Derby County
___________
Mart Poom

Nimi:
Positsioon:
Vanus:
Pikkus:
Kaal:
Sünniaeg:
Sünnikoht:
Eelmine klubi:
Ülemineku hind:
Maavõistlusi:
Praegune klubi:




Mart Poom
väravavaht
26
194 cm
86 kg
3/2/72
Tallinn
FC Flora

500,000 naela
65
Derby County



"Russell soovib mulle parimat, nagu soovisin ka mina, kui tema oli väravas. Oleme mõlemad professionaalid ja ükski mängija pole klubist suurem. Ükski sportlane ei soovi teisele vigastust. Ent kui sul avaneb võimalus, pead selle ära kasutama."
--------------------------------------------------------------------------------




Eesti koondise väravavaht Mart Poom müüdi 1997/98 hooajal Inglismaa klubisse Derby County.Ülemineku hinnaks oli 500000 naela.Praegu on Poomi hind tõusnud ekspertide arvates 1,5 millionini. Oma debüüdi tegi ta Manchester Unitedi vastu 55,000 Manchesteri fänni ees Old Traffordi staadionil.Juba esimeses mängus kohtus ta oma iidoli Peter Schmeicheliga.Derby võitis selle mängu 3:2 ja Poom tõusis Derby fännide seas kangelaseks ,oma väga hea mänguga. Vastaste kuulus väravavaht Peter Schmeichel pomises Poomile tujutult: "Hästi mängisid." Kaaslased laksasid õlale. Derby publik õppis skandeerima Puum, Puum!, ajalehed andsid kõrgeid hindeid. Autoparklast jääb Derby Baseball Groundi väravani poolsada meetrit, kuid turvamehe abilgi kulus Poomil fännimere läbimiseks pool tundi. Poes küsiti autogramme.
"Suures jalgpallis käib võitlus," ütleb Poom. "Võitlus vastasega. Võitlus õiguse eest platsile pääseda. Võitlus vigastuste ja valuga, iseendaga. Kui ei suuda võitlust taluda, valu varjata ja pinget maandada, siis murdud. Põdemiseks pole aega, võidujoovastuseks ka mitte." Jim Smith märkas Poomi arvatavasti skandaalse Shotimaa mängu järel.Poom hoidis selles mängus puuri puhtana.
Poomi siirdumine Derby Countysse.
Mart Poom on Inglismaal juba varem mõnda aega mänginud. Tema karjäär esimese divisjoni (meie mõistes teine liiga) klubis FC Portsmouth katkes jalavigastuse tõttu. Eesti koondise esiväravavaht ei saanud kaasa teha vajalikku hulka kohtumisi ja tema tööluba ei pikendatud.
"Profisportlane ei saa mõelda, kus maal toredam on. Ma ei ole täht, kes võib riiki või klubi, kliimat või toitu valida," ütles Mart Poom Sõnumilehele telefoniusutluses. "Olen tahtnud kogu aeg pääseda võimalikult tugevasse liigasse ja heasse meeskonda. Praegu on kõige tugevamad Inglismaa, Itaalia, Saksamaa, ka Hispaania ja Prantsusmaa liigad. Kui mõni nende riikide klubi on sinust huvitatud, siis on see suur tunnustus. See on võimalus, mida ei tohi käest lasta, võib see ju avaneda kord elus." Inglise liigas liigub praegu väga palju raha. Mitmed tippklubid eesotsas Poomi lemmikklubi Manchester Unitediga lausa kubisevad rahvusvahelistest staaridest.
"Muidugi on Derbyst palju võimsamaid klubisid, kuhu pürgida. Igaühel on oma salaeesmärgid. Unistada võib, kuid praegu peab asja võtma realistlikult. Oleksin väga õnnelik, kui suudaksin Derby Countys välja võidelda põhiväravavahi koha, saaksin mänguaega ning võiksin seal jätkata ka pärast esimest aastat. Sain tänavu 25-aastaseks. Seda ei ole väravavahi kohta sugugi palju, kõik on veel võimalik, kuid praegu on ka Derby County pakkumine mulle väga suur tunnustus.
" Nüüd on targem , Mart Poom ei põe seda, et Inglismaa vallutamise esimene katse ebaõnnestus, kuid väike revanšihimu on siiski märgatav. "Kui mullu sai Portsmouthis selgeks, et ma ei saa sinna kauemaks jääda, siis lubasin endale, et varem või hiljem tulen Inglismaale tagasi. Kuid ma ei uskunud, et uus võimalus avaneb nii kiiresti," on Poom avameelne. "Kindlasti on kasu sellest, et olen varem Inglismaal olnud. Inglise jalgpall ja elu on teiste Euroopa riikide jalgpallist ja eluviisist ning kommetest küllalt erinev. Inglise liigat võib pidada kõige tugevamaks ja huvitavamaks. Seal käib täie rauaga andmine esimesest minutist lõpuvileni. Seal on tohutult võitlust, kiirust, füüsiline mäng on au sees."
Portsmouth on esiliiga keskmik. Derby County on meistriliiga klubi, kes peab veel võitlema tugevamasse seltskonda püsima jäämise eest. Poomi eesmärk on saada meeskonna põhiväravavahiks, mängida aasta jooksul vähemalt 75 protsenti põhikoosseisu mängudest ning sellega tagada tööloa pikendamine teisekski aastaks.
"Nüüd olen targem. Olen ikka aasta võrra kogenum, olen rahulikum. Ma tean enam-vähem, mis mind võib ees oodata. Loodan, et seekord olen enesekindlam, rahulikum. Ei tohi endale lisapingeid võtta - et proovid iga päev ja iga trenn tõestada, et väärid seal olemist. Ilma selletagi on eriti välismängijatel fännide ja meedia poolt tohutu pinge ja surve. Nüüd on küll tase kõrgem ja läheb veel raskemaks, kuid see on huvitav väljakutse ja ma ei karda seda".
Derbysse viis viik Šotimaaga Derby tundis Poomi vastu huvi juba eelmisel kevadel, enne kui ta Eestisse naasis. Mart tegi seal isegi nädala trenni. Kuid Derbys uue tööloa saamine tundus väga ebatõenäoline ning asi jäi soiku. Pealegi oli siis meeskonnas kolm väravavahti, praegu on puurivahte kaks ja kumbki pole parimas vormis.
"Ma arvan, et Derbyga lepingu saamise üks peamisi põhjusi oli õnnestunud mäng Šotimaaga. Tean Derby mänedzeri Jim Smithi juba Portsmouthi ajast. Saame temaga hästi läbi. Kui mängid hästi ja oled terve, siis on võimalik temaga kogu aeg hästi läbi saada. Ta on vana kooli mänedz^er, hästi emotsionaalne, loodan, et meie hea läbisaamine jätkub ka Derbys." Derby mänedzer Jim Smith helistas FC Flora presidendile Aivar Pohlakule tõesti pärast Eesti koondise 0:0 viigimängu Šotimaaga. Pohlaku andmetel pole Smith seda mängu tänini näinud. "Null ütleb spetsialistile juba kõik ära, tal pole vaja näha, kuidas väravavaht tõrjub, talle piisab teadmisest, et Poom hoidis šotlaste vastu oma puuri puhta," kinnitab Pohlak. "Smith küsis otse, kas Poom mängis hästi, ja mina vastasin, et mängis küll. Meil on Smithiga täielik usaldus."
Rõõm igast püütud pallist
"Naudin oma tööd, rõõmustan iga kordaläinud mängu ja püütud palli üle," sütib Poom. Ta ei saa ju loota, et Eesti lähiajal maailmameistriks tuleks.
"Kutse Derbysse tähendas vaid tunnustust. Nüüd pean läbi lööma, siis võib mõelda tugevamale klubile. Samas on keskmikuga hea tõusta. Tööluba kestab uue hooaja lõpuni, et seda pikendataks, tuleb kaasa teha 75 protsenti mängudest. Eesmärke jätkub." Poom teab, et paljud väravavahid on neljakümnesena loorbereid lõiganud ning tahab vähemalt 35. sünnpäevani platsil olla. Kui vigatused lubavad. "Kaks korda on sõrm murdunud ja kaks korda liigesest välja löödud, lõua- ja ninaluu olid pooleks, menisk kahel korral katki - teisel juhul tehti kolm operatsiooni -, kubemelihast lõigati, aprillis rebestasin õla," vuristab 25-aastane kollkipper.
"Vigastuseohule ei saa mängides mõelda. Kes kardab, pole väravavaht. Vajan kõrget valuläve, traumad kuuluvad mu töö juurde. Halb, et pole aega vigastusi välja ravida, need võivad krooniliseks muutuda. Valuga treenimine väsitab vaimu, kammitsetus segab. Ma ei lükka tagasi ka parameedikute pakutavat, Arno Joala on aidanud."

Väravavaht esimesest treeningust
Kui Roman Ubakivi Lõvide teise põlvkonnaga alustas, oli Poomist äsja õppur saanud. Ubakivi saatis vanemad kasvandikud luurele, 32. kooli astus koos Lõvide tulevase mänedzeri Olev Reimiga Tiit Kõmper, kuulsamaid vutipoisse Ott Mõtsniku ja Urmas Hepneri kõrval. "Võimlas valiti agaramad välja," meenutab Derby puurivaht. "Korraga saatis Reim mu väravasse ja sinna ma jäin. Esimeses trennis, seda mäletan surmatunnini, hakkas väravale lööma Kõmper ise - teda peeti tugevaima löögiga eestlaseks.
Käisime pallipoistena KSMK mängudel. Publikut oli eesti jalgpalli taassünni juures palju, tundsime uhkust. Nägime lähedalt, kuidas Mõtsnik karistusalas möllas ja Kõmper nurgalööke väravasse vinditas." Lõvipoisid koguti 49. kooli spordiklassi. Pesamuna Poom õppis teistest lapstähtedest klass tagapool.
"Trenni kõrvalt lõime hoovivutti, mida tänapäeval näeb harva. Inglismaal on väljakuid ja klubisid palju, kõik leiavad võimaluse. Tegutsevad isegi pühapäeva- ja pubi-, vist ka kirikuliigad. Meie oludes viiks hoovivutt edasi."
Ubakivi õpetas tööarmastust Lõvidest said publiku lemmikud. Nad võitsid kahel korral suurejoonelise Helsingi Cupi, Poom tunnistati parimaks väravavahiks - nagu ka N. Liidu Nahkpallil. Meeskond mängis edukalt Rootsis, Saksamaal, USA-s. "Meil oli naiivne unistus kogu eluks ühte jääda, Lõvide nime all mängida," meenutab Poom. Lõpp oli järsk ja valus. Ubakivi läks Spordiga N. Liidu teise liigasse, võttes Lõvidest kaasa parimad. Teised tundsid end hüljatuina, meeste sekka kutsutud said osa Spordi sisepingetest. "Juunioriklass, jalgpalluri ehk tähtsaim arenguetapp, jäi vahele," otsib Poom põhjust, miks kuuluvad täna koondisse vaid kolm Lõvi-poissi - Martin Reim, Marko Kristal ja tema ise. Võimed lubanuks pikka koondisekarjääri Risto ja Toomas Kallastele, Toomas Krõmile, Lembit Rajalale, Meelis Lindmaale, Indro Olumetsale. "Eesti jalgpall oli tee hakul. Läänes leidnuks klubiagendid meie mängijad üles, areng läinuks loomulikku rada," teab Poom. "Polnud tugevat meestetreenerit. Ubakivi tõestas end noortega, aga see on midagi muud."
Ubakivi Lõvide-perioodist on leitud halbagi. Olev Reim kirjutab "Lõvide loos" sadistlikest võtetest, millega treener poisse tööle sundis. "Tuli ette," võtab Ubakivi edukaim õpilane tõeks. "Ma ei saa ühtki militaristlikku töömeetodit heaks kiita. Ubakivi kasuks räägib tulemus. Olen Ubakivile tänulik, ta õpetas mu tööd armastama." Poomi arengut Sport kummati soodustas. Kasvas 17-aastase pinge, tugevnesid mängud ja vastased. "Tahe määras," usub ta. "Võis kasuks tulla, et ma polnud teistega ühes klassis ja pidin ise lisatrenni tegema. Kuueteistkümnesena käisin jooksmas ja kangi sikutamas. Enne tunde, kella seitsmest, rahmeldasin kooli võimlas." Kahju oleks looduselt saadut raisata Lõvipoisid ei kaotanud kaugeltki kõike. Paljud jõudsid läbi keerulise aja teisele kaldale, Eesti koondisse. Just nüüd määras tahe. Osa pallureist tähistas kaotustki pidulauas. Alles Teitur Thordarsoni tulek lõi korra majja, elunautijad sunniti lahkuma. Lõvid kadusid üksteise järel. Poom oli peod pidamata jätnud. "Kodune kasvatus ja eesmärgikindlus. Aga näiteks Inglismaal kuulub õlu jalgpalli juurde. Kui Portsmouthist mängule sõitsime, tõsteti klubihoone ees õlu bussi. Derbyski ei pahanda keegi, kui pärast mängu pudel-paar juuakse. Proff teab, mida ja millal endale lubada võib."
"Sain looduselt väravavahiametiks üht-teist," ütleb Poom. "Pika kasvu, ka kiiruse ja reaktsiooni. Sellised omadused pole eriti arendatavad, arendada võib oskust neid töös kasutada." Kahju oleks saadut raisata. Enesehinnangu lagi on miinusega viis
"Olen treeningupäevikut pidanud kümme aastat. Tegevust läbi mõtlemata ei saa edasi minna," räägib Poom. "Pärast mängu teen statistikat. Joonistan löödud värava üles, analüüsin, kas ja kuidas võinuks tõrjuda. Panen endale hinde. Tavaliselt kolme, puhast viit veel pole." "Väravateta viik Maltaga, Türgiga, Šotimaaga," loetleb Poom mänge, mille eest miinusega viie on andnud. "Monacos tegin šotlase McAllisteri löögil elu ühe parima tõrje." Lapsepõlvest tuleb meelde mõni penaltiseeria. 1988. aasta Helsingi Cupil mängis Poom kõrges palavikus, tuues penaltitõrjega Lõvidele võidu.
"Nullimäng toob rahulduse ja jõu rängaks tööks. 0:0 on väravavahile parem kui 1:1 või 2:2," muigab Poom. "Võid ju esitada hiilgava partii, ent kaotus jätab okka hinge. Süüd ei saa teistele veeretada, väravavahi ülesanne ongi kaitsjate vigu parandada, imet tehes meeskond päästa."
Ametialane edu sõltub vaimujõust Väravavaht on mõnes mõttes individuaalsportlane. Seisab tihti omaette, näeb meeskonna mängu tagant, teda eristab luba käega mängida. Pinge on suurim, sest eksimus toob värava. Vastase fännid mõnitavad võimete piiril, väravavaht on kerge märklaud.
"Suurim kasu tõuseb tööst väravavahtide treeneriga," kinnitab Poom. "Esimest korda sain sellise mehega kokku Kuopios. FC Wilist käisin Zürichis Grasshoppersi väravavahtide koolis, Derbys on väga hea treener. Edeneb asi meilgi. Tarmo Rüütli on ise õppinud ja kursustel käinud, viimati Amsterdami Ajaxi juures. Väravavahtide treeneriga, kui temaga klapid, saad kõigest rääkida, hirmudest ja kõhklustest. Ehk valin kunagi endalegi selle ameti." Et puurivahi edu sõltuvat kahe kolmandiku ulatuses vaimujõust, kasutab Poom ka pärispsühholoog Irene Kalveti abi. Tema otsib võimeid, annab nõu, kuidas kontrollida pinget, ületada stressi, keskenduda. "Lõpuks pean end ikka ise aitama," sõnab Poom veendunult. "Varu on suur. Ei oska korralikult lõdvestuda, värav jääb liiga kauaks hinge. Tippmees ei lase üht väravat põdedes järgmisi lüüa." Inglismaa kui jalgpalliülikool Inglismaal on nii palju võimalusi end pallurina arendada, et õpikute - Poom tudeerib TTÜ-s vahelduva eduga majandust - ja romaanide jaoks aega ei jää. Energia kulub spordile, aga Poom teab, et vajab kõike, mille kallal töötab - enesekindlust, tahtejõudu, usku tehtava õigsusse - edaspidiseski elus. "Jälgin videolindilt tippude ja iseenda mängu. Uurin erialast kirjandust. Pean õppima ka ründajate mängu - üks armastab eemalt lüüa, teine väravavahist mööduda."
Poomi poisipõlveiidolid olid Tony Schumacher, Jean-Marie Pfaff ja Peter Shilton, praegu imetleb ta Schmeichelit, David Seamani, Edwin van der Sari. "Nad on üleni head," ei oska Poom lemmikute mängu tükeldada. "Neist kiirgab enesekindlust, võimet end üks-üks olukorraski karistusala peremehena tunda." Tipud pole eksimatud, teab Poom, ja visa tööga võib samale tasemele jõuda. "Kõiges tuleb edasi minna, vahest väljajooksudel tunnen end tänu pikkusele üsna küpsena." Viimase laengu annab hümni laulmine Mängueelsel päeval tuleb jõuvarud salvestada, heitluseks koondada. Meeskond lihvib taktikat, Poom otsib kindlust ja teravust. Liigselt ei tohi mängule mõelda, ülehäälestatus segab und. Pinge tõuseb, aga jääb kontrolli alla. Pingest saab sõber. "Pärast mängupäeva hommikul tehtud kerget trenni katsun veidi magada. Siis hakkan peas mängupilte kerima," kirjeldab Poom. "Kujutlen end igas olukorras õigesti tegutsema - nagu on treeningutel tuhandeid kordi proovitud. Sisendan, et just nii teengi. Kui mäng kord käib, pole mõtlemiseks aega, siis langetab otsuse autopiloot. End vihaseks ma ei aja. Viha tekitab negatiivset energiat, väravavaht vajab positiivset. Vajab tunnet, et ergud on valmis. Kuulan Bruce Springsteeni, oma lemmikut. Kui tajun loidust, valin midagi raskemat, Bon Jovi näiteks."
"Koondisemänguks annab viimse laengu hümni laulmine," ütleb Poom. "Siis tunnen, et lähen esindama maad, rahvast ja lippu."



Veel...

“Inglismaa Premier League’i kohtumistes valitsev pinge on kohutav,” seletas Mart Poom pärast võidukat kohtumist Coventryga. “Mina olen närvis, kaitsjad ja ründajad on närvis, treener on närvis – kolm võidupunkti tähendab palju.”

Kohtumise teisel poolajal jäi Derby kaitsesse auke, mida Poom pidi lappima. Kahel korral tuli tal suisa karistusala joonelt pall peaga minema lüüa. Pärast teist vaatust tuli Derby vasakkaitsja ðotlane Christian Dailly Poomi juurde ja lausus midagi. Eestlase nägu läks tormiseks kui sügisene meri ning ta virutas Daillyle õlaga mehise müksu.

“Dailly tuli õiendama, miks ma palli üle otsajoone ei lennutanud,” kommenteeris Poom. “Mul läks kops üle maksa. Sõnasin, et tehku korralikult tööd ja ärgu õiendagu, küll mina saan oma ülesannetega ise hakkama.”

Poomil tuli kohtumise jooksul mitu korda kaitsjaid paika panna ja seda ei teinud ta sõbralikult õlale patsutades, vaid pahaselt üle fännide lärmi röökides. “Treener Jimmy Smith on palunud mul teravamalt ja tihedamini mehi juhendada. Ta soovitas mul õppust võtta Peter Schmeichelist.”

Kohtumise lõppedes rahunevad kõik ega kanna tekkinud pingeid eraellu. Poom: “Mäng on mäng, seal öeldakse mulle ja mina ütlen teistele, kui asi läheb nadiks. Mänguvälistele suhetele toimunu ei mõju.”

Ainus, kes riietusruumis sõna võtab, on Smith. Teinekord ei piisa sõnadestki, Smith lennutab toole ja kohvitasse. “Vana kooli mees,” muigab Poom. “Kui mängime kehvalt, peabki ta vihane olema ja suu puhtaks rääkima.”

Siiski ei piirdu Smith ainult sõimuga. “Oleme mõnikord kiitagi saanud, kuigi haruharva,” teatab Poom ja lisab, et see tähendab superhead mängu.