"Laiuse metskonna Kurista metsandikust on praeguseks realiseeritud 1500 tihumeetrit puitu," ütles metsnik Indrek Antonov. FOTO: ANATOLI MAKAREVIT©
Vooremaa
"Laiuse
metskonna Kurista metsandikust on praeguseks realiseeritud 1500
tihumeetrit puitu," ütles metsnik Indrek Antonov. FOTO:
ANATOLI MAKAREVIT©
Jõgevamaal kasvab 54 000 hektarit riigimetsa ja 65 600 hektarit erametsa. Praegu kasutavad ettevõtjad viimaseid päevi metsavarumiseks ja metsatöödeks, sest ilmade soojenemisest tingitud teede lagunemine sunnib raietöid lõpetama.
Tänavu talvel jäi külmaperiood lühikeseks, seetõttu hakkasid ettevõtted ja üksiküritajad üheaegselt metsa raiuma ja välja vedama, see koormas teid ja sadamaid.
Laiuse metskonnas tuli raietööd lõpetada möödunud nädalal. "Meie metsadest, mis paiknevad Jõgeva, Torma, Palamuse ja Rakke vallas, varutud palki veetakse turustamiseks Kunda sadamasse. Põhiliselt on raiutud kuuse- ja lehtpuupalki. Et teede lagunemise tõttu on Lääne-Virumaa maanteedel liikluspiirangud 6-tonnistele masinatele, pidimegi raie praeguseks lõpetama," ütles metsaülem Jaan Anni.
Metsamehed mõtlevad lindudele
18 000 hektari suuruses Laiuse metskonnas tegid raietöid kolm Jõgevamaa ettevõtet, kes valiti välja vähempakkumiskonkursi põhjal.
"Jälgime pidevalt, et raied oleksid tehtud kvaliteetselt ja korralikult, selline järelvalve on põhiliselt viie metsniku hooleks. Nii jätame langile kasvama säilikpuud - vanad puud, mis sobivad lindudele pesitsus- ja laulupuudeks," rääkis Jaan Anni.
"Suurem jagu raietöid tehakse korralikult, kuid vahel võib täheldada ka lubamatut ja silmariivavat. Mõnikord raiutakse talumetsad liiga hõredaks. Tegutsevad ka metsakratid. Tänavu oleme avastanud kuni kümme juhtumit, kus metsaomanikud on raietöödel eeskirju rikkunud," lausus keskkonnainspektor Illimar Mets.
Jõgeva valla puidutöötlemisettevõttes OÜ Kurista Saeveski tellitakse raietöid põhiliselt teistelt firmadelt. "Metsatöid saab teha niikaua, kui püsivad öökülmad," teatas juhataja Enn Kangur.
"Põhiliselt varume metsa Jõgevamaa metsadest. Kõige rohkem vajame kaske, mida kasutame mööbli valmistamiseks. Kaubaaluste alusmaterjali teeme aga haavast," lausus firmajuht.
Lehtpuu osatähtsus suureneb
ASi Kurista Mets juhataja Einar Ilm selgitas: "Tänavu talvel soodustas metsatööde tegemist vähene lumi. Paraku jäi külmaperiood väga lühikeseks, mis sundis töid intensiivsemalt tegema. Praegu tuleb veel kasutada viimaseid võimalusi kevadiseks metsavarumiseks. Peagi algab metsatöid raskendav teedelagunemise periood."
Einar Ilm pidas positiivseks asjaolu, et Eestist väljaveetava ümarpuidu osatähtsus on vähenenud, eksporditava töödeldud puidu hulk aga suurenenud. "Hea, et saeveskid ja puidutööstused on hakanud väärtustama lehtpuid," lisas ta.
Jõgevamaa keskkonnateenistuse juhataja asetäitja kohusetäitja Vello Einaru: "Saeveskitel on praegu okaspuumaterjali põud, mistõttu on rohkem töötlema hakatud lehtpuud. Pärnumaale Saugale ehitatakse koguni spetsiaalne lehtpuu saeveski. Arvatavasti hakkab lehtpuupalki vastu võtma ka Imavere saeveski."
Viimasel ajal on hakatud Eestisse ka Venemaalt rohkesti palki vedama. "Meie saeveskite võimsus on ületanud raieks sobiva metsa
suuruse, mistõttu on palki tarvis sisse vedada ka Venemaalt. Palgiimport võimaldab ka eestimaist metsa säilitada," märkis Jaan Anni.
JAAN LUKAS
RAIVO SIHVER
Ettevalmistused Kesk-Eesti messiks on alanud täie hooga
Jõgeval on käimas pingelised ettevalmistused VIII Kesk-Eesti messiks, mis traditsioonikohaselt toimub 11. ja 12. mail spordihoones Virtus. Sihtasutus Jõgevamaa Ettevõtluskeskus pakub võimalust taotleda messitoetust, mis on paljuski mõeldud selleks, et keskmised ja väiksemad ettevõtted oma toodangut tutvustada saaksid.
Messi korraldava Jõgeva Äriklubi presidendi Aivar Koka sõnul on tänavusele KeskEesti messile oodata kuni pooltsadat firmat. "Käesoleva nädala lõpuks oli ettevõtlusüritusel osalemiseks registreerunud üle kümne firma. Ettevõtetel, kes messile tuleku soovist varem teada annavad, on võimalus oma boksidele parem asukoht saada. Kaupade ja teenustega tutvumisele peaks messil vaheldust pakkuma kultuuriprogramm. Samuti on plaanis korraldada seminare tuntud poliitikute, kultuuri- ja ühiskonnategelaste osavõtul," rääkis Aivar Kokk.
"Messi korraldamist toetavad Jõgeva maavalitsus, Jõgeva linnavalitsus ja Jõgeva vallavalitus eesotsas maavanema Margus Oro, linnapea Ants Paju ja vallavanema Toivo Ilvesega. Ettevalmistamisega seotud nõupidamised toimuvadki praegu Jõgeva linnapea Ants Paju kabinetis," lisas ta.
Toetust Kesk-Eesti messil osalemiseks on võimalus taotleda sihtasutusest Jõgevamaa Ettevõtluskeskus. "Toetuse saamiseks on vajalik ettevõtte registreerimine äriregistris või maksuametis. Töötajate arv võiks soovitavalt olla maksimaalselt viiskümmend inimest," rääkis Jõgevamaa Ettevõtluskeskuse konsultant Kersti Kurvits, kelle sõnul maksti möödunud aastal Kesk-Eesti messil osalemiseks 53 000 krooni ja erinevatel messidel osalemiseks kokku 150 000 krooni toetust.
"Ettevõtetele, kel pole plaanis messil oma boksi avada, pakume aga tasuta võimalust tutvustada oma materjale Jõgevamaa Ettevõtluskeskuse boksis," teatas Kersti Kurvits.
JAAN LUKAS
AS Jõgeva Elamu saab uue omaniku
Eile avati Jõgeva linnavalitsuses ASi Jõgeva Elamu aktsiate võõrandamiseks laekunud pakkumised. Parima pakkumise tegi AS Petromaks Spediitori AS, kes pakkus hinnaks 3 miljonit tuhat krooni.
Jõgeva linnavolikogu oli ASi Jõgeva Elamu alghinnaks kinnitanud 2,5 miljonit krooni. Esmaspäeval avati Jõgeva linnavalitsuse saalis ümbrikud, mis laekusid ASi Jõgeva Elamu aktsiate võõrandamise enampakkumisele. Laekunud oli kaks pakkumist. Tallinna ettevõte TLFV Majahoolduse AS pakkus hinnaks 2 727 000 krooni ja samuti pealinna firma Petromaks Spediitori AS 2 505 000 krooni. Sama firma esitas täiendava pakkumisena 3 miljonit tuhat krooni. ASi Jõgeva Elamu aktsiate võõrandamise kirjaliku enampakkumise läbiviimise komisjon eesotsas linnapea Ants Pajuga tunnistaski selle hinnavariandi parimaks.
Pakkumiste tulemused kinnitatakse linnavalitsuse istungil.
JAAN LUKAS
ARVAMUS
KÜSITLUS
Elve, õpetaja:
"Stalini aeg tõi meie rahvale palju kannatusi. Voore ümbrusest, eriti Tuulavere külast küüditati Siberisse väga palju inimesi. Rängalt on mõjunud, et isikukultuse ajal hakati meie ajusid välja viima. Vanasõna ütleb, et kellel võim, sellel vägi. Ma pole poliitikasse süvenenud ega taha valitsust arvustada, kuid meie poliitikute kemplemised on ületanud sündsuse piiri. Ametimehed peaksid oskama end tagasi hoida ning mitte eneseimetlusse langema."
Vaike, näljapajukil pensionär:
"Meie arvamine ei loe ju midagi. Stalini ajal ei tohtinud ka midagi rääkida. Kui ütlesid, läksid priiküüdiga Siberi poole. Isikukultust, seda on ka praeguses Eestis. Nagu Toompeale saadakse, läheb võim pähe, ja siis pole neile enam rahvas vajalik. Mõnel on tähtis ainult end upitada, et saada veelgi tähtsamaks. Ikka kiiremini, kõrgemale ja kaugemale. Need miljonid, mille ministrid tuksi keeravad või endale teevad, oleks võinud rahvale jagada."
Ilmar, endine traktorist:
"Mõtlen, et see oleks inimesele nagu kaasa sündinud: kui keegi endale mõne ohja kätte saab, tahab oma võimu kohe maksma panna. Mis muu, kui isikukultus on võimumeeste eemaldumine rahvast. Mõni tahab kangesti oma võimu näidata ning iga hinna eest Euroopa Liitu trügida. Rahva arvamust aga ei küsita. Ja kui küsitaksegi, siis meie vastuseis neile ei loe, võtame või selle erastamisvärgi."
Anu, Egelini ema:
"Isikukultuse ajal olin veel laps. Kultusest ja repressioonidest on olnud piisavalt juttu, ma usun, et selline aeg ei tule enam kunagi tagasi. Öeldakse, et uhkus ajab upakile, kuid ma arvan, et ega nii uhkeid inimesi ei olegi. Uut isikukultuse aega ei tule, sest vaevalt, et mõni mees jõuaks ennast nii palju upitada, et liiga uhkeks minna. Eneseupitamine on kohati ametialane ning kuulub elu juurde."
Tiia, kodune:
"Isikukultuse aja ja nende meeste tegudega pole minuealised kokku puutunud. Meie elame maal ja poliitikaga ei tegele, kuid paistab, et isikukultus on hakanud mõnel, kes istub kõrgema ametipulga peal, jälle pead tõstma. Neid, kes tahavad enda jumaldamist, võib kohata mujalgi. Tean peret, kus nooremal põlvkonnal tuleb taluda vanaperenaise ülemvõimu."
Siiri, tööotsija:
"Ega see suuremat asja asi ei ole. Isikukultust võib märgata nii valitsuses, vallas kui külaski. Võibolla ei saa nad arugi, mida nad teevad ja kuidas tahavad ennast upitada. Tundub, et mõni peab end kõige paremaks ja targemaks. Savisaarest, temast ei tahaks ma rääkida. Paistab, et mõni partei, näiteks see k-tähega, kohe toetab kultust. Uute repressioonide ohtu ma ei näe."
Ivo, ettevõtja:
"Isikukultus ja see igavese hullu mehe aeg pole meile midagi hääd toonud. Arvan, et isikukultus pole kuhugi kadunud ja selle laine on juba ka meie riiki tabanud. Poliitikasse ma ei sekku ega taha nimeliselt öelda, aga mõne kaalukama mehe juures on märgata kultuse poole kaldumist. Mõned ministrid ja poliitikud peaksid taipama ise õigel ajal tagasi astuda."
Kalju, pritsimees:
"Need, kes peavad ennast kõige targemaks ja paremaks ning tahavad, et neid jumaldatakse, on rämps. Inimloomuses on, et ta peab kogu elu võitlema oma elu, tervise ja pere eest. Aga ta peab mõtlema ka teistele ja tegema väga palju head. Praegused riigimehed rehkendavad rohkem endale, nemad ei tea, kuidas meie omadega välja tuleme."
Voorel küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
KIRJAD
52 aastat saab mööda küüditamise õuduspäevadest Eestis.
Puutumata ei jäänud ükski linn ega vald. Eriti valusalt läks see üle endisest Tartumaast. Kõik algas Moskvast, Stalinist ja tema kaaskonnast. Kohtadel võimendas seda kohalike vallajuhtide aktiivsus. Uurimisandmetel olid "eesrindlikumad" Aakre ja Rõngu vald. Praeguse Jõgevamaa piirides olid "parimad" Äksi, kus elanikkonnast saadeti külmale maale 7,6%, ja Vaimastveres 6,3%. Ka Laiusel ja Sadalas oldi püüdlikud, mõlemas 4,5%. Oma rahvast hoiti rohkem Kuremaa ja Saadjärve vallas. Erinevatel põhjustel jäi nimekirjades olnuist maha iga viies inimene. See on kurb statistika, mahajääjaile õnn.
Veel süngem oli küüditamise teostamine, mida mäletan oma koduküla Koruste saatusest, kus paarikümnest talust tehti tühjaks pooled. Kirja oli pandud kõik neli Söötide talu, kas oldi kellelegi kurja tehtud või mitte. Hiljem kuulsin, et meie ärasaatmine oli isegi vaidluseks olnud. "Ei tea, miks need Söödid (meie pere) on kirjas. Peremees ei olnud omakaitses, ei jooksnud ka sakslaste sabas." "Aga vaata, kui ilusad viljad neil on," andis teadjam hinnangu.
Põhjust küllaga, et purustada talu, pere, inimelud. Kui vagunid Elva jaamas olid täis saamas, toodi sinna kiiruga minu halvatud lellenaine kahe väikese lapsega. Tõsteti linadega vagunisse. Ainult omaaegse vallavanema A. Jaama naise äge vahelesegamine sundis rongi komandanti haiget maha jätma. Aasta tagasi lasi NKVD sõdur tema mehe maha omaenese kodumetsas.
Küüditamise tulemusi mõjutas 50% vallavõimude tegevus. Rõngu vallajuhid (TK esimees Ilves, partorg Sõkutaja) tegid meie külast lausa punase terrori avamuuseumi: varemetes taluhooned, tühjad talutanumad. 30 aastat hiljem meie rajoonis partorgina töötanud Ilves raputas kõik halva endalt maha: "Ei mäleta, ei tea midagi."
Omskisse jõudes võtsid kohalikud küüditatuid vastu abivalmilt. 1930.-1932. a saadeti põhja kümme miljonit külaelanikku. Sellega teadsid meie süüd. Elu mättaonnis ja hingeline läbielamine murdis paari aasta pärast isa ja vanaema. Kustusid üksteise järel. Maeti küüniuksest valmistatud kirstus (lauad olid defitsiit). Nüüd katab nende ja tuhandete eestlaste kalmusid stepirohi.
Ka mahajääjatel ei olnud kerge. Meie päritolu välja tulles vallandati päevapealt Torma MTJs 1950. a kevadel kolm noort agronoomi. Tänu sõjakeerises Tormasse sattunud Maria aktiivsele vahelesegamisele ennistati mind tööle. Siiakanti jäin kogu eluks. Olen Eestimaa kasuks andnud parima, kuigi, märk otsaees, tuli käia kõik nõukogude aastad.
Meie asukoht nõuab, et oma riiki tuleb ehitada senisest paremini, südamega. Lõpetada võimukaklus, üksteise kraavilükkamine. Siberi
õudused ei ole kuskile kadunud. Üha julgemini kõnnitakse Moskvas Stalini piltidega, kuigi hävitas 50 miljonit süütut inimelu. 80% venelastest taotleb N Liidu taastamist, ja seda endisel kujul.
Vaevalt, et kolmandat korda iseseisvaks saada õnnestub.
ENDEL SÖÖT
JUHTKIRI
Homme möödub 52 aastat ühest hirmsast päevast eesti rahva elus. Paraku jääb järjest vähemaks inimesi, kes neid aegu ise mäletavad. Seda enam oleks tarvis kõigest rääkida. Hoiatuseks, et midagi taolist kunagi ei korduks.
See ülekohus oli ju niivõrd suur, et ühel väikesel rahval oleks selle unustamine omakorda ülekohus. Pole olnud ju Eestimaal perekonda ega suguvõsa, keda see kõik poleks puudutanud, kelle edaspidist saatust mingil moel määranud.
Need, keda tollel hirmsal ööl viiekümne kahe aasta eest ära viidi, olid kantud ju enne nimekirjadesse, tunnistatud nõukogudevastaseks elemendiks. Aga kedagi nõukogudevastaseks
tunnistama ei tulnud siiski keegi kusagilt kaugelt. Ikka omad, teadjad, kes olid teejuhid ja pealekaebajad.
Mis parata, nimekirja sattumise põhjuseks võis saada rahvuskaaslase kõige ehtsam kadedus, kui teine oli töökam, edukam, targem või ilusam. Lihtlabasest kadedusest sai julmus, inimsusevastane tegu, millest hirmsamat on raske ette kujutadagi. Eriti, kui mõelda, et ära viidi ka väikesed lapsed, nõrgukesed vanad.
Hirmus mõeldagi, mida tundmatusse minejad üle pidid elama. Paljud ei suutnudki seda üle elada. Hiljem tagasijõudnutestki suur osa jäi nii ihult kui ka hingelt sandiks. Kui palju elusid jäi elamata, kui palju kodusid ja suguvõsasid hävines päriselt, kui palju jäi pooleli... Ja mida see kõik rahvale kui tervikule tähendas. Oli see ju teine küüditamine. Esimesest saab tänavu 14. juunil mööda kuuskümmend aastat.
Homme süüdatakse paljudes kohtades küünlad nende mälestuseks, kes jäid võõrasse mulda, tullakse kokku, peetakse kõnesid ja korraldatakse mälestusminuteid. Need mälestuspäevad peaksid andma põhjust järjest rohkem kokku hoida, vähem kadedust ja õelust tunda, üksteise järel urgitsemisest hoiduda. Omadest lugu pidada oskajale ei suuda võõras halba teha.
Kevad on kätte jõudnud ja päike paistab juba kohati õige heldesti. Homme on pealegi veel rahvakalendri järgi paastumaarjapäev, mis vanadele eestlastele oli üks rõõmsameelne kevadine püha. Nii et võiks küllalt põhjust olla ka üksteisest rõõmu tunda.
24. märts 2001. a
ELU JA INIMENE
Legendide järgi olevat Kassinurme ümbruse kujundaja olnud Kalevipoeg, kes siin pikemalt aega veetnud, jättes maha oma sängi, silmapesukausi, lingukivi, käe- ja jalajälgi ning künnivagusid.
Muinaskangelase peatus- ja tegevuspaikadesse on omal ajal tekkinud mõis, mille härrastemaja praegugi alles, hilisemal ajal on eeposest tuntud paiga saatust määranud majandid ja nende osakonnad. Oma osa on olnud Kassinurmel alati kahel külast läbi mineval liiklussõlmel - Piibe maanteel ja Tallinna-Tartu raudteel.
Siit ja sealtnurgast Nurgale
Kunagine Nurga talu küla ühe ääre peal vastu kaunist Aruküla mäge on saanud ümberkaudse rahva peamiseks kooskäimiskohaks. Kaarepere kooli kauaaegne õpetaja Helma Kaeval, selle hoone praegune valdaja ja omanik, on siia asutanud kodulootoad. Kolmes ruumis on esemeid, mis esivanemate elust ettekujutuse annavad, peale selle on Helma Kaeval koondanud siia kõik, mis puudutab Kassinurme ajalugu.
"Sellel majal on pikk lugu. Isegi põlenud on vahepeal. Kolhoosi ajal oli selles viis korterit. Plaanisime siia oma perega ikka turismitalu, aga jõud ei hakanud peale. Siis need kodulootoad saidki. Siitsamast, mäe taga elanud Tõnissoo perelt, kes Tartusse kolis, sain suure osa esemetest. Ülejäänu olen saanud erinevaid teid pidi, midagi on olnud ka mu enda perel," selgitab Helma Kaeval.
1998. aastal õnnistas kodulootoad sisse Jõgeva koguduse õpetaja Rene Alberi ja sestpeale on need ka kõikidele soovijatele avatud. Eriti palju on käinud koolilapsi.
Peale selle on Nurga saanud kohaks, kuhu Kassinurme vanad ja noored aegajalt kokku tulevad. Praegu käib Nurgal koos Kassinurme naisselts. Ametlikult on selts registreeritud veebruarikuus, aga selle eestvedamisel ja taganttõukamisel on viimasel ajal külas mõndagi korda saadetud. Möödunud sügisel peetud esimene külapäev mõisas on olnud Helma ja naisseltsi üks suuremaid ettevõtmisi. Enne seda kutsuti külarahvast ühiselt mõisa
parki korrastama. See sai külarahva kokkutulemise ajaks päris ilusaks.
Küla südames asuv mõisahoone on kahjuks hävimisohus. "See ei kuulu kellelegi ja küla on vaene," kahetseb Helma Kaeval. Nurgale aga tullakse kokku tähtpäevadel. Siin on peetud jaanipäevi, tähistatud lihavõttepühi ja vastlapäeva. Ka jüriöö jooksu on korraldatud Nurga lähedale tehtud ilusal rajal viimastel aastatel ja joostakse kindlasti tänavugi. Et Kassinurme külas on palju lapsi, on nad olnud Nurgal iga tähtpäeva puhul ikka rõõmsalt koos.
"Naisseltsil on praegu palju plaane ja kõik head mõtted võtame vastu," ütles üks seltsi asutajaliikmeid ja aktiviste Vaike Makarevit¹.
Ühe nõul, teise jõul
Jõgeva valda kuuluvas Kassinurme külas elab kokku 164 inimest. Siinseid maid kasutab praegu peamiselt AS Perevara. Tööd leidub kodukülas vähestele. Talutaastajaid pole Kassinurmes palju. Esimesena võttis oma kunagise kodutalu tagasi Lembit Lepik. "Päris peremees on tütrepoeg Sulev. Minu tervis ei lase suurt midagi teha," ütleb Lembit. "Ühe nõul ja teise jõul, nii saab ikka hakkama," leiab ta. Tegelikult on kujunenud nii, et Lembitu abikaasa ehk Sulevi vanaema Medy hoolitseb peamiselt loomade eest, kogu muu majapidamise eest kannab noorperemees hoolt. "Nüüd ta juba jagab kõike," tunneb vanaisa heameelt.
"Kui ikka põllutööga tegelikult kokku puutunud ei ole, annab alguses harjuda. Sulev on küll Põltsamaal Kodu- ja Põllutöökoolis käinud, aga eks tegelik elu ja kool ole kaks ise asja," arvab Lembit.
"Kuu aja pärast tuleb ehk juba põllule minna. Masinad on Sulevil tarvis selleks ajaks üle vaadata," teab Lembit. Nende Paju talul on õnneks vajalikud põllutöömasinad olemas, uus ait, laut ja kuivatigi õues. Elumaja on hoonetest kõige vanem. "Sulev lubab tulevikus uue ehitada," on vanaisa kindel.
Praegu on Sulevil lisaks talutööle ka riigiamet. Kahel korral nädalas sõidutab ta Tartu ja Tallinna vahet kohtumeditsiini peaeksperti. "Eks talutöö annab rohkem tegemise rõõmu," leiab vanaema.
Lembitu isakodu, kus praegu ühisel nõul ja jõul Paju talu peetakse, oli vahepealsetel aastatel pikka aega Lepikute suvekoduks. Lembit on enamiku aja elust töötanud veterinaararstina, Medy on pidanud aga 53 aastat proviisoriametit. "Nüüd tambib siin sõnniku sees, nagu vana taluperenaine," ütleb Lembit.
"Ega see talutöö nüüd päris tundmatu ei olegi. Aedvilja sai ju kogu aeg kasvatatud ja lapsena vanaema kodus olin ikka loomadega ka kokku puutunud," leiab Medy.
Paju talus peetakse praegu oluliselt vähem loomi kui alguses. "Teraviljaga läheb kergemini. Ehk hakkab loomapidamine edaspidi jälle rohkem ennast õigustama," loodab Lembit. Kokku on Paju talu 28 hektarit suur, sellest viie hektari jagu on metsa. "No natuke peab metsa ikka olema. Häbi oleks muidu minna naabri käest lapsevitsa küsima," teab Lembit oma elutarkusest öelda.
Peipsi tagant Laiuse kaudu Kassinurmesse
Kassinurme keskuses on peale tüüpiliste maakodude majandiaegade mälestuseks kolm kahekorruselist ühismaja. Mõned korteritest seisavad praegu tühjalt, mõnedes elavad pensionile jäänud inimesed. Osa kortereid kasutab vald aga nn avariipinnana, kuhu pannakse elama üpris erinevatel põhjustel Jõgeva valla teiste paikade inimesi, kes sageli kohalikele võõraks kipuvad jääma.
Ühismaja ühes korteris on kodu ka pensionipõlve pidaval abielupaaril Erna ja Alfred Tenusaarel. Kassinurme elanikud on Tenusaared alates 1966. aastast. "Meie elu on nii kirju olnud, et oma pesa ei olegi saanud," kahetseb perenaine, juhatades meid oma korteri mugavasse elutuppa. Alfred oli majandi ajal autojuht, bussijuht, kombainer, traktorist, sepp, keevitaja jne. "Üheksa ametit ja kümnes nälg," naerab Erna. Ta ise oli pikka aega tööl Kaarepere sidejaoskonnas, enne pensionilejäämist töötas aga Kaarepere metsakatsejaama pardifarmis.
Saatuse tahtel on nii Erna kui ka Alfred sündinud sealpool Peipsit, kuhu mõlema vanavanemad kord välja rändasid. Elu tõi nad erinevaid teid pidi kokku Tormasse, kus nad 1950. aastal abiellusid, siis 13 aastat Laiusel elasid ning lõpuks laste koolitamise huvides Kassinurme kasuks otsustasid.
Alfredi isa viidi kodukülast Peipsi tagant Venemaale, ülejäänud pere aga hiljem Saksamaale, kust Alfred keerulisi teid mööda lõpuks Narvasse välja jõudis. "Kui koos elama hakkasime, siis ta õhtuti ikka jutustas mulle. Need on pikad ja keerulised jutud. Kui meie kahe elulood kokku panna, oleks terve suur romaan," ütleb Erna. "Eestlased vii või põrgu, seal elavad ka ära ja saavad hakkama," räägib ta nende mõlema ja paljude teiste saatusekaaslaste eluteele viidates.
Erna ja Alfredi juurest ühismajast viib puiestee otse Piibe maanteele. Hoopis eemal ja teises kandis on Kassinurme mäed, kunagine linnamägi, mida teatakse ka Kalevipoja sängina, kus alates 1914. aastast olevat olnud rahva kogunemise ja pidude pidamise koht, milleks see kant nüüd uuesti on saanud.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Jõgeva Ühisgümnaasiumis oli emakeelenädal
Möödunud nädal oli Jõgeva Ühisgümnaasiumis emakeelenädal. Sellist üritust korraldati koolis juba 17. korda.
Emakeelenädal oli seekord pühendatud K. J. Petersoni 200. sünniaastapäevale. Kooli raamatukogus oli lemmikraamatute näitus. Neist kõige sagedamini laenutatavad on Enn Kippeli "Meelis", Silvia Rannamaa "Kadri" ja uuemast kirjandusest Joanne K. Rowlingi Harry Potteri lood. Lemmikraamatute kõrval sai näha ka õpilaste endi tehtud raamatuid. Stendidel oli väljas üle 50 omaloomingulise jutu ja luuletuse, mida huviga loeti. Need ei olnud ainult klassikirjandid, vaid jutud elust enesest. Emakeelenädalal anti välja ka originaalseima jutu ja luuletuse auhind, mille said vastavalt Kätlin Nigulas ja Veiko Lille.
Keskastme klassid jutustasid emakeelenädalal võistu muinasjutte. Parimaiks tunnistati Vb ja VIIIc klass. Minule meeldisid aga ka VIIa klassi poiste omaloomingulised muinasjutud. Kõik, nii esinejad kui ka pealtvaatajad, said kringlit. Vanemate klasside õpilased tutvustasid emakeelenädalal K. J. Petersoni loomingut. Parimad, IXb ja Xa klass olid teinud Petersoni luulest lausa lavastused, mida oli mõnus vaadata. Need kanti ette ka veerandi lõpuaktustel. Kultuuriviktoriinil osales kaheksa võistkonda, kaasa arvatud nn XIII klassi ehk õpetajate oma. Kuna tulemused olid üpris tasavägised, said kõik võistkonnad auhinnaks kringli.
Reedel said paljud keelenädalal silma paistnud koos tunnistusega kätte tänukaardi ilusa emakeele hoidmise eest ja kingiks raamatu.
Minu arvates on emakeelenädala korraldamine tore traditsioon ning annab juurde indu kirjutada ja lugeda. Täname oma emakeeleõpetajaid, kelle eestvedamisel keelenädal toimus, ja Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgruppi, kes seda rahaliselt toetas.
KERSTIN MÄGI,
Jõgeva Ühisgümnaasiumi VIIIc klassi õpilane
Eesti Televisiooni saade Pealtnägija kogus auditooriumiuurijate andmetel veebruarikuus 353 000 vaatajat, jättes kaugele selja taha Aktuaalse Kaamera ja Eesti eurolauluvõistluse. "Nii mõnigi kolleeg oleks nõus oma vanaema maha müüma, et sellise tulemuseni jõuda," arvab üks Pealtnägija saatejuhte Vahur Kersna.
"Pealtnägijad" Vahur Kersna ja Mihkel Kärmas pole edu nimel siiski oma eakaid sugulasi ega isegi südametunnistust ohvriks toonud. Sellest, kuidas menusaade sünnib ning paljust muustki pajatas Kersna möödunud reedel Põltsamaa Ühisgümnaasiumis toimunud üleriigilise kõnevõistluse publikule. Nii et alljärgneva loo kaudseteks kaasautoriteks on saalis istunud noored, kes Kersnale küsimusi esitasid.
Pealtnägija puhul on raske öeldagi, kas see tõmbab vaatajat rohkem sellega, millest räägitakse, või sellega, kuidas räägitakse. Teemavalik mõjub Eesti meediamaastikul igatahes tavatuna, sest erinevalt paljudest teistest ajakirjanikest ei arva Kersna ja Kärmas, et tõeline elu pulbitseb Toompeal või staarikeste-prominendikeste magamistubades.
"Ükski nö normaalne teleajakirjanik ei julgeks öelda võttegrupile, et kolistame nüüd kuhugi Pärnumaale, kuna seal on ühest majapidamisest neli kana ja traktoriaku pihta pandud, sest see näib esmapilgul hullumeelsusena," ütles Kersna. "Aga kunagi ei tea ette, kus tõeliselt hea lugu end peita võib: kui mul tuleks hakata kogu Pealtnägija ajaloo jooksul tehtut pingeritta panema, pääseks see aku ja kanade lugu kindlalt esikümnesse."
Lennuk elutoas
Niisama hea näide olevat mõni nädal tagasi eetris olnud lõik, kus eakas paar, kes oma abielu rahulikult lõpetada ei suuda, kaamera ees oma nö musta pesu pesi.
"Meile helistas mehe advokaat, kes lahutusasju ajab. Esmapilgul ei osanud me seda lugu millegi poolest huvitavaks pidada: tavaline varajagamine ju. Aga kuna järgmine päev oli võttepäev, lubasime advokaadi rahustuseks, et sõidame vanapaari juurest läbi, mõeldes ise, et pärast vabandame end välja untsu läinud heliga ja jätame materjali lihtsalt kasutamata. Aga kui vanahärra siis natuke aega rääkinud oli, paiskus toauks tema selja taga lahti ning sealt lendas välja tema tuld ja tõrva sülgav eksabikaasa. Ja äkki oli lugu olemas! Minul jäi üle öelda vaid operaatorile: "Lase käia!" Ning tema muudkui filmis.
Internetis on sellele loole tulnud igasuguseid vastukajasid. Paljud on öelnud, et seesugust inetut sõnasõda oli piinlik vaadata. Aga paraku - just selline pikkade kollaste ja teravate hammastega ongi elu meie ümber."
Küsimusele, kes on huvitavaimad isiksused, keda ta intervjueerinud, ei osanud Kersna üheselt vastata, vaid tõi näite samal hommikul toimunud kohtumisest Arukülas: "See, kellel me külas käisime, oli pealtnäha täiesti tavaline suitsukiskumisest kollaste sõrmedega vanamehenäss. Aga kuna ta vana armastus Harley Davidson talt mõni aeg tagasi ära varastati, otsustas ta endale ehitada ei midagi vähemat kui lennuki. Ja kus ta seda teeb? Loomulikult ei kusagil mujal kui elutoas. Tõsi, tütar ei saa enam klaverit harjutada, kuna lennuki saba jääb ette, aga jalga pole pere vanamehe juurest siiski veel lasknud. See mees ei pääse iialgi seltskonnakroonikasse, teda ei hääletata iialgi seksikate edetabelisse, aga tema suhe ellu ja oma lennukiehitusse on soe ja aus. Mistõttu ta on minu jaoks tunduvalt huvitavam kui Toompea täis poliitikuid ja ministeeriumitäied karjeristidest kantseleirotte."
Vastuvoolu
Tegelikult ajavat Pealtnägija ülisuur publikumenu Kersnale hirmu nahka: "353 000 vaatajat iga nädal - selle numbri juurest pole Eesti tingimustes praktiliselt enam kuhugi tõusta. Ja rahvusvahelisi ambitsioone, nagu Urmas Otil, mul pole: selleks olen ma liiga vana, liiga laisk ja liiga eesti."
End juba korra tõestanuna oleks Kersna sõnul võimalik Eesti teleturul üsna kaua vana rasva peal sõita: keera kokku mida tahes, ikka leiab see vaatajaid - sa oled ju ikkagi Kersna! Aga nagu ta mõnede kolleegide kogemuse najal teab, võib see ühel hetkel valusasti kätte maksta.
"Tegelge sellega, mis teid tõeliselt huvitab - ka siis, kui selle nimel esialgu näguripäevi tuleb näha, näiteks töö juures punasel diivanil ööbida," pani Kersna teda kuulanud noortele südamele. "Ja ärge kartke ujuda vastuvoolu, vaatamata sellele, et ülemus teie peale 40 minutit järgemööda karjuda tavatseb või et jõulupreemia saamise õigus tekib teil alles pärast viitteist teenistusaastat, kuna senimaani on teil alati jõuluks vähemasti kolm käskkirja kogunenud."
Kersnal on see kõik läbi proovitud. Ning just nii on ta saanud Kersnaks.
RIINA MÄGI
Norra uhkuse tulekut Linnahalli ei reklaamitud isegi nii palju kui näiteks Duran Duranit, kuid siiski, rahvas hakkas 21. märtsi õhtul varakult halli treppidest üles ronima. Ja paistis, et mitte väga vähesel määral.
Erinevalt Mihkel Raua ennustusest ei domineerinud publikumi hulgas õllekõhtudega äripeerud ja kõvasti krohvitud karjäärinaised, vaid kõvasti oli kahekümnendates poisse-tüdrukuid, mehi-naisi. Ja isegi teismelisi liikus. Mõned muusikakriitikud olid kohale meelitatud, Laubre ise vehkles rahva seas hoolega ringi. Iroonilisi muigeid välkus siin-seal, aga noh, mis siis.
Kella kaheksaks hakkas kolmveerand kohtadest täis saama. Ääred jäidki tühjaks. Lava ees taarusid karmid turvad. Lavakujundus oli napp, praktiliselt ainult pillid: kaks komplekti klahvpille, üks esi-, teine tagaplaanil, trummid, mikrid, mõned kitarrid siin-seal. Taga neli pikka lina ülalt alla rippumas, muidu kõik selline tume ja hall. Nagu tuleks hoopis Sisters Of Mercy kontsert.
Rahvas koguneb, otsib oma kohti. Bänd jääb muidugi hiljaks, kuidas siis muidu. Poistekambad hakkavad kooris hõikuma-vilistama, justkui tuleks bänd kohekohe. Ei tule mitte.
Vilistamine tiheneb, lisandub plaksutamine. Ja siis, peale traditsioonilist "akadeemilist" pooltundi, kaovad saalituled vaikselt ära, kollakas valgus lavalinadele ja kes sealt siis lavale hiilivad: trummar, blond bassimees, kahupeaga noor lisaklahvipildur ja lõpuks muidugi Mags, Pal ja Morten. Pal ehk siis A-Ha kitarrimees on hirmuäratavalt kõhn ja näeb halb välja, Magne Furuholmen on nagu üks normaalne neljakümnene ikka. Esimene lugu hakkab kohe pihta, see on Minor Earth, Major Sky, kosmoselugu samanimeliselt viimaselt albumilt.
Frondimees Morten Harket ilmub valgussõõri. Ta on mustas rinda paljastavas särgis ja liibuvates nahkpükstes, ta liigutused on dramaatilised nagu Richard IIIl. Ta vist isegi veidi liipab stiilselt jalga. Noored kogunevad kiiresti lava ette käsi hõljutama.
Kohe järgnevad mõned uuemad lood, The Sun Never Shone That Day, Little Black Heart, I’ve Been Losing You, siis vana Manhattan Skyline, Thought That It Was You.
Ballaadiga I Wish I Cared ilmub nagu ei tea kust lavale mustas pikas seelikus Annely Drecker, kes teeb Harketiga ooperlikke liigutusi ja muidugi lõõritab duetti. Lavale ta jääbki. Iidne hitt paneb rahva rõõmsalt ulguma.
Tegelikult pole Eesti publikumil suurt häda midagi, võiks vaid veidi rohkem liigutada. Morten lõõritab muideks täiesti puhtalt, nagu muiste, võimendus rõhutab ka just teda, süntesaatorite arvelt muide. See-eest on Mags aktiivsem teadustaja ja rahvaga suhtleja. Uus potentsiaalne ballaad Mary Ellen Makes The Moment Count ja siis tuleb üllatusena nö unplugged set, akustilise kidra, klaveri ja Morteni ning Annely vokaaliga. Samamoodi tulevad Stay On These
Roads, Early Morning, You’ll Never Get Over Me. Viimasega läheb põline klahvimees Furuholmen üle akustilisele kitarrile ja liigub sellega mööda lava ringi.
Samamoodi libisetakse läbi viimase hiti, nekrofiilide hümni Velvet. See ennustab lõppu. Morten küsib, et kuidas on eesti keeles "Thank You". Kõik vastavad.
Inimesi raputatakse hittidega The Sun Always Shines On TV, The Living Daylights, viimase abil harjutatakse rahvalaulmist. Pika treenimise peale tuleb välja küll. Hunting High And Low’d laulab koor küll nii kammerlikult, et MH paneb oma kõrva vastu lava.
Bänd kaob. Rahvas muidugi kisab. Eks ikka lastakse seda teha ka. Aga muidugi tulevad staarid armulikult tagasi, eetrisse paisatakse Summer Moved On, Crying In The Rain ja lõpuks, üllatus-üllatus, Take On Me, tõsi küll, üpriski rokilikus versioonis.
Rahvas väga ei tantsigi, kisab rohkem. Bänd kaob sellest hoolimata. Üks noortekamp lõugab viisitult: "Take On Meee!!!!!!!!" Kui kontsert läbi sai, püüdsid karmid mehed teha ikka hästi iroonilist nägu, nende kaasad kiljusid parodeerivalt: "Oi, kui ilus ikka Morten oli", asjatundjad norisid võimenduse ja kõige muu kallal. Mis neil üle jäi. Ahhaa keskus see tõesti polnud.
MARGUS KIIS
Laupäeval on muutliku pilvisusega ilm, võib sadada lund. Puhub loode- ja põhjatuul 3-10 m/. Õhutemperatuur on +1°C ... -5°C.
Pühapäeval on vähese ja vahelduva pilvisusega, oluliste sademeteta ilm. Puhub põhjatuul 2-7 m/s. Õhutemperatuur öösel -8°C ... -18°C, päeval +1°C ... -5°C.
Laupäev, 24. märts 2001. a.
Kevad ajab metsavaruja metsast välja
JAAN LUKAS
RAIVO SIHVER
Ettevalmistused Kesk-Eesti messiks on alanud täie hooga
JAAN LUKAS
AS Jõgeva Elamu saab uue omaniku
JAAN LUKAS
KÜSITLUS
Voorel küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
KIRJAD
ENDEL SÖÖT
JUHTKIRI
24. märts 2001. a
VAIKE KÄOSAAR
Jõgeva Ühisgümnaasiumis oli emakeelenädal
KERSTIN MÄGI,
Jõgeva Ühisgümnaasiumi VIIIc klassi õpilane
RIINA MÄGI
MARGUS KIIS