Vooremaa
Neljapäev, 26. juuli 2001. a.

Sisukord

Maanteele voolas kergkütteõli

Kärde mäele voolas 100 kuni150 liitrit kütteõli. FOTO: ANATOLI MAKAREVIT©

Teisipäeva keskhommikul voolas sõitvast järelhaagisega tsisternautost Scania Kärde mäe piirkonnas 830 meetri ulatuses asfaldile umbkaudu 100 kuni 150 liitrit kergkütteõli. Üks sõidusuund suleti. Reostuseohu likvideerimiseks kulus ligikaudu kolm tundi.

Jõgevamaa pääste- ja operatiivteenistuse osakonna juhataja Tõnu Vare ütles eile Vooremaale, et teisipäeval kell 10.57 teatati häirekeskusele, et Piibe maantee 57.kilomeetril Jõgeva valla piires on toimunud tee ühe sõidusuuna saastumine ligikaudu 830 meetri ulatuses. Välja sõitis operatiivgrupp eesotsas Arvid Kupperiga ja kuuemeheline valvevahetus, mida juhtis vanem Tarmo Õun. Sündmuskohale sõitsid veel keskkonnateenistuse, keskonnainspektsiooni ja AS Vooremaa Teed esindajad ning liikluspatrull.

Firma Lavitrans esindaja Udo Kasemaa andmetel toimus tsisternautol tehniline rike ja üks vooliku kruvi oli lahti tulnud. Tsisternides oli 28 000 liitrit kergkütteõli.

Päästeteenistuse mehed kasutasid õli kahjutukstegemiseks absorbenti. Kolme kotti kokku kogutud jäätmed edastati ASle Market Transport. Selle juhataja Maido Mägi andmetel antakse ligi 20 kilogrammi ohtlikke jäätmeid üle Tartus asuvale ASle Epler & Lorenz.

Keskonnaministeeriumi Jõgevamaa Keskonnateenistuse jäätmete ja õhu peaspetsialisti Moonika Aunpuu sõnul tegi olukorra ohtlikuks asjaolu, et madalat leektäppi omav kergkütteõli võib palava ilmaga ülekuumeneda ja plahvatada. "Probleem oli selles, et kütteõli sulatas maanteesse imbudes asfalti ning muutis ta liiklusohtlikult libedaks," rääkis Moonika Aunpuu. Seetõttu puistas AS Vooremaa Teed ohlikule teelõigule ligi 30 tonni purustatud kruusa.

Tõnu Vare andmetel võis ohtliku olukorra lugeda likvideerituks kell 14.05.

RAIVO SIHVER


Diiselgeneraator varustab elektriga Endla küla

Endla alajaama tarbijad said teisipäeva õhtuks elektri tagasi. Diiselgeneraator varustab vooluga 18 km ulatuses madalpingeliine.

Esmaspäeval tõi motorist Mati Lääne Tallinnast Rootsi päritoluga diiselgeneraatori Drive Tech, mille abil lülitati vool sisse Endla küla majapidamistele. Teisipäeval ühendas Mati Lääne koos elektrikmehaanik Priit Riimaniga diiselgeneraatori Endla alajaama madalpingeliinidega. 130 KW ja 400-voldine generaator hakkas ümbruskonnale voolu andma juba pärast lõunat.

15 tunni jooksul kulub diislikütet generaatorile umbes 200 liitrit. Alajaam ise asub Toominga talu tagusel alal. Esialgu jäid vooluta kolmanda fiidri tarbijad. See toiteliin lülitati vooluvõrku sama päeva õhtuks.

Toominga talu perenaine Maia Sepp oli õnnelik, et sai lõpuks vett jälle oma kaevust, sest kuni voolu lülitamiseni käidi vett külast toomas. Rõõmuga varus ta kastmise tarbeks terve tünnitäie vett.

RAIVO SIHVER


Lehkavad rongid Jõgeva jaamas

"Lähed, kuna sa lähed, ikka seisab mõni rong ees," on raudteeületajad pahased. Eelmisel kesknädalal oli Jõgeva raudteejaamas jalakäijate ülekäigukoht koguni mitu tundi kinni. Tuul puhus raudtee poolt ebameeldivat haisu Jõgeva südalinna. AS Eesti Raudtee esindaja lohutas, et see on ajutine nähtus.

See, et Jõgeva jaamahoone juures asuval ülekäigul on alailma rongid ees ja inimesed ukerdavad teisele poole rööbasteed pääsemiseks rongide alt või ümber, on vana lugu. Teine, ametlikult peamine ületuskoht, asub Jaama ja Staadioni tänavate ristmikul. Kuid kes see viitsib nõnda suurt ringi teha. Uudsem asi on see, et vahetevahel annab jaamakorraldaja valjuhääldajaga teada, et kaubarong jääb peatuma kauemaks ajaks või hakkab kohe liikuma. Hea seegi.

Mitmed lehelugejad on pöördunud Vooremaa toimetusse ja kurtnud raudteega seotud ebamugavuste üle. Nende arvates oli olukord eri ti hull eelmise nädala kolmapäeval, kui kõik rööpapaarid olid ronge täis ja tsisternidest paiskus gaasihaisu.

Gaasilõhna kohta sai päritud AS Eesti Gaas Jõgeva piirkonna müügijuhilt Enn Pällult. Tema sõnul tuli kesklinnas hõljuv ebameeldiv lõhn raudteel seisvatest tsisternidest. Ta oli saatnud oma mehed raudteejaama, kes selgitasid, et iga teine vagun, millel kiri "Bensiin", lõhnas.

ASi Eesti Raudtee nõunik Mart Koll lükkas arvamuse, et tegemist oli gaasitsisternide lekkega ümber: "Läbi Jõgeva jaama veetakse Lätisse minevaid gaasitsisterne vaid kaks korda nädalas, millest on teadlik ka kohalik päästeteenistus. Kolmapäeval gaasi ei veetud."

Nõuniku sõnul seisis kolmapäeva hommikul kella neljast kuni õhtul kella neljani Jõgeva jaamas pikemat aega kuus rongi. Üle kahe tunni peatusid kell 4.42 ja 8.32 jaama saabunud kaubarongid. Veeti segakaupa: metsa, sütt, bensiini ja masuuti.

"Jõgevat läbivate rongide pikk seisuaeg on tingitud raudtee remondist. Kõige raskem oli liikluse reguleerimine kolmapäeval, kui elektril töötavad side- ja signalisatsiooniseadmed olid tormi tagajärjel rivist väljas. Raudteelt linna kandunud ebameeldiv lõhn võis tulla bensiini ja lahusteid vedavatest tsisternidest. Bensiinirong, kus olid mõned vagunid ka lahustite all, jäi Jõgevale peatuma kell 7.38 ja väljus 8.39. Arvatavasti võiski sellest rongist haisu tulla: tsisternide siserõhk soojaga paisub ja ülemäärane rõhk lastakse surveklappidest välja," selgitas Mart Koll ja lisas: "Kauemaks ajaks peatuma jäänud kaubarongide avamine, et vabastada jalakäijate ülekäiku, on küllaltki keeruline ning aeganõudev. See pikendaks rongide seisuaega veelgi."

Millal Vägeva-Pedja-Jõgeva vahelise raudtee remont lõpeb, ei tahtnud nõunik kommenteerida. See pidavat sõltuma remonditööde mahust ja finantseerimisest.

ARDI KIVIMETS


Täpsustus

Teispäevases rubriigis Nädal Maakonnas oli kaks viga. Palamusel toimub reedel vallavalitsuse istung. Kolmapäeval külastas Jõgeva linna Vene Suursaatkonna esimene sekretär hr. Pospelov.

Vabandame!



ARVAMUS

Kartulikasvatus on kulukas põllumajandusharu

Osaühingu Jõgeva Seemnekartul juhataja Ilmar Polli arvates on kartulikasvatus kulukas põllumajandusharu, millega tegelemine vajaks ka riiklikku toetust.

Kunagi nimetati Eestit kartulivabariigiks ja kartulit teiseks leivaks. Miks sellised ajad nüüd möödas on?

"Kartul peaks olema teine leib nüüdki, kuid paraku jäävad kartulipõllud väiksemaks. Kui teraviljakasvatust veel toetatakse, siis kartulikasvataja peab ise toime tulema.

Kartuli kasvatamisel tuleb aga teha iga hektari kohta vähemalt 30 000-kroonine kulutus. Selleks, et kulud ja tulud tasakaalu saada peaks hektarisaak olema 30 tonni. Sageli korjatakse aga hektarilt 14 või 15 tonni kartulit. Sel juhul kaasneb kartulikasvatusega 50-protsendiline kahjum."

Kas välismaa kartulikasvatajad saavad riigilt toetust?

"Euroopa Liidu riikides on mitmesuguseid toetusi, mida Eestis ei rakendata. Hollandis toetatakse näiteks tärklisekartuli kasvatamist."

Kuidas peegeldub mõõnaseis kartulikasvatuses firma Jõgeva Seemnekartul käekäigus?

"Tegelikult õnnestus tänavu kevadel kartuliseemne müük võrdlemisi hästi. turustasime 150 000 tonni seemet, kusjuures sellist müügikogust võib üsnagi normaalseks pidada."

Kas olete juba koristanud ka esimese saagi värsket kartulit?

"Värske kartul, mida turul ja poodides müüakse, on tavaliselt kasvatatud Lõuna-Eestis. Seemnekartuliks varast kartulit aga kunagi ei koristata. Nii hakkame meiegi kartulit võtma augustis, keskvalmimise perioodil, sest seemnekartulil peab koor juba kinni olema."

Tänavusi kartulisaake ohustab lehemädanik. Kui raske on selle taimehaiguse levikule piiri panna?

"Lehemädanikku põhjustavad ilmastikuolud. Soojuse ja äikesevihmade perioodil on lehemädanik peagi käes. Lehemädanikku võimaldab aga vältida õigeaegne pritsimine taimekaitsevahenditega. Kui põllud täielikult pritsimata jätta, võib põld lehemädaniku tagajärjel mustaks minna nagu oleks külmalaine üle käinud. Aastaid tagasi, mil polnud lehemädaniku vastaseid preparaate, jäidki põllumehed mõnikord ilma kogu kartulisaagist. Nüüd on pritsimisvahendid olemas. Näiteks osaühingus Jõgeva Seemnekartul pritsime põlde neli korda ja suudame nii lehemädanikku arvatavasti vältida. Paraku maksavad taimekaitsevahendid piisavalt palju raha, mistõttu alati ei kannata kartuli omahind pritsimisega kaasnevaid kulutusi välja."

Kas leidub ka lehemädaniku suhtes haiguskindlaid kartulisorte?

"Mitmedki eestimaised sordid peavad haigusele paremini vastu. Välisriikides aretatud sordid on ilusama välimuse ja kujuga ning ilma sügavate silmadeta. Põldudel, kus sellised sordid kasvavad, tuleb aga sagedamini tõrjet teha."

Mis on saanud kunagisest kuulsast kartulisordist "Jõgeva Kollane"?

"Jõgeva Sordiaretuse Instituudis ja firmas Jõgeva Seemnekartul hoitakse seda kartulisorti elus. Nõudlus selle järele on tagasihoidlik, mistõttu meie põllumajandusettevõttes kasvatatakse seda kartulit ainult ühel hektaril.

JAAN LUKAS


Kes maksab? Kes vastutab?

Tuleb välja, et igasuvised äikesetormid on elektrikutele sama ootamatud nähtused kui talv teedemeestele.

Levinud arvamuse kohaselt peetakse tormi poolt tekitatud kahju süüdlaseks ilmataati. Mõnes mõttes on see tõsi, sest möödunud nädalast tormikahjustust võrreldakse 1967. aastaga. Kui aga sirvida viimase aasta Vooremaad, siis selgub, et iga väiksemgi tuulepuhang on jätnud elektrita paljud tarbijad. Põhjuste hulgas on esikohal puude langemine traatidele. Kuidas seda siis ikka nii sageli juhtub? Kas tänapäeva puud on nii rabedaks muutunud, et iga väiksemgi tuuleiil neid traatidele paiskab või on asi hoopis milleski muus?

Teatavasti kehtisid nõukogude ajal ranged nõuded, mille alusel pidid liinide alused teatud meetrite laiuselt olema puudest puhtaks raiutud. Peeti silmas asjaolu, et liini äärde jäävad puud ei langeks juhuslikult traatidele. Paistab, et neid nõudeid tänapäeval enam ei tunnistatagi. Muidu ei oleks ju liinide aluseid lastud võssa kasvada.

Teatud aastate järel muutuvad traadid nii pudedaks, et need tuleks välja vahetada. Rääkinud asjameestega selgus, et paljudes kohtades ongi nii, et iga väiksemgi tuuleiil võib traate purustada. Ilmselt on keegi oma töö tagemata jätnud. Aga see keegi on sama tabamatu kui must auk.

Eelmisel kolmapäeval toimunud kriisinõupidamisel tõdeti, et Eesti Energia on maakonnast koondanud väga palju töömehi. Samas ei ole paika pandud suviste äikesetormide tõttu tekkivate kahjude likvideerimisprogrammi. Kohapealsetele meistritele on jäetud üksnes kohustused. Iga väksemagi küsimuse lahendamiseks peab ta pöörduma Tallinnasse.

Naeruväärseks on muudetud ka eletririketest teadustamise süsteem. Inimene teatab sellest Tallinna kontoris istuvale näitsikule, kes paneb informatsiooni kirja ja annab selle siis edasi kohapeale. Õige jah! Milleks otse Jõgevale teatada, kui seda saab teha Tallinna kaudu.

Kui telefonisides kasutatakse tänapäeval rohkesti maa-aluseid kaabelühendusi, siis elektrienergia ülekandmisel on valdavalt tegemist oma aja ära elanud õhuliinidega. Meil on ju enamus struktuure erastatud, isegi teedevalitsused. Kõik tahavad tehtud töö eest tasu saada. Küsimus on, kes maksab, kas kahjusaaja, kohalik oma-, maavalitsus või Eesti riik?

Kolmapäevasel kriisikomisjonil ei olnud selleks puhuks laitmatult toimivat finantseerimissüsteemi välja pakkuda. Tänapäeval aga mitte keegi ilma rahata tööd ei tee. Välja on töötamata ka abi vastuvõtmise kord, tingimused ja koordineerimismehhanismid. Vastasel juhul ei oleks tulnud selliseid arusaamatusi nagu Puurmanis, kus Eesti Energia esindaja keeldus pakutud abist.

Maakonnas on olemas küll nimeliselt kriisikomisjon, kuid reaalselt see veel ei tegutse. Määramata on iga liikme konkreetsed ülesanded ja ka vastutus. Täpselt välja töötatud süsteemide asemel valitseb anarhia ja teadmatus. Ei teata isegi seda, kuidas ja kui kiiresti on Tallinnast võimalik tagajärgede likvideerimiseks rahasid hankida. Seadustes ja valitsuse tegemistes on nii palju auke, et vastutajaid ei olegi võimalik leida, ammugi veel karistada.

Nõukogude ajal valitses selles osas kindel kord. Ei saanud juhtuda midagi sellist, kus Jõgeva Piimakombinaadis on jäetud valveta ammoniaagimahutid ja Jõgeva jaamas lasevad mürgist gaasi välja kahe e¹eloni vagunid. Linnas valitseb ammoniaagi ja gaasimürgistuse oht ja vastutajaid ei olegi. Omavalitsuste informeerimist ohust ei peeta miskikski. Kas on tõesti nii, et keegi ei tea, kust oht tulla võib ja mis on selle tagajärjed? Paistab, et toimitakse põhimõtte järgi: "Pärast meid tulgu või veeuputus". Vanad süsteemid on lammutatud, uued aga veel ei tegutse.

Esmaspäeval toimus Jõgeva linnavalitsuse laiendatud istung, millest võtsid osa Jõgevamaa Päästeteenistuse direktor Jüri Alandi ja AS Jõgeva Vesi juhataja Lembit Kabral. Eelmisel nädalal oli Lembit Kabrali arvates kõige suuremaks probleemiks teadmatus ja igasuguse info nappus. Vooremaa küsimustele vastates selgus, ei päästeamet ega ka linnavalitsus ei oma täielikku ülevaadet nende territooriumil asuvate mürgiste ainete kohta. Raudteel veetava ohtlike ainete kohta aga puudub igasugune ülevaade. Päästeameti direktori Jüri Alandi andmetel informeerib oma raudteevedudest ainult Kohtla-Järvel asuv keemiatehas Nitrofert, teised mitte. Päästeameti direktor pidas Jõgeva linnale kõige suuremaks ohuks raudteed.

Kui vaadata valitsuse, ametite ja omavalitsuste bürokraatiaaparaadi suurust, siis tundub, et vastutajaid on ülearugi. Tegelikult ei ole mitte ühtegi. Eks katsu kellegi peale näpuga näidata, kohe kaevatakse laimamise eest kohtusse. Mis muud siis üle jääbki, kui tõdeda, et elagu anarhia! Või on teisi ettepanekuid?

RAIVO SIHVER


JUHTKIRI

Raudtee peab jääma riigile!

Veel aasta tagasi olnuks Eesti Raudtee mahamüümine kasulik nii maksumaksjale kui ka potentsiaalsele erastajale. Maailma majanduskonjunktuur oli tollal veel soodne, asjast huvitatud firmade ring laiem, raudsete relsside eest oleks saadud head hinda ning ka uuel omanikul olnuks paremad võimalused oma investeeringu tasateenimiseks. Erastamise jätkamine asjade praeguse seisu juures tähendaks aga tõsist lööki riigikassale ning seaks koguni küsimärgi alla ka raudtee enese säilumise.

Tundub, et firmad, kes esitasid Erastamisagentuurile oma pakkumised raudtee erastamiseks, lähtusid pigem spekulatiivsetest

kaalutlustest kui soovist infrastruktuuri arendada. Parim näide on Rail Estonia, kes konkurentide hinna uljalt üle pakkus, kuid isegi käsiraha kokku ei saanud ning seejärel lootusetult operetlikesse skandaalidesse mähkus. Nüüd on selgunud, et ka paremuselt teine pakkuja Baltic Rail Services ei saa tõenäoliselt ostusummat kokku ning ka kolmanda osaleja, Raudtee Erastamise Rahvaaktsiaseltsi kavatsuste suhtes on mitmed analüütikud avaldanud kahtlust, et nende peamine äriplaan raudtee erastamise juures on see hiljem kallimalt edasi müüa.

Kui raudtee erastajatel tekib raskusi juba ostusumma tasumisel, oleks palju oodata, et nad suudaksid leida suurusjärgu võrra suuremat kapitali raudtee infrastruktuuri arendamiseks. Üks erastamise põhieesmärke – raudtee edasine areng – jääks seega saavutamata. Enamgi veel, seesugused erastajad oleksid pigem huvitatud raudteest raha väljavõtmisest kui sinna sissepanekuks ning raudtee infrastruktuuri tabaks vältimatu taandareng.

Riik ei pea tegelema äriga ning miks peaks maksumaksja raha eest uusi rööpaid ja vedureid ostma, kõlab üks erastamise pooldajate põhiargumente. Ometigi kulutab riik teede ja sildade ehitamiseks, lumetõrjeks ning liiklusohutuse tõstmiseks miljardeid kroone, samal ajal kui iga tonn raudteel veetud kaupa ning iga reisija, kes sõiduauto asemel reisirongi kasutab, võimaldaks riigimaanteede koormust vähendada. Rääkimata sellest, et inimeste ja kaupade vedu raudteed mööda tähendaks madalamaid veokulusid ning väiksemat õhusaastet. Raudtee olemasolu ning aktiivne kasutamine ei ole mitte kellegi eralõbu, vaid kõigi maksumaksjate ühishuvi.

Vooremaa arvates peaks riik kasutama sobivat ettekäänet, et tunnistada erastamisprotsess nurjunuks ning raudtee riigi omandisse jätta, kuna erastamise jätkamine on nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis riigile majanduslikult kahjulik. Eesti Raudtee on tõestanud, et suudab edukalt eksisteerida ka riigifirmana, samuti võib raudtee infrastruktuuri kaasajastamiseks kasutada Euroopa Liidu tagastamatut abi. Riigile kuuluvalt raudteelt saadav pikaajalisem tulu oleks kahtlemata märksa suurem kui praegustel kahtlastel tingimustel läbi viidavast erastamisest kohe saadav rahasumma. Vooremaa on seisukohal, et riigile kuuluvast raudteest peaksid tulu saama kõik Eesti Vabariigi kodanikud, mitte väike grupp erastajaid.

26. juuli 2001. a



MAJANDUS

Palal toodetud palkmajad paigaldatakse Norras

Palkmajade ehitamisele spetsialiseerunud firma OÜ Ranman Grupp annab tööd 30le inimesele. Firma kontor kontor asub Pala asulas, tsehhid aga Kadrinas ja Murrus. Enamus palkmaju

eksporditakse Norrasse.

Firma omanik ja juhataja Priit Kaljund ütles Vooremaale, et alustasid 1994. aastal neljakesi. Praeguseks on töötajate arv kasvanud 30le. Põhiliselt on need ümberkaudsed inimesed. Mõned

üksikud töömehed käivad ka kaugemalt.

Toore ostetakse. "Suve algul oli nappus toormaterjalist. Palgiturg elavnes aga pärast hiljutist tormi," rääkis Priit Kaljund. Ta jätkas: "Materjali muretsemine ongi suurim probleem. Oleme tellimustega kindlustatud aasta lõpuni ja tööd jätkub".

Kadrina tsehhis valmistatakse materjale ette. Majade kokkupanemine toimub Murru tsehhis, mis asub Nõmme külas endise Kirovi-nimelise näidiskalurikolhoosi lehmafarmis. Siis võetakse maja lahti ning nummerdatakse detailid ära. Valmistoodang saadetakse Norrasse. Sealsed koostööpartnerid panevad majad kokku.

"Teeme käsitööna palkmaju nii ümarpuidust kui saetud materjalist. Kõik toimub tellija projekti alusel ning tema soove arvestades. Alustasime kämpingute ja väikesuvilate ehitamisega. Nüüd teeme juba 300-400 ruutmeetrise pinnaga motell-restorane. Ühe sellise ehitasime tänavu kevadel Põhja-Norra kliendi tellimuse alusel. Üksikuid saunsuvilaid oleme ehitanud ka Eestisse," kommenteeris Priit Kaljund.

RAIVO SIHVER


Pala postivabrik varustab lääneeurooplasi aiapostidega

Eestis tegutseb 9-10 postivabrikut, millest üks asub Palal. Karja-, ilu- ja lilleaia- ning teeäärte piirdeposte eksporditakse Inglismaale, Iirimaale, Taani ja Belgiasse. Tööd antakse kuuele kohalikule inimesele.

ASi Woodex tütarfirma, AS Pala Postivabrik, alustas tööd üle kahe aasta tagasi, täpsemalt 1999. aasta veebruaris. Firma üheks osanikuks on Kasepääl puidu kokkuostuga tegelev OÜ Oos Mets juht Peep Kalmus.

Postivabrik asub endises Pala kolhoosi masinakeskuses. Sinna on üles pandud puidufrees, tapimasin, laasimis-, teritus- ja ka poolituspink.

Vabriku juhatajana töötab Ain Laurits. Tema vormistab lepingud ja turustab ka toodangu. Kohapealset tegevust organiseerib meister Kalju Ahven, kes on ettevõttes töötanud üle pooleteise aasta.

Kuuse- ja männipuidust valmistatakse freesposte kuus keskeltläbi 100 tihumeetri ringis. Jääkidest valmistatud teeäärte piirete postid on 15-30 sentimeetri pikkused. Aiapostide mõõdud kõiguvad 1,2-4 meetrini. Valmistoodangu läbimõõduks on 5-14 cm.

Toodangu mahte mõjutab ka sessoonsus. Talvel on tööd rohkem, sest siis on materjali paremini saada. "Ostame toorainet kõikidelt müüjatelt. Teeme ka koostööd teiste postivabrikutega. Vahetame tellimusi jne, rääkis Kalju Ahven. Ta jätkas: "Läheme augustis puhkusele. Metsavarumise hooaeg algab varsti. Umbes septembri lõpus jõuab meile juba värske toormaterjal. Siis saame me kõik: Aivar Ilves, Vello Karm, Sergei Ignatev, Sirve Oidermaa, Imbi Kliimant ja mina, puhanuna tööle asuda".

Pala vallavalitsusest öeldi Vooremaale, on hea, et mõlemad firmad olemas on ja et nad kohalikele inimestele tööd annavad.

RAIVO SIHVER



KULTUUR

Tormas austati Jakobsoni ja mängiti puhkpillimuusikat

Tormale on toonud kuulsust nii selles paigas elanud ja töötanud Carl Robert Jakobson kui ka puhkpillimuusika. Möödunud laupäeval saigi Tormas teistkordselt teoks üleeestiline puhkpilliorkestrite festival ToPoF, millega tähistati ka rahvusliku ärkamisaja ja suurmehe Carl Robert Jakobsoni 160. sünniaastapäeva.

ToPoF ehk Torma puhkpilliorkestrite festival algas Torma põhikooli pargis asuva Carl Robert Jakobsoni mälestussamba juures. Sissejuhatuseks mängis Torma puhkpilliorkester Eesti sõjaväe marssi. Just Carl Robert Jakobsoni isa Adam Jakobson oli see, kes asutas 1848. aastal Torma puhkpilliorkestri, mis teadaolevatel andmetel oli esimene puhkpilliorkester Eestis. Kõnega esines ka festivalipäeva juht Eesti Rahvusmeeskoori direktor Vello Mäeots, kes oli vaatamata tapvale kuumusele selga pannud mulgikuue ja kohandanud end Carl Robert Jakobsoni sarnaseks meheks. Varem Jakobsoni kehastamisega kuulsaks saanud nüüdne siseminister Tarmo Loodus otsustas seekord jääda iseendaks. Tervituskõnedega esinesid ka maavanem Margus Oro ja ürituse patroon Kasepää vallast pärit ettevõtja Jüri Kraft.

Tormalaste Ühenduse esimees Aksel Jõgi ja ühenduse liige Endel Laul andsid Torma põhikooli direktorile Toomas Aavasalule üle miniatuurse mudeli Viljandis paiknevast Carl Robert Jakobsoni esinduslikust mälestussambast.

Jakobsoni mälestussamba juurest marssisid orkestrid festivalikontserdi toimumispaika Rahuoru parki. Saabujaid võttis reipa muusika saatel vastu orkester Popsid Tartust. Esimesena alustas musitseerimist ühendorkester, dirigeeris Enno Tubli. Enno Tubli, keda festivalil korduvalt kiideti sõnadega: tubli mees, on ka orkestri Popsid ja Torma puhkpilliorkestri dirigent. Rohkem ja vähem tuntud viise esitasid ka puhkpilliorkestrid Tormast, Jõgevalt, Põltsamaalt, Järva-Jaanist, Mustveest, Suure-Jaanist, Avinurmest ja Türilt.

Järva-Jaani orkestril olid kohale sõitnud Järva-Jaani tuletõrjemuuseumi saun-autoga. Torma orkester võis uhkust tunda uutest esinemisrõivastest, mida aitas muretseda ürituse patroon Jüri Kraft. Festivalil kõlasid ka torupilliviisid ansambli Linnutaja esituses.

Festivalil kõlasid mitmed tuntud palad nii Eesti kui ka välismaa muusikaklassikast. Lustakad Popsid üllatasid kuulajaid ka maailmakuulsa euroviisi Everybody esitamisega. Kaasa laulma keegi siiski ei hakanud.

Festivali üheks juhiks oli ka mitmekülgne kultuurimees Jüri Aarma. "Tulin Tormasse põllumajandusettevõtte juhi Ahto Vili kutsel. Me oleme Pärnus õppinud ühes koolis ja klassis," ütles Vooremaale Aarma, kes on muusikakoolis ka ise puhkpillimuusikat õppinud.

"Loodetavasti said kuulajad festivalil hea muusikaelamuse. Puhkpillimängijatel oli aga võimalus omavahel juttu ajada ja ka noote vahetada," arvas ürituse peakorraldaja Torma puhkpilliorkestri liige Ahto Vili. Muusikaürituse kordaminekule olid tõsiselt kaasa aitamas ka vallavanem Mati Kepp, Sadala kultuurimaja juhataja Pille Tutt, Torma naisseltsi esimees Saima Lehtveer ning Torma lastepäevakodu Linnutaja juhataja Kaja Ivask.

"Hea, et Tormas leidub ettevõtlikke inimesi, kes võimaldavad maakultuuril ellu jääda," arvas ürituse patroon Jüri Kraft.

JAAN LUKAS


Higistades, vihastades ja armastades

"Millega te küll lapsed juulikuus kaheks nädalaks pilli puhuma meelitate?" imestanud Soome Oravaise valla esindajad, kui teist nädalat Põltsamaal tegutsevat noorte puhkpillimängijate suvekooli kaemas käisid ja nägid, kuidas ligi seitsekümmend noort kogu Eestist kolmekümnekraadises kuumuses tõsist tööd tegid.

Oravaiseski olevat tavaks oma valla noortele muusikutele puhkpillilaagrit korraldada, aga rohkem kui kolmeks päevaks lapsi kokku saada ei õnnestuvat ja sedagi oktoobrikuus. Põltsamaa suvekool on seevastu kaheksa tegutsemisaasta jooksul aina kasvanud, kuigi pakutakse seal mitte tasuta hamburgereid või megadiskot, vaid üksnes võimalust tööd teha, st oma pillimänguoskust lihvida. Konks on ilmselt selles, et seda viimast saab teha mitte ainult üksi, vaid ka ansamblis, suures orkestris või bigbändis mängides, oma ala meistrite ja tõeliste isiksuste käe all ning mõnusas ea- ja huvikaaslaste seltskonnas.

"Me higistame koos, me vihastame üksteist välja, aga me armastame üksteist," ütles Boss ehk Norra Ski muusikakooli direktor Åge Korneliussen õpilaste ja õpetajate suhete kohta suvekoolis ja lisas, et igal juhul tuleb tunnis natuke nalja ka visata: huumor aitab vaimu värske hoida.


Läheb paremaks

Åge on puhkpillimängijate suvekooli mõtte algataja ja tema juhtimisel on kool igal suvel ka tegutsenud. Majutuspaika pole suvekooli korraldajatel talle enam otsida vaja: Bossil on Põltsamaal oma korter, kus ta veedab peale mõttlise osa suvest ka jõulude ja ülestõusmispühade aja.

"Kaheksa aastaga on nii mõndagi muutunud: muusikakool, kus suvekooli tunnid toimuvad, omandab tänu järkjärgulisele remondile üha kenama näo ning norra ja eesti õpetajatest on kujunenud nii hea meeskond, et mind ei koorma enam ainuvastutus lõpptulemuse eest," ütles Boss.

"Instrumendid on lastel aasta-aastalt üha paremad," lisas Stavangeri sümfooniaorkestri löökpillirühma kontsertmeister Ivar-Atle Fjordheim, suvekooli alaline löökpilliõpetaja. Ainult löökpille see paraku ei puudutavat...

Ka Eesti Muusikaakadeemia professor Olavi Kasemaa ja Georg Otsa nimelise Muusikakooli puhkpilliosakonna õppejõud Tõnu Soosõrv on suvekoolis algusest peale kaasa teinud: esimene saksofoni ning teine trombooni ja tuubamängijaid õpetades.

"Üheks suvekooli magnetiks on noortele kindlasti suures heakõlalises orkestris mängimise võimalus: ega üheski Eestimaa linnas ju 80-liikmelist noorteorkestrit pole. Ning norralased toovad alati väga põneva repertuaari kaasa," ütles Tõnu Soosõrv. Olavi Kasemaa lisas, et orkestris mängivad kaasa ka õpetajad ning see on noortele samuti kasulik kogemus.


Tulipunane trompet

Põltsamaa muusikakooli direktori Anne Kausi sõnul on tänavuse puhkpillimängijate suvekooli kahes vahetuses õpilasi-õpetajaid kokku 157. Majutuspaigaks on, nagu ikka, ühisgümnaasiumi internaat, süüakse sama kooli värskelt remonditud sööklas.

"Aga küllap jätavad noored praeguste kuumade ilmadega hulga jäätise- ja karastusjoogiraha ka Põltsamaa kaubandusettevõtetesse," arvas Anne Kaus. Suvekooli administreerimine minevat tema sõnul tänu kasvavale kogemustepagasile üha lihtsamaks.

Rahalise küljega hakkama saamine olevat seevastu üha keerulisem, kuna elekter, vesi, söök, noodipaljunduspaber jms minevat üha kallimaks, lastelt võetavat tasu aga ei saa samas tempos tõsta. Haridusministeerium, Eesti Kultuurkapital, Jõgeva maavalitsus ja Põltsamaa linnavalitsus on suvekooli õnneks alati toetanud.

Täna on Põltsamaa kirikus suvekooli teise vahetuse solistide ja ansamblite kontsert, homme kultuurikeskuses suvekooli lõppkontsert. "Publikupuudust pole meil nendel kontsertidel kunagi

olnud: lisaks muusikalembestele põltsamaalastele tulevad neid kuulama õpilaste vanemad ja puhkpilliõpetajad kogu Eestist," ütles Anne Kaus. Ega põrsast kotis ostma tulda, vaid teatakse juba, et kuulda saab põnevat repertuaari kvaliteetses esituses ja et vürtsi annavad kontserdile alati teatavad showelemendid. Tänavu olevat Boss näiteks lõppkontserdi tarvis kaasa võtnud tulipunast värvi trompeti.

RIINA MÄGI


Läheb laulmiseks!

Pühapäeval saabub suurpäev neile jõgevamaalastele, kes igatsevad end teleekraanil näha: Jõgevale ja Põltsamaale jõuab Eesti TV suurim suveprojekt "Laulge kaasa!".

Jõgeva rahvast oodatakse keskpäevaks laulma linnapea Ants Paju koduaeda Kesk tn 10, Põltsamaa rahvast õhtul kella kuueks lossihoovile. Jõgeval on saatejuht Reet Linna kõrval eestlauljaks Voldemar Kuslap, Põltsamaal Jaan Elgula. "Jõgevamaal ongi sel suvel vedanud: 21 "Laulge kaasa!" lindistusest toimub selles maakonnas tervelt kolm," ütles saate otepäälasest produtsent Valdur Sepp. "Tabivere rahvas sai koos noore lauljatari Kadi Toomega laulda 29. juunil ja 7. juulil oli saade juba eetris. Nüüd siis jõuame Jõgevale ja Põltsamaale. Jõgeva asemel pidi lindistus, tõsi küll, Palamusel toimuma, aga sealne park sai hiljutises tormis kõvasti kannatada ja õnneks oli Jõgeva nõus ürituse enda kanda võtma."

""Laulge kaasa!" kontsertide suur publikumenu - Võrus tuli kokku näiteks poolteist tuhat inimest - näitab, et rahvas tahab laulda, kokku saada armastatud solistidega ja kuulata kõnelusi paikkonna elust ja arengust. Ning loomulikult tahetakse lähedalt näha, kuidas tehakse telesaadet ning olla selles isegi osaline," ütles Valdur Sepp. "Kontsertidel on saadaval laulikud, kus sees kõik 199 laulu, mis salvestustel ette kandmisele tulevad. Jõgeval lauldakse siiski paar lisalugu, sest seal ei saa kuidagi üle ega ümber selles linnas sündinud isamaalaulikust Alo Mattiisenist. Loodame, et kõik soovijad linnapea aeda ikka ära ka mahuvad."

Jõgeva laulusaade on eetris 1. septembril, Põltsamaa oma nädal hiljem.

RIINA MÄGI


Mälestussammas sangarile

Tabiveres avati ülemöödunud nädalal mälestussammas kolonel Karl Partsile. Samba avamisega tähistati vapra sõjamehe 115. sünniaastapäeva.

Karl Parts sai Vabadussõja ajal tuntuks kui soomusrongide organiseerija ja soomusrongide diviisi ülem. Tänu sellele, et soomusrongid Kuperjanovi partisanide toetusel äkkrünnakuga Tartu vallutasid, jäi punastel timukatel pooleli veretöö Tartu Krediidikassa keldris ning õhkimata raudtee ja sillad.

Samuti mängisid kolonel Partsi juhitud soomusrongid suurt rolli lahingutes Võnnu ja Riia all. Partsi hulljulgusest kõneleb aga see, et Tabivere jaamahoones võtnud ta paari mehega kinni mitukümmend täies relvastuses punaväelast ning Voldi mõisahoone juurde kaitsesse asunud vaenlase jõud ajanud ta paanikas taganema täiest kõrist laulmisega. Parts oli üks üheksast kolme Vabadusristi kavalerist. Vabadussõjas üles näidatud vapruse eest pälvis ta autasutalu Voldi mõisa maadel. See andiski põhjust mälestussamba püstitamiseks Tabiverre: sündinud oli Parts hoopis Palupera vallas.

Ausamba püstitamise initsiaatoriks oli Kaitseliidu Tabivere rühma pealik, kohaliku muuseumi juhataja Andu Uus ning rahaliselt toetas üritust Tabivere vald. Mälestussamba avamisel osalesid Kaitseliidu peastaabi, Kaitseliidu Jõgeva maleva ning Kaitseliidu Tabivere rühma ning kohalike noorkotkaste ja kodutütarde esindajad, samuti vallavanem Aare Aunap ja vallavolikogu esimees Kalev Raudsepp. Kohal olid ka Karl Partsi tütar ja õepoeg.

"Karl Parts on oma vaprusega eeskujuks ka praegustele Eesti Kaitseväe ohvitseridele," ütles Kaitseliidu Jõgeva maleva pealik kapten Ants Nurk mälestussamba avamisel. Karl Parts vangistati kommunistide poolt 1940. aastal kodutalus ning mõrvati 1941. aastal Kirovis.

RIINA MÄGI



SPORT

Mustvee täitus korvpalluritega

Möödunud laupäeval kohtusid 93 võistkonda üle-eestilise tänavakorvpallivõistluse Mustvee etapil. Jõgevamaa korvpalluritest pälvisid pingelises konkurentsis esikoha Torma spordiklubi 1988. ja 1989. aastakäigu võistkond.

Tänavakorpallivõistluste Mustvee etapi mängupaigaks oli Peipsi järve äärne parkla. Sportlikus konkurentsis lõi kaasa 93 võistkonda ja mängud käisid 14 väljakul. Hommikust õhtuni kestnud sportlikku tegevust hoidis peakorraldajana oma huviorbiidis Torma spordiklubi juhataja ja korvpallitreener Raivo Tralla. Teda abistasid ettevõtlikud spordimehed Viktor Nõmm ja Hannes Teppan. Nõudliku ja täpse pilguga jälgisid mängu kohtunikud spordiklubist Vile eesotsas Mati Proosiga. Sekretariaadis töötasid usinasti Tiina Leeben, Krista Pint, Maie Puusepp ja Tatjana Loik. Mustvee linna päevade ajal toimunud mängudele elas hoogsalt kaasa linnapea Pavel Kostromin.

Turniiri üks favoriite, Torma spordiklubi võistkonnad, esindasid seekordsel võistlusel sponsorfirmat Linnuse talu, mis asub Sadala lähedal. Kõige võidukamalt mängis Torma spordiklubi 1988. ja 1989. aastakäigu võistkond, kes pälvis esikoha. Esimeseks tulnud meeskonnas mängisid Arko Pakkas, Kait Koppel, Risto Velt ja Karlis Karm. Torma spordiklubi 1986.-1987. aastakäigu võistkond oli üldkokkuvõttes paremuselt teine. Kolmandaks jäänud eliitvõistkonnas mängisid Jõgevamaalt pärit korvpallurid, kes praegu mängivad erinevates spordiklubides: Alar Varrak Kalevis, Mario Polusk klubis A. Le Coq ja Imre Mäesepp Tallinna Pedagoogikaülikooli spordiklubis.

Jõgeva korvpalluritest mängisid tänavakorvpalli Mustvee etapil kaasa ka spordiklubi Contra tüdrukute võistkond Laiuselt (treener Vallo Väljaots) ja kaks spordiklubi Forte võistkonda treenerid (Ergo Prave ja Ants Lend).

JAAN LUKAS


Kokkutulek tõelistele karudele

Motoklubi Jõgeva MC kümneliikmeline esindus osales paar nädalat tagasi Soome mainekaimal motokokkutulekul, 36. korda peetud Karurallil, mis tänavu leidis aset Ida-Soomes, 600 km kaugusel Helsingist.

Jõgeva klubi esindajad olidki ainsad eestlased kolme tuhande osalejaga Karurallil. "Karurallit korraldatakse tsivilisatsioonist võimalikult kaugel, kaunis puutumatus looduses," ütles Jõgeva MC president ja rahvusvaheliste motokokkutulekute Jõgevatreff peakorraldaja Igor Ellisson. "Viimased 30 kilomeetrit kokkutulekupaika tuli seekord näiteks läbida mööda käänulist kruusateed ja nii mõnigi Gold Wing’i või muu superratta omanik, kes senini üksnes asfaldil sõitnud, leidis end ühtäkki kraavist. Suuri meelelahutuskontserte sellel kokkutulekul ei korraldata, saunas käiakse aga selleks kohaldatatud telgis, kuhu pesuvesi pumbatakse otse järvest. Elekter ongi tavaliselt ainus tsivilisatsiooni

hüve, mida Karurallil tarbitakse."

Igor Ellissoni jaoks oli tänavusel Karurallisõidul juures väike nostalgiamoment: kümme aastat tagasi käis ta samal üritusel - see toimus siis Põhja-Soomes Saarijärvil - koos 12-aastaste kaksikutest poegadega, kes läbisid 1400-kilomeetrise teekonna isa sabas mopeedidel sõites. "Tookord pälvisime Võitleja Karu auhinna, mida ei enne ega pärast seda pole Karurallidel välja antud. Ja omamoodi visaduse näitamine see retk ju oligi: edasi liikusime ju vaevalt 40 km tunnis," ütles Igor Ellisson. Nüüd kihutasid noored Ellissonid loomulikult juba tsiklitel.

Nostalgitsemise kõrval jäi Ellisson-vanemal loomulikult aega uute ideede kõrva taha panemiseks: Jõgevatreff on ju taas tulekul. "Jõgevatreffi teadis vähemalt iga kahekümnes mees, keda Karurallil kohtasin ja meie kokkutuleku erinevate aastakäikude särke kanti seal palju", ütles Igor Ellisson.

2. augustil algavale Jõgevatrefile on tema sõnul oodata oma pooltteist tuhandet ratturit mitmest riigist. "Tarditsioonilise väljasõidu Kuremaa motolaagrist teeme 4. augustil. Kell 12.45 sõidab motoparaad Kuremaa poolt sisse Jõgeva linna ning suundub kell 14 Põltsamaa lossihoovis algavale motosummerile.

Tänavu saab Jõgevamaal teoks aga teinegi motokokkutulek: Jõgevatrefi järgsel nädalal toimub Põltsamaal Euroopa Mootorispordi Föderatsiooni egiidi all ja selle reglemendi järgi korraldatav FIMMotocamp, kuhu tuleb umbes 250 motohuvilist 15 riigist. Kui muul ajal loodame, et meil lastakse Ranna restorani juures piiratud alal isekeskis olla, siis reedel ja laupäeval, 10. ja 11.

augustil tuleme rahva sekka. Reedel teeme ringsõidu maakonnas: kell 11 asume Põltsamaalt teele, kell 11.30 sõidame kolonnina Õuna poolt sisse Jõgeva linna, kella 12ks jõuame Palamusele, kella 14ks Laiuse lossivaremetesse, kust suundume pärast lõunapausi Mustveesse. Laiusele on selleks ajaks oodatud ka käsitöömüüjad, sest nii mõnigi väliskülaline võib tahta midagi ehedalt eestimaist kaasa osta. Laupäeva keskpäeval alustame aga paraadi läbi Põltsamaa linna ning siirdume siis lossihoovi Jõgevamaa taidlejate kontserdile, mis on tasuta ja avatud ka muule publikule."

RIINA MÄGI



MITMESUGUST

Tivoli - lastele ja buliimikutele

Tivoli Tuur tuuritab jälle mööda Eestimaad. Kuuendat aastat ratastel veerev lõbustuspark on tänavustel suvekuudel reklaami järgi väljas täiesti uute atraktsioonidega. Paljudele vähegi täiskasvanutele tundub aga, et eelmise astaga võrreldes märksa magedamatega.

Lastel on muidugi lõbu laialt. Paljud karussellid jms on äris mudilastele - suured sinna istuma ei mahugi. Neile on eevastu välja pakkuda tuuri südantpööritaivam leiutis. Nimelt oobade vahel keerlevad nn kinotoolid. Nii mõnelgi nendesse heldatutest vallanduvad varem või hiljem pea alaspidi olekust ning mitmeminutilisest solgutamisest tingitud okserefleksid. Parajasti normaalsele vastupidises asendis olles lastakse nn kinotoolis istuvale külastajale tubli juga vett alltpoolt näkku. Küllap värskendamiseks ja... oksejäätmete minema uhtmiseks.

Õuduste tuppa ei peaks küll ühelgi üle kümne aastasel asja olema. Hirmu ei aja nimetatud atraktsioon parima tahtmisegi juures peale. Kui külastaja muidugi just klaustrofoobik või pimeduse kartja pole. Konstruktorite arvates peaks põhimõtteliselt õudne vist siis olema, kui tuled järsku põlema pannakse ja mänguöökull nurgast vastu irvitab? Või kui luukere veidraid liigutusi teeb? Või kui keegi kõlarist naljakalt ulub?

Üksteise vastu põrkavate autode jahtimist kaifivad miskipärast nii suured kui väikesed. Valdavalt küll meessooesindajad - kui mõni naisterahvas juhtide sekka ära eksibki, kukuvad raja ääres seisvad mehed teda ilmse üleolekutundega õpetama. Ja ei saa kusjuures hiljem ise rajale minnes rooliga liigse sebimise tõttu kohaltki ära. Roolid muide on üldse pisut imelikud - keerad paremale, sõidab auto vasakule ja vastupidi.

Loteriid on sama imelikud. Klouniloosiga (5 krooni) võitmine näiteks on tõenäoliselt võimatu. Kui külastaja enda arvates klouni näolapi piletilt välja kraapinud on ja rõõmsalt auhinnalelu poole tormab, teatab auhinnaneiu alati: "SEE EI OLE KLOUN!" Kloun olevat hoopis teistsugune. Aga mis välja kraabitu endast kujutab, kui see kloun ei ole, ei oska neiu samuti öelda.

Märksa lihtsam on midagi lavalt võita. Kui ajudele hakkav tümps lakkab ning konferansjee välja ilmub, võib olematute soorituste (a la tüdruku minutiline süleshoidmine) eest üsna kobedaid priise saada.

Atraktsioonide hind on samuti üsna kobe. Üks oksetuur = 25 krooni. Kümnepiletilise paketi saab ka "vaid" kahesaja krooni eest. Buliimikutele ja mudilastele pole muidugi ükski hind liiga kõrge. Sel suvel oli neil lõbutsemise võimalus 22. juulini, mil Tivoli Tuur oma tuuritamise Pärnus lõpetas.

HIIE PAAS


Lendavad nahklapid

Kui suveõhtu hämara sumeduse või varahommikuse valguse ajal pöörata pilk oma ninast kaugemale, võib näha imelisi lendajaid. Sääsed, need tülikad vereimejad ning ööliblikad on tavalised, kuid huvipakkuvam on jälgida loomade lendu. Nahkhiired, rahvapäraste nimedega nahknäär, nahklapp, nahklapak, nahkrott - heal lapsel ikka mitu nime - ongi meie ainsad lennata suutvad imetajad.

Esmapilgul tundub, et tegemist võib olla mõne linnuga, kuid jälgides tema pidevat tiibadega vehkimist ja veidi nurgelist, hääletut lendu, adud pisut kõhedust tekitavat salapära. Lendlased, nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste seltsi. Nende, öise eluviisiga imetajate tiibadeks on nahast lennused. Aktiivse looduskaitsja ja nahkhiireuurija Matti Masingu andmetel on Eestis leitud 11 liiki nahkhiiri, kellest kõige tavalisemad on meil suurkõrv- ja põhjanahkhiir, keda võib leida peaaegu kõikjal. Neid võib kohata praktiliselt kõikjal, nii maal kui ka linnas.

Vastupidi suurvidevlasele, kääbusnahkhiirele (muide, temal on kergesti meeldejääv ladinakeelne nimetus Pipistrellus pipistrellus), pargi ja suurnahkhiirele, jäävad need kaks liiki ka talveks meile. Nahkhiired, kes jahedamate ilmade saabudes ei lenda lõuna poole, suiguvad talveunne juba septembris või oktoobris. Kuhugi keldrisse, koopasse, seinaprakku või mõnda õõnsusesse, kus ei lange temperatuur alla paari kraadi, pugenud loomake jääb peaaegu tardunult, pea alaspidi, rippu kuni aprillikuuni. Vahepeal jõuavad nad paarituda, mai lõpus koonduvad emasloomad poegimiskolooniatesse ja sünnitavad üks või kaks poega. Esialgu tassib ema neid öistel saagiretkedel endaga kaasas, hiljem jäetakse poeg varjepaika, kus ema käib teda aegajalt imetamas.

Kuuvanused nahklapakad on juba täiskasvanu suurused (suurkõrva tüvepikkus on 41-52 mm, küünarvarre pikkus jääb umbes sentimeeter lühemaks; hiir kaalub 5,1-9,6 grammi. Oma kogemustest tean, et nahkhiiri võibki kõige sagedamini kohata praegu, kui emad ja noored hiirepojad pole veel oma pesakolooniat hüljanud. Eriti oli märgata nende sebimist eelmisel nädalavahetusel. Lendasid teised mu Pedja jõe lahedal asuvas suvekodu räästa vahelt vups ja vups välja.

Omapärase sahina, piiksumise või vigisemise järgi teadsin, et mõni hiireke on mu katusse alla ja seina sees pesapaiga leidnud, kuid et neid nõnda palju on, oli meie perele üllatuseks. Õhtul kella kümne paiku lendas paarikümne minuti jooksul eterniitkatuse alt välja koguni kolmkümmend isendit. Kena oli kaeda, kuigi oma voodi kohal ja kõrval kuulda nende sabinat ja häält on küllaltki tüütav. Kuid, mis teha - nahkhiired on looduskaitse all ja kasulikud putukahävitajad.

Nahkhiired on ka linnaloomad. Jõgevlased Egon ja tema kaasa Ave avastasid eile, et nende Rohu tänav 6 neljandal korrusel asuvas korteris on isemoodi elukas. Panid selle klaaspurki ja hakkasid imelooma tuvastama. Oli nahkhiir, kuid mis liiki jäi selgusetuks. Kui noored said telefoni teel kinnitust, et tegemist pole mitte tavalise, vaid nahkhiirega, viisid nad loomakese rõduservale rippu. Õige kähku sirutas hiireke oma lennused laiali ja oligi nende silmist kadunud.

Eile õhtupoolikul leidsid Vana-Jõgeva elanikud Alma ja Aapo nahkhiire oma maja välistrepilt. See nahkhiir ongi jäänud pildile.

ARDI KIVIMETS


POLITSEIKROONIKA

Vanem metsavargus ilmsiks tulnud

Ilmsiks tuli üks vanem metsavargus. Üks Jõgeva valla Kurista kandi elanik on avaldanud, et endise Saare vallas Tuulavere külas on ühe endise talu metsas tehtud ebaseaduslik metsaraie ja raiutud materjal on varastatud. Kuritarvitamine on aset leidnud juba 1999. aastal. Keskkonnakahju on arvestatud üle 32 000 kroonisele summale, riigikahju 22 000 kroonile.


Mees jäi tukkuma ja auto sõitis teelt välja vastu puid

Seesugune liiklusõnnetus juhtus teisipäeva varahommikul kella viie paiku Jõhvi-Tartu-Valga tee 94,8. km Saare vallas. Torma vallas elunev 1970. a sündinud mees jäi oma Toyota Landcruiseri roolis tukkuma ja auto, kaldunud teel vasakule, sõitis lõpuks teelt välja vastu puid. Pooleteisemeetrisest teekaldast allasõitnud autol purunes praktiliselt kogu esiots- aga õnneks juhtunu käigus keegi viga ei saanud.


Painkülas varastati keevitustrafo ja ketaslõikur

Esmaspäeval avaldati politseisse, et Jõgeva vallas Painkülas on sisse murtud ukseluku lõhkumise teel ühte ehitatavasse majja. Sissemurdmine on toimunud ajavahemikus möödunud nädalavahetuse reede õhtust avastamisepäeva hommikuni. Varastatud oli keevitustrafo ja ketaslõikur ning omanikule tekitatud kahju hindab avaldaja 4500 kroonile.


Karistati kolme purjuspäi roolisolnut

Teisipäeval karistati prefektuuris kolme isikut, kes oli tabatud autoroolist purjuspäi. Laupäeva öö esimesel tunnil leiti sõiduauto Volkswagen Golfi roolist Põltsamaal Endel (s. 1952), Põltsamaa linna elanik. Mees seletas, et sõitma pidanud ta purjuspäi seepärast, et tulnud "toimetada restorani naisterahvaid". Temale määrati karistuseks 4240-kroonine rahatrahv. Sama suure rahatrahviga karistati ka Viljarit (1983), Sadala noormeest. Tema leiti joobnuna mootorratast Jawa350 juhtimas ühel õhtupoolikul Tormas. Lisaks polnud tal liikluskindlustuse poliisi, esitada polnud ka sõiduki registreerimistunnistust. Viimastel asjaoludel trahviti teda lisaks veel 530 kroonise trahviga.

4240-kroonise rahatrahviga karistati veel Pavelit (1960) Kasepää vallast. Tema oli joobnuna ®iguli roolis Mustvee linnas 17. juuli hilisõhtul kümme minutit enne südaööd.

ÜLO PÄRN,

Jõgeva Politseiprefektuuri pressiesindaja


Ilmateade

Neljapäeval püsib muutliku pilvisusega ilm. Mitmel pool sajab hoovihma ja on äikest. Puhub põhjakaarte tuul 2-7 m/s, äikese ajal on tugevaid tuulepuhanguid. Sooja on 23-29 kraadi.

Reedel tuleb vahelduva pilvisusega ilm, kohati sajab hoovihma ja on äikest. Puhub põhjakaarte tuul 4-9 m/s. Sooja on öösel 13-19, päeval 19-25 kraadi.



Vooremaa

Neljapäev, 26. juuli 2001. a.

Maanteele voolas kergkütteõli

RAIVO SIHVER


Diiselgeneraator varustab elektriga Endla küla

RAIVO SIHVER


Lehkavad rongid Jõgeva jaamas

ARDI KIVIMETS


Täpsustus



ARVAMUS

Kartulikasvatus on kulukas põllumajandusharu

JAAN LUKAS


Kes maksab? Kes vastutab?

RAIVO SIHVER


JUHTKIRI

Raudtee peab jääma riigile!

26. juuli 2001. a



MAJANDUS

Palal toodetud palkmajad paigaldatakse Norras

RAIVO SIHVER


Pala postivabrik varustab lääneeurooplasi aiapostidega

RAIVO SIHVER



KULTUUR

Tormas austati Jakobsoni ja mängiti puhkpillimuusikat

JAAN LUKAS


Higistades, vihastades ja armastades

RIINA MÄGI


Läheb laulmiseks!

RIINA MÄGI


Mälestussammas sangarile

RIINA MÄGI



SPORT

Mustvee täitus korvpalluritega

JAAN LUKAS


Kokkutulek tõelistele karudele

RIINA MÄGI



MITMESUGUST

Tivoli - lastele ja buliimikutele

HIIE PAAS


Lendavad nahklapid

ARDI KIVIMETS


POLITSEIKROONIKA

Vanem metsavargus ilmsiks tulnud

Mees jäi tukkuma ja auto sõitis teelt välja vastu puid

Painkülas varastati keevitustrafo ja ketaslõikur

Karistati kolme purjuspäi roolisolnut

ÜLO PÄRN,

Jõgeva Politseiprefektuuri pressiesindaja


Ilmateade