Tuisune Koseveski. FOTO: ANATOLI MAKAREVIT©
Vooremaa
Tuisune
Koseveski. FOTO: ANATOLI MAKAREVIT©
Rajuilma kiuste avati neljapäeval Koseveskil tulevase elektrijaama hüdrosõlm. Ehitustööd said valmis, kuid 40kilovatine elektrigeneraator paigaldatakse umbes kuu aja pärast. Peale ökoloogilise tasakaalu saavutamise on objektil ka
puhkemajanduslik tähtsus. Järveäärses hoones asub peale Halliku metskonna veel 30-kohaline puhkemaja ja kauplus.
Lindi lõikasid läbi Saare vallavanem Jüri Morozov, ASi Hüdroehitus juhataja Toomas Kooskora ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse programmijuht Heiko Põdersalu.
1997. aastal alustatud paisjärve puhastamise projektile lisandus hiljem elektrijaama ning puhkemaja ehitamise plaan. Vahepeal kaks aastat seisnud objekti ehitus algas uue hooga alles käesoleva aasta juunis. Peaehitaja on AS Hüdroehitus (juhataja Toomas Kooskora), alltöövõtja (AS Siimel juhatuse esimees Kalle Vikat).
Ehitustööde käigus teisaldati 32 000 kuupmeetrit pinnast, valati 300 kuupmeetrit betooni ja rajati 300 kuupmeetri ulatuses kivikindlustust. Kompleks läks maksma peaaegu neli miljonit krooni. Ehituseks kulus 2,6 miljonit krooni, generaator maksis 1,2 miljonit ja paisjärve setetest puhastamisele kulus 785 000 krooni.
Elektrigeneraatoril 25 aastat garantiiaega
Elektrijõujaama rentnik, OÜ Kauri juhatuse liige Arvet Tuisk ütles Vooremaale, et nad rendivad kilbiruumi ja Saare vallalt ka elektrigeneraatori kasutamisõigust. Kuu aja jooksul jõuab Soomest kohale firmalt Woter Pump tellitud generaator, mille garantiiaeg on 25 aastat.
Ehituse peamine rahastaja on Keskkonnainvesteeringute Keskus. Paisjärve äärde rajati ka kaks ujumiskohta. See läks maksma 32 000 krooni ja rahastajaks oli Riigi Metsamajanduse Keskus.
Metsamajanduskeskuse Võru ja Viljandi regiooni juhataja asetäitja Tõnu Must ütles Vooremaale: "Oleme paisjärve ääres asuva Koseveski puhkemaja haldajaks. Pakume siin nii majutamise kui ka
konverentside läbiviimise võimalust. Seetõttu olime huvitatud, et puhkajatel oleks siin võimalus ka ujuda.”
Samuti valmis reguleeritav kalatrepp, mille kaudu peaksid kevadel Peipsi järvest Kääpa jõkke tulema kudema haug, latikas, angerjas ja teib.
"Tänane tuisune ilm on justkui viide meie tegemiste keerukusele, sest hüdrosõlme avamiseni jõudsime suure vaevaga,” ütles avakõnes Saare vallavanem Jüri Morozov.
Jõgeva maavanem Margus Oro arvas,et see on ilus töö, mis siin tehti. On tekitatud midagi uut ja samas taastatud ka vana. Ka kaua aega tagasi töötas siin hüdroelektrijaam, mis oli varustatud 22-kilovatise generaatoriga. Paisjärve puhastamisel leiti üks vana generaatori osa ja paigutati pjedestaalile kui mälestusmärk.
Koseveski kui visaduse sümbol
Maavanem Margus Oro tänas oma kõnes ehitajaid ja rahastajaid, samuti jäärapäiselt visa meest Jüri Morozovit. Halliku Metskonna metsaülema Jüri Koorti sõnavõtust jäi kõlama mõte, et mitte ainult Saare vallavanem, vaid ka Koseveski elanikud on olnud oma soovide täideviimisel eestlaslikult jonnakad ja üldse vintsked mehed.
Veski, mille ümber kunagi elu keerles, hävis ühel korral enne sõda ja kaks korda sõja ajal. Pärast 1977. aastal toimunud tulekahju nimetas külarahvas algselt Kose nime kandva küla veski mälestuseks Koseveski külaks. Nii enne sõda kui ka Saare kolhoosi
aegadel keerles elu veski ümber. Töötas villaveski ja jahvatati püüli, tangu ning lihtjahu. Enne sõda asus siin sepikoda, samuti piimatöös tus, kust eksporditi võid isegi välismaale. Mõisa ajal tegutses siin ka kõrts. Enne sõda parvetati jõge mööda palke. Pärast sõda töötas aga külas puidutöökoda ja saekaater.
Seitsmekümnendate aastate lõpust kuni üheksakümnendate algusaastateni tegutses Koseveskis Kalastajate Seltsi Saare näidiskalamajand ning haudejaam. "1997. aastal, kui toimus metskondade liitmine, avanes meil võimalus maja 2 miljoni krooniga ära osta. Hoone, kus praegu asub Halliku Metskond, puhkemaja ja pood, saigi renoveeritud eesmärgiga hakata tegelema puhkemajandusega. Objekti valmimine on Koseveski küla jaoks väga tähtis sündmus”, rääkis Halliku Metskonna metsaülem Jüri Koort.
Kevadel kavatsetakse järve äärde puid istutada ja ümbruse haljastus korda teha.
Kiiver vallavanemale
Arvukad külalised tõid kaasa ka kingitusi. ASi Hüdroehitus juhataja Toomas Kooskora kinkis Jüri Morozovile päästerõnga, Jüri Koort aga kiivri. ASi Siker juhataja Avo Korb kinkis aga ASi Siimel juhatuse esimehele Kalle Vikatile suure keraamilise põrandavaasi kirjaga "Koseveski 2001”.
RAIVO SIHVER
Enamik Jõgevamaast jäi eile elektrita
Neljapäeval ja reedel möllanud torm, mida peetakse viimaste aastate suurimaks, jättis reedeks ilma elektrita viiendiku Eestist. Eile lõunaks oli kõige rohkem, 603 trafopunkti, väljas Jõgevamaal. Tuul murdis puid ja viis katuseid, osa telefone jäi tummaks, osaliselt ei töötanud ka mõned mobiilside tugijaamad.
Eesti Energia pressiesindaja sõnul olid eile hommikul kella kuueks Jõgevamaal ilma elektrita 285 trafopunkti tarbijad, lõunaks oli vooluta juba 603 trafopunkti. Kõrgepingeliinide rikete tõttu jäid elektrita Jõgeva-Kantküla-Mustvee, Alajõe-Saare-Voldi tarbijad. Kõrgepingeliinide rikkekohtade leidmiseks kasutati helikopterit.
ASi Eesti Telefon Jõgevamaa klienditeenindaja Jevgeni Blinnikovi andmetel suutsid nad oma piirkonna 11 000 telefoniomanikule ühenduse tagada. "Meie hooldada on 30 telefonijaama. Voolukatkestuse korral lülituvad nad akutoitele. Akud peavad ilma uuesti laadimata vastu 6 kuni 18 tundi, mõned kauemgi. Igal juhul ja iga ilmaga püüame säilitada sidet linnades. Jõgeval saame elektrit diiselgeneraatoriga, Põltsamaa ja Mustvee jaamad on akutoitel. Kui vool jääb ära kauemaks ajaks, saame maapiirkondade telefonijaamu toita kaasaskantavate generaatoritega,” selgitas klienditeenindaja.
Eile õhtul polnud veel teada, kas ja kui palju on torm lõhkunud telefoni õhuliine.
Neljapäeval tuiskasid teed lund täis. ASi Vooremaa Teed juhatuse esimehe Aivar Aigro sõnul jõuti hommikuks teha libedustõrje nende hooldada olevatel põhiteedel ja puhastada tugiteed. Paarikümne kilomeetri ulatuses liivatati liiklusohtlikke kohti kõrvalteedel. Mitmel teelõigul tuli kõrvaldada teele langenud puid ja oksi. "Väljas olid kõik meie kaheksa talihooldusmasinat. Oluliselt takistas tööd elektri puudumine. Masinad jäid kütuseta, kuna bensiinijaamad ei töötanud.”
Mitmed poed, asutused ja pangad olid eile suletud. Jõgevale tuli elekter taas kell 14.
ARDI KIVIMETS
ARVAMUS
KÜSITLUS
Rein, teleajakirjanik:
"Mullu käisin siinsamas, Läti Valkas. Tuli kuidagi kodune tunne, sest vene ajal sai seal käidud saldejumpse ja kaupa ostmas. Kui suvel sai Lõuna-Eestis puhkust veedetud, siis tegime tiiru ka Lätti. Eriti mõnus oli sõita mööda Pihkva-Riia laia kiviteed, juba siis võis seal 110ga sõita. Riias olen omal ajal palju käinud, linn oli päris selge. Nüüd tahaks ka Lätti minna, kuid enam pole aega. Seal on hea palsam. Viimasel ajal tuleb Lätist, kui seal just midagi halba ei juhtu, meedia kaudu vähe uudiseid.”
Kalle, ettevõtja:
"Nüüd, kroonide ja nende lattide ajal pole käinud. Ei teagi, miks. Ju siis pole vajadust olnud või viitsimist piiriületusega tegelda. Varem käisime perega Jurmalas puhkamas, nüüd meeldib rohkem siin, Eestimaal. Lätlastega saab siingi suhelda, sest elan Peipsi ääres ja talvel tuleb siia lätlasi bussitäite kaupa kalale. Kokkupuuted Lätiga on olnud meeldivad. Ei ütleks, et neil on elu halvem kui meil. Riia palsam on hea nii terviseks kui ka napsuks.”
Ene, kultuuritöötaja:
"Tunamullu käisime Lätis ametisõidul, tutvumas nende omavalitsuste tööga. Tundus, et nad on Euroopa mitmete programmide ja rahastamise osas leidnud mõne, meiega võrreldes teistmoodi tee, kuid ettevõtluse arendamise osas meist veidi taga. Varem sai Lätis tihti käidud, nii kauba- kui ka huvireisidel. Mulle meeldib läti keraamika, kommidel pole ka viga, kuid meie Kalevi vastu need ei saa. Helilooja Raimonds Paulsil on avar repertuaar ja tema laulud meeldivad mulle väga.”
Alo, riigiametnik:
"Nüüd, kui mõlemad riigid taasiseseisvunud, pole käinud. Varem sai sinna üsna tihti sõidetud, kasvõi kaubareisile. Lätis on ilusaid kohti, peaks ka nüüd sinna reisi ette võtma. Riias on suur loomaaed ja veekeskus, lapsed pole veel seal käinud. Millegipärast tundub, et põhja poole, Skandinaaviamaadesse, minna on pisut lihtsam kui Lätti. Eelmisel suvel võtsin pere auto peale ja tegime puhkereisi Soome. Läti poistega oleme hästi läbi saanud, vene sõjaväes hoidsid eestlased ja lätlased kokku.”
Jüri, metsaülem:
"Koolipõlves käisime Riias ekskursioonil, hiljem olen olnud Lätis vaid läbisõidul. Ega ilma Lätita läbi ei saa, kui tahad Euroopa riikidesse mööda maismaad sõita. Tean, et Lätis on ilusaid kohti ja Riia on ilus linn, kuid neid kohti, kuhu tahaks minna, on maailmas nõnda palju, et igale poole ei jõua. Esimene asi, mis tuleb seoses Lätiga meelde, on Riia palsam ja nende hea esinemine mullusel Eurovisioonil. Varasemat aega meenutavad vana jalgratas ja pesumasin.”
Urmas, insener:
"Üle kümne aasta tagasi oli mul Lätis väga palju tuttavaid. Siis olid meil sealsete kolleegidega sõprussidemed ja huvitavaid kohtumisi. Ajasime tööjuttu ja pidasime ka pidu. Sai ka lauldud, on ju meil mitmed ühised lood ja laulud. Elu on kiireks läinud ja nüüd pole me enam kokku saanud. Ilmselt on tulevikus Lätti senisest rohkem asja, sest suure tõenäosusega võib Riiast kujuneda Baltimaade majandus- või kaubanduskeskus.”
Erika, pensionär:
"Vene ajal viis meid kolhoos õige tihti Lätti või Leningradi kaubareisidele. Midagi sai ka ostetud, kuid juba need sõidud olid huvitavad, oli mõnus seltskond. Nüüd pole pensionäril enam raha, et Tartussegi sõita, mis veel Lätti minekust rääkida. Läti tuleb meelde, kui meenutan oma isa, kes oli sõja ajal Kuramaal. Viimane, kuigi kaudne kokkupuude lätlastega oli alles hiljuti, kui lugesin nende eepost Lacplesis ehk Karutapja.”
Maie, perenaine:
"Heal kolhoosiajal käisime üsna tihti Valgas jõusööta toomas, ega siis ei jäänud ka Lätis käimata ja ostud tegemata. Lätist toodud ilusad kardinad on mul veel praegugi alles. Valgas elavad mu sugulased ja kui ma järgmisel aastal neile külla lähen, siis võtan aega, et minna üle piiri ja vaadata, mis neil selle tosina aastaga muutunud on. Muide, lätlastel on kena naispresident.”
Koseveski külas küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
Teatrietendus isadepäevakingiks
Isadepäeva eel, möödunud laupäeval käisid paarikümne Jõgevamaa lasterikka pere esindajad, kokku 61 last ja täiskasvanut, Estonia teatris, kus vaadati lastemuusikali "Nukitsamees” ning osaleti firma Philips Eesti ja Eesti Lasterikaste Perede Liidu korraldatud heategevusüritusel.
Teatrietenduse piletid ostiski Eesti Lasterikaste Perede Liidu liikmesperede jaoks välja Philipsi firma Eesti esindus. Liidu esimehe Kalmer Hüti sõnul on mitmed firmad nende organisatsiooni tegevust ka varem toetanud, ent teatripiletite kinkimine oli esmakordne ja väga teretulnud: suure perega teatris käimine on ju üsna kulukas ettevõtmine. Lasterikaste perede liitu kuuluvad 12 maakonna lasterikaste perede organisatsioonid, kaasa arvatud Jõgevamaa Suurte Perede Ühendus.
Lasterikaste perede isadepäevaürituse avas kõigile teleekraanilt tuntud Reet Linna, "Nukitsamehe” etenduse vaheajal oli aga publikul võimalik kohtuda muusikali libreto ja muusika autorite Leelo Tungla ja Olav Ehalaga. Kes tahtis, võis neilt ka autogrammi küsida. Veel pakuti vaheajal väikest kosutust ürituse kaassponsorite Põltsamaa Felixi ja Balti Sepiku toodangu näol. Etenduse lõppedes loositi perede vahel välja Philipsi toimuimeja ja muusikakeskus. Jõgevamaa peredele sel loosimisel paraku õnn ei naeratanud.
"Kuigi väikeseid apse oli üritusel olnud - kõigile lastele polevat näiteks jätkunud sponsorite jagatud helkureid ja kõrrejooke - jäid Jõgevamaa suurte perede esindajad Tallinnas käiguga rahule,” ütles Jõgevamaa Suurte Perede Ühenduse juhatuse esimees Ain Vaher, kes ise tol päeval küll hoopis pojaga maadlusvõistlusele sõitma pidi. Neli Vaheripere liiget eesotsas pereemaga olid Estonias siiski esindatud.
Ain Vaheri sõnul ei saa teatrirõivad Jõgevamaa lasterikaste perede liikmetel kaua kapis seista: juba 16. detsembril oodatakse Eesti Lasterikaste Perede Liidu liikmesperesid ühisele jõuluetendusele Viljandi Ugala teatrisse. Oma jõulupidu peab maakonna suurte perede ühendus päev varem Jõgeva kultuurikeskuses.
RIINA MÄGI
KIRJAD
Veelkord Pedja jòest, mis ei mahu enam oma sängi
Neljapäeval, 15 novembril ilmunud Vooremaas kirjeldab ajakirjanik Ardi Kivimets värvikalt uputust Pedja jõe kallastel. Artikli lõpuosas selgub ka kurja juur. Nimelt paisutab Jõgeva vald Painkülas tammiga Pearu kombel kiuslikult jõge, tahtes vist sel kombel naabri
mehest, so Jõgeva linnast, lahti saada, et lahendada niiviisi hoobilt ka haldusreformi probleem.
Tõsi on see, et kõik kolm valla piirides olevat paisregulaatorit, mis asuvad Sael, Jõgeva alevikus ja Painkülas, kuuluvad Jõgeva vallale. Vald on taotlenud need munitsipaalomandisse eesmärgiga leida ettevõtjad, kes on huvitatud ja suutelised paisud korrastamataastama ja käivitama vee jõul elektrienergia tootmise. Teame kõik, kuivõrd aktuaalne on tänapäeval põlevkivienergeetikale alternatiivsete, taastuvate energiaallikate otsimine. Kuid tõsi on ka see, nagu artikliski toodud, et käesolev sügis on meid üllatanud erakordsete vihmadega, mis on vee taset jões tõstnud üle 1 m. Painküla paisu me olematuks teha ei saa ja ega see ka ei aitaks, sest vee tase on ka allpoool tammi oma normaalkõrgusest 1,4 m kõrgem, mida näitasid ka Tõrve vaatluspunkti mõõtmised. Seejuures paisu avad, vastupidiselt artiklis väidetule, on täielikult avatud, sest sinna ette nähtud veetaseme reguleerimise luugid e varjed on juba ammu, enne vallale üleandmist, pärivett alla lastud. Suurvesi toob aga endaga pidevalt kaasa igasugust materjali, alates kõrkjasaartest kuni pargipinkide ja karjaaedadeni.
AS Sordikom, kes tegeleb paisude hooldamisega, on oma töömeestega näinud kurja vaeva, töötades ka puhkepäevadel, et risu ja rämpsu paisu avade eest ära kiskuda.
Seega paisude hooldamisega tegeldakse ja nende ülevooluavad püütakse puhtad hoida. Jõgeva vallavalitsus suhtub täie tõsidusega kodanike muredesse, kellele suurvesi on liiga teinud. Paraku on loodusjõud meist siiski tugevamad ja kui olemasolev jõesäng ei suuda enam suurt pealetulevat veemassi ära mahutada, tungibki see üle kallaste, põhjustades suuri ebameeldivusi.
UUNO LAUL,
Jõgeva vallavalitsuse majandusspetsialist
JUHTKIRI
Kas olete tähele pannud, milline lärm meid tavaliselt ümbritseb? Ega sellest enne aru saagi, kui elekter ära läheb. Ühtäkki vaikivad raadio, telekas ja makk, isegi arvutikast lõpetab undamise. Tasapisi hakkab kõrv eristama ka teisi puuduvaid mürasid. Külmkapp ei surise. Isegi kõikvõimalikud transformaatorid ja toiteplokid ei tee enam häält. Pikapeale kaob ka veesulin ning torude ja radiaatorite mulksumine, kuid see on juba veid kurvem teema. Ja kõik on ühtäkki nii vaikne ja rahulik, kui muidugi mitte arvestada hüsteerilisi kaitseid elektrivõrkude dispet¹eriga ühendust saada. Varsti saavad tühjaks taskuraadio patareid ning pikapeale vaikib ka telefon. Ning alles siis saad aru, millist elu meie esivanemad elasid.
See elu, tuleb välja, oli päris põnev. Kui inimesel raadio, telekas ja internet käest ära võtta, peab ta vastu kõige rohkem pool tundi. Pärast seda tõuseb inimene püsti ning tormab otsima mõnd huvitavat raamatut, tegevust või kaaslast, kui neid aga ei juhtu leiduma, siis istub uuesti maha ning mõtleb enda ja elu üle põhjalikult järele. Kõik toredad, kasulikud ja isiksust arendavad tegevused. Tootmise seisukohast katastroofilise mõjuga paaritunnine elektrikatkestus avab inimsuhete tasandil täiesti uue maailma, milles meelelahutaja ning ajaviitja rolli mängib mitte masin, vaid inimene ise. Selle kogemuse pinnalt pole raske mõista, miks kuni teleka masstootmiseni elati sellist vilgast kultuuri- ja seltsielu, miks inimesed omavahel paremini ja tihedamalt läbi käisid ning literaadid mitmeköitelisi pakse raamatuid kirjutada vehkisid.
Vägagi tõenäoliselt ei jää eilneüleeilne sügistorm viimaseks ning arvestades Eesti Energia kokkuhoiupoliitikat ning elektrike optimeerimist ei tasu olla eriline hiromant, ennustamaks üha sagedasemaid ja pikemaid elektrikatkestusi. Neid aga ei tasuks võtta traagiliselt, vaid pigem varuda küünlaid ja katkematu tootmistsükli puhul ka elektrigeneraatoreid, vaadata valmis mõnus seltskond ning võtta energiavarustussüsteemi pakutavatest elamustest kõik, mis võtta annab. Kui te just mõnes Jumalast ja Eesti Energiast mahajäetud maanurgas ei ela, tuleb elekter ükskord tagasi niikuinii.
17. november 2001. a
ELU JA INIMENE
Kõik Kaavere küla suuremad ja väiksemad teed viivad välja Põltsamaa-Jõgeva maanteele. See jagabki küla justkui pooleks. Maanteed mööda piirneb küla ühelt poolt Oe ja teiselt poolt Sulustverega. Maastik on Kaaveres tasane, ilma kõrgendike ja veekogudeta. Küla majapidamised on suhteliselt omaette. Suurem keskus on kunagises mõisasüdames, kuhu maanteelt viib puiestee ja kuhu kahel korral nädalas sõidab ka kaubabuss.
Kui mitte muul ajal, siis vähemalt kaubapäevadel saab suur osa Kaavere rahvast mõisas kokku. Mõis on Kaaveres alati keskne koht olnud. Omaaegset Kurista mõisa Kaavere rendimõisa meenutavad veel mitmed tootmishooned ja alles on ka häärber, mille endisest hiilgusest küll suurt midagi järele jäänud ei ole. Praegu on häärberimajas siiski kolm korterit ja veelgi varem oli siin asunud ka kohaliku kolhoosi kontor. Mõisa park ja selle ümbrus on olnud mitme põlve kaaverelastele mängumaa, nende seas ka Karl Gustav Juhansonile, mõisaomaniku pojale, kes viimastel aastatel õige tihti Rootsist siinsetele lapsepõlvemaadele sõidab.
Bussipäev
Hiigelsuur buss hõljub kui laev puudealleel ja keerab siis aeglaselt pargiteele. Ootajaid on tulnud kaugemalt ja ligemalt, jalgratastel, autoga ja jalgsi. "Päinurme buss,” teatakse öelda. Varem käis Kaaveres kaubaauto. "Oleme oma bussirahvaga väga rahul. Väga viisakad ja vastutulelikud inimesed. Saad ikka oma käega valida ja kui vaja, tuuakse tellimise peale ka,” kiidavad naised.
Kaubapäevale on tulnud ka Alliku talu noorperenaine Karin Nool koos nelja-aastase Marteni ja kahese Taneliga. "Ei olekski täna poodi tulnud, aga tahtsin näha, kuidas alajaamas lood on,” räägib Karin. Tema oli see, kes külarahva elektriprobleemide pärast Eesti Energiaga võitlust pidas. "Eile oli korda tehtud. Tuleb välja, et meedial on ikka suur võim. Nii kui lugu Vali Uudistes ilmus, sai asi kohe korda,” seletab Karin seda, kuidas Kaavere rahvast pikemat aega vaevanud voolumured kiiresti lahenduse leidsid ja senised põhjendused elektriliini kordategemisega edasilükkamiseks äkki kadusid.
Marten ja Tanel kui Kaavere noorimad elanikud tunnevad mõisasse tulemise üle ilmselget heameelt. Vennastest noorim on ülimalt rahul, kui ta ärasõiduks jalgratta pakiraamile upitatakse, Marten peab aga omal jalal astumisega hakkama saama.
Poiste ema Karin on kasvanud siinsamas külas vanaema Asta Kaulio hoole all. Pärast mõnda aega linnas elamist ja töötamist läks aga koduküla poisile Tarmole mehele ja linna enam minna ei himusta. "Mulle meeldib Kaaveres ja lastel on maal hea kasvada, ruumi on joosta ja teavad ka, mis endast koer ja kass lähemalt kujutavad. Ja bussiühendus on siin ka hea,” selgitab Karin Kaaveres elamise eeliseid.
Et kiirbussid kihutavad siit aga peatumata mööda, võib eeldada, et Kaaveret just suuremate keskuste hulka pole arvatud. "Meil siin Kesk-Eesti vaikne koht, maju jääb järjest tühjaks,” leiab Anne Uusväli teisel pool teed asuvast Pihlaka talust.
Juudikünka ja Tuuleveski on metsavahtideta
Endises mõisahäärberis elav Jüri Jürgenson, kes kolhoosi ajal mõnda aega ka raamatupidaja olnud, on koostanud nimekirja kunagistest majapidamistest. "Enne sõda oli Kaaveres 32 suitsu. Praegu võib kokku lugeda 19 majapidamist, kus tegeldakse maaga,” loeb vanahärra üksteise järel kokku siinseid elamisi. Nii selgub, et Kaaveres on väga erinevas vanuses elanikke. Siit käiakse mitmetes koolides, alates Lustiverest kuni Tartu Ülikoolini, sõidetakse mujale tööle, arendatakse oma majapidamist jne. Mõnigi kunagine talu on leidnud uued omanikud. Tee ääres valendavates Pohlaku talu hoonetes toimetab Aivar Noormäe pere, kellel siinkandis rohkemat teoksil ja plaanis, millest lähemas tulevikus vahest põhjust juba täpsemalt kõnelda.
Sestpeale, kui kadusid metsavahikohad, pole ka Kaaveres metsavahte ei Juudikünkal ega Tuuleveskil. See-eest vuravad palgikoormad riigimetsast välja tihemini kui kunagi enne. Jüri Jürgensoni, kes lisaks erinevatele ametitele ka metsavaht olnud, paneb see tõsiselt muretsema: "Omal ajal oli kümne aasta metsamajanduskava. Sedajagu, kui metsa maha võeti, istutati ka asemele. Ei tea, mis nüüd toimub, aga metsad võetakse järjest maha. Aga see mõjutab ka kliimat. Metsad tõmbavad ju sademeid ligi, eriti kuusk. Pole siis imestada, kui viljakasvu ajal põuane on ja kogu see vihmahulk saagikoristuse ajal maha kallab,” arutab elu näinud mees ilmaasjade üle.
Minevik on salapärane
Kui kaugele minevikku ulatub Kaavere ajalugu, ei ole praeguseks teada olevatest allikatest veel õnnestunud päriselt selgeks saada, sest materjali on ilmselt liialt vähe. Küll aga teavad vanemad inimesed oma esivanemate juttude põhjal, et Kaaveres olnud kunagi kirik ja ilmselt ka surnuaed. Vastu riigimetsa Sepa talu maa peal on näha praegugi isemoodi koht.
Mõisa ümbrusest sügavamalt kaevates olla Jüri Jürgenson leidnud sütt, tuhka ja kive, mis tema sõnul lubab arvata, et need võivad olla kunagised leeasemed, sest süsi ja tuhk ju ei kõdune. Märksa selgemini joonistus välja kiriku juurde viiva munakivitee omaaegne asukoht.
Viimane maaparandus viis aga peale selle minema ka kiviaiad. Mõisapargi taga asuvast ohvrikivist on märksa selgemaid tõendeid, nii nagu ohvriallikast ja nõiaallikast. Kõneldakse ka, et Lintsi talu aeda, kus praegugi küngas näha, olevat Põhjasõja ajal maetud keegi kindral koos kuldmõõgaga. Viimast olevat käidud ka välja kaevamas, kas aga kätte saadud, seda ei ole teada.
Uusväljad Pihlakal, ambitsioonideta
Pihlakal on esialgu kodus vaid perenaine Anne Uusväli üksi. Pereisa Rein on Põltsamaal tööl ning tütred Maie, Marit ja Maarja koolis. "Meil pole ju ambitsioone,” oli Anne eelmisel päeval telefonis
imestust avaldanud, kui olime küsinud nõusolekut külla tulla. Juhatas aga siiski lahkelt teeotsa kätte.
"Mehega on mul tõesti vedanud,” tunnistab Anne, kui jääme imetlema juurdeja ümberehitusi nii õues kui ka eluhoones. Mõnusad nurgad, trepid, kaminad ja puidukatted muudavad elamise huvitavaks ja hubaseks. Nagu selgub, on kõik pereisa enda kätetöö.
Pihlaka on Reinu suguvõsa põlistalu. "Ainult neli hektarit põldu meil praegu ongi. Majapidamises saame oma perega hakkama ja lastele jätkub parasjagu tööd. Kalleid ruloone ei pea ka ostma. Heinaga tuleme toime,” räägib Pihlaka perenaine. Lisaks sellele kasvatati kolmel aastal koos tütardega ühistule loomapeeti ning mitmel suvel on käidud ka Soomes maasikakorjamisega raha teenimas. Vinnis raamatupidaja kutse omandanud Anne julgeb soovitada kõikidel peredel sisse- ja väljaminekute kohta kodust raamatupidamist. "Mina teen seda juba viis aastat ja võin tunnistada, et see aitab paremini toime tulla,” ütleb ta ning kinnitab, et see hoidvat raha kokku ja sundivat mõistusele.
"Mida suuremaks lapsed kasvavad, seda suuremad on ka kulutused,” teab Anne ja leiab, et kui suudad olulise ja ebaolulise vahel vahet teha, asjad on tähtsuse järjekorras ning peres eluväärtused paigas, peaks noor inimene kodust saama edaspidiseks kindlama pinna jalge alla. Ning rahal ja asjadel polegi
selle kõige kõrval just esmane tähtsus.
Uusväljade peretütardest vanim, 21-aastane Maie, on Tartu Ülikooli arstiteaduskonna tudeng. Keskmine tütar Marit õpib Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökoolis sotsiaalhooldust ning pesamuna Maarja on Lustivere kooli kuuenda klassi õpilane.
Teisipäeval, kui pereisa Rein on töölt koju jõudnud, sätib Anne koos nooremate tütardega varsti end Lustiveresse aeroobikatundi minema. Kolm aastat on kolmekesi käidud sealsamas ka käsitööringis, kus Laine Jooritsa juhatusel juba palju kasulikke kogemusi kogutud on.
"Kõige tähtsam on positiivselt ellu suhtuda,” leiab Pihlaka talu perenaine.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Vanadel eestlastel algas hingedeaeg mihklipäeval ja lõppes jõuludega. Sel ajal mõeldi siitilmast lahkunuile, oldi valmis nende hinge vastu võtma ka kodudes. Oli elu üle järelemõtlemise aeg, toeks kõik põlvkonnad, kes elanud enne meid.
Hingedeajale oli pühendatud ka meediakeskuse Eesti Luterlik Tund kohtumiste sari. Pühapäeval, 11. novembril said sellest osa huvilised meie maakonna Kursi ja Jõgeva kirikus. Kella neljaks oli Jõgeva kirikusse kogunenud hulgaliselt linnarahvast. Sopran Kaie Konrad ja Kadri Ploompuu orelil, Arne Pilliroog vioolal esitasid hingedeajaga kokku kõlavat muusikat. Kavas oli Bachi, Händeli, Mozarti, SaintSaensi, Galeotti ja Corelli, samuti eesti heliloojate Eduard Tubina, Marje Singi ja Rudolf Tobiase teoseid.
Muusikapalade vahel mõtiskles Jõgeva koguduse õpetaja Rene Alberi hingedeaja tähendusest meie esivanematele ja tänapäeval.
Meediakeskuse Eesti Luterliku Tunni Teenistus tegevust tutvustas selle eestvedaja Ene Pilliroog. Meediakeskus tegutseb viiendat aastat. Neljapäeviti kell 21.05 on Vikerraadio ja pühapäeviti kell 18.15 Klassikaraadio kavas Eesti Luterlik Tund. Iga kuu kolmandal laupäeval ilmub Postimehes esilehekülg.
Meediakeskuse töö on orienteeritud peamiselt inimestele, kes pole küll veel kiriku liikmed, kuid tunnevad huvi usuliste küsimuste vastu. Küsitluste andmeil on Eesti Luterlikul Tunnil Vikerraadios kuni 27 000 kuulajat.
Kontserdi lõpul tänas Rene Alberi esinejaid ja andis neile meened. Kuulajate kauakestev aplaus näitas , et muusikute pakutu oli hinge läinud.
HERBERT SÖÖDE
10. novembril toimus meie koolis traditsiooniline isadepäeva üritus. Ürituse avas väikese tervituskõnega Endla Viesemann, direktori asetäitja õppeja kasvatustöö alal. Kõnele järgnes III klassi õpilaste tervituslaul päevakangelastele. Teine laul esitati ühiselt.
Põnevust pakkus ergomeetril sõudmine. Seda spordiala olid tutvustama tulnud mehed Eesti sõudeliidust. Kõigepealt tutvustati võistlustingimusi ja siis läks jõukatsumiseks lahti. Võisteldi erinevates vanusegruppides. 10aastaste hulgas olid tublimad Margus Sepa, Janno Schneider ja Triin Lääne; 10 12-aastaste vanuserühmas Kristjan Raud, Katrin Tähepõld ja Mauro Tamm;13-14aastastest olid tublimad Gert Stukert ja Ott Kalavus, 15-16aastastest sõudsid kõige paremini Erge Nugis, Mikk Kalavus ja Tõnis Tamm.
Seejärel võistlesid ka isademad. Isadest saavutasid paremaid tulemusi Kalev Tähepõld, Argo Nugis ja Peeter Keiv ja emadest Aile Traks, Kersti Matson ja Anne Puusepp.
Järgnevalt ootasid meid õues Tartu saksa lambakoerte klubi Uran 16 tublit koera, kes koos peremeestega demonstreerisid oma oskusi. Lastele näidati, kuidas koerad otsivad pommi või metsa eksinud inimest.
Täname kõiki üritusel osalenud isasid, Lea Pendist, Astem OÜd ja müüjat Maarika Pajo, Eesti Sõudeliitu, Tartu saksa lambakoerte klubi Uran, raamatumüüja Andres Rebast ning perekond Aasat, kes usaldas ürituse ajaks laenata oma televiisorit.
KERSTI MATSON,
C.R. Jakobsoni nimTorma PK huvijuht
Vanasti, kui jõukus veel pahe oli, armastati korrutada vanasõna, et ärgu olgu sul sadat rubla, olgu parem sada sõpra. Jõgeva kunstiühingu kolmapäeval avatud sügisnäitus on kui illustratsioon sellele viimasel ajal ununema kippuvale ütlusele.
Pärast Ilmar Kruusamäe maali ja Tauno Kangro skulptuurinäitust, Jõgeva kunstikooli aastapäevaekspositsiooni ning nelja Jõgeva mehe loodusfotosid on kunstiühingu ja selle sõprade sügisnäitus neljas väljapanek kultuurikeskuse uues galeriis. 18 autori 38 tööd vaadates võib öelda ühelt poolt seda, et kunstiühing on osanud sõrpu valida, ja teiselt poolt seda, et ka juba nähtud tööd võivad uues kontekstis üllatada. Sõpru on kunstiühing leidnud nii siitsamast Jõgevalt kui ka Põltsamaalt ja Mustveest. Põltsamaa kunstiseltsiga oli Jõgeva kunstiühingul sel suvel Palamusel ühine maalilaagergi, nii et tervelt viie kuningalinna kunstiseltslase, Ethel Hakkaja, Lia Peetsi, Maie Luhti, Jelena Kesa ja Kaupo Luguse osalemine jõgevlaste näitusel näib juba kuidagi loomulikuna. Meeldivateks üllatusteks võib pidada Jõgeva kunstikooli õpetaja Katrin Tamme taieste rahva ette jõudmist (senini on see nimi eksisteerinud ju põhiliselt juhendajanimena kunstikooli õpilaste tööde juures!) ning praegu Mustvees elava Elle Lumingu taastulekut endise kodulinna Jõgeva kunstipubliku ette. Kunstikooli
õpilase Käthy Aasmäe kaasalöömine näitab, et järelkasvu on kunstiühinglastel samuti loota.
Ei sule silmi
Küllap oligi Jõgeva kunstiühing see, kes kultuurikeskuse galerii valmimist kõige kannatamatumalt ootas.
"Valminud galerii kohta võib öelda, et ometi on Jõgeva linn saanud spetsiaalselt kunsti eksponeerimiseks välja ehitatud näitusepinna. Jõgeva linnaraamatukogu ja maavalitsuse perekonnaseisuosakond on siiani küll tänuväärt kunstilembust üles näidanud, ent raamaturiiulite kõrval või pimedavõitu fuajees pole siiski õige kunstinäitamise koht,” kiitis üks kunstiühingu eestvedajaid Rein Ereb näituse avamisel uut galeriid. Kultuurikeskuse juhataja Airi Rütter kiitis omakorda Erebit: just tema mõelnud välja süsteemi, kuidas uues galeriis pilte üles riputada. Veel avaldas Rütter heameelt selle üle, et Jõgevalt ja selle ümbrusest üllatavalt palju näitamist väärivat kunsti on võimalik leida.
"Publikuta see siin ei jää: ainuüksi taidlejaid käib meie majas iga päev hulgakaupa ja ega nad piltidest mööda käies silmi kinni pane, vaid ikka vaatavad neid,” ütles Rütter.
Oaas sügishalluses
Näituse viljakaimad autorid on Tiina Säälik ja Elle Luming. Ent kui Lumingu töödest on mõned üsnagi ammu valminud, siis Säälik näitab värskeid ja taas autori kiirest arengust tunnistust andvaid taieseid - põhiliselt pastellmaale. Eriti põnev on mitmekülgseid tõlgendamisvõimalusi pakkuv "Lumine (intiim)maastik”. Eike Salu akvarellikolmik annab aimu autori lemmikteemadest (Ahvenamaa meri ja kaljud, efektset valgusmängu võimaldavas klaasanumas lill - sedakorda gerbera - ja mõnulev kass-sõber Mausi), samuti tema tundlikust käest ja huvitavast mõtlemisest.
Jõgevalt pärit tartlased Eeva Ant ja Andres Lindok esinevad kumbki kolme õlimaaliga: Ant väikeste abstrakstete ja Lindok natuke suuremate realistlikega, täpsemalt Jõgevamaa maastikku kujutavatega. Katrin Tamme õlimaalitehnikas vaikelust ja maastikku kujutavast pastellist jääb meelde helge kollakas toon ja mõnus kompositsioon. Vallatut vürtsi lisavad väljapanekule Rein Ereb oma angerjapildiga ("Vend angerjal on kohev saba”) ja Meedi Ümar väikese värske pastelliga "Jälle midagi hambus”.
Ethel Hakkaja ja Kaire Nurk on aga galerii tagumisse nurka kui väikese oaasi tekitanud: nii esimese kaksikmaalil "Unistus rohelisest mõtteviisist” kui ka teise mõne aasta tagusel, ent uue raamistuse saanud maalil "Hommage maastikule” domineerib erkroheline toon, mis sombusest sügisest väsinud silma lausa paitab.
Õigupoolest mõjub sügisnukrusest räsitud hinge turgutavalt kogu näitus, mida saab kultuurikeskuse galeriis vaadata 13. detsembrini.
RIINA MÄGI
Marlene Dietrichi sünnist möödub tänavu 100 aastat. Oma eluajal ebajumalaks peetud Dietrichit saatis vaimustus kõikjal, kuhu ta ilmus. Tema erakordsele ilule, andele ja sarmile jagati ohtrasti kiitust ning Dietrichi standardi järgi hinnati naiste ilu ja võlu veel aastakümneid pärast tema avalikkuse eest kadumistki. Pärast oma kuulsa ema surma on kirjutanud Dietrichist raamatu tema tütar Maria Riva. See on põhjalik ülevaade Dietrichi elust sünnist surmani, eelkõige aga kuulsuse tagamaadest.
Raamatu autoril on abiks olnud arvukad kirjad ja päevikusissekanded. Olulisemad on siiski detailideni säilinud isiklikud mälestused tütrelt ema ümbritsenud inimestest, oludest ja melust.
Sellest raamatust vaatab vastu jumaldatud Dietrichi varjatum pale, mis on sootuks erinev kuulsusest loodud legendist. Varjamata vaimustust ema erakordse lummuse ja sära üle, kumab kõigest läbi siiski Dietrichi ilu nuhtlus oma lähedaste jaoks. Ühtlasi rullub lahti kuulsuse legendi tekkimise lugu.
"Tõelist Dietrichit ei tundnud keegi. Dietrich ei lasknud tõelusel ja romantikal oma elus seguneda,” kirjutab Maria Riva. Ilmselt keeraks Marlene hauas teise külje, kui ta selle raamatu ilmumisest teaks. On ju selles halastamatult päevavalgele kistud see, mida tema oma eluajal hoolega varjanud, loomaks iseenda ideaalkuju.
Üliemotsionaalsest lapsest võimuka diivani
Särtsakas ja üliemotsionaalne Marlene kujunes kasvades õige pea oma vanema õe käskijannaks. Et teda aina imetleti, siis muutus tasapisi temale osutatud tähelepanu justkui lahutamatuks osaks elust. Ilmselt nii sai aluse soodus pinnas vaieldamatule ja vastutustundetule eneseimetlusele, mis justkui andnuks loa talitada kõigi ja kõigega enda ümber ainult omatahtsi.
"Ta oli kindel, et kõik meeldivad asjad maailmas on loodud tema rõõmuks,” kirjutab tütar Maria Riva. Kogu Dietrichi isiklik elu pidi kujutama maailmale klantspilti armastavast abikaasast ja emast. Mis sellest, et mõlemal, nii abikaasal kui ka tütrel, tuli selle pildi maalimise nimel ennast alailma ohverdada, sest tegelikkus oli sootuks midagi muud.
Dietrichiga lähedalt seotud inimesed olid sunnitud sellega leppima. Nad pidid diiva kõrval olema siis, kui ta neid vajas ja nähtamatuks muutuma sel juhul, kui see temale sobis.
Dietrichi ametlikul abikaasal Rudolf Sieberil ehk Rudil oli täita pigem varustaja, majandusjuhi ja pihiisa osa ning kui see vajalikuks osutus, pidi ta olema valmis demonstreerima abielupaari.
Sisuliselt elas kumbki oma elu. Rudile saatis Marlene ka oma arvukate armukeste kirjad, kurtis ja ahastas siis, kui midagi oli halvasti jagas vaimustust järjekordse uue suhte üle.
Last pidas Dietrich ainuüksi enda loominguks ja omanduseks. Temal ei olnud valikut, ta oli liialt sõltuv oma kuulsa ema tahtest ja kapriisidest ja tal tuli ema elunäitemängus paratamatult täita erinevaid osi.
Maria kirjelduste põhjal tuli tal olla alailma teel. Kui kusagil hakkaski kodu tekkima, pidi sealt varsti ära kolima. Kui emal oli tuju laps kooli panna, siis ta seda ka tegi, aga õige varsti võidi ta sealt jälle ära võtta. Õige varases nooruses sai tütrele selgeks, et kui keegi või miski talle väga meeldis, ei tohtinud emale seda tunnistada, sest sa võisid sellest siis varsti ilma jääda. Edaspidine elu seisnes tütrel aina oma kuulsale emale meele järele olemises. Lapsepõlv jäi olemata.
"Mulle ei tulnud pähegi, et olid alanud aastad "Laps võib teada saada”. Ema käitumine ei muutunud põrmugi, muutus üksnes mu elupaik ja sedagi nii kaootiliselt, et ma ei saanud iial aru, millal tohin "nähtaval olla” ja millal mitte,” kirjeldab kuulsa ema tütar ühe ajajärgu algust oma elus. "Tundsin inimsuhetes vaid lüürilist jumaldavat romantikat või julmust,” tõdeb ta. Kui laps siis kord satub jõulude ajal ühte tõelisse koju, peab ta kibedusega tunnistama: "Tundsin end võõrana maailmas, kuhu oleksin soovinud kuuluda... Võltsmaailmas üles kasvanud laps sai esimest korda elus aimu traditsioonidest.”
"Mina jäin meie püha persooni valvuriks ja seltsidaamiks,” tuleb üha enam suuremaks saades kogeda. Teismeliseeas langeb Maria oma ema tekitatud erilise julmuse ja ükskõiksuse ohvriks, kui ema palgatud lesbiline guvernant ta vägistab. On väheusutav, et lesbiliste kalduvus tega Dietrich seda ohtu ei näinud. "Looduse ja ühiskonna poolt tunnustatud "armastava” vanema ükskõiksuse põhjustatud häving on eriti talumatu põrgu,” tõdeb Maria sellele tagasi vaadates.
Kuulsad armukesed
Kuulsad armukesed saatsid Dietrichit kogu elu. Mõni romaan kestis kauem, mõni lühikest aega. Jean Gabin, Charles de Gaule, Hemingway, Remarque ja paljud, paljud teised. Dietrich nautis uusi vallutusi. "Ema nautis mehe sõltuvust temast,” leiab Maria.
Kui Maria oli teismeliseeas, alustas Remarque oma kuulsa romaani "Triumfikaar” kirjutamist. "Mõistagi lõi Remarque oma kangelanna Joan Madou' mu ema, kangelase Ravici aga iseenda järgi,” täheldab ta.
"Triumfikaares” on üks iseloomulik lõik, mis peaks mõndagi ka Dietrichi olemusest selgitama: "Joan andus täielikult sellele, mida ta parasjagu tegi. Ravicile meenus ebamääraselt, et selles peitus mitte üksnes võlu, vaid ka hädaoht. Joan polnud midagi muud kui joomine, kui ta jõi; midagi muud kui armastus, kui ta armastas; midagi muud kui meeleheide, kui ta oli meeleheitel; midagi muud kui unustus, kui ta unustas...”.
Võimalik, et see impulssiivsus, vahetus ja täiuslikkus tõmbas ümberolijaid ligi ning pani nii paljusid kuulsaid mehi päid kaotama. Tütar on oma kirjapandus olnud isegi halastamatu. Ilmselt on siia kogunenud paljude aastate kibestumised hävitatud lapsepõlve ja nooruse pärast ja kõige ema kuulsusesäraga kaasas käinud jubeduste pärast. Ometi aimub kõigest ka armastust ja mõistapüüdmist. Eriti annab see tunda raamatu lõpus, kui tütar on täitmas ema viimset soovi, et matta ta põrm oma ema kõrvale Schönebergi. Seal on Maria tahtnud oma vanaemale öelda: "Tõin su lapse, kelle sa nii palju aega tagasi minule andsid, jälle sulle armastada - ja võibolla ka selleks, et andestaksid talle valu, mida ta valmistas neile, kes teda nõnda väga vajasid. Ole ta vastu hea. Ta vajab su headust.”
Midagi hoiatavat võib vahest selles raamatus leiduda praegugi. Kui mõelda, siis kas ei ole paljudes meis peidus väike Dietrich, mitte küll nii drastilisel kujul, aga siiski. Siis, kui kõikvõimas kuidas-me-teistele-paistame võimust võtab, tõeliselt head ja ilusat varjutama.
VAIKE KÄOSAAR
Laupäeval on pilves, selgimistega ilm. Hommikul hakkab sadama lund ja lörtsi, hiljem ka vihma, paiguti tekib jäidet. Puhuvad edela- ja läänetuul 7-12 m/s. Õhutemperatuur on -1 kuni kuus soojakraadi.
Pühapäeval on muutliku pilvisusega ilm, kohati sajab lörtsi. Öösel puhuvad lääne- ja loodetuul 8-15 m/s, päeval puhuvad lääne- ja loodetuul 8-13 m/s. Öösel on õhutemperatuur -1 kuni viis kraadi, päeval -2 kuni viis kraadi.
Laupäev, 17. november 2001. a.
RAIVO SIHVER
Enamik Jõgevamaast jäi eile elektrita
ARDI KIVIMETS
KÜSITLUS
Koseveski külas küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
Teatrietendus isadepäevakingiks
RIINA MÄGI
KIRJAD
Veelkord Pedja jòest, mis ei mahu enam oma sängi
UUNO LAUL,
Jõgeva vallavalitsuse majandusspetsialist
JUHTKIRI
17. november 2001. a
VAIKE KÄOSAAR
HERBERT SÖÖDE
KERSTI MATSON,
C.R. Jakobsoni nimTorma PK huvijuht
RIINA MÄGI
VAIKE KÄOSAAR