Vooremaa 22.02.2001

Vooremaa
Neljapäev, 22. veebruar 2001. a.
Sisukord

FOTO: ANATOLI MAKAREVITŠ

Tervitan kõik maakonna elanikke Eesti iseseisvuspäeval! Soovin, et meil lisaks peotujule jätkuks üksteisemõistmist, teotahet ja usku paremasse tulevikku. Loodan, et leiame sellel päeval aega mõtelda Eesti riigile ja tema tähendusele meie jaoks.

MARGUS ORO,

maavanem

Riiklikud autasud jõgevamaalastele

President Lennart Meri annab seoses iseseisvuspäevaga ning Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete tunnustamiseks riiklikud autasud teiste seas ka kaheteistkümnele Jõgevamaa inimesele.

Valgetähe V klassi ordeni saavad Põltsamaa talunik ja tõuaretaja Toivo Kens, aktsiaseltsi Põltsamaa Felix tegevjuht Andres Koern, Jõgeva linnapea Ants Paju, Adavere agronoom ja õlikultuuride kasvataja Jüri Smitt, Eesti Aleksandrikooli muuseumi asutaja ning kauaaegne Põltsamaa Kodu ja Põllutöökooli direktor Mart Vahesoo.

Valgetähe medali saavad massirepressioonide uurija Mart Arold Voorelt, Elistvere loomapargi rajaja Kaupo Ilmet, O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi asutaja Vaike Lapp, Võtikvere Küla Seltsi juhataja Imbi Paju ja Võtikvere Küla Seltsi raamatupidaja Silvi Õun. Eesti Punase Risti IV klassi ordeni saab Jõgeva kopsuarst Aime Jukk. Eesti Punase Risti V klassi ordeni saab Jõgevamaa tervisekaitseinspektor, velsker Lembit Vink.

Kokku annetab president Meri tänavu iseseisvuspäeva puhul 795 teenetemärki. Jõgevamaalastele annab riiklikud autasid 23. veebruaril Põltsamaal toimuval vabariigi aastapäeva vastuvõtul üle maavanem Margus Oro.

PEEP LILLEMÄGI,

Jõgeva maavalitsuse pressiesindaja

ARVAMUS

KÜSITLUS

Mida peate ohuks Eesti Vabariigile?

Maile, ettevõtja:

"Kõige suuremaks ohuks pean korruptsiooni. Tehakse kahtlaseid mahhinatsioone. Kergel käel tehakse olulisi otsuseid, nende täitmisel aga leitakse, et oli valesti otsustatud - raudtee, elektrijaamade müük. Kui samamoodi edasi toimitakse, müüakse Eesti maha. Võim ei tea, kuidas rahvas maal elab. Üheks ohuks võibki olla maainimese vaeseks jäämine, mille on tinginud põllumajanduse allakäik."

Marika, koduperenaine:

"Oht võib tulla Venemaalt, sest see naaber on niivõrd ebastabiilne. Ohuks on ka meie valitsuse vastu võetud valed otsused, mille tõttu jääb riik vaesemaks. Riigi omanduses olevad suured firmad müüakse maha, nii tekivad monopolid, kes saavad hindu oma kasuks tõsta. Võiks ju osa aktsiaid endale jätta, et põhisõna jääks riigile. Pessimist ma siiski ei ole, loodan, et riik areneb ning poliitikud ei tee enam suuri apsakaid."

Toomas, väikeettevõtja:

"Ma ei näe ühtegi ohtu. Ei usu, et keegi meiega sõjajalale asub. Eesti jääb püsima ja küllap majandus kasvab. Ega kümne aastaga jõua seda tasa teha, mis jäi poole sajandiga tegemata. Arvan, et ohtu pole ka Euroopa Liitu astumises - see toob rohkem head kui halba. Kardetud oht, Vene turu ärajäämine, on isegi kasu toonud: oleme saavutanud oma toodangule Euroopa riikidele vastuvõetava kvaliteedi."

Rein, autojuht:

"Pole sellele mõelnud ega oska äkki öelda. Kui, siis sealt Vene poole pealt võib tulla, vahel ikka ähvardatakse. Euroopa Liitu minek on vist kiirustamine, alles me saime ühest liidust lahti. Mina olen euroliitu astumise poolt, sest ega hullemaks ei saa meil enam minna. Meid, eestlasi on vähe ja on pisike kartus, et inglise keel hakkab peale suruma. Niikaua, kui püsib eesti keel, jääb püsima ka Eesti Vabariik."

Eha, meditsiiniõde:

"On oht, et rahvas on kaotamas usku oma juhtidesse. Aina üks skandaal teise otsa, ja need teevad Eestile häbi. Tundub, et paljud riigikogulased on läinud rahvast liiga kaugele. Nad ei tee enam seda, mida lubavad. Ohtudest tuleb osata hoiduda, selleks on vaja tarka juhtimist. Presidendi peaks valima rahvas. Venemaale meie minek NATOsse ei meeldi, see võib põhjustada ohtu."

Ants, pensionär:

"Põhiline oht on, et pikkamööda parseldatakse meie riigi varandus maha. Kui nii edasi läheb, pole enam riiki ja enam pole vaja valitsust validagi. Eks hakkavad valitsema need, kelle käes on kõige suuremad siinsed varandused. Ohtude tõrjumine on poliitikute ja diplomaatide asi, aga paistab, et see valdkond pole meil veel kuigi kõrgel tasemel. Ennegi on juhtunud, et tugevam surub oma poliitika teisele peale."

Ülle, eraettevõtja:

"Alkohol. Eesti asub hea koha peal ja suuri maavärinaid ja üleujutusi meil ei ole, kuid varsti võime viina sisse ära uppuda. Seda riigi ja salaviina ning puskarit liigub liiga vabalt. Alkoholismi sureb juba rohkem inimesi kui vähki. Haiguste eest ei olda nii kaitstud, kuid jooma ei saa ju keegi sundida. See kohutav vaesus, mida ma näen maal iga päev, panebki vist paljud jooma."

Aivar, keevitaja:

"Mis ohtu meil siin olla saab? Seda, et meie rahvas päris vaeseks jääb, ma ei usu. Oma kogemustest tean, et kes mõistab ja tahab, leiab ka tööd. AIDS levib narkomaanide seas ja suuremates linnades, meid see tõenäoliselt ei ohusta. Rahvaarvu kahanemine võib meid küll kunagi ohustada. Juba praegugi oleme pensionäride riik."

Siimustis küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja

ANATOLI MAKAREVITŠ

KIRJAD

Vaesus trügib sisse uksest ja aknast

Eestimaa vaevleb vaesuses. Viimaste avaldatud statistiliste andmete kohaselt elab vaesuses või vaesuse piiril 56 protsenti elanikkonnast! 71 protsendil on raskusi kommunaalteenuste eest maksmisel.

Eriti on olukord viimasel ajal halvenenud Jõgevamaal. Aastaga on töötute arv maakonnas peaaegu kahekordistunud, iga kümnes tööealine inimene ei tööta. Need on aga kas potentsiaalsed või juba tegelikud vaesed.

Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei on arvamusel, et sotsiaalne kriis Eestis on jõudmas ohtliku piirini. Sellest lähtudes võttis ESDTP keskjuhatus ja keskkogu möödunud aasta juulis vastu pöördumise "Sotsiaalsest kriisist ja vaesuse leevendamise teedest Eestis" Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri poole. Pöördumises avaldatakse veendumust, et suure osa Eesti rahva viletsus ei jäta presidenti siiski ükskõikseks ning et ta kasutab kogu oma mõju ja autoriteeti riigieelarve koostamise perioodil otsustavate abinõude kasutamiseks, vältimaks sotsiaalset katastroofi.

ESDTP esimees Tiit Toomsalu sai vabariigi presidendi kantseleist vastuse, milles teda presidendi ülesandel tänati pöördumise eest. Vastuses öeldakse, et president tutvus pöördumisega põhjalikult ning jagab seisukohta, et vaesus on üks Eesti Vabariigi fundamentaalsemaid probleeme, mille lahendamisest sõltub väga paljude muude küsimuste lahendus.

Samuti nõustub ta täielikult sellega, et riigieelarve on riigi üks põhilisemaid instrumente riigi eesmärkide saavutamiseks. Tõdetakse, et president on kindel, et kõigi Riigikogus esindatud erakondade koostöös sünnib riigieelarve, mille riigipea võib rahuliku

südamega välja kuulutada.

Ilusad ja julgustavad sõnad. Kuidas läks asi tegelikult? 2001. aasta riigieelarve, mis võeti vastu võimukoalitsiooni häältega opositsiooni seisukohti arvestamata, ei paku midagi olulist kriisiolukorra peatamiseks. Toimetulekupiir, 500 krooni jäeti 1997. aasta tasemele, külmutatud on lastetoetused, pensionid ja töötu abiraha. Valitsus lubab hakata sotsiaalseid vajadusi rahastama alles 2002. aastal. Täpselt nagu nõukogude ajal - elage täna kuidagi ära, helge tulevik terendab kusagil eespool.

Sellest hoolimata kuulutas president riigieelarve välja. Kas tõesti rahuliku südamega? Ei tea. Oma sõnavõttudes, isegi esinduslikul Davose majandusfoorumil, on Lennart Meri küll rõhutanud, et majanduse arengu viljadest peaksid osa saama kõik rahvakihid.

ESDTP esimehe Tiit Toomsalu sõnutsi ohustab Eestit rahva süvenevast vaesumisest tingitud ebastabiilsus palju rohkem kui eeldatav väline oht. Pensionäride meeleavaldus Toompeal näitas, et taluvuspiir on saabumas.

Meie põhiseadusse tuleks sisse kirjutada sotsiaalsete garantiide mehhanism, mis seni puudub. Valitsus kõrgeima täitevorganina peaks vastutama põhiseaduses toodud garantiide eest konkreetse jooksva poliitika kujundamisel.

Kui seniste iseseisvusaastate jooksul on tegeldud ainult omandisuhete muutmisega, siis praegu oleks aeg hakata tegelema ka ühiskonnasiseste suhete korrastamisega eelkõige õiguse ja õigluse seisukohalt.

Riik peaks deklareerima oma vastutust ühiskondlike ja sotsiaalsete protsesside arengu ja elanike sotsiaalse kindlustatuse eest. See nõuab selliselt koostatud riigieelarvet, et oleks võimalik seda poliitikat rakendada. Majandust aga tuleks teadlikult suunata nii, et leiaks aset rahvamajanduse kogutoodangu kasv, millest saaks tasandada sotsiaalseid ebakõlasid.

Ainult sellist poliitikat rakendades on võimalik koomale tõmmata vaesusele seni pärani avatud uksi ja aknaid.

HERBERT SÖÖDE,

Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei

JUHTKIRI

Meie oma riik

Ajuti tundub, et isegi aafriklased ja albaanlased, venelastest rääkimata, suhtuvad oma riikidesse paremini kui meie, eestlased. Riik ei tee seda, ei toeta toda, seadused on liiga karmid või liiga leebed, valitsus on mäda, parlament kasutu, riigiaparaat korrumpeerunud ning kaitsevägi mõttetu. Ärimehed tüssavad riiki, kus aga vähegi saavad, ning hoiavad vaikses jahisadamas igaks juhuks kiirpaati. Vaesem rahvas, kel niisugust võimalust pole, ei väsi kordamast, et kas me siis sellist riiki tahtsime.

Kui peaminister opositsiooniliidri pilti kõmmutab ning viimane seepeale napi kahe aasta möödudes välissaatkondadele kaebama jookseb, kui rongiliiklus ära kaob ning rahvasaadikud rahumeeli iseendal palku ja pensione tõstavad, võib loomulikult tekkida pisuke kahtlus maksude maksmise mõttekuses. Kuid teisest küljest tõestab see järjekordselt, et Eesti Vabariigi kodanikud, sealhulgas ka need kodanikest, kes meid juhivad, on ainult inimesed, ei rohkem ega vähem. Riik aga ei saa olla parem kui tema kodanikud. Kui tõsiselt kätte võtta, võib igaüks meist teha nii, et riigis oleks kas või üks eetiline, tubli ja äraostmatu kodanik rohkem - ise selleks saada.

Eestimaa jookseb küll piima ja mett, kuid selle taga ei ole mitte siinne külluslik loodus, vaid eesti inimeste igapäevane raske töö. Võib arvata, et pikapeale hakkab see töö ka meie riigi juures vilja kandma - põldu on siin peetud aastatuhandeid, oma riik on meil olnud aga 83 aastat, sellestki pool sajandit võõrvõimu all. Loomulikult ei lähe kõik alati päris nii nagu plaanitud. Nii mõnigi meie poliitik võib lõpetada kraavis nagu paljud sõnnikukoormad, nii mõnigi seadus võib minna aia taha nagu kevadine vasikas, nii mõnigi hea kavatsus võib ikalduda nagu vili pärast lumevaest talve. Ei siis aita kurtmine ega kirumine, vaid tuleb töö uuesti käsile võtta - enda jaoks ju ehitame.

Mida teha siis, kui valitsejad ülbeks ja laisaks kätte ära lähevad? Jällegi ei aita virisemine ega näpuga näitamine - nende jaoks, kes enda arust vägevad, on see kui sääse pirin. Abiks on hoopis kannatlik töö omaenda vaimse ja varalise rikkuse suurendamisel - kui ikka tagataskus miljon või magistrikraad, on väljaöeldud sõna hoopis kiirem kraanikeerajate kõrvu jõudma ning lollused aeglasemad levima.

Ülehomme on Eesti Vabariigi sünnipäev. Mitte kõik maailma rahvad pole saanud oma riigi 83. aastapäeva tähistada. Paljude meist mitu korda võimsamate rahvaste jaoks on oma riik jäänudki kättesaamatuks unistuseks, mitmel oma iseseisvuse eest rasket võitlust pidaval rahval on põhjust meid kadestada. Eesti rahval on õnnelik võimalus ise oma tuleviku üle otsustamisel kaasa rääkida, meil on oma riik ja me valitseme endid ise. Kas pole uhke tunne?

22. veebruar 2001

MAJANDUS

Jõgevamaa majanduselu viisteist eesrindlast

Jõgeva maavalitsus ja Jõgeva Maksuamet korraldasid konkursi, kus majandusnäitajate põhjal selgitati välja Jõgevamaa parimad ettevõtted. Edukamate firmade esikolmikusse kuuluvad Põltsamaa Felix AS, Jõgeva kütusefirma Eksar Transoil AS ja puidutööstusettevõte AS Valmeco.

Erinevat metoodikat kasutades on Jõgevamaa edukamaid ettevõtteid välja selgitatud alates 1996. aastast. "Seekordse ettevõtete TOPi koostamisel arvestasime perioodil 1999-2000 tasutud üksikisiku tulumaksu ja käibemaksu ning nende majandusnäitajate kasvu vastaval perioodil," ütles maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Mati Jõgi.

"Viieteistkümne tugevama firma hulka pääsenud ettevõtted on Jõgevamaal ka suuremad tööandjad. Edukamate väikeettevõtete selgitamiseks oleks aga tarvis põhjalikumat andmebaasi," lisas ta.

"Võrreldes möödunud aastaga pole ettevõtete TOP oluliselt muutunud. Niisiis võib öelda, et meie maakonna majanduselus on üldiselt ühed ja samad tugevad tegijad," lausus maavalitsuse majandusosakonna juhataja Jaan Aiaots.

Teatud muudatusi võib edetabelis siiski märgata. Möödunud aastal kuulus esikolmikusse ka ASi Werol Tehased Painküla õlitööstus, mida aga nüüd viieteistkümne parema ettevõtte hulgas pole. "Meil on kujunenud põhimõtteks, et riigimakse võlgnevad ettevõtted TOPi ei pääse ja kahjuks on võlgnevused ka ASil Werol Tehased," kommenteeris Mati Jõgi.

Põltsamaa linnapea Margi Ein avaldas arvamust selle kohta, et kõige edukamaks ettevõtteks osutus AS Põltsamaa Felix. "See firma on meie linna suurim tööandja, mis valmistab kvaliteetset toodangut. Tänu ASile Põltsamaa Felix tuntakse meie veinipealinna kogu Eestis ning ka raja taga. Meeldiv on see, et Jõgevamaa parim ettevõte toetab pidevalt ka kultuuriüritusi," rääkis ta.

"Meie ettevõttele on hea käekäigu taganud tublid ja võimekad töötajad ning usaldusväärsed lepingupartnerid Saksamaalt, Austriast ja Hollandist," ütles kolmanda koha pälvinud aiamaju tootva firma AS Valmeco juhataja Rein Mõts.

Jõgevamaa parimaks põllumajandusettevõtteks sai AS Adavere Agro, mis on edetabelis neljandal kohal. "Meie firma hea käekäigu on taganud aastatepikkune töö taime ja loomakasvatuses. Keskmine piimatoodang ulatub meil üle 7000 kilogrammi lehma kohta. Head majandustulemused on teatud mõttes seotud ka turusuhete osalise paranemisega," ütles põllumajandusettevõtte juhataja Hannes Alusalu.

JAAN LUKAS

RAIVO SIHVER

Maakonna edukamad ettevõtted ja nende juhid

1. Põltsamaa Felix AS - Andres Koern

2. EksarTransoil AS - Märt Mägi

3. Valmeco AS - Rein Mõts

4. Adavere Agro AS - Hannes Alusalu

5. Jõgeva Majandusühistu - Toomas Vahur

6. KitzingerProgress AS - Heino Roots

7. A. Tammel AS - Arvi Tammel

8. Õnne Piimakarjatalu - Toivo Ojalill ja Mati Kivi

9. Laiuse Põllumajanduse OÜ - Tiit Maripuu

10. Põltsamaa MÜ - Jüri Männiksaar

11. Kaltsiit AS - Eeri Lass

12. Härjanurme Mõis OÜ - Mart Tooming

13. Põltsamaa Graniit AS - Endel Pajumägi

14. Peipsi Trade AS - Paul Kärberg

15. Torma POÜ - Ahto Vili

Bussid rongide asemele

Alates 4. märtsist hakkavad reisirongid varasema 12 korra asemel peatuma Jõgeva jaamas ainult kahel korral päevas. Vastavalt esmaspäeval teede- ja sideministeeriumi ning ASi Edelaraudtee vahel allkirjastatud lepingule sõidavad rongid Tallinna ja Tartu vahel edasi-tagasi ainult korra päevas.

Uue sõiduplaani järgi väljub reisirong Tallinnast kell 7.32, jõuab Tartusse kell 10.28 ja Valka kell 11.55. Jõgeval peatutakse orienteeruvalt poole kümne paiku. Valgast tagasi Tallinna suunas hakkab rong sõitma kell 15.30. Tartusse saabutakse kell 16.58 ning Tallinna kell 19.42. Orienteeruvalt kella 18.00 paiku peatutakse Jõgeva jaamas.

Kui reisid Tallinna ja Tartu vahel toimuvad aasta lõpuni iga päev, siis Tartust Valka ning tagasi saab sõita ainult reedeti ja laupäeviti. Reisirongid ei hakka Jõgeva ja Tartu vahel enam peatuma. Tallinna poole sõites peatub rong Rakkes, Tamsalus, Tapal, Ülemistel ja lõpp-peatuses.

Rongide asemele täiendavad liinid

Praegu saab Jõgevalt otse Tartusse bussiga sõita 12 korral päevas ja rongiga neljal korral. Uue sõiduplaani kohaselt pannakse Tartu suunas käiku kolm täiendavat bussi. Kell 6.02 Jõgevalt Tartu suunas väljunud rongi asemel saab kell 6.30 Tartu suunas sõita korraga kahe bussiga.

Kell 16.16 Tallinn-Tartu rongi asemel sõitma hakkav buss väljub Jõgevalt kell 16.30 ja jõuab Tartusse kell 17.30. Tartust Jõgeva suunas väljub lisaliin kell 7.40 ja kell 18.15. Kell 10.48, 19.14 ja 20.25 Jõgevalt Tartu suunas sõitnud rongide asemel esialgu täiendavaid bussiliine ei avata.

Kui praegu saab hommikuti Tallinna suunas sõita kahe bussiga (kell 5.50 ja kell 7.00 ning päeval kell 14.20), ühe otserongiga kell 8.22 ning ümberistumisega kell 4.42, siis alates 4. märtsist jäävad sõitma ainult bussid.

Esialgu taotleb Jõgeva maavalitsus koos bussikeskusega lisaliini avamist Tallinna suunas kella 16.00 paiku. Praegu veel hommikusi lisaliine Tallinnasse ei avata.

Uutel lisaliinidel hakkab reisijaid vedama AS Marsruut. Firma kaugliinidel kehtib bussist pileti ostmisel 20% hinnasoodustus vastava dokumendi esitamisel õpilastele, üliõpilastele, ISIC ja ITIC kaardi omanikele ning üle 65-aastastele vanuritele vähemalt 50 km kaugusele sõidu korral.

Kas lisaliinid veavad kogu rahva ära?

Kui rongiliikluse lõpetamise korral plaanis maavalitsus koos bussikeskusega avada üheksa uut liini, siis praegu avatakse koos taotletava Tallinna liiniga neli uut liini. Jõgeva maavalitsuse taotletud 840 000 kroonisest täiendavast sihtotstarbelisest dotatsioonisummast eraldas ministeerium ainult 400 000 krooni. Raha jagamise korda veel ei ole. Riigikogu võttis aga vastu ühistranspordiseaduse muutmise seaduse, mille järgi ei pea kaugliine enam kooskõlastama maavalitsustega ega maakonnaliine omavalitsustega.

Jõgeva maavalitsus on oma seisukohtadega pöördunud teede- ja sideministeeriumi poole mitmel korral, sealhulgas 18. jaanuaril ja 17. veebruaril. Ministeeriumile teatati, et Jõgeva maakonna elanike jaoks peetakse reisirongiliikluse säilitamist regionaalpoliitiliselt vajalikuks.

Samuti teavitati ministeeriumi, et paljud jõgevamaalased sõidavad rongiga Tartusse tööle ja vastupidi. Tartust sõidavad Jõgevale tööle paljud spetsialistid. Rongiliikluse odavuse tõttu kasutavad rongi sagedamini koolis käivad õppurid.

Regulaarset bussiliiklust ei toimu seni kahes raudteepeatust omavas asustatud punktis - Pedjas ja Mullaveres. Maavalitsus taotles teede- ja sideministeeriumilt Vaimastvere-Pedja ja Mullavere-Visusti teelõikude kordategemiseks 170 000 krooni. Raha ei ole veel eraldatud.

Ka ei ole veel selge, kas antud teelõikudel bussiliinid üldse avataksegi. Jõgeva Teedevalitsuse juhataja Kuno Männiku andmetel ei ole neile vastavat taotlust saabunud. Ka ei ole selge, mismoodi kavatsetakse rahuldada seni Pedja jaamast rongidega sõitnud paari-kolme inimese reisimisvajadused.

Maavalitsus ja bussikeskus ei oma informatsiooni, millistest küladest reisijad tulevad ja kui palju on neil maad lähema bussipeatuseni. Jõgevalt sõidab Rakvere suunas päevas üheksa bussi, sh hommikuti kaks bussi (kell 7.50 ja kell 10.50). Seni Jõgevalt Rakkesse rongiga tööle käivad inimesed peavad hakkama kasutama bussi.

Pudelikael Tabiveres

Palamuse vallavanema Märt Jallaka andmetel läheb hommikuti Kaarepere jaamast Jõgevale tööle 10-15 inimest ja Tartu suunas kuni 10 inimest. Nädalalõppudel mitmekordistub Kaarepere jaamast rongide peale minevate reisijate arv. "Meile on tähtis, et liinibussid peatuksid Mullaveres," teatas Märt Jallakas. Palamuse vallavalitsus tegi maavalitsusele taotluse, mis edastati ministeeriumile, et Rakvere-Tartu-Rakvere kaugliini bussid peatuksid nii Mullaveres kui ka Pikkjärvel.

Tabivere vallavanem Aare Aunap ütles maakonnalehele, et Tabivere peatus peaks ikkagi jääma. Vallavalitsus on vastavasisulise kirja saatnud ka ASi Edelaraudtee juhtkonnale. "Hommikuti sõidab rongiga Jõgevale tööle 25 inimest ja Tartusse üle 50 inimese. Busse kasutab ligi 30 inimest. Arvan, et täiendavad bussid ei suuda 80 inimest teenindada. Tavaliselt on bussid enne Tabiverre jõudmist juba täis," kommenteeris Aare Aunap.

Kas plaanitavate lisaliinidega suudetakse seni ainult ronge kasutanud ligi 270 igapäevareisijat ära vedada, selgub siis, kui rongid käigust ära jäävad. Jõgeva maavalitsuse majandusosakonna juhataja Jaan Aiaots ei saa 100%list garantiid anda. Tema arvates kulub uue süsteemi käivitamiseks vähemalt pool aastat.

Rongisõit on bussisõidust seni tunduvalt odavam olnud. Kui rongipilet Jõgevalt Tartusse maksab 18 krooni, siis bussipilet 30-40 krooni. Tartust Jõgevale iga päev tööl käiva Jõgeva linna arhitekti Anne Ördi sõnul on bussisõit rongisõidust ligi 2,5 korda kallim. Kui kuupilet rongis maksab 450 krooni, siis tulevikus tuleb kuus tööl käimise peale kulutada täiendavalt umbes 680 krooni ehk kokku ligi 1130 krooni. "Ma ei saa aru, miks rong niipidi käima pandi. Hommikuse rongiga sõidavad paljud hoopis Tallinna asju ajama, mitte aga vastupidi," arvas Anne Örd.

RAIVO SIHVER

Võeti vastu Pajusi valla eelarve

Pajusi vallavolikogu istungil 20. veebruaril võeti vastu tänavuse aasta eelarve kulude ja tulude tasakaalus 8,8 miljonit krooni.

Selleks ajaks oli tänavuse aasta eelarve läbinud kõik lugemised, volikogu komisjonid oma ettepanekud teinud ning aruteludega jõutud lõppjärku. 2001. aasta eelarve kulude ja tulude tasakaalus 8,8 miljonit krooni tähendab Pajusi vallale sisuliselt äraelamise eelarvet, niivõrd, kui see nappide vahendite juures üldse võimalik on. Kärpeid tuli teha kõikides alaliikides. Loota jääb vaid, et tulud ikka täis tulevad.

Kõige olulisem osa kuulub tänavusest eelarvest haridusele, nagu see on olnud varasematelgi aastatel. Valla kahes koolis, nii Aidus kui ka Pisisaares, õnneks veel lapsi jätkub ja lähiaastatel pole laste arvu vähenemist ka ette näha.

VAIKE KÄOSAAR

President tunnustas veinipealinna suurtöösturit

ASi Põltsamaa Felix peadirektorit Andres Koerni autasustas president Lennart Meri Eesti Vabariigi 83. aastapäeva eel Valgetähe viienda klassi ordeniga.

Andres Koern arvab, et on riikliku autasu ära teeninud tänu ASi Põltsamaa Felix stabiilselt headele töötulemustele. "Möödunud aastal ületasime nii kasumi kui ka müügiplaani. Meie firma pikemaajaliseks sihiks on hoida ja edasi arendada usaldusväärse ja tuluandva ettevõtte mainet," ütles ordeni pälvinud firmajuht.

"Ettevõtte täpseid majandustulemusi ei saa ma praegu avalikustada. Et oleme suur börsiettevõte, võime majandusnäitajad teatavaks teha alles siis, kui need on avaldatud New Yorgi börsil," selgitas ta.

Andres Koerni hinnangul on Eestis piisavalt hea ettevõtluskeskkond. "Kõige olulisem on, et majanduselu reguleeriksid kindlad reeglid, mis Eestis ka kehtestatud on. Nii on vastu võetud äriseadustik, maksu- ja tarbijakaitseseadused. Pisut nõrgaks jääb aga kontrollimehhanism nende seaduste täitmiseks. Näiteks väga oluline on, et maksud õigeaegselt laekuksid, sest maksud tagavad paljuski ühiskonna arengu," ütles ettevõtja veinipealinnast.

"Millal ma ordeni kätte saan, ei tea, sest reedel, mil maavanem Põltsamaal presidendi määratud autasusid üle annab, viibin ma ärireisil," lausus Andres Koern, kes varem on pälvinud veinitööstusega seotud auhindu ja aunimetusi. "Tähtsaim on nendest arvatavasti Prantsusmaal välja antav Bordeaux rüütli tiitel," arvas tööstur Põltsamaalt.

JAAN LUKAS

KULTUUR

Meie rahvuslipu ajaloost ja esimese lipu säilitamisest

1870. a loodi Tartus esimene eestlaste üliõpilasselts Vironia.

1881. a 29. septembril otsustati EÜSi koosolekul kasutusele võtta oma sinimustvalge rahvuslipp. Teoks sai otsus 1884. a kevadel, mil dr Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann õmbles lipu valmis. Teda abistasid Emilie Beermann, kelle vend oli EÜSi esimees, ja Miina Hermann (hiljem tuntud helilooja Miina Härma). Siidriidest sinimustvalge lipu laius oli 1,5 m ja pikkus 3 m. Kuna Tartus oli selle lipuga esinemine keelatud, sõitsid 16 üliõpilast ja kuus vilistlast kaheksa hobuse tõllas 4. juunil 1884. a Otepääle, kus lipu õnnistas Valga koguduse õpetaja Rudolf Kallas. Lipp toodi tagasi Tartusse. Sellest ajast hoiti seda seltsi raamatukogu ruumis. Nüüd oli eesti rahval oma esimene sinimustvalge lipp. Peatselt levisid sinimustvalged lipud mujalgi Eestis.

20. sajandi alguses levisid rahvusvärvid ka väljaspoole kodumaad. Näiteks eestlastest sportlaste poolt Stockholmi olümpiaadil 1912. a ja maadluse maailmameistri A. Abergi poolt New Yorgis 1915. ja 1916. a.

1905. a revolutsiooni keerises toodi EÜSi lipp esimest korda avalikult välja Tartus. 1917. a hakkasid paljud eestlased, sõjaväelased kui ka eraisikud kandma rahvusvärvides märke.

Kui Eestis eesti väeosi formeeriti, rakendati rahvusvärve ka auastmete või väeosade tunnustena. Eesti Vabadussõjas võideldi ja võideti sinimustvalgete värvide all.

21. novembril 1918. a kuulutas Eesti Ajutine Valitsus rahvuslipu riigilipuks ning see heisati 12. detsembril Pika Hermanni torni. Pärast Eesti Vabadussõda (1918-1920) leiti, et riigilipu küsimuse peaks lõplikult lahendama Riigikogu. 27. juunil 1922. a võttis Riigikogu vastu riigilipu seaduse. 1934. a toimusid ajaloolise lipu 50. aasta juubelipidustused Tartus ja Otepääl. Pidustustest võttis osa kogu Eesti avaliku elu tegelaskond, koos tolleaegse vabariigi valitsusega ja riigivanema Konstantin Pätsiga. Siis paigutati Otepää kiriku välisseinale ka kaks suurt bareljeefi (kunstnik Voldemar Melnik).

Ajalooline lipp anti Tartus hoiule Eesti Rahva Muuseumile. Saatuslikul 1940. a bareljeefid Otepää kiriku seinal hävitati. Otepää koguduse õpetaja Jüri Stepanovi algatusel ja Eesti Üliõpilaste Seltsi eestvedamisel avati Otepää kiriku välisseinal taas sinimustvalge lipu õnnistamise mälestustahvlid 15. juulil 1989. a. Mälestustahvlite taasavamisele eelnes Otepää kirikus jumalateenistus, mille viisid läbi endine EELK peapiiskop Kuno Pajula, Otepää õpetaja Jüri Stepanov, praostid Herbert Kuurme, Harald Tammur, Valter Vaasa ja EÜSi vilistlased. Esines praegune Eesti Vabariigi peaminister Mart Laar.

Nagu juba mainitud, likvideeriti 1940. a kõik üliõpilasorganisatsioonid, nii toimus see ka Tartus. Seltsi väärtuslikumad esemed deponeeriti Eesti Rahva Muuseumi, peale ühe esinduslipu. Mis sellest lipust sai, seda hoiti 50 aastat rangelt saladuses.

1984. a Torontos välja antud raamatukeses kirjutas EÜSi viimane sõjaeelne esimees professor Karl Aun, et õnnestus peita EÜSi ajalooline lipp. Selgus, et K. Aun vahetas tollase ERMi asedirektori Gustav Ränga kaasabil salaja esinduslipu ajaloolise lipu vastu. 16. augustil 1940. a maeti ajalooline esimene lipp Viljandimaal 1,5 m sügavusele mulda. 22. juulil 1942. a kaevati lipp välja, sest säilitamisolud polnud head. 28. aprillil 1943. a peideti lipp hermeetiliselt suletuna Vaimastverre Läänemardi talu korstna vundamenti. Tänu professor Karl Aunale säilis Eesti ajalooline lipp.

Läänemardi talus oli Karl Aun 15. mail 1914. a sündinud. 1942. a lõpetas ta cum laude Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. 1944. a siirdus ta Saksamaale, kus omandas 1948. a Hamburgi Ülikoolis õigusteaduste doktori kraadi. Poliitiliste teaduste magistri kraad omistati talle 1957. a Chicago Ülikoolis. 1959. a sai Karl Aunast riigiteaduse professor Wilfried Laurieri Ülikoolis Kanadas. Viimased paarkümmend aastat elas ta Torontos. Karl Aun suri 20. märtsil 1995. a. Temaga jõudis Torontos kohtuda Vaimastveres elav spordiajakirjanik Tiit Lääne.

Ajaloolise lipu olemasolust teadsid peale professor Karl Auna veel Tartumaa praost Harald Tammur, perekond Kork, neli EÜSi välismaal elavat vilistlast, kellele Karl Aun oli 1984. a selle saladuse

avaldanud. 24. veebruaril 1992. a toimus Rein Järliku "Hommiku TV" saade, kus esinesid Karl Aun, Rudolf Kork, Andres Kork, Toomas Kork, Jüri Kork ja Rein Järlik saatejuhina. Samal päeval andis perekond Kork lipu üle EÜSile.

Et esimese Eesti lipu lausa kangelaslik peitmine-varjamine, seega säilitamine ei vajuks unustusse, selle eest on hoolitsenud Jõgeva alevikus tegutsev ajaloo- ja muuseumisõprade ühing Ambior eesotsas Arvo Oja ja Juhan Reimaniga, ning Jõgeva vallavanem Toivo Ilves. Nimelt paigutatakse 23. veebruaril Jõgeva vallas Vaimastveres Kõolas Läänemardi talu seinale mälestustahvel.

EINO VESKIS

Jõgeva ja raudteeliiklus

Reisirongide liikluse likvideerimine on idapoolses Eestis, sealhulgas ka Jõgeval tekitanud ärevust. On ju Jõgeva kui linn oma arengus suurel määral seotud raudtee rajamisega. Heitkem pilk raudtee arengule Jõgeval.

19. sajandil ja 20. sajandi algul tõi Eesti majandusellu suuri muudatusi raudtee ehitamine. 1870. a valmis esimesena Balti raudtee, mis ühendas Paldiski sadamat läbi Tallinna ja Narva Peterburiga. 1874. a suvel rajati Tapa-Tartu raudteesiht ja 1875. a

alustati ehitustööd, mida juhtis Balti Raudteeseltsi insener H. Samson. Tööliste arv tõusis ligi kolme tuhandeni. Tsaarivalitsusega saavutati kokkulepe, et ehitustöödele on saadetud ka 400 sõdurit.

Päevatöölistele maksti 40 kopikat ja hobusemehele 1.50 päevas. Ühe versta ehituse maksumus oli 38 740 rubla, mis tollal oli väga suur raha.

Praegusele Jõgeva linnale oli tähtis, et liin läbis Jõgeva mõisa ja valla maad. See pani aluse Jõgeva kui aleviks ja hiljem linnaks kujunemisele. Raudteejaam vajas uut tööjõudu, kes omakorda vajas eluaset.

Jõgevale on tähtis 21. august 1876, mil õhtul kell 19 saabus esimene reisirong Tallinnast Tartusse ja peatus ka Jõgeval. Seega möödub käesoleval aastal 125 aastat reisirongide liiklemisest Jõgeval.

1876. a sügiseks sai valmis Jõgeva küla põldudele ehitatud Jõgeva raudteejaama hoone ja selle juurde kuulunud kaks elamut, kaks kaubaaita, pagasiait, veduridepoo koos kokkuehitatud veetorniga ning jõe äärde veevõtu pumbamaja. Jaamahoone oli kahekorruseline, eraldi ruumidega puuehitis. Alumisel korrusel olid kaks (I ja II klassi) reisijate ooteruumi. Nende vahel oli suur vaheruum, kus sai osta pileteid ja vormistada kaubakontoris dokumente. Ka oli selles telegraaf, arhiiviruum, jaamaülema kabinet, köök, ooteruumi all kelder. Teisel korrusel asus jaamaülema kolmetoaline korter ja politseile ühetoaline korter. Hiljem ehitati raudteelastele elamud, mis on praeguseni säilinud.

1944. a suvel hävis sõjakeerises suur osa Jõgeva kesklinnast (praeguste parkide ala). Põles maha ka puust jaamahoone. 1952. a valmis uus kivist jaamahoone, mille omakorda vahetas välja uus jaamahoone 1998. a.

Juba 19. sajandil oli Jõgeval raudteeteenistujate hulk küllaltki suur. Peale jaamaülema oli kaks jaamakorraldajat, kolm telegrafisti, piletimüüja, kolm kaubaametnikku, üks kaaluja, viis rööpmeseadjat, sandarm, kaks rattakoppijat, veepumba masinist, teemeister, veduritele kütte etteajaja ning üks jaamatööline - kokku 23 inimest.

Lisaks palgale oli kõigil raudteeteenistujatel tasuta korter, ametiriietus, küte petrooleumivalgustuseks, arstiabi, arstirohud, sõidupiletid Tartusse.

Jaamaülematest väärib esiletõstmist Artur Kangur, kelle teeneks tuleb lugeda, et alates 1. juunist 1923 on käigus Jõgeva-Tartu linnalähedased rongid. Jõgeva raudtee teemeistriks oli pikemat aega Mart Alver (luuletaja Betti Alveri isa). Kirjaniku sünnimajale paigaldati 21. novembril 1991 mälestustahvel.

Jõgeva jaama kaubalaekuriteks on olnud külakoolmeister Orest Lääne ja Johannes Nahkur, kes on kirja pannud mälestused "Raudteeteenistuse memuaarid". Tema mälestusi ja andmeid on kasutatud ka käesolevas artiklis. Jõgeva linna 60. aastapäeva pidustuste ajal 29.-31. maini 1998 avati Eesti Vabariigi Raudteevalitsuse ja Jõgeva linnavalitsuse poolt Johannes Nahkurile mälestuskivi Jõgeva uue jaamahoone juures.

Nagu eespool märgitud, innustas raudtee inimesi oma maju ehitama rööbastee lähedusse. Just hõlbus raudteeliiklus nö piirist piirini (Tallinnast Valka) on põhjuseks, miks paljud endised ja praegused elanikud on Jõgeva oma kodulinnaks valinud. Meie linna tekkimine, arenemine ja püsima jäämine on seotud reisirongiliiklusega Jõgeval.

EINO VESKIS

Medal muuseumi rajajale

Väärikat Palamuse daami, koduloolast ja ekskursioonijuhti Vaike Lappi otsustas president Lennart Meri Eesti Vabariigi 83. aastapäeva eel autasustada Valgetähe medaliga.

Presidendi autasude saajate nimekirjas on Vaike Lappi nimetatud kui Palamuse koolmuuseumi rajajat. "Alates 1960. aastast hakkasin Palamusel ekskursioone juhendama. 1987. aastal seoses Oskar Lutsu 100. sünniaastapäevaga avati meie vanas koolimajas koolmuuseum. Kirjaniku sünnikohas, mille olustiku põhjal on kirjutatud ka "Kevade", peab lihtsalt koolmuuseum olema. Muuseumi avamist soovis ju ka Palamuse rahvas," ütles Vaike Lapp.

Lähiminevikus tunnistati Vaike Lapp kultuuritöö eesrindlaseks. Töökas naine oli valitud ka Lenini ordeni kandidaadiks, kuid jäi sellest ilma, arvatavasti põhjusel, et ei kuulunud kommunistliku partei ridadesse.

JAAN LUKAS

Medal repressioonide uurijale

Voorel elavat vabakutselist kirjanikku, massirepressioonide uurijat Mart Aroldit autasustas president Lennart Meri Eesti Vabariigi 83. aastapäeva eel Valgetähe medaliga.

Mart Arold hakkas punavõimude massirepressioone uurima kaheksakümnendate aastate lõpul. Ta on koostanud praeguseks 11. osani jõudnud kogumiku "Sortside saladused", kirjutanud raamatu "Märtsivapustused" ja avaldanud koos Jaan Isotammega ajakirjas Akadeemia EKP VIII pleenumi materjalid.

Praegu tegeleb publitsist repressioonidega seotud mälestuste lindistamisega. "Uurides repressioone jõudsin järeldusele, et on lausa ime, et eesti rahvas püsima jäi," ütles Arold.

Valgetähe medal on esimene Mart Aroldile antud riiklik autasu. "Arvestades minu poliitilist aktiivsust, on kaheldav, kas ma ka tulevikus mõne autasu pälvin," lausus ta.

JAAN LUKAS

Medal loomapargi projektijuhile

Eesti Metsaseltsi esimeest, Elistvere loomapargi projektijuhti Kaupo Ilmetit autasustas president Lennart Meri Eesti Vabariigi 83. aastapäeva eel Valgetähe medaliga.

Metsandusega on Kaupo Ilmet seotud olnud, nagu ta ise ütleb, "ainult" 51 aastat. Jõgevamaale tuli ta 1963. aastal: Jõgeva Metsamajanduse Tehnikumi ehk praeguse nimega Luua Metsanduskooli direktoriks. Harinud kümme aastat noori metsamehi, sai temast 19 aastaks Kaarepere Metsakatsejaama direktor. 1992-1996 oli Ilmet Jõgeva metsaülem, 1997. aastal valiti ta aga Eesti Metsaseltsi presidendiks ja seda ametit peab ta tänaseni. Kuigi Ilmet nimetab end sestpeale seltskonnategelaseks, pole metsaseltsi presidendi amet sugugi lihtsalt mingi auamet: metsaselts korraldab üleriigilisi metsanädalaid, metsameeste kutse- ja spordivõistlusi, kultuuriüritusi ning kirjastab metsameestele vajalikke trükiseid. Raamatute väljaandmine ongi üks Kaupo Ilmeti hobisid, nii nagu ka toimetamine Kassinurme linnamäel ja Elistvere loomapargis. Valgetähe medali pälviski Kaupo Ilmet kui Elistvere loomapargi asutaja.

Elistvere loomapark saab tänavu augustis nelja-aastaseks ja seda on praeguseni külastanud 142 000 inimest. Ilmeti haarde ja hulljulguseta jäänuks aga loomapark võibolla sündimata ning tema toimekus ja visadus on parki seni ka käigus hoidnud, kuigi püsitoetust riigilt see õpilaste loodushariduse seisukohalt nii oluline asutus ei saa. See-eest pälvis loomapark loodushariduse edendamise eest UNICEFi Eesti Rahvuskomitee mulluse Kiikhobu aastapreemia.

Isiklikke autasusid on Kaupo Ilmet elu jooksul saanud igasuguseid: metsandusalastest teadusalasteni, Lenini juubelimedalist, mida nimetatud tähtpäeva puhul vasakule ja paremale jagati, rääkimata. Rahvuselt ei pea ta aga end mitte niivõrd eestlaseks, kuivõrd mulgiks (ta on ka Mulkide Seltsi vanem). Mulgi jonn ja missioonitunne ongi arvatavasti Ilmeti peamisteks liikumapanevateks jõududeks.

RIINA MÄGI

KULTUUR

Voitkad kangelased, kurjategijad või ohvrid?

Möödunud reedel esitleti Tallinnas raamatukaupluses Apollo Ülo Russaku raamatut "Ilveste impeerium. Vendade Voitkade lugu". Kohal oli ka Ülo Voitka, kes jagas soovijatele raamatusse autogramme.

Keskpäevaks koguneb Viru väravate juures asuva raamatukaupluse Apollo mõlemale korrusele rahvast aina enam ja enam. Teise korruse tagumises osas raamaturiiulite vahel seatakse üles kaameraid. Raamatu autor Ülo Russak vaatab seda kõike rahuloleva ilmega pealt. Aegajalt astub mõni ajakirjanikest talle ligi. Kaupluses ringisaalijate nägudelt võib tuntavalt lugeda küsimust: "Kas tõesti keegi Voitkadest ka tuleb?"

Peategelase saabumine

On kuulda, kuidas Russak parasjagu kellelegi, ilmselt ühele kaamerameestest, selgitab: "N-Euro laulu saatel tuleb Ülo sisse..." Lähemalolijatele saab selgeks, et üks neist, keda näha loodetud, ikkagi tuleb. Sealsamas riiulite vahel torkavad silma sildid "Voitkade mõnukohvik Haldjas", "Hambavalurohi Onistar", plekktopsid, valge viina pudelid, tikuvõileivad, soolavobla, oad, pähklid ja muu selline kraam, mida raamivad metsataimedest vanikud. See palagan on ilmselt publiku jaoks. Rahvas vajab kõmu ja tsirkust, neliteist aastat metsas inimeste eest peidus olnud inimeses võib see vahest parimal juhul vaid mõru muige esile kutsuda.

Enne veel, kui oodatu saabub, astub ette päikesepoiss Marko Reikop, kes annab laia naeratuse saatel sõna raamatu autorile. "Alguses vahendas advokaat Toomas Alp minuni seda, mida Ülo Voitka kirja pani. Et asi kiiremini edeneks, sai vanglasse Ülo kambrisse saadetud diktofon. Möödunud aasta juulis alustasime silmast silma vestlusi. Siis juba tuli mängu kolmas vend Aavo Voitka," selgitab Russak lühidalt asjade käiku ning jätkab siis: "See Ülo, kellega ma juulis 2000 arestimajas kohtusin, on praegu hoopis teine inimene. Ta ei olnud harjunud suhtlema ja sõnu tuli lausa välja kiskuda."

"Näe, Voitkad tulevad, näe, Voitkad lähevad..." laulab N-Euro. Pidulikult riietatud noor mees astub rahva hulgast läbi. Teda saatnud vormis mehed poetavad ennast inimeste sekka viisakasse kaugusesse. Kaks Ülot suruvad teineteisel sõbramehelikult kätt. N-Euro laulab vendade auks veel ilusa hella laulu "Soov", et kõik soovid täituksid. Viimane, päris päevakohane laul paberimäärijatest pealkirjaga "Mul on kama" on alles nii värske, et solistil Marek Sadamal tuleb see paberilt maha laulda.

Justiitsministri tunnustus vangile

"Meile öeldi, et sul peab silma peal hoidma. On sul siis plaanis põgeneda?" särab Marko Reikop Ülo Voitka poole pöördudes. "Kui oleks tahtnud, siis oleks saanud seda juba ammu teha," tunnistab viimane tõsise moega.

Marko Reikop pärib veel, et kus on parem, kas vanglas või metsas. "Vanglas ei pea muretsema ju toidu pärast ega oma eksistentsi eest võitlema," tuleb vaiksel häälel vastus.

Trükivärvist veel värsket raamatut keegi peale selle väljaandmisega otseselt seotud inimeste just läbi lugeda jõudnud ei ole. Rein Veidemann on selles suhtes erand ja temalt oodatakse esimesi vahetuid muljeid. Ta avaldab kõigepealt lootust, et vahest paneb raamatu ilmumine punkti lõpuks meediamullile, mis Voitkade ümber seni kerkinud. "Raamat on mõnes mõttes ehk lunastus. Hea, kui sellega saaks jätta hüvasti minevikuga," arvab ta muu seas.

Justiitsminister Märt Rask, kes raamatule lõppsõna kirjutanud, tunnistab oma etteastes: "Ma ei seisa siin kõhkvel härra Voitka ees, et äkki ta põgeneb. Ta on kord juba pikaks ajaks ühiskonnast põgenenud. Loodan, et suurema osa raamatu honorarist kulutab Ülo Voitka kannatanutele kahju hüvitamiseks." Ülo Voitka poole pöördudes lisab ta siis koguni: "Usun, et oled teinud kõik endast oleneva, et sinust saaks vääriline ühiskonnaliige. Sa oled teistele eeskujuks! Ole tubli!"

Valus ja aus raamat

Voitkade raamatus on neljateistkümne aasta kroonika vaheldumisi praegusega, sekka autori kõnelused kannatanutega, jälitajatega, vendade ema ja isaga, kirjeldused Ülo kohtuistungist. Raamatus jutustavad oma lugu Ülo ja Aavo Voitka. Üloga kõik need aastad metsas veetnud vend Aivar pole paraku võimeline suhtlema.

Vastust küsimusele, kas Voitkad on kangelased, kurjategijad või ohvrid, raamat ei anna. Selle üle otsustab iga lugeja ise.

"Mida mõtleb see noor mees seal pingis, kelle pärast avar kohtusaal täna rahvast puupüsti täis on... Mis toimub ta hinges pärast neliteist aastat kestnud metsaelu. Pärast venna hulluksminekut ta enda silme all, ta enda kõrval. Pärast seda, kui ta on taas koos ühes saalis inimestega, kes end kõik tema ohvriteks peavad. Vähemalt kannatanuteks... Ikka ripub õhus küsimus: kelle üle siin täna kohut mõistetakse? Kangelase üle, kes okupatsiooniarmee eest poisikesena metsa jooksis? Või kurjategija üle, kes häda sunnil vargaks hakkas? Ehk kogunisti ohvri üle, kes mitu korda metsast välja tulla üritas, aga kelle ühiskond ikka ja jälle tagasi lükkas?..." jätab raamatu autor kohtuistungit kirjeldades õhku rippuma üksjagu küsimusi. Mõtteid ja lõputult küsimusi toob raamatu lugemine kaasa aga veelgi enam.

Raamatu esitlemise lõpetab katkematu rivi autogrammisoovijaid. Prominendid ulatavad Ülo Voitkale üksteise järel raamatu, suruvad kätt ja soovivad õnne. Ju on riik otsustanud ühele oma alamatest paotada pisut demokraatiaust või ei ole tal sellest pääsu hoopiski üldsuse erilise huvi tekkimise pärast Voitkade loo ümber.

Enne, kui Ülo Voitka koos vangivalvuritega taas Pärnu poole teele asub, tuleb tal anda veel üks allkiri, sedakorda enda armuandmispalvele.

VAIKE KÄOSAAR

Kippeli pärand ootab ümberhindamist

Kirjanik Enn Kippeli äsjane sajandijuubel möödus üleriigilises plaanis ilma suurema kärata. Kõige rohkem tehtigi tähtpäevast välja vist Jõgeval, kuigi Jõgevaga oli Kippel seotud vaid seeläbi, et siit naise võttis ja aastatel 1925-1935 sageli tema vanemaid külastas.

16. veebruaril, täpselt kirjaniku sajandal sünniaastapäeval, korraldas Jõgeva linnaraamatukogu piduliku pealelõuna, millele kogunes arvukalt kirjandushuvilisi. Peaesinejateks olid ajaloolane ja koduuurija Eino Veskis, kes oli Enn Kippeli lese Maret Kippeli hooldajaks tema viimastel eluaastatel, ning Jõgeva Ühisgümnaasiumi emakeeleõpetaja Ene Sööt.

Eino Veskis andis põgusa ülevaate kirjaniku lühikesest, aga kirjust biograafiast, lisades sellele värvikaid kilde abikaasa Mareti ja viimase isa, omaaegse Jõgeva sepa Jaan Lätte elukäigust. Publik sai ka näha ja oma käega katsuda põnevaid esemeid, mille Maret Kippel kümme aastat tagasi Tallinnas surres oma hooldajale pärandas: Jaan Lättele tubli sepatöö eest annetatud medaleid, Maret Kippeli Budapesti Ülikoolis õppimise ajast pärinevat välispassi jms. Säilinud on ka frentš, mis Enn Kippelil 15. veebruaril 1942 blokaadirõngasse surutud Leningradis düstroofiasse surres seljas oli, päevikud, milles kirjas kirjaniku elu lõpukuudel toimunu, ning palju muudki. Kui Jõgeva lõpuks kauaoodatud muuseumi saab, leiavad Kippelite perega seotud esemed koha seal.

Ikka "Meelis"

Kuigi Kippeli lühikeseks jäänud loometee oli vägagi viljakas, piirdub keskmise eestlase Kippeli-tundmine põhiliselt aastakümneid kooli kirjandusprogrammis figureerinud noorsoojutustusega "Meelis", mis ilmus 1941. aastal ning kannab seetõttu ilmseid nõukogulikule ajalookäsitlusele silma tegemise märke. Kippeli 1936-1939 ilmunud mahukad ajaloolised romaanid "Suure nutu ajal", "Kui Raudpea tuli", "Issanda koerad" ja "Jüriöö" ning aguliromaanid "Ahnitsejad" ja "Kuldvasikas" olid aga aastakümneid rahvale raskesti kätte saadavad, kuna nende sõjaeelsetele väljaannetele järgnesid kordustrükid enamasti alles perestroika ajal või taasiseseisvunud Eestis. Põhjust pole Ene Söödi sõnul vaja kaugelt otsida: oma ajaloolistes romaanides ei hoia Kippel venelasi kujutades satiirilisi värve kokku.

"Ajaloolist ainest käsitledes uuris Kippel väga põhjalikult arhiivimaterjale ja erialakirjandust," ütles Ene Sööt. "Ent ajaloo ja sõjandusalase asjatundlikkuse esiletõstmise kõrval tegid kriitikud talle etteheiteid vähese fantaasia ja psühholoogilise sügavuse ning liigjulmade detailide pärast: Kippeli sõjastseenides aetakse lapsi teibasse, lõhestatakse pealuid, nii et mõõk hammastesse kinni jääb jne. Ent Kippel ei mõelnud neid stseene omast peast välja, vaid see kõik oli ajalookroonikates olemas."

Jõgeva=Mõlgu

Kui Põhjasõda käsitlevas romaanis "Kui Raudpea tuli" on üheks tegevuspaigaks Laiuse, siis päris mööda pole Kippel läinud ka Jõgevast: 1939. aastal esmatrükis ja 1957. aastal kordustrükis ilmunud "Kuldvasikas" on Ene Söödi sõnul just Jõgeva-aineline. Mõlgu (just sellise nime on Jõgeva teoses saanud) joodikust kingsepa Ürila õnnelikku loteriivõitu ja sellele järgnenud pöörast, terve suguvõsa katastroofini viinud sündmusteahelat on Kippel Ene Söödi sõnul kirjeldanud üsna lutsulikus stiilis. Ning suured sõbrad Luts ja Kippel ju olnudki. Iseasi, kas üks tõsine Jõgeva patrioot oma kodulinna sellise jäädvustamise üle Kippelile tänulik või kuri peaks olema: loos pole ju ühtegi positiivset ega täiearulist tegelast...

Tegelikult aga vajaks Kippeli pärand praegu piisavast ajalisest distantsist lähtuvat ning ideoloogilisest taagast vaba ümberhindamist. Kirjastuse Ilmamaa juht Hando Runnel, kes ikka aldis unustatud väärtustelt tolmu pühkima, olevat Ene Söödi sõnul

mõttest juba huvitunud, nii et tulevikus on loota korralikku Kippeli-monograafiat.

Pidulik pealelõuna lõppes noorte Kippeli-tundjate autasustamisega: kirjaniku juubelile pühendatud korrespondentsviktoriinil kogusid kõige rohkem punkte Jõgeva Gümnaasiumi õpilased Kadi Orav, Liina Liiv ja Rait Herman.

RIINA MÄGI

ELU JA INIMENE

Kursis osatakse Eesti asja ajada

Puurmani vallas asuv Kursi on pealtnäha tavaline Eestimaa küla.

Vabadussõjas langenute mälestussammas, 1980. aastal nõukogude vangilaagris hukkunud Tartu Ülikooli keemiaõppejõust vabadusvõitleja Jüri Kuke haud kohalikul kalmistul ning Teise maailmasõja eelset Eesti Vabariiki ja ärevaid sõjajärgseid aastaid mäletavad inimesed loovad sellele paigale eriliselt eestiliku aura. Kunagise Kursi kihelkonna piirides võidakse aga tulevikus haldusreformijärgne omavalitsus moodustada.

Puurmanist kirdesse jääv Pedja jõe ääres paiknev 45 elanikuga Kursi küla piirneb Kirikuvalla, Tõrve, Tammiku ja Laasmäe külaga. Ajalooliselt ja kultuurilooliselt olulise paiga on Kursist teinud kirik ja pastoraadihoone.

1993. aastast töötab siin kirikuõpetajana Sulev Sova, kes erinevalt eelkäijatest otsustas koos perega Kurssi elama jääda. Tema algatusel on kaasajastatud pastoraadihoonet, kuhu on rajatud ka muuseum. "Eelkõige on see kirikumuuseum, sest Kursi kirikumõis ja pastoraat on igati muuseumliku väärtusega," ütles pastor Sova. "Vanasti oli Kursi tüüpiline kirikumõis," lisas tema abikaasa Allikee Kubi.

Vabadussamba graniit toodi Venemaalt

1926. aastal õnnistati Kursis mälestussammas Vabadussõjas langenutele. Pärast nõukogude okupatsiooni viidi samba detailid varju kiriku käärkambrisse. Käärkambri pööningule peideti ka samba küljes olnud pronksist pealuukujutis, mis praegu on Kursi muuseumis. Üheksakümnendate aastate algul tekkis Puurmani meestel - tollasel kultuurimaja juhatajal Aare Järvikul ja agronoomil Villu Kärmasel idee Kursi külasse taas Vabadussõda meenutav mälestusmärk püstitada. Sambale vajaliku graniitaluse tõid mehed koos aatekaaslastega kohale Venemaa tööstuslinnast Kamenogorskist. Sealsele tehasele tuli kivirahnude eest tasuda sealihaga, mida saadi Rahva Hääle kolhoosist ja eraloomapidajatelt.

"Nii Eestis kui ka Venemaal oli siis tugev bensiinipõud. Nii võtsime kütuse ostmiseks kaasa tolleaegset "valuutat" suitsuvorsti ja "Vana Tallinnat"," meenutas Aare Järvik.

Mälestuskivile paigaldatud pronkssõduri autoriks on skulptor Kadri Metsik. Uus Vabadussõja mälestusmärk õnnistati 1992. aasta 23. juulil.

Eesti memme isamaalised tunded

"Mälestussammas otsustati paigutada kiriku vastas asuvale platsile, täpselt kunagise samba asukohale. Seal paiknenud hauasammas Suures Isamaasõjas langenud nõukogude sõjaväelastele viidi kalmistule," rääkis 81-aastane Linda Soosaar. "Vabadussõja mälestussammast vaadates tuleb mehine ja isamaaline tunne," kinnitas Kursi memm.

Linda Soosaar on üks paljudest, kes enda ja abikaasa eestimeelsuse tõttu nõukogude võimu ajal kannatama pidi. "Mu mees oli politseinik ja kuulus Saksa armee politseipataljoni, mille koosseisus ka Leedus sõdimas käis. See oli hirmus aeg, kus isad, pojad ja vennad sageli vastasrinnetel sõdisid. Sõjajärgsetel aastatel tuli meil end koos kaasaga arreteerimise ja küüditamise eest varjata. Rändasime ringi ja peatusime erinevates Lõuna-Eesti paikades. Mina teenisin raha õmblejana, mees põllutöödel. Eriti pinevatel aegadel pidime ka Pilistvere metsas onnis elama," rääkis Linda, kes ühiskonnaolude vabamaks muutudes asus tööle õmblusvabriku Sangar Põltsamaa tsehhi. Kursi külasse kolis ta seetõttu, et Rahva Hääle kolhoos vajas noorkarjatalitajat ja pakkus võimaluse selles paigas kodu rajada.

Linda abikaasa suri üheksakümnendate aastate algul. "Olen ennast aastaid salgama pidanud. Nüüd võin aga Eesti Vabariigist ja sinimustvalge lipu lehvimisest taas head meelt tunda. Peaasi, et meie riik vaba on," arutles vanaproua Soosaar. Vana daam jälgib tähelepanelikult ka tänast Eesti poliitikaelu.

"President Lennart Meri on tubli mees. Riigikogu liikmed kipuvad aga omavahel liigselt kemplema," märkis ta. Linda Soosaar on eestilikus vaimus ka oma lapsi kasvatanud. Tema poja algatusel lauldi näiteks nõukogude armee kordusõppustel laulu "Saa vabaks, Eesti meri!".

Kulbiga vaenlase vastu

Mari Liis Rumvolt elab praegu Puurmani vallamaja teisel korrusel. Tema lapse põlv möödus aga Kursis. "Mu isa, kellele punavõim määras karistusajaks 25+5, oli Kursi kiriku kellamees. Kursi oli vanasti kena küla, sõbraliku rahva ja suhteliselt väikeste taludega," meenutas ta oma noorusaega.

Mari Liis Rumvolt töötas mõnda aega omaaegses Kursi haiglas, kus muuhulgas paiknes ka sünnitusosakond. Nüüd on endise haiglahoone, mis tegelikult on krahvi jahiloss, ära ostnud Allikee Kubi, kes kavatseb tulevikus sinna toitlustusettevõtte ja salongi rajada.

Kui Puurmani vallas loodi naiskodukaitse, valiti julge ja rõõmus Mari Liis Rumvolt selle aseesinaiseks. "Olen ka püssist lasta püüdnud. Kodus mul automaati pole. Kui aga vaenlane tulema peaks, küll ma talle siis kulbiga virutan," lausus huumorimeelne naine, kes Utsali õppebaasis kaitseliitlastele toitu valmistab.

"Olen kuulnud ja lugenud, et vanasti kogunes Kursis asuva Vabadussõdalaste mälestussamba juurde palju rahvast ning peeti kõnesid ja koorid laulsid," teadis rääkida Mari Liis Rumvolt.

Tänavu 24. veebruaril korraldatakse iseseisvuspäeva vastuvõtt Kursi pastoraadis.

JAAN LUKAS

Põltsamaal põles elumaja

Jõgevamaa tuletõrjujatele-päästjatele ei möödunud väljakutseta ka eelmine nädal.

Reedel kell 14.11 teatati häirekeskusesse, et Põltsamaal põleb Lossi tn 31 elumaja. Tuli oli saanud alguse ühe korteri koridorist. Maja ja korter päästeti, hävis kümme ruutmeetrit vahelage ning umbes sama palju hoone katust. Tulekahju põhjustas lahtise tulega hooletu ümberkäimine.

ARDI KIVIMETS

POLITSEIKROONIKA

Kaks mees süüdi auto purjuspäi juhtimises

Möödunud aasta 6. aprillil peeti Risto R Jõgeva alevikus kinni sõiduauto Žiguli juhtimiselt alkoholijoobes. Viis päeva hiljem karistati teda halduskorras rahatrahviga. Omades aga kehtivat halduskaristust, juhtis Risto R tänavu 12. veebruaril Jõgeva-Põltsamaa maantee 3,3 km jälle sõiduautot alkoholijoobes, põhjustades varalise kahjuga liiklusõnnetuse. Tema vastu on algatatud kriminaalasi KrK § 204 lg 3 tunnustel.

29. augustil möödunud aastal karistati halduskorras rahatrahviga Sivart S, kes tabati üksteist päeva varem kell kaks öösel juhtimas sõiduautot Tartu-Jõgeva-Aravete maanteel, kui ta oli põhjustanud varalise kahjuga liiklusõnnetuse, olles autoroolis alkoholijoobes. 11. veebruaril peeti ta öösel kell 1.15 Jõgeva linnas Aia tänaval kinni jälle autot purjuspäi juhtimast. Kuna tal oli kehtiv halduskaristus seesuguse õigusrikkumise eest, algatati temagi suhtes kriminaalasi eelmärgitud kuriteotunnustel.

Mustvees murti sisse müügipaviljoni

Ööl vastu teisipäeva murti Mustvees sisse sadamaparklas asuvasse müügipaviljoni. Lõhutud olid seinalauad ja seinamaterjali plekk. Paviljoni omaniku andmeil on varastatud alkohoolseid jooke, tubakatooteid, šokolaadi, soojapuhur, ketaslõikur ja veel mõni pisiese. Vargusega tekitatud materiaalne kahju on avaldaja arvates enam kui 5630 krooni.

Autos käidi vargil

Esmaspäeval avaldas Mustvee linna elanik, et tal varastati laupäeval Jõgeval käekott sularaha ja dokumentidega. Ta oli kella viie paiku pärastlõunal parkinud oma sõiduauto Jõgeva kaubahalli ette ja poole tunni pärast naastes leidis, et autost on varastatud enam kui 1000 krooni raha ja dokumendid: juhiluba, auto registreerimistunnistus, liikluskindlustuspoliis. Omanik oli lahkudes lukustanud autouksed, aga nähtavasti ei valmistanud vargale Ford Scorpio uste avamine erilist raskust.

Kumminuia eest tuli istuda arestis

Jaanuaris määras kohtunik Kohtla-Järve sissekirjutusega, aga tegelikult ilma kindla elukohata Vladimirile (1981) 12 ööpäeva aresti. Politsei leidis Vladimiri autost omavalmistatud kumminuia ja süüdistas teda keelatud löögirelva hoidmises ja veos. Kumminuia omanik peeti kinni Mustvees. Milleks talle kumminui ja kuidas ta selle sai, ei osanud Vladimir kohtunikule usutavalt seletada.

Varastati muruniiduk

Ööl vastu kolmapäeva murti sisse Jõgeva Gümnaasiumi endise lasketiiru hoonesse. Kurjategija murdis lahti ja lõhkus kolme ukse lukustuse. Hoones asunud panipaigast on ära viidud vedava rattapaariga muruniiduk. Masina mark ja tekitatud kahju on selgitamisel.

Koolipoisid püüdsid autot varastada

Veebruari alguses püüti Põltsamaal Pajusi maanteel sisse murda ühisgaraaži boksi. Ära oli lõhutud hulk ukselaudu, aga ust valla ei saadud. Nüüdseks on selgunud, et sissemurdmiskatse tegid koolipoisid Mihkel ja Reido. Mihklil on juba hingel neli vargust, sealjuures autovargused. Ta on vahi all kaheks kuuks, et ära hoida uute kuritegude toimepanemist, sest eelmine, 10-päevane vangis viibimine polnud sundinud teda halvalt teelt ära pöörduma. Reidol sellevõrra seaduserikkumisi ei ole, et teda vahi alla võtta.

ÜLO PÄRN,

Jõgeva Politseiprefektuuri pressiesindaja

Ilmateade

Neljapäeval on pilves selgimistega ilm. Puhub põhja- ja kirdetuul 8-13 m/s. Õhutemperatuur -3°C ... -8°C.

Reedel on pilves selgimistega ilm, sajab lund ja tuiskab. Puhub põhja- ja kirdetuul 5-10 m/s. Õhutemperatuur öösel -9°C ... -18°C, päeval -5°C ... -11°C.

Vooremaa

Neljapäev, 22. veebruar 2001. a.

Riiklikud autasud jõgevamaalastele

PEEP LILLEMÄGI,

Jõgeva maavalitsuse pressiesindaja

ARVAMUS

KÜSITLUS

Mida peate ohuks Eesti Vabariigile?

Siimustis küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja

ANATOLI MAKAREVITŠ

KIRJAD