Kuigi Niinivaara oli siis juba 89 aastat vana, oli ta ikka veel tõeline daam oma pruunis siidkleidis, mida kaunistas rebaseboa, ning sõitis iga päev oma äärelinnakodust kesklinna, et ülikooli raamatukogus tööd teha," meenutas Lõhmus.
Näitleja ja haldjas
Praegusest Eesti Keele Instituudi teadurist Helga Laanperest sai 1971. aastal pensionile läinud Eeva Niinivaara ametijärglane. "Helsingi Ülikoolis õpetades tundsin omal nahal, kuidas tema vaim seal kõikjal lehvis. Tema õpetamisstiil ja sarm olid jäljendamatud: ta julges oma "koorest" välja tulla ning olla avatult soe ja särtsuv."
Konverentsi kaugeim külaline, Päijät-Häme Tuglase Seltsi kultuurisekretär Leili Kujanpää lisas samale teemale veel ühe detaili: tema hea sõbra, Lahti Ühisgümnaasiumi soome keele õpetaja Lasse Haverineni sõnul käibinud omal ajal tudengite hulgas legend, et Eeva Niinivaara on tegelikult endine näitlejanna: niivõrd artistlik oli tema esinemine auditooriumis.
Raadioaajkirjanik Tiia Palmarul oli meenutada vaid üks, ent see-eest värvikas kild kohtumisest Niinivaaraga. Mõni aasta tagasi jäädvustas Palmaru nimelt Avatud Eesti Fondi toetusel Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi tarvis helilindile 55 teeneka eestlasest haridustegelase mõtisklused oma elust ja tööst. Teiste hulgas kuulus lindistatavate nimekirja Eeva Niinivaara, kes kogu oma daamilikkuse ja väljapeetuse juures Palmarule oma südamlikkuse hoolitsevusega eelkõige hea vanaema või koguni haldja mulje jättis. Väikese lõigu tookord lindistatust, milles Eeva Niinivaara meenutas, kuidas ta nelja-aastasena Laiuse surnuaia hauakividele raiutud kuldtähti näpuga katsudes sai impulsi lugema õppimiseks, mängis Palmaru konverentsipublikule ka ette.
Kodu toetusel
Vanemate osa oli selles, et Siimusti taluperes kasvanud tüdrukust nimekas keele- ja kirjandusõppejõud sai, muidugi määratu. Eeva Niinivaara nö lastetoast kõneleski konverentsil Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpetaja Malle Müls. Pälluri oli jõukas talu ning selle peremees-perenaine olid keskmisest haritumad ja ümbruskonnas väga lugupeetud inimesed, kes oma laste püüdlusi igati toetasid. Ka siis, kui Eeva Niinivaara abiellus ja Soome elama asus, jäid tema sidemed koduga tugevaks: kuni Teise maailmasõjani viibis ta suviti ikka Pälluril. Kaudsemalt oli Eeva Niinivaara isikuga seotud Tartu Ülikooli eesti keele õppejõu Reet Kasiku ettekanne: tema andis ülevaate eesti keele õpetamisest Helsingis ja Soomes üldse.
Konverentsi, millel osalesid Jõgeva kandi keele- ja kirjandushuvilised ning külalised Soome Instituudi Tartu osakonnast (Eeva Niinivaara poeg, professor Seppo Niinivaara kahjuks tulla ei saanud, vaid saatis tervituse), korraldas Jõgeva vallavalitsuse ning Siimusti Lasteaed-Algkooli ja raamatukogu esindajatest koosnenud toimkond Jõgeva Ühisgümnaasiumi emakeeleõpetaja Helge Maripuu juhtimisel. Ühisgümnaasiumi õpilased ilmestasid konverentsi ka oma esinemisega. Siimusti raamatukogusse oli aga välja pandud Eeva Niinivaara elu ja tegevust kajastav näitus.
Eeva Niinivaara elu on heaks illustratsiooniks väitele, et inimene, kes pühendub meelepärasele alale ja kiirgab headust, püsib kaua virge ja hea tervise juures: nimekas õpetaja lahkus siit ilmast möödunud sügisel, mil oli jäänud vaid pisut rohkem kui kuu tema 99. sünnipäevani.
Kuigi teatmeteosed annavad Eeva Niinivaara sünnikuupäevaks 20. detsembri, väidab sugulane Maret Terav, et õige päev on 21. detsember.
RIINA MÄGI
Lisandusid uued vaimulikest abielude sõlmijad
Tänase seisuga saab Jõgevamaal abielusid sõlmida juba kolm vaimulikku.
Lisaks Mustvee koguduse õpetajale Eenok Haamerile on nüüd õigus abielusid sõlmida ka Põltsamaa koguduse õpetajal Rein Schihalejevil ja Palamuse koguduse õpetajal Jaan Nugal.
KRISTI LAUSTAM,
Jõgeva maavalitsuse pressiesindaja
Ilves käis Kalikülas koeraga kisklemas
Läinud teisipäeva öösel tuli Puurmani vallas Kalikülas Pahklepa talu õuele ilves. Peremees Leo haaras kaika ja lõi koeraga purelenud ilvese maha.
"Kella ühe paiku öösel hakkasid minu kaks taksikoera lärmama ja lasksin nad toast välja. Õues on mul ketis hundikoer, see klähvis ka kõvasti. Nägin, et Toona juures on keegi võõras loom ja koerale on vaja appi minna. Võtsin kaika ja virutasin," meenutas taluperemees Leo. "Võtsin taskulambi ja kutsusin naise ka vaatama - ilves mis ilves. Karv oli teisel veidi tokerdanud ja igaks juhuks ei hakanud ma teda käega katsuma. Hommikul kutsusin looma vaatama ka ametimehe ja loomaarsti. Et üldiselt kartliku ilvese tulek inimeste lähedusse on haruldane asi, soovitasid nad korraldada ilvesele tuhastamise. Veelgi suurem üllatus oli mul järgmisel päeval, kui piirkondlik metsandusspetsialist ja jahimees Rando
Omler naaberkülast ütles, et võib mulle tuua põletada veel kaks ilvest, siis nagu üks tuhastamisrituaal," pajatas Leo.
Omlerile teatati, et Neanurmes oli tulnud üks ilves talu õue, kust koerad hirmutasid ta puu otsa. Keskkonnateenistuse ja arstide soovitusel lasti ilves maha. Teine, noor ja kõhn ilves leiti aga puu alt juba surnuna. Arvatavasti on tegemist ühe pesakonna loomadega. Kuigi analüüside vastused pole veel selgunud, oli ilmselt tegemist haigete loomadega.
ARDI KIVIMETS
Põllumajanduslik informatsioon tehakse kättesaadavamaks
Teisipäeval toimus Jõgeva kultuurikeskuses põllumajandustöötajate teabepäev, kus tutvustati loomisel olevat põllumajanduslikku informatsiooni sisaldavat internetilehekülge ja räägiti Põllumajandusliku Informatsiooni Koordineeriva Keskuse (PIKK) töö käivitamisest.
MTÜ Agro Konsulent projektijuht Vahur Tarkmees tutvustas 16 kuulajale loodavat keskust PIKK. Luuakse ka vastavasisuline interneti kodulehekülg ja hakatakse korraldama teabepäevi maakondades.
MTÜ Agro Konsulent saigi teabepäevade korraldamise õiguse Jõgeva, Viljandi ja Rapla maakonnas. Projekti tellijaks ja rahastajaks on EV Põllumajandusministeerium, teostajateks aga Maaelu Arengu Instituut (MAI), Eesti Põllumajandusülikool (EPMÜ) ja Eesti Konsulentide Ühing.
Päeva teisel poolel tutvustati põllumajanduslikku tootmist reguleerivaid õigusakte. Esines põllumajandusministeeriumi taimekasvatusbüroo juhataja JanRoland Raukas. Jõgeva teabepäeval peatuti ettekannetes pikemalt veekaitsega seotud küsimustel. Räägiti väetiste hoiustamisele ja kasutamisele esitatavatest nõuetest ja taimekaitsevahendite käitluse regulatsioonist.
Teabepäevast võtsid osa Jõgeva-, Järva- ja Viljandimaa põllumajandusfirmade juhid, agronoomid, talunikud, ametnikud PRIAst ja müügiesindajad Kemira Agro Eesti OÜst. Torma POÜ peaagronoom Koidula Liis ütles Vooremaale, et kui internetti pannakse üles operatiivne info, siis on see põllumeestele igati teretulnud.
Praegu on internetis PIKKi koduleheküljel infot veel vähe, lehekülge alles kujundatakse ja täiendatakse.
RAIVO SIHVER
ARVAMUS
KÜSITLUS
Milline oli teie arvates tänavune parim nali?
Volli, töötu:
"Sellel aastal olen saanud vähe naerda, enda üle pole ju mõtet naerda. Tallinnas, seal tehakse pidevalt nalja. Ajab naerma, kuidas üks tahab teist pukist maha punnida. Ja need umbusaldused, mis meil Puurmanis, Jõgeval, Kasepääl ja mujalgi käivad. Võimuvõitluste asemel võiksid nad korralikult tööd teha. Jõgeval tööotsimine on ka hirmus naljategu, eriti see, et 50-aastast meest peetakse juba liiga vanaks. Elu läheb ehk lõbusamaks ja paremaks, lootma peab."
Toomas, geograaf:
"Huumor aitab olla üle kõiksugustest ebameeldivatest üllatustest ja madalseisudest. Muidugi, ekstravagantsusi oli sellelgi aastal. Rohkesti naljakad juhtumeid tuleb meelde varasemast ajast, kui sai käidud pikkadel mägimatkadel. Tänavu oleme päikese aktiivsuse kõrgstaadiumis. Looduse tavalisest suurem aktiivsus ja ehmatavad üllatused on kandunud üle ka inimühiskonnale. Mõtlen 15. septembri kurje sündmusi, Eestit laastanud juuli ja novembritorme ja muud."
Ilmar, ajaloohuviline:
"Kesk- ja reformierakond. See, kui väga vaene ja hästi rikas tahtsid keskmist eestlast teha. Väga huvitav oli arvutada, et haigekassa ülem Marika Jesse saab 80 pensionäri aastasissetuleku. Tartusse tuleb supervangla, mille ehituskulu tuleb ühe vangi kohta umbes 700 000 krooni. Selle raha eest oleks ju saanud ehitada igasse valda ühe korraliku vaestemaja. Eks aasta lõpupoole võib nalja veel juurde tulla, küll nad seal üleval jälle midagi välja mõtlevad."
Siiri, pearaamatupidaja:
"Naerda saab alati. Kuigi aasta lõpupoole on nii palju tegemist, ei tohi lasta tujul langeda. Kui lahtiste silmadega ringi liikuda, saab nalja igal pool. Vahel teevad lapsed vigurit ja nalja, vahel juhtub töö juures lõbusaid lugusid. Hea, kui vahel saab telekast midagi lõbusat vaadata, kuigi rohkem näidatakse seal tapmist ja tagaajamist. Aga see, et Jõgeval ei ole kino, pole üldse naljakas."
Urve, ettevõtja:
"Kõige suurem naljanumber on see, mis toimub praegu erakondades. Ei taha küll prostalt öelda, kuid poliitiline prostitutsioon ületab juba igasugused piirid. Täna panevad mõned mehed ja naised leiva ühte kappi, siis selgub, et ei sobi ning minnakse teise juurde. Käib pidev partnerite vahetamine, erakondade liitumine ja lahutamine."
Kati, spetsialist:
"See oli mul isiklikus elus küllaltki kehv aasta, seepärast pole ka erilist naljatuju. Anekdoodid mulle üldiselt meeldivad. Vahvad juhtumused ja head ütlemised ning laste naljad teevad tuju siiski heaks. Nii äkki ei tule ühtegi nalja, mis teisi huvitaks, meelde, kuid ühe anekdoodi võin küll rääkida: naispolitseinik küsib blondiini käest isikut tõendavat dokumenti "
Heino, ehitaja:
"Kõige värskem nali on linnavõimude järjekordne vahetus Tallinnas. Elu on läinud kogu aeg tõsisemaks, mõni nali on vanast ajast ikka veel meeles. Võtame või selle karikatuuri, kus mees laotab hanguga sõnnikut. Vahel vaatan telekat, Vanad ja kobedad on päris mõnusad. Vana-aasta naljasaated on muutunud viletsamaks, aga mine tea, võibolla tehakse seekord üllatus."
Toomas, maamõõtja:
"Naljana võis võtta selle poliitiku juttu, kes ütles, et ta ei mõista midagi, kuid tal on hästi vedanud. Ise ei mõista ma suurt nalja teha, aga teisi kuulan hea meelega. Tavaliselt on igas mõnusas seltskonnas mõni nalja- ja laulumees, kes aitab tuju üleval hoida."
Jõgeval küsitles
ARDI KIVIMETS
KIRJAD
Reisirongiliiklusest Jõgevamaal
Teede- ja Sideministeerium vaatas läbi Riigikogu liikme Mai Treiali 20.11.2001 märgukirjas käsitletud reisirongide liiklusega seotud probleemid Jõgevamaal ja teatab järgmist.
Reisijateveo teenuse tellimisel peab Teede ja Sideministeerium lähtuma Riigikogu 13. juuni 2001. a otsuse "Vabariigi valitsusele volituste andmine Edelaraudtee SAI infrastruktuuril reisijateveo doteerimiseks aastatel 2000-2009 muutmine" punktist 4, mille kohaselt reisirongide sõidugraafikud kooskõlastatakse nende maakondade maavanematega, mida reisirongid läbivad. Jõgeva maakonda läbivate reisirongide sõidugraafikud on kooskõlastatud Jõgeva maavanemaga.
Kooskõlastuskirjas tehtud ettepanekut peatuste arvu suurendamise kohta kehtivas reisirongide sõiduplaanis, sh peatuse tegemise kohta Pedja raudteejaamas, ei olnud kahjuks võimalik mõningate tehniliste asjaolude ja rahaliste vahendite piiratuse tõttu arvestada.
Teede- ja Sideministeerium korraldas 29.11.2001 ministeeriumis kõnealuse küsimuse arutelu Raudteeameti ja Edelaraudtee AS vastutavate töötajate osavõtul, kus nenditi, et Pedja jaama peatuse lisamine reisirongide sõiduplaani osutub võimalikuks ajal, kui raudteel hakkab kehtima 2002. aasta suvine sõiduplaan (so 2002. aasta märtsis samaaegselt üleminekuga suveajale). Ettepaneku edastasime Edelaraudtee AS peadirektorile Henn Ruubelile ja Raudteeametile kui pädevale riigiasutusele selles küsimuses.
Edelaraudtee AS aruannete alusel kasutas 2000. aastal Pedja raudteejaama ümbruse elanikkonnast sõiduks rongi keskmiselt 242 inimest kuus (ehk 8 ööpäevas), mis on äärmiselt tagasihoidlik arv ja ei õigusta reisirongide peatamisega seotud lisakulutusi majanduslikus mõttes. Pedja rahval on suhteliselt hea kohalik bussiühendus (3 liini päevas) ja see peaks tagama ühistranspordi optimaalses mahus, arvestades sõitjate arvu Pedja raudteejaama piirkonnas.
Teede- ja Sideministeerium on seisukohal, et ühistransport Jõgevamaal on tagatud optimaalses mahus (kombineeritult autobussiliinide ja reisirongiliinidega) ja teha selle korralduses olulisi muudatusi pole vaja ega ka võimalik, arvestades riigitoetuse piiratud võimalusi ühistranspordis.
TOIVO JÜRGENSON,
minister
JUHTKIRI
Paar päeva tagasi saime siis jälle teada, kui tore see ikka oli, et teutoonid meid omal ajal ära vallutasid ning meie maale kultuuri tõid. Kui nii edasi läheb, tuleb meil varsti vist juhuslikult vastu sattunud sakslast kohates viivitamatult põlvili langeda ning teda pisarsilmil õnnistada selle eest, et tema esivanemad meid omal ajal teisele poole Huntingtoni joont ei jätnud.
Iseenesest pole kultuuritoomise jutlustamises ning sellele kadakasakslikult tagantkiitmises siinmail midagi uut. Ent hämmastama panevad nüüd juba kümme aastat jälle vaba rahva seast ikka uuesti võrsuvad püüded endale võimalikult hea peremees otsida, millega kaasneb lõputu koogutamine peamiselt Lääne, ent vahel harva isegi Ida suunas. Lausa tülgastavalt mõjuvad näiteks viimase aja mängud meie rahvusliku sümboolikaga, õieti küll mängimise põhjendused: meil tuleb välismaalastele meeldida, me peame end müüma, me peame endast maailmale parema mulje jätma. Järelikult ei tulegi Eestil enam oma märki otsida, sest lipitsemine ja pugemine on sellena juba kinnistunud.
Vaieldamatult tähendas ristirüütlite vallutusretk Eestimaa jaoks mõningast tehnilist ja kultuurilist progressi. Kahtlemata õnnestus orduriigil venelaste edasitung mõneks ajaks seisma panna. Ent ordumeister Plettenbergiga võrreldavad teened on näiteks ka Johannes Käbinil, kes samuti suutis mõnda aega vastu panna otsesele venestamise survele ning kellel õnnestus muuta Eesti tollase N. Liidu üheks kõrgema elatustasemega piirkonnaks. Ehkki võõrvõimu teenrid ju mõlemad, vääriksid nad Eerik-Niiles Krossi loogika järgi ka samapalju kiirust. Kuid paraku näib baltisakslastest ajalookirjutajatele takkakiitmine olevat märksa peenem tegevus kui eelnimetatute kommunistlikele ametivendadele.
Vaba rahvas peab alati teadma, kuidas ning tänu kellele või kelle kiuste on ta saanud niisuguseks, nagu ta parasjagu on. Kuid tõsiemeelsed arutlused selle üle, millise võõrvõimu all kõige parem oli, sobivad ühe teatud asutuse, mitte iseseisva riigi vabade kodanike mentaliteedi juurde.
15. detsember 2001. a
ELU JA INIMENE
Kadrinas tehtud võid on ehk maitsnud ka Fidel Castro
Pala vallas Kodavere ja Pala vahel asub Kadrina küla, kust Peipsi järveni jääb poolteist kilomeetrit. Kadrina on kohalike ettevõtete poolest ilmselt Pala valla kõige rikkam paik. Mitmed külaelanikud on otsustanud jääda kodukanti, et oma ettevõtjavõimeid just siin rakendada.
Kadrinas elab ka tõenäoliselt Jõgevamaa vanim autojuht Arthur Pirk, kelle poeg Urmas, pojapoeg Taavi ja ka teised pereliikmed annavad olulist tooni tänase Kadrina majanduselule. Nende eestvedamisel on kunagisest karjamõisahoonest saanud külalistemaja. Naljatoonis võikski Kadrinat kutsuda Pirkide impeeriumiks.
Kaugemas möödanikus oli Kadrina küla keskuseks Saare mõisa karjamõis, mis kuulus von Strückidele. Mõisaelu juhtis valitseja, suviti elas Kadrinas ka mõisnik ise. Eelmisel suvel käis oma kunagisi valdusi üle vaatamas Soomes elav proua, kes on selle suguvõsa järeltulija.
"Kuuldavasti on Kadrinast läbi sõitnud ka Venemaa keisrinna Katariina II. Nii hakatigi küla kutsuma Katerinenhofiks, eestipäraselt
aga Kadrinaks. Tegelikult oli vahepeal meie küla nimeks Ranna Kadrina, nüüd aga lihtsalt Kadrina. Et samanimeline asula on ka Lääne-Virumaal, kiputakse kahte paika tihti segi ajama," rääkis 86-aastane Arthur Pirk, kes asus Kadrinasse elama pärast Teist maailmasõda.
Sarapuust toolid jõudsid Kadrinast Ameerikasse
Aastakümneid autojuhina töötanud Arthur Pirk on nii kodukandis kui ka kaugemal kuulsaks saanud sarapuust ja toomingast toolide meisterdamisega. "Mööblit meisterdas ka mu vanaisa. Poisipõlves punusin ise korve. Kui jäin pensionile, mõtlesin, et ega ei saa niisama käed rüpes istuma jääda. Nii hakkasingi sarapuust toole ja muudki mööblit tegema. Muuhulgas olen ka hälle meisterdanud," jutustas Arthur Pirk. Kadrina vanahärralt on toole ostma tuldud ka välisriikidest. Näiteks kord viidi 30 tooli koguni Ameerika Ühendriikidesse. Toolimeister on oma oskused edasi andnud ka pojale Urmasele ja pojapojale Taavile. Ka Taavi on juba kaks tooli valmis teinud.
Kohtasime Arthur Pirki Kadrina poe juures. Ta oli ostnud koeratoitu ja hakkas soome kelguga koju sõitma. Üsnagi sageli võib vitaalset vanahärrat näha sõitmas ka Žiguliga. Suvel käis ta autoga koguni Võrumaal, kust tõi kodutiiki vesiroose. "Miks ma siis autoga sõita ei või. Rooli keerata ju suudan ja tähelepanu jätkub ka," lausus mees, kes on arvatavasti ka kogu Jõgevamaa aastatelt vanim autojuht. Kadrinas töötas ta autojuhina omaaegses kohalikus võitööstuses.
Kõrge vanaduseni autoroolis
Esimesed autojuhiload, mida kutsuti esimese klassi jõuvankri juhi lubadeks, sai Arthur Pirk kolmekümnendatel aastatel. Esimene auto, millega ta sõitis, oli Ford. Sellel masinal olid veel kodaratega rattad. Veel on Pirk sõitnud näiteks GAZ AA-ga, Pobedaga, Moskvitšiga jne.
Autojuht oli ta ka Teises maailmasõjas, kus sõdis Eesti Laskurkorpuses. Major Mägi, keda Pirk sõidutas, sai 1944. aastal Narva lahingus surma, tema sohver jäi aga õnneks ellu. Muide, sõjapäevil õnnestus Arthuril ka haiglates surma narritada. Leningradis haigestus ta tüüfusse ja viidi lootusetult haigete patsientide palatisse, kust ta aga eluga välja tuli. Vikatimehest sai ta võitu ka siis, kui haigestus tähnilisse soetõppe, mida kandsid sõja ajal edasi täid. See haigus murdis maha palju mehi.
Mälestusi Kadrina võist
Kadrina külas asus varem võitööstus, mida kutsuti Ranna Kadrina võitööstuseks. "Võid valmistati ikka ümberkaudsete lehmade piimast ja turustati nii Eestis kui ka välisriikides. Seda eksporditi näiteks ka Kuubasse. Nii et ehk on Kadrina võid söönud ka seltsimees Fidel Castro," meenutas omaaegne võimeister Gert Viller Piiri, kes tänaseni elab kunagise võitööstuse hoones ja kasvatab küülikuid ja muskusparte.
"Võitööstuse taastamine Kadrinas pole praegu enam mõttekas, sest lehmi on meie kandis vähemaks jäänud. Varem said maapered ikka põhilise osa igapäevasest toidust oma lehmalt, nüüd on aga teised ajad," arvas härra Piiri.
Kapitalism Kadrinas
Või valmistamine lõpetati Kadrinas 1982. aastal. Hiljem oli samas majas veel piima vastuvõtupunkt. Kaheksakümnendate aastate lõpus hakati seal aga kurgikonserve tegema. 1994. aastal rajati samasse hoonesse kalatööstusfirma Dagöfisk tsehh, mis pärast omanike vahetamist hakkas kandma nime Kalameister. Praegu on kalatööstusel aga taas uued peremehed firmast Profit Pluss.
Osaühing Ranman Grupp tegeleb Kadrinas palkmajade valmistamisega. "Kuus teeme keskeltläbi paar palkmaja, mida turustame Norrasse," märkis osaühingu juhataja Priit Kaljund.
Urmas Pirk oli kaheksakümnendate aastate lõpul Pala kolhoosi esimees. 1989. aastal hakkas ta Kadrinasse maja ehitama. Ehitustöödes lõid tublilt kaasa ka tollal poisikeseeas pojad Tanel ja Taavi. Praegu õpib Tanel Viljandi Kultuurikolledžis tantsujuhiks.
Räpina aiandustehnikumi lõpetanud ja erinevatel majandusalastel kursustel osalenud Taavi jäi truuks kodukandile ning on osaühingu Pootsman PT juhataja. Firma üheks omanikuks on tema isa Urmas. Samuti löövad ettevõtluses kaasa pereema Rutt ning Taavi abikaasa Aive.
Osaühing Pootsman PT ostis põllumajandusreformi käigus ära Kadrina karjamõisa hoone, kuhu nüüd on rajatud külalistemaja. Enne kui turiste puhkajaid saadi vastu võtma hakata, tuli lagunenud ja räämas karjamõis taastada. Praegu on külalistemajas
kümmekond ööbimiskohta. Tulevikus kavatsevad Pirgid siin pakkuda majutamisvõimalust kuni poolesajale inimesele, võlvkeldrisse plaanitsetakse ra jada aga kalarestoran. Kalapüügiga
tegeleb osaühing Pootsman PT ise ning annab tööd ka paarile Kallaste kalurile.
"Ahvatlusi leidub ikka ja tihti tundub, et mujal on parem kui kodukülas. Aga keegi peab ikka ka kodupaigas tegutsema," arvas Taavi Pirk.
"Pangad võiksid külaettevõtjatele laenu anda. Mõned ärimehed saavad laenuks võtta miljoneid kroone, teistele seda ei võimaldata," arvas tema vanaisa Arthur.
"Kuule isa, kapitalistlikus ühiskonnas on ikka nii, et juurde saavad raha need, kellel seda juba palju on," ütles seepeale Urmas Pirk.
JAAN LUKAS
KULTUUR
Kassinurmelanna taiesed Pärnu valguses
Möödunud kolmapäeval avati Pärnu taastusravikeskuse Sõprus kohvikus Tiina Sääliku näitus "Läbi valguse II".
Esimene sellenimeline näitus, kus väljas klaasimaalitehnikas kaunistatud anumad ja aknale riputatavad tasapinnalised taiesed (vitraažideks ei pea autor selliseid asju õigeks nimetada!), oli Tiina Säälikul mäletatavasti üleval aasta tagasi Jõgeva linnaraamatukogus. Mõni aeg hiljem helistas Tiinale Pärnu ettevõtja Enno Kiirats, kes oli tööasjus Jõgevale sattununa tema näitust näinud ning kes tegi talle ettepaneku oma töid ka Pärnus näidata. Kiirats on nimelt ühe Pärnus tegutseva Lionsklubi, LC Pärnu Strand (üldse on Pärnus kolm lõviklubi) clubmaster ning tal tekkis idee rakendada talle sümpaatne kunstitegija, piltlikult öeldes, heategevusvankri ette. Tiina oli nõus. Näitusepaigaks valiti ühisel nõul taastusravikeskuse Sõprus kohvik, mis asub mõnusas vanas ruutakendega puumajas.
Aasta jooksul oli Tiinal ka hulk uusi klaasimaalitöid kogunenud ning ühtekokku sai Pärnusse välja 47 anumat ja ripptaiest. Osa neist on vaatamiseks, osa soovi korral ka ära ostmiseks. Autor nimetas nii hinna, mille ta ise taieste eest saada tahab, kui ka soovitava müügihinna. Vahe ehk tulu läheb LC Pärnu Strandile heategevuseks.
"Tiina Sääliku taieste puhul võlusid mind eelkõige ligitõmbavad värvid ja vormid, samuti see, et esmapilgul on need abstraktsed, ent süvenedes aimad mingit tähendust," ütles Enno Kiirats, lisades, et heategevusüritustega kogutud raha kulutab nende Lions-klubi andekate Pärnu noorte toetamiseks.
Kassinurmes elav Tiina Säälik, kes praegu Jõgeva Valla Teataja toimetamise ja muude tööde kõrvalt statsionaarse tudengina Euroülikooli Tartu osakonnas kujunduskunsti teaduskonnas sisekujunduse erialal õpib, arvas, et on päris tore, kui siinseid tegijaid ka Pärnus märgatakse.
"Tegelikult on see teatud mõttes sümboolnegi, et ma seal just klaastaieseid näitan: klaasimaalikoolitust sain mõni aasta tagasi ju just Pärnust Eva-Lotta Kunstiärist Jõgevale tulnud õpetajalt," ütles Tiina Säälik, kes peale klaasimaali tegeleb ka õli ja pastellmaali, fotograafia ning veel mitme loomealaga.
RIINA MÄGI
Jõgevamaa väikesed lauljad võistlesid Sadalas
Neljapäeval peeti Sadala rahvamajas maakonna koolide algklasside laulupäeva. Viieteistkümnest koolist osales kokku 160 algklasside laululast.
Laulupäeva peakorraldaja Sadala kooli lauluõpetaja Mare Talve sõnul kogunes tänavusele lauluvõistlusele varasematega võrreldes rekordarv osalejaid. Teist aastat järjest peeti lauluvõistlust Sadala rahvamaja abiga.
Lauljaid hinnati eraldi III, IIIIV ja ansamblite grupis. Peale selle anti välja kuus eripreemiat. Ansambleid oli kokku tulnud kolmteist, mis oli samuti varasemast tunduvalt rohkem.
Väikseid lauljaid kuulas üle kolmeliikmeline žürii - Põltsamaa muusikakooli õpetaja Reet Sester, Jõgeva muusikakooli direktor Merike Katt ning Evi Maanre Torma valla segakoorist. Nende töö polnud kaugeltki lihtne, sest ühtekokku tuli neil kuulata ära seitsekümmend laulu.
Nooremas grupis sai esikoha Margot Madisson Põltsamaa Ühisgümnaasiumist (õpetaja Tiia Kaeramaa), teine oli Heleri Kask Adavere koolist (õpetaja Nele Kaev) ning kolmas Sandra Pukk Jõgeva Ühisgümnaasiumist (õpetaja Maret Aaboja).
IIIIV klasside laululastest tunnistati parimaks Liina Pupkevitš Lustiverest (õpetaja Milvi Magus), järgnesid Kadri Karus Tabiverest (õpetaja Triin Saariste) ning III ja IV kohta jagasid Anu Siirak Jõgeva Ühisgümnaasiumist (õpetaja Maret Aaboja) ja Dagmar Miller Põltsamaa Ühisgümnaasiumist (õpetaja Meeli Nõmme).
Ansamblitest võitis esikoha Jõgeva kultuurikeskuse lasteansambel Silja Piiri juhatusel, teise koha sai Jõgeva Gümnaasiumi ansambel Riina Linnu juhatusel ja kolmas koht anti Põltsamaa Ühisgümnaasiumi poisteansamblile Meeli Nõmme juhatusel. Eripreemia parima jõuluteemalise laulu esitamise eest sai Allan Raukas Põltsamaalt (õpetaja Tiia Kaeramaa), ilusama talvelaulu eest Triin Haagen Palamuselt (õpetaja Luule Toome). Parimaks laulupoisiks tunnistati Ragnar Kriiska Jõgeva Ühisgümnaasiumist (õpetaja Maret Aaboja). Veel anti eripreemia Kadi Lillele Laiuselt (õpetaja Silvi Tanilov), Siim Silderile Palalt (õpetaja Katrin Puusepp) ning Hannela Ingverile Jõgeva Gümnaasiumist (õpetaja Riina Lind). Kõik said väikesed kingitused ja tänukirjad. Et laulmine ja kuulamine liialt väsitavaks ei muutuks, tehti vahepeal väike puhkus ning maitsti Luule Väina pakutud saia ja morssi.
Kuigi algklasside lapsed on oma vanematest koolikaaslastest alati innukamad lauljad olnud, on korraldajate heameeleks väikseid lauluhuvilisi olnud viimastel aastatel siiski järjest enam.
VAIKE KÄOSAAR
Laiuse raamatukogus avati kolmapäeval pidulikult sihtasutuse Vaata Maailma avalik internetipunkt.
Internetipunkt on Laiuse raamatukogus tegelikult toiminud juba kaks aastat, ent võib öelda, et tänu Eesti juhtivate ettevõtete ja riigi koostöös märtsikuus käivitatud projektile Vaata Maailma muutus see tunduvalt avalikumaks: kui arvuteid on ühe asemel kolm, pääseb internetti palju rohkem soovijaid.
"Vaata Maailma avalike internetipunktide projektikonkursi kuulutus ilmus lehes siis, kui Laiusel oli tänavusuvine kohalik kodusõda just lõppenud, st kui noorte tungival nõudmisel oli kaks Laiuse Põhikooli arvutiklassi arvutit koolivaheajaks raamatukogusse toodud, et internetis surfamise võimalus natukenegi suurem oleks. Kuna vajadus suurema hulga arvutite järele oli ilmne, polnud kõhelda midagi: kirjutasin Vaata Maailma konkursile projekti ja saingi kaks tuliuut, kiiret ja head arvutit koos tarkvaraga juurde," ütles Laiuse raamatukogu juhataja Asta Leiten. "Olen väga rahul, sest Jõgeva valla tuleva aasta eelarvet pingestab Vaimastvere kooli võimla ehitamine ja sealt poleks arvutite ostuks raha niikuinii jätkunud."
Soomele järele
Vaata Maailma projekti käivitajateks on Hansapank, Eesti Telefon, EMT, Eesti Ühispank, IBM, Oracle, Microlink, Starman, IT Grupp ja
Baltic Computers Systems ning selle eesmärgiks on internetinduse
vallas nö Soomele kandadele jõuda, st suurendada oluliselt internetikasutajate hulka ning tõsta sellega Eesti elanike elukvaliteeti ja riigi konkurentsivõimet Euroopas. Tuleva aasta veebruariks peaks Vaata Maailma kaasabil tõusma internetipunktide koguarv Eestis viiesajani.
Laiuse internetipunktis peaks kahe Vaata Maailma projekti abil saadud arvuti lisandumisega lõppenud olema tüütu tants ja trall selle ümber, kes pääseb internetti ja kes mitte. Tõsi: Laiuse Põhikooli õpilastel on õigus internetipunkti arvuteid kasutada vaid õhtusel ajal ning sedagi siis, kui teisi soovijaid pole.
"Vaata Maailma projekti üks tingimusi oli, et internetipunkt ei tohi olla kooli arvutiklassi "pikendus". Nii et õpilased peaksid ikka katsuma oma asjad kooli arvutiklassis aetud saada," ütles Asta Leiten.
Kui asja tehnilist külge vaadata, siis on internetipunkt aga just kooli arvuti klassi pikendus: kuna raamatukogu asub kooliga ühes majas, siis pääseb internetipunkt "laia maailma" vaatama kooli serveri kaudu. See asjaolu andis kooli direktorile Arvo Sakjasele põhjust internetipunkti avamisel Asta Leitenile üle anda raamitud dokument, milles on öeldud: "Laiuse Põhikooli internetiserver tunnustab Laiuse raamatukogu internetipunkti ja pakub oma lahket kaasabi, vaatamaks maailma."
Tõsiselt ja asiselt
Asta Leiteni sõnul on internetikasutajate hulk internetipunkti toimimisaja jooksul omajagu kasvanud. "Paljud keskealised laiuslased on siinsamas oma poja või tütre käest esmast arvuti- ja internetikoolitust saanud ning nende juhendamisel hädalisemad asjad ära ajanud, näiteks elektri- või veearvet maksnud: ühtegi pangaautomaati meil Laiusel ju pole," ütles Asta Leiten.
Palju kasutavad internetipunkti tema sõnul noored, kes Laiuselt suurematesse ja kaugematesse koolidesse õppima läinud, ja täiskasvanud, kes end kõrgkoolide avatud õppes täiendavad. Mõnikord pole aga internetipunkti tulijal üldse internetti, vaid ainult arvutit kui niisugust vaja: igasugused õppeotstarbelised kirjatööd peavad nüüd ju arvutikirjas vormistatud olema.
"Eks oleks neidki, kes jutukates istuda ja arvutimänge mängida tahaksid, aga uutel arvutitel on juba selline programmgi peal, mis ainult tõsiste ja asiste asjadega tegelda lubab," ütles Asta Leiten.
RIINA MÄGI
Jumal seda teab, kes mõtles välja müüdi eestlase erilisest hingeelust, aga kirjanduslikult on seda püüdnud kujutada küll Vilde ja Kitzberg, küll Luts ja Tammsaare ning hulk teisi suurema ja väiksema kaliibriga kirjamehi. Viimane vingem käsitlus on Andrus Kivirähu "Rehepapp", mis nüüd autori enda kirjalikus töötluses ja Hendrik Toompere juuniori lavastuses Eesti Draamateatri lavale jõudnud.
Oktoobris esindunud "Rehepapi" piletid on kuulu järgi tõeline defitsiit. Põhiliselt vist tänu raamatu populaarsusele. Allakirjutanu seevastu läks lavastust vaatama, olemata raamatut lugenud. Osalt laiskusest, osalt ettevaatusest: kirjanduslik algallikas võib sünnitada peas mingi kinnisettekujutuse ning kui see lavalt pakutavaga ei ühti, on kuri karjas.
Esimene pilk lavale veenis, et vähemasti kunstnik Ervin Õunapuu on oma tööga kümnesse pannud: lavaruumis hõljuvad palgid ja roikad markeerivad piisaval määral eestilikku taluarhitektuuri, ent pole sealjuures liiga konkreetsed ega lavategevust kammitsevad. Nende palkide ja roigaste vahel hakkas kohe etenduse esimestest minutitest käima toimekas elu.
Mõisaaja Eesti inimeste - mõisakupja, kiltri, aidamehe, toapoisi ja tüdruku, rehepapi ning talumeeste kõrval ajasid seal asju nõiad, kratid, esivanemate vaimud, personifitseerunud tõved ja Vanatühi ise. Ega need pärisinimeste ja varjurahva vahelised piirid seal tegelikult lahus seisagi: Räägu Rein ja Liina käivad nimelt libahundiks, ropu suuga Muna Endel tuleb pärast kümneaastast teenistust põrgu peremehe juures rahulikult maa peale inimeste hulka tagasi jne. Fantaasiast pole puudu tulnud Kivirähul oma tegelasi välja mõeldes ega Toomperel neid lavale seades. Ning Aarne Üksküla (Rehepapp), Tõnu Kargu (Räägu Rein), Elina Reinoldi (Räägu Liina), Dan Põldroosi (Muna Endel), Lauri Nebeli (Timofei), Ester Pajusoo (Imbi), Aleksander Eelmaa (Ärni) ja mõnede teiste rolle vaadates jääb üle ainult vurre lakkuda: seda kassid ostaksid! Eriti kõvasti lööb jõgevlase sisemus mudugi nurru omakandipoissi Tiit Sukka vaadates. Juhmi, ent omamoodi ambitsioonika sulaspoisi Jaani toimetamistele ja repliikidele elas saal vaat et kõige valjemini rõkates kaasa.
Liigtõsisel inimesel või padupatrioodil ei maksaks muidugi ei "Rehepapi" raamatut kätte võtta ega ka teatrisse lavaversiooni vaatama minna: võib viimati infarkti saada. Sest müüdi mõisasakste poolt kurnatud vaestest, aga ausatest eesti talupoegadest on Kivirähk pea peale pööranud ja Toompere võimendab seda pahupidimüüti veelgi. Põhitegevuseks on laval nimelt varastamine.
Mõisateenijad varastavad sakste tagant, taluinimesed üksteise tagant, kratid inimeste käsul igalt poolt. Kusjuures sellist tegevust osatakse ka sõnaosavalt põhjendada. Toapoiss ütleb näiteks, et kuna nii tema kui ka kõik teised on eestlaste kuninga Lembitu järeltulijatena Eestimaa peremehed, siis kuulub kogu sellel maal olemas olev vara, mõisnikule väljamaalt toodud aluspüksid kaasa arvatud, talle ja kõigile teistele eestlastele. Ning tuleb seetõttu rahvale välja jagada. Liig suureks häbi eestlaseks olemise üle vaatajal siiski paisuda ei lasta, sest vahepeal saab ta piskut uhkust tunda, kui rehepapp katku, Vanapagana ja teised vägevad üle kavaldab.
Jumal teab, kuhu see Kivirähk "Rehepappi" kirjutades rohkem vaadanud on, kas eestlaste minevikku või tänapäeva. See usk, et varanduse omandamiseks mitte tööd ei tule teha, vaid kratid välja saata või lihtsalt varastada, näib tänapäeval ju üsna levinud olevat. Ning kas ei peegelda see, kui sulane Jaan pärast Jeesuse pildi tulistamist, seebi söömist ja Luise keppimist enam millestki unistada ei oska, pisut ka meie uusrikaste mentaliteeti?
Et Kivirähul ja Toomperel, kes, tundub, lavastamise käigus kõvasti riidu pole läinud, "Rehepapiga" midagi tänases päevas olulist öelda on, jagas ära ilmselt ka Eesti Vabariigi valitsus: olid teised peaaegu täies koosseisus sel teisipäeval teatris. Kui nüüd alllinna võimumängud Toompealgi platsi puhtaks löövad, eks näe, kas ka uus valitsus vajalikuks peab rehepapilt tarka nõu küsima minna.
RIINA MÄGI
Laupäeval püsib vähese ja vahelduva pilvisusega, peamiselt sademeteta ilm. Puhuvad loode- ja põhjatuul 3-8 m/s. Külma on 0-5 kraadi.
Pühapäeval tuleb muutliku pilvisusega ilm, kohati sajab lund. Puhub läänekaarte tuul 2-6 m/s. Öösel on külma 2-10 kraadi, kohati 8-12 kraadi. Päeval on külma 0-7 kraadi.
Laupäev, 15. detsember
Eeva Niinivaara, kultuurisilla ehitaja
RIINA MÄGI
Lisandusid uued vaimulikest abielude sõlmijad
KRISTI LAUSTAM,
Jõgeva maavalitsuse pressiesindaja
Ilves käis Kalikülas koeraga kisklemas
ARDI KIVIMETS
Põllumajanduslik informatsioon tehakse kättesaadavamaks
RAIVO SIHVER
KÜSITLUS
Milline oli teie arvates tänavune parim nali?
Jõgeval küsitles
ARDI KIVIMETS
KIRJAD
Reisirongiliiklusest Jõgevamaal
TOIVO JÜRGENSON,
minister
JUHTKIRI
15. detsember 2001. a
Kadrinas tehtud võid on ehk maitsnud ka Fidel Castro
JAAN LUKAS
Kassinurmelanna taiesed Pärnu valguses
RIINA MÄGI
Jõgevamaa väikesed lauljad võistlesid Sadalas
VAIKE KÄOSAAR
RIINA MÄGI
RIINA MÄGI